Foto: Anna-Kaisa Vita
„Aurea mediocritas.“ (Horatius).
Vahel küsitakse, mis on kristlike koolide, neid võime mõnikord nimetada ka kirikukoolideks, eripära võrreldes teiste era- või munitsipaalkoolidega?
Aristoteles rääkis oma „Nikomachose eetikas“ äärmuste vältimisest, Kristus rääkis Matteuse evangeeliumis kitsast teest, Püha Paulus kirjas Tiitusele mõistlikkusest praegusel maailmaajastul ja Horatius oma „Oodides“ kuldsest keskteest. Need ongi lähtekohad, kuidas antud küsimusele vastust otsida.
Eesti esimesed koolid olid kirikukoolid ja kloostrikoolid. Seega saame öelda, et hariduse andmine sai Eesti alal alguse kirikust. Üks nendest koolidest, Tallinna Toomkool, tähistab 4. jaanuaril 2019. aastal oma esmamainimise 700. aastapäeva.
Kristlikel koolidel on immanentne ja transtsendentne mõõde. Neid mõlemat on tarvis. Teadmised kristlikust kultuuriloost ja maailma religioonidest peaksid olema haritud ja laia silmaringiga inimese loomulik osa. Aga ka oskus andeks paluda ja andeks anda. Kindlasti tegelevad nende teemadega ka sekulaarsed koolid, samas on see kristlike koolide igapäevane ja loomulik kasvatuse ja kasvamise osa.
Kuigi Tallinna Toomkool on Eesti vanim tegutsev kool, ei tähenda see, et selles koolis vastandatakse innovatsiooni ja traditsiooni. Õpetajad on oskuslikult põiminud muutunud õpikäsitusse vanad ja traditsioonilised kasvatuspõhimõtted, mis aitavad noorel inimesel lisaks teadmisele hinnata ka moraalseid norme. Võrdselt väärtustatakse nii vanu keeli kui ka programmeerimist.
Kooli õpetamise ja kasvatamise eesmärgiks on kristlikele väärtustele ja kultuurile toetuva kaasaegse heatasemelise üldhariduse sidumine huvitegevusega õpilasesõbralikus ja õpetajat väärtustavas keskkonnas, luues eeldused vaba ja tervikliku isiksuse kujunemiseks. Et seda saavutada, toetatakse läbi õppe‒ ja kasvatusprotsessi iga õpilase arengut ühises koostöös kooli ja koduga. Kristlik mõõde ei ole midagi iseseisvat või lahutatavat kooli õppe‒ ja kasvatustöös. See on koolielu loomulik osa. Kui küsida õpilaste käest, mis teeb kooli kristlikuks, ei pruugi nii mõnigi kohest vastust leida ‒ see on nii igapäevane, loomulik mõtte‒ ja teguviisi osa, mida osatakse võib-olla võrrelda alles kooli vahetades või iseseisvasse ellu astudes.
Toomkooli õppe- ja kasvatustööd korraldatakse lähtuvat kristlikust maailmavaatest ja kristlikest väärtustest, võttes arvesse, et igal õpilasel on õigus oma vanemate poolt valitud religioossele või ka mittereligioossele maailmavaatele, mida kellelgi teisel pole õigust kahtluse alla seada ega naeruvääristada. Käitumis- ja suhtlemisnormides lähtutakse üldistest inimväärikuse ja ligimesearmastuse põhimõtetest (hoolivus, ausus, teistega arvestamine, abivalmidus, tähelepanelikkus, andestamine), olles veendunud, et inimesed on loodud üheväärtuslikeks, sõltumata rahvusest, usutunnistusest, erivajadusest või tervislikust seisundist.
Toomkooli üheks eripäraks võib pidada seda, et arenguks ja õppetööks võrdsete tingimuste loomiseks ning poiste ja tüdrukute traditsiooniliste soorollide kujundamise toetamiseks korraldatakse poiste ja tüdrukute õpetamine eraldi klassides.
Sõbralikud inimsuhted on Tallinna Toomkoolis tähtsal kohal ja rahuolu‒uuringud on seda ka kinnitanud. Viimase, 2017. aasta uuringu tulemused näitavad, et 85% küsimusele vastanud lastevanemate arvates olid õpetaja‒õpilaste vahelised suhted väga head ja head. Õpetajad ütlesid, et kool on meeldiv, avatud ja sõbralik. Sellega oli nõus ja pigem nõus 95% vastanutest. Toomkool on liitunud ka KiVa ehk Kiusamisvaba Kooli programmiga. Soovime, et meie lapsed ei oleks kiusatud, kiusajad ega ka pealtvaatajad.
Öeldakse, et „väike on armas“. Tallinna Toomkoolis see nii ongi. Õpilaste arv klassides on väike, varieerudes 9‒16 õpilaseni. See annab võimaluse jõuda iga õpilaseni individuaalselt, teda mõista ja toetada. Sellel õppeaastal õpib taasavatud Tallinna Toomkoolis juba 213 õpilast. Mitte ühelgi aastal ajavahemikus XIII-XIX sajandini ei ole Tallinna Toomkoolis õppinud nii palju õpilasi. Võime nentida, et Eesti rahvaarv ja laste arv väheneb, aga kristlikes koolides käivate õpilaste arv kasvab.
Mitmed uuringud näitavad, et Eesti õpilased on koolis edukad kõiges, mida saab lihtsalt mõõta. Palju keerulisemad on aga lood, kui uurida, kas Eesti koolinoored on ka õnnelikud, teiste suhtes sallivad ja valmis võtma vastutust oma tegude eest. Toomkooli suurimaks väljakutseks ja ülesandeks on kasvatada häid inimesi. Loodame, et meie koolist ellu astunud noor on omandanud kaasaegsed teadmised, hindab üldinimlikke ja ajatuid väärtusi, orienteerub multireligioosses ja pluralistlikus maailmas ning tunneb end koduselt kristlikus kultuuriruumis.
Tallinna Toomkooli üks taasavajatest, peapiiskop Urmas Viilma on kasutanud tabavat mõtet, et Eestis valitseb religioonialane kirjaoskamatus. Meie noored, kes erinevate uuringute põhjal on edukad nii reaal- kui ka humanitaarainetes, on ometi religioonialaselt harimatud. Needsamad noored, kes hakkavad juhtima homset omavalitsust, riiki või kooli, ei pruugi tunda oma kaugemaid ega lähemaid naabreid. Või veel hullem ‒ nad ei tunne ennast ning oma juuri. Seni aga, kui kõikides või suures enamuses Eesti üldhariduskoolidest meie noori religiooniõpetuse valdkonnas piisavalt ei harita, kannavad kristlikud koolid seda vastutust, et lisaks laiapõhjalisele kaasaegsele haridusele ka hingeharidust antakse.
Jumala abiga!
Egle Viilma (1977) Tallinna Toomkooli direktor.
Heiki Haljasorg (1977) on Tallinna Toomkooli õppealajuhataja.
