„Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!”” (Mt 25:34)

Kas me suudame seda uskuda? Seda, et meiegi võiksime kord kuulda selliseid imelisi sõnu – kuulda neid siis, kui meie aeg siin saab otsa? Kas midagi sellist on üldse võimalik? Surm tundub ehk olevat midagi täiesti lõplikku? Kas on?

Doris Kareva on kokku pannud ilusa raamatu luulest, mis kõneleb surmast ja elust. Sain kirjutada selle raamatu sissejuhatuse ja lõpumõtiskluse ning seepärast lugesin raamatusse pandu põhjalikult läbi. Jagan Sinuga, hea lugeja, ilusaid leide sellest raamatust.

Kas surm on lõpp? Meie eelkäijad – ka enne ristiusu jõudmist siia, pole nii uskunud. Surm on lävepakk siit sinna. Karl Ristikivi on mõtisklenud:

„Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa loomislugude lind,
et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks,
et saaks maa ja meri ja rand.
Kõik on sündinud, kasvanud, ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud ja ootama jäänud.”

Jaak Jõerüüt oma kaksikluuletuse Diptühhon teises luuletuses ütleb:

„Nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.

Nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla
tuleb, tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti. ega sule

iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati.
                           jah, seda
nüüd ma näen,
                          sest kõik on igavene.”

Nii näevad elu ja surma kaks eesti luuletajat.

Matteuse evangeeliumis kõneleb Jeesus oma viimased kõned enne oma kannatustee algust, enne ristisurma ja ülestõusmist, mis ootab inimesi ees. See peab olema väga tähtis, millele Jumala Poeg keskendub enne oma surma. Ta kõneleb tulevastest aegadest, õhutab inimesi valvama, ärkvel olema, hoiatab ja lohutab ning kingib imelist lootust. Viimane nendest kõnedest on lugu kohtupäevast. Siis, kui selle maailma aeg saab otsa, saab alguse midagi uut ja neile, kes on hoolinud, armastanud, vaadanud südamega, on see hetk imeline.

Kui Maarja saab kuulda kord Jumala imelist sõnumit sellest, et just tema, lihtne ja noor on välja valitud kandma oma südame all Jumala Poega, siis kuulutab seda talle üks ingel. Kui karjased kuulevad Petlemma väljal rõõmusõnumit Jeesuse sünnist, on kuulutajaks taas üks ingel ja siis olid äkitselt koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” Kui aga kõik siin lõppeb, tuleb Inimese Poeg oma kirkuses ja kõik inglid temaga, ja siis ta istub oma kirkuse troonile. Iialgi enne pole olnud midagi nii võimsat, nii ülevat. Imelisim hetk! Ja me kõik oleme siis seal! Mitte keegi ei jää kõrvale, ei saa minna peitu! Mitte keegi ei saa öelda: kuna olin ateist, siis mind see Jumala asi ei puuduta. Me kõik oleme seal! Laulik ütleb: „Kuhu ma võiksin minna, Jumal, su Vaimu eest ja kuhu põgeneksin ma sinu palge eest” ja jõuab arusaamiseni – inimene ei saa Jumala eest põgeneda – Tema on kõikjal – isegi surmavallas. (Ps 139)

„Ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.” (Mt 25:32) Ei mingit vaidlemist. Kõik on selge. Ei mingit võimalust end õigustada, anuda paremat paika. Igaüks on teinud selles elus siin talle kingitud ajas oma valiku. Ja seal – kes vasakule, kes paremale. Nii nagu juudi kohtus, kus kohtumõistjast vasakule tuli astuda neil, kellele kuulutati süüdimõistev otsus ja neil, keda mõisteti õigeks, paluti astuda kohtumõistjast paremale.

„Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”” (Mt 25:34jj)

Olla see, kellele Tema oma kirkuse troonilt, lugematutest inglitest ümbritsetuna ütleb: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“ Vahest on ehk igale meist tundunud, et meist ei hoolita, ei hinnata piisavalt, et ülekohus lämmatab õigust ja tänamatust on enam kui tänu, aga seal öeldakse kirkuse troonilt paremal käel olijatele, et nad on Jumala, Taevase Isa, õnnistatud ja neile on maailma rajamisest peale valmistatud kuningriik! Neile on mõeldud maailma rajamisest peale. Neist on alati hoolitud. Jumala õnnistus on olnud nende üle. Nad pole iialgi olnud üksi. Jeesus, enne kui ta läks Kolgata teele, et surra kogu maailma pattude eest, ütles oma järgijatele: „Ma lähen teile aset valmistama, et teiegi saaksite olla seal, kus olen mina.” Selles Jumala imelises kuningriigis. „Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole iialgi tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”

Anna Haava kirjutab:

„Mu süda usub õnne,
Suurt – meresügavat,
Kus säravad muinasjutud
Ja imed puhkavad.

Mu süda usub valgust,
Mis tõuseb säält sügavast,
Mis kutsub tuhanded õied
Kõik elusse uinumast.

Mu süda usub elu,
Mis selge õnnistus on,
Mis maine ja okkaline,
Kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma –
Suurt, sügavat, õnnist ööd,
Kuhu mahuvad ära kõik õndsus
Ja valgus ja elutõed.”

Kuid kes on need, keda kogutakse kord viimsel kohtupäeval Inimese Poja paremale käele? Kes on need Jumala Isa õnnistatud? Kas need, kes ühtegi pühapäeva vahele jätmata on käinud jumalateenistustel? Või ei piisa ka sellest – et kui pole pühapäevakoolis käinud, siis paremale käele ei saa? Ei! Viimsel kohtupäeval ei räägita midagi sellistest asjadest. Kohtumõistja ees on kõik rahvad, usklikud ja uskmatud, ja seal ei kõnelda sõnagi usust või uskmatusest, kirikuskäimise kordadest. Seal kõneldakse armastusest ja selle puudumisest, südamega vaatamisest ja südametust silmade sulgemisest, hoolimisest, kaastundlikkusest ja eemaletõukamisest. Seal kõneldakse elust ja võimalustest, mis meile kingiti.

Elaine Ferstein kirjutab luuletuses „Kivike sinu haual”:

„Kerge on surnuid armastada.
Nende hääled on mahedad. Nad ei vaidle.
Kord maapõues, jäävad nad meile truuks.
Kuid kas nad meile ka andestavad?
Meie norivat võimetust mõista nende kaebusi,
meie ilmselget pahameelt süüdistussõnade üle.
Mäletan kord, kuidas murdusid keset vihast
sõnavahetust, lausudes õnnetult:
„Ma ei taha su lollakat kurvastamist pärast mu surma,
ma tahan su kaastunnet praegu.””

Betti Alver arvab oma luuletuses „Kõnehäire”:

„Kui sa kadunuid kohtamas kaugel
une hämaral ääremaal käid –
siis Nemad ütlevad välja kõik sinugi hellad sõnad,
mis kunagi kurku kinni siin ilmsi sul ikka  jäid.”

Rabindranath Tagore seisab Jumala ees oma leinas ja palub andestust kõige selle eest, mis jäi tegemata, ütlemata, inimesele, kes nüüd on läinud:

„See aeg on mööda, mil võisin talle tasuda
kõige eest, mis sain.
Ta töö on leidnud oma hommiku ja Sina oled
võtnud ta oma käsivartele ; ja Sinule ma toon oma tänulikkuse
ja oma annid, mis olid tema jaoks.
Kõikide haavamiste ja pahanduste eest, mis talle
tehtud, tulen Sinu juurde saama andestust.
Pakun Sinu austamiseks need oma armastuse  lilled,
mis jäid pungadesse, kui ta ootas neid avanema.”

Kuid mida saaksime meie veel teha täna ja homme – nii kaua kuni meile veel antakse aega siin – enne seda, kui meil tuleb seista Jumala autrooni ees, silmitsi Temaga, kes meile on kinkinud elu ja kõik meie annid, ja silmitsi kõikide inglitega, ka nendega, kes meid on hoidnud ja kaitsnud meie rännakuteel? Mida saaksime teha selleks, et leiaksime end kord Kohtumõistja paremalt käelt ja kuuleksime seal, et oleme Taevase Isa õnnistatud ja saame pärida kuningriigi, mida ka meile on valmistatud maailma rajamise algusest?

Kui hoiame ennast selles elus Jumala lähedusse. Kui palume, et Tema avaks meie silmad ja puudutaks oma tervendava käega meie südant ja mõistust, siis pole meil raske muutuda nendeks, kes kingivad armastust sellele Jumalale, kelle armastus meie vastu on piiritu ja me armastame Teda Tema pisemates vendades ja õdedes, valust vaevatutes, kurbusest kumerates, üksildastes, hädasolijates. Sest päikese käes lebavale kivile pole vaja anda käsku, et ta oleks soe. Ta lihtsalt on, sest päike soojendab teda ja tema kingib seda soojust kõigile, kes tema lähedust otsivad. Meil tasub hoida Tema lähedusse – kuulda ja lugeda Tema Sõnu, saada osa Tema armust, siis meil on mida jagada, kinkida neile, kes vajavad meie armastust. Temalt, kes läks ristisurma meie eest, saame armastust, mis ei väsi, nägija silmad ja tundliku südame.

Kõige hämmastavam on aga see, et Jeesus kohtumõistjana samastab ennast vaeste ja kannatajatega. Inimene võib vaesena, haigena, kodutuna, vangisolijana kergesti hakata arvama, et ta on Jumala pooltki hüljatud, et Jumal on, nii nagu inimesed, temast lõpmata kaugel ja tema on ihuüksi siin külmas maailmas. Jeesus ütleb – ma ei ole teist kaugel. Ma pole ka teie lähedal. Ma olen teis ja kui keegi tuleb ja aitab teid, sirutab teile teie hädas abikäe, ütleb teile lohutava sõna, siis teeb ta seda ka mulle.

Keegi, kes käis igal pühapäeval vaatamas haigeid ja külastamas vange, ei öelnud kunagi, et ta läheb neile kuulutama Kristust. Nad teadsid, et ta tuleb kirikust ja kui temalt küsiti, miks ta seda teeb, vastas ta lihtsalt: Nad on nii üksi!

Armsad, meil kõigil on lootust. Igal meist on võimalus saada ja jääda Isa õnnistatuks ja kuulata kord Viimsel kohtupäeval autroonilt imelisi sõnu. Ja neilgi, kellele täna mõtleme – neilgi on lootust, sest küllap ka nemad imestavad, kui neile kord öeldakse, et nad on oma ligimest armastades, armastanud Jumala Poega.

Lõpetan Anna Haava sõnadega:

„Sina, surma Äravõitja, Igavene Armastus,
Sina, kõige elu Loitja, kõige Õndsus, Õnnistus !
Sinu hiilges inimesed rändame siin, taevalised –
Hoia meid ja õnnista elus, viimselt surmas ka!”

Jaan Tammsalu (1960) on EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost.