Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

1. Perikoobi tekst

Hästi tuntud, palju kasutatud ning üsna pika ning samas tervikuna ette loetava teksti kommenteerimine vajab teistsugust lähenemist kui tavaliselt. Evangeeliumide hulgas üksnes Luukal esineval tekstil puuduvad eeskujud ning sünoptilised paralleelid. Küll on Luuka teine peatükk õhutanud hilisemate Jeesuse lapsepõlveevangeeliumide sündi. Tekstikriitiliselt ja sisuliselt esineb mõni huvitav seik.

2:1 Kogu oikumeeni all mõeldi antiikmaailmas inimeste, eriti kultuursesse valdkonda kuuluvate inimestega asustatud maailma. Selleaegset maailma konkurentsitult valitsevast keiser Augustusest „välja läinud dogma“ tähistas nii seda, mida keegi heaks ja õigeks peab, aga ka avalikku korraldust, dekreeti.

2:2 Ehkki Küreenius ei olnud umbes aastal 6 eKr veel Süüria maavalitseja, vaid väiksema mõjuga ametnik, on teada, et Süüria provintsis võeti inimesi maksude pärast arvele just sel aastal. Juudamaa kuulus üldises halduses siiski Süüria kui laiema provintsi valdkondliku mõju alla. Perikoobi salmides 1–3 nimetatud üleskirjutusi sai olla kahetüübilisi: pearaha maksmise tarbeks ja sõjateenistuse jaoks. Kuna juudid olid Rooma militaarteenistuse kohustustest vabastatud, sai arvelevõtmine olla maksude tagamiseks korraldatud tsensus (ld census).

2:4 Petlemm (Efrata) Taaveti linnana ning valitseja päritolukohana (Mi 5:1; 1Sm 16:4 jj; 1Sm 17:15 jm) jagab sama au kui Jeruusalemm (2Sm 5:7 jj). Lisades aga Petlemmale juurde Ruti raamatust pärineva päästeloolise tausta, võis Luukas hästi eeldada, et Vana Testamenti tundev lugeja mõistab lambakarjusest kuningaks tõusnud Taaveti linnana peale Jeruusalemma ka Petlemma ja koos sellega saab osa ka inglite laulu mõjust, „et teile on täna sündinud Taaveti linnas päästja, kes on Issand Messia / Kristus“.

2:5 Võrreldes Nestle-Alandi kreekakeelse väljaande põhitekstiga seisab mõnes käsikirjas lisaks sõna „naiseks“: „… et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma [naiseks] kihlatuga, kes oli lapseootel.“ Võimalik põhjus on ehk olnud hilisemate lugejate küsimus, et kuidas võis kihlatu, mitte abielunaine, olla ühe mehega niisugusel pikal teekonnal. Nii on koopiaid tehes lisatud teleoloogiline, kaugemat eesmärki selgitav täiendus – naiseks kihlatuga.

2:6 Mõnes käsikirjas on päevade täitumist kirjeldav sõna (kr eplēsthēsan) asendatud rõhutatult eesmärgipärast täitumist väljendava sõnaga (kr etelesthēsan). Ka see võimaldab anda jutlustamisel lisavärvi.

2:8 Karjaste positsioon Iisraeli ajaloos on ambivalentne. Hilisem rabiinlik tõlgendus on läinud teaduse ajalukku sellega, et nimetab karjaseid ebapuhtaks ja madalamaks. Selles valguses võib Luukast mõista nii, et rõõmusõnumist kuulsid ühiskonnas esmalt vähemõjukad. See ei ole ainus aspekt – karjase tegelase eeskujuks seadmine ja Jumalaga seostamine (Ps 23) tuleb võimsalt esile Johannese evangeeliumi hea karjase sümboolikas, keda just Taaveti poeg Jeesus kehastab. Ei saa jätta arvestamata, et Luukas mahutas oma karjaste motiivi ainulaadse kasutamisega karjase ameti ja kohustuste mõlemad aspektid evangeeliumisse.

2:11 Üks käsikiri annab teada, et Taaveti linnas sündinud Päästja on „Issand Kristus“ ehk heebrea-aramea päraselt „Issand Messias“.

2:14 Ei ole vaja lasta end kunagise Vulgata tõlke (ld bonae voluntatis) mõjul viia eksiteele ja pidada kinni kreeka teksti (en anthrōpois eudokias) mõtet paremini sedastavast 1997. aasta väljaandest: „inimestest hea meel“. Olgem rõõmsad, et saame oma emakeeles inimestele tähelepanu pööramist paremini väljendada kui inglise keeles (New Revised Standard Version: „among those whom he favours“).

2. Perikoobi struktuur

Analoogiate puudumise tõttu on meil struktuuri kirjeldamisel vabamad käed, kui on tavaks mõne hästi kinnistunud sünoptilise perikoobi analüüsimisel. Jutluse jaoks on igal jutlustajal vaja leida fookus mõnes jutustuse elemendis ja suhestada see kogu perikoobiga. Niisuguste valikute tegemiseks sobib järgnev liigendus:

1. Pilk kogu maailmale. Jeesuse sündimise maailmaajalooliselt mõõtkavalt suunatakse pilk Juudamaale, Petlemma (ss 1–5).
2. Aja täitumine ja Maarja esimese poja sündimine (6–7).
3. Karjased saavad kuulda ingli selgitavat kõnet Päästja sündimise kohta ning inglite kiituselaulu (8–14).
4. Karjaste reis Joosepi, Maarja ja lapse juurde ning ingli sõnumi edastamine (15–18, 20).
5. Maailmaajaloolise keisri käsuga alanud perikoop lõppeb päästeloo ühe etapi kujutamisega Maarja mälus ja südames (19).

3. Kontekst

Jeesuse sünnijutustus on tihedalt seotud eelnevate ja järgnevate episoodidega evangeeliumi kogu esimese kahe peatüki ulatuses. Perikoop järgneb otseselt Ristija Johannese sünniloole, mida kroonib Johannese isa Sakariase kiituslaul (1:67–79), ning pea ainus salm (1:80), mis seob Johannest ja Jeesust ning seda just Markuse evangeeliumi algusloos. Kui terve Jeesusele pühendatud peatükk 2 välja jätta, saaks Johannese lugu (1:80) jätkata 3:2 jj (vrd Mk 1:2–8).

Sünniloole vahetult järgnev jutustus Jeesusest templis (2:21–24) saab järje kahekordse õnnistamise ja ülistamisega Siimeoni ja naisprohveti Hanna sõnade kaudu (2:25–38).

Edasises näeme ulatuslikumat biograafilist vaadet. Jeesusest templis jutustava loo juurest minnakse järgneva kaheteistkümne aasta juurde Naatsaretis ja siis uue tulemise juurde Jeruusalemma templisse. Seekord sünnib see Jeesuse kasvamist ja tarkust rõhutava jutustuse abil (2:39–52), millele viidati juba tüpoloogiliselt ette Ristija Johannese abil (1:80). Johannes on kõrbes, Jeesus Jeruusalemma templis.

4. Kirjanduslooline kontekst

Perikoop on terviklik ja saanud niisuguse kuju ühe autori, Luuka, meisterliku komponeerimise tulemusena. Seetõttu ei ole võimalik siin leida redaktsioonilisi kihte. Samuti puuduvad kirjandusloolised paralleelid, vaid Matteuse evangeeliumis leidub motiiviparalleel Jeesuse sünniloo kujul.

Luuka esimesed kaks peatükki moodustavad koos Ristija Johannese ja Jeesuse isikute sünnilugudega ainulaadse eelloo juba Markuse evangeeliumist tuntud struktuurile – see nähtub asjaolust, et Lk 3:1–20 mõjub Mk 1:1–8 laiendatud versioonina. Kui peatükke 1–2 sisaldanud käsikirjad oleksid füüsiliselt hävinud, küsiksid Markuse evangeeliumit lugenud inimesed ehk vaid seda, et kui Markus alustas Jumala poeg Jeesusega (1:1), siis miks Luukas alustab keiser Tibeeriusega.

Nimetatud tähelepanekute põhjal on tõenäoline tõdeda seda, et Luukas on olnud tuttav Markuse evangeeliumi tekstiga, millele ta on otsustanud kujundada uue kirjandusliku sissejuhatuse ja milles ta on ära kasutanud suulist pärimusmaterjali. Tajutav on, et kasutatakse Vana Testamendi ainest ning eeldatakse selle tundmist või äratundmist ka lugejailt. Lisaks juba nimetatud Taaveti traditsioonile ja Petlemma rõhutamisele olgu nimetatud näiteks Hanna kiituselaulu (1Sm 2:1–10) mõju Maarja kiituselaulu kujunemisele (Lk 1:46–55).

Luuka evangeelium on olnud tervenisti Luuka töö ning see on järgnenud Markuse evangeeliumile, kusagil pärast seitsmekümnendaid aastaid pKr. Evangeeliumi juures on märgatav, et maailma ajalugu esitatakse avaralt, et Jeesuse sünd kui pöördeline sündmus asetatakse kogu Rooma keisririigi konteksti, et profileeritakse erinevaid sotsiaalseid kihte ja neisse kuuluvaid inimesi ning et nad suhestatakse Jeesusega päästelooliselt.

5. Ajalooline kontekst

On märgata, et Luukas on peale Jeruusalemma hävitamist kirja pandud evangeeliumis vaadanud tagasi rohkem kui ühe inimea pikkusele perioodile. Ristija Johannese sündi ja Jeesuse eellugu on alustatud ajast, mil Augustus oli Rooma keiser. Hilise teise templi ajastu mõtteviisile olid omased inglite teenimistöö ja see, et ülesandeid toodi uuesti esile. Seda näeme peatükkides 1–2.

Ent Luuka perspektiiv ulatub kaugele ettepoole. Hävitatud Jeruusalemmast kõneldes märgib Luukas, et paganarahvad küll tallavad püha linna Jeruusalemma, kuid nende aeg saab kord täis (21:24). Näib ka olevat tõenäoline, et Luukal võis olla Apostlite tegude raamatu kirjutamise mõte peas juba evangeeliumi kavandades, sest näiteks Lk 21:15 paistab prototüübina Apostlite tegude raamatus kujutatud Peetruse, Jaakobuse, Johannese, Stefanose, Pauluse ja teiste Jumala sõna levitajate tegevuse kujutamisele.

6. Paralleelkirjakohad

Sellel unikaalsel tekstil puuduvad paralleelkirjakohad, nii nagu puuduvad Jeesuse sünnil siia maailma paralleelid. Traditsiooniloolised viited ja motiiviloolised eeskujud on juba ülal nimetatud.

Suured asjad on ühekordsed: üks Jumal, üks usk, üks ristimine, üks päästelugu, üks nimi, üks lunastus, üks isa ja üks ema, üks abikaasa, üks isamaa, üks apostlik kirik. Võibolla ongi Luuka jõululool üksainus päris sarnane muusikaline kaaslane, Franz Gruberi „Püha öö“. Mõlemat ootame igal aastal uuesti, kus kordumine ja ammust ajast tuttav muutumatus on imelisel kombel ikka uued ja tõmbavad meid päästelukku isiklikult kaasa.

7. Tõlgendusloolised märkused

Kirikuaastal 2018/2019 on jutlusetekstidena kasutusel esimese lugemisaasta evangeeliumiperikoobid. Jõuluevangeelium Luuka järgi on kindlasti üks tuntumaid evangeeliumilõike üldse, millega seostub väga palju mälupilte ja mis toob kuulajates esile mälestusi lähemast ja kaugemast minevikust. Jõuluevangeelium on vaieldamatult väga suure hulga inimeste jaoks see oluline võtmetekst, ilma milleta jõule otsekui ei olekski.

Kui epistliperikoobid annavad jutlustajale võimaluse keskenduda jõulusündmuse sisulisele tähendusele, siis jõuluevangeelium maalib kuulajate silme ette jõulusündmuse välise külje. Evangeeliumist inspireeritud pildid on vaieldamatult mõjutatud jõulusündmuse traditsioonilisest kujutamislaadist – maailma kunstipärandisse kuuluvatest teostest. Neile sekundeerivad mõned teosed kohalikus kirikukunstis, maalid Harju-Madise kiriku vana kappaltari vasakpoolsel tiival (1631), Keila kiriku altari predella vasakul tahvlil (19. saj keskpaiga lisand 1632. a-st pärinevale altarile), reljeef Püha Vaimu kiriku kantsli trepi rinnatisel (1597) ning maal „Karjaste kummardamine“ põhjavääri rinnatisel (1650–1660) ja Varbla kiriku vana altarimaal (17. saj).

Kristuse sündi kujutavad kunstiteoseid on teada alates 4. sajandist. Vanim neist on u aastatest 320–325 pärinev sarkofaagireljeef Roomas, mis kujutab mähkmetes last sõimes, härga ja eeslit ning karjast, kes on lunastust ootava inimkonna esindaja.

Jeesuse sünnistseen Marcus Claudianuse sarkofaagil (330–335 pKr). Allikas siin.

Vanimatel piltidel on Maarjat kujutatud vaid neil juhtudel, kui sõimestseen on seotud kuningate kummardamisega. Alles 5. sajandil, peale Maarja kuulutamist Jumalasünnitajaks Efesose kirikukogul (431) hakatakse Maarjat püsivalt sõime kõrval kujutama. Karjased ja tähetargad esindavad juute ja paganaid – see viitab Jumala Poja sünni universaalsele tähendusele.

Jeesuse sünd. Ikoon, Andrei Rubljov (1410), Moskva, Kreml, Maarja Rõõmukuulutamise kirik. Allikas siin.

Bütsantsi kunstis kujunes Jaakobuse protoevangeeliumi alusel välja omaette pilditüüp, mis paigutab Jeesuse sünni koopasse. Siin on ära tuntav viide Jeesuse hauakoopale. Mõlemad on Jumala Poja alanduse paigad. Maarjat kujutatakse nõrkenud sünnitajana lebamas pehmel polstril. Lääne kirikuisad tõrjusid tagasi apokrüüfse episoodi uskmatust ämmaemandast Salomest, kes kontrollis Maarja neitsilikkust, kuid stseen leidis tee bütsantsi ikonograafiasse Jeesuse neitsistsünni tõestusena. Apokrüüfsest araabia lapsepõlveevangeeliumist pärinev lapse esimese vannitamise motiiv väljendab inimloomuse üle võtmist Jumala poolt ning on samas viide Jeesuse ristimisele. See motiiv leidis tee ka Lääne kunsti.

Varakristlikust ja bütsantsi kunstist ammutab keskaja kunst erinevaid motiive ning leiab uudse väljenduslaadi, mis keskendub inimlikule ja loomulikule: Maarja pöördub Jeesuslapse poole, võtab tema sõimest sülle, lohutab last. Sõim omandab sageli altari kuju ning talli vaesus kuulutab ette saabuvaid kannatusi. Talli kujutatakse sageli varemeis, mis viitab Vana Lepingu lõpetamisele Jumala poolt.

Püha Birgitta nägemustele toetudes kujuneb välja pidulik-vaikne stseen, mis kujutab Maarjat ja Joosepit Jeesuslast austamas. Neid saadavad sageli inglid. Laps lebab alasti maapinnal ning on ümbritsetud valgusega või kiirgab ise valgust. Koos Jumal-Isa ning Püha Vaimuga muutub meditatiivne jõulupilt pidulikuks ilmutuspildiks.

Fra Filippo Lippi, Kristuse kummardamine metsas (1459). Allikas siin.

8. Liturgilised soovitused

Jõuluõhtu jumalateenistus on Eestis üks aasta külastatumaid (kui mitte isegi kõige külastatum) jumalateenistus, mida peetakse tavaliselt ühes või teises käsiraamatus antud liturgilise jumalateenistusena. Põhirõhk sellel jumalateenistusel on jõuluevangeeliumi osade kaupa lugemisel.

Agenda pakub välja ühe variandi (lk 177–183). Agenda kasutajatel tasub kindlasti üle vaadata 20. sajandi keskpaigast diasporaast pärinev keelekasutus ning vähemalt lektsioonid viia vastavusse praegu kasutatava piiblitõlkega. Abiks on siinjuures Lugemiste Raamat, kirikupalve on leitav Intranetist (Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved: jõuluõhtu).

Jumalateenistuste Käsiraamat pakub jõuluõhtu kujundamiseks rikkalikumaid variante. Jõuluõhtu jumalateenistust (lk 495–498) võib vastavalt kohalikele oludele ja välja kujunenud tavadele pidada kas lühemalt (5 lektsiooni) või pikemalt (7 lektsiooni). Lektsioonid on leitavad Lugemiste Raamatus (lk 34–39). Jumalateenistuse palveosas võib kasutada neljaosalist kirikupalvet või ekteeniat (Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved Intranetis: jõuluõhtu). Käsiraamat jätab ka võimaluse kirikupalve vahele jätta ning piirduda laiendatud üleskutsega vaiksele palvele enne Meie Isa palvet.

Jõuluõhtu jumalateenistuse lõpus võib kasutada jõuluöö missa laiendatud lõpuõnnistust (Käsiraamat, lk 52).

Teine võimalus on jõuluõhtu või jõuluöö jumalateenistuse asemel (või lisaks neile) pidada jõuluvigiiliat (Käsiraamat, lk 499–501), mille põhiosa moodustavad Vana Testamendi ettekuulutused Kristusest, epistel ja jõuluevangeelium (Lugemiste Raamat, lk 39–44) ja kohased koguduselaulud. Jõuluvigiilia algab valgusepalvusega ning teenistuse alguses võib olla kirik hämaralt valgustatud. Täisvalgustus süüdatakse sissejuhatuse või valguselaulu ajal.

Jõuluõhtu jumalateenistusel on valdavalt kasutusel laululehed. EELK Konsistoorium on koostanud selleks kolm erinevat varianti. Seetõttu ei ole siinkohal ka laulusoovitusi antud (soovi korral leiab need Käsiraamatust). Siiski on kaasaegse infotehnoloogia abil igal vaimulikul võimalik koostada laululeht, mis vastab täpselt kohalikele oludele.

9. Muud tähelepanekud

Neile, kelle arvates traditsiooniline jõulusõim ja -kunst tunduvad liialt aegununa, on netikaubamaja Gorilla Goodies müügile toonud kaasaegse jõulusõime. See on leitav järgmise lingi siit. Jõulusündmus on selles toodud kaasaega ning nii teevad Maarja ja Joosep Jeesusega selfie, kolm Hommikumaa tarka sõidavad tasakaaluliikuriga, kandes Amazoni karpe. Läbi ja lõhki ökolehm sööb gluteenivaba sööta ja lammas kannab jõulukampsunit. Karjased jagavad Snapchat’is jõulusõnumit. Viimaks on tall varustatud päikesepaneelidega.

Kuigi selline jõulustseen on leidnud hulgaliselt hukkamõistjaid, on tegemist iseenesest põneva lähenemisega, meenutades üsnagi keskaegset viisi paigutada Piibli sündmused kaasaegsele inimesele tuttavasse keskkonda, olgu selleks näiteks nelipühasündmus Notke altaril Püha Vaimu kirikus või püha Viktori kannatused Rode altaril Nigulistes, mis on paigutatud tõenäoliselt Lüübeki linnamüüri ette.

(Punktid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)