Artikkel on koostatud EELK Usuteaduse Instituudis 2018. a kevadel kaitstud magistritöö „Iseseisvuse taastanud Eestis luterliku üldhariduskooli loomine Tallinna Toomkooli näitel“ põhjal. (Varasemalt oli Urmas Viilma läbinud täiemahulise teoloogiastuudiumi EELK Usuteaduse Instituudis 1991-1998. – Toim.)

Sissejuhatus

Eesti iseseisvuse taastamisele 1991. aasta suvel eelnes mõneaastane periood, kus kristlikud küsimused ja teemad olid pärast poole sajandi pikkust nõukogude okupatsiooniga kaasnenud avalikku ja ametlikku ateistlikku halvustamist rahvusliku ärkamise kõrval uuesti loomulike ühiskondlike küsimustena positiivse tähelepanu all.

1987. aastal alanud ühiskonna tormiline diferentseerumine, erinevate religioossete mõtteviiside ja liikumiste sünd ning rahvusrühmade omakultuuri liikumine tõi kaasa suhtumise muutumise kirikusse ja kristlikku usku. See väljendus ka mõne koolijuhi omaalgatuslikus initsiatiivis lisada juba 1980. aastate lõpus oma juhitava kooli programmi kultuuriloo, filosoofia või eetika nimetust kandev õppeaine, mis peagi hakkas kandma varajamatult usuõpetuse, hiljem religiooni- või usundiõpetuse nimetust.

Algas pikk ühiskondlik debatt usuõpetuse või võrdleva usundiõpetuse kohast üldhariduslikes õppeasutustes. 1988. aasta 30. oktoobril Rahva Hääle lugejate küsimustele vastates ütles EKP Keskkomitee esimene sekretär Vaino Väljas:

„Kuid vaevalt võiks kahtluse alla seada meie ühiskonnas kehtiva konstitutsioonilise põhimõtte, mille järgi kirik on riigist lahutatud. Vastav seadusandlus vajab kindlasti täiustamist, kuid kuidagi ei saa nõustuda arvamustega, et õige oleks usuõpetus kooli tagasi tuua. Piiblist kui inimkultuuri olulisest osast tuleb kindlasti kõnelda, kuid seda peaksid tegema kooliõpetajad.” („Rahva Hääle” lugejate küsimustele vastab EKP Keskkomitee esimene sekretär Vaino Väljas 1988).

Legaalne alus endiselt veel okupeeritud Eestis usuõpetuse õpetamisele loodi 16. mail 1990. aastal ENSV Ülemnõukogu poolt vastu võetud Eesti valitsemise ajutise korra aluste seadusega, mille 9. paragrahvis sätestati:

„Eesti Vabariik tagab kõigile elanikele usuvabaduse, sealjuures vabaduse tunnistada oma usku, saada ja anda usuõpetust, kuuluda kirikusse või usuorganisatsiooni ja täita selle tavasid.“ (Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Ülemnõukogu seadus, 16.05.1990).

Kuna Eesti NSV konstitutsiooni § 50 kohaselt oli kirik lahutatud riigist ja kool kirikust (Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon 1990, 19), ei reguleeritud selle seadusega usuõpetuse korraldamist koolis, vaid anti sõnum, et kogudustes organiseeritud usuõpetuse andmine polnud enam kriminaliseeritud. Riik võttis endale kohustuse, et konstitutsiooni § 50 sätestatud usuvabadus ja selle juurde kuuluvad õigused on demokraatlikus riigis garanteeritud. Usuõpetuse läbiviimise vormid jäeti koguduste pädevusse.

Kuigi riikliku õppekava alusel seaduslikku alust konfessionaalse usuõpetuse korraldamiseks üldhariduskoolis ei olnud, oli koolidel siiski võimalik lülitada tunniplaani vaba- ja valikainetena erinevaid aineid arvutiõpetusest usuõpetuseni. See tähendaski seda, et koolides, kus kooli juhtkond, lapsevanemad ja õpetajad kokkuleppele jõudsid ning direktor ainekava kinnitas, võis tunniplaanist leida valikainena ka konfessionaalsele usuõpetusele sisuliselt üsna sarnase õppeaine. See oli seaduslik ja võimaldas õpetajal läheneda ainele üsna loominguliselt direktori poolt kinnitatud ainekava raamides.

Kui palju oli 1990. aastate alguses Eestis neid koole, kus koolijuhtide initsiatiivil õpetati usuõpetust, usundi- või religiooniõpetust, on raske täna enam välja selgitada. Selle perioodi kõige innukam religiooniõpetuse eestseisja Pille Valk on nimetanud, et neid koole, kus erinevate nimetuste all seda ainet õpetati, võis olla ligikaudu sada. (Valk 2008, 99).

Isiklik koolitöö kogemus 1991. aasta sügisest kuni 2011. aasta kevadeni keskkooli- ja gümnaasiumiastmes Saue gümnaasiumis ja Pärnu-Jaagupi keskkoolis kinnitab, kuidas õpetatava aine nimetus erinevate aastate kestel vastavalt vajadusele või kooli juhtkonna otsusele võis muutuda. Nõnda kandis samasisuline õppeaine erinevatel õppeaastatel nii usu- kui usundiõpetuse, nagu ka religiooniõpetuse ja religiooniloo nimetust. Nimetusest hoolimata oli konkreetses õppetöös kasutatud ainekava koolijuhi kinnitatuna alati õpetaja enda määrata. Nõnda võisin usundiõpetuse õpetajana ise lisaks interkonfessionaalse usundeid ja konfessioone võrdleva materjali kõrval õpetada üsna sarnaselt kirikliku pühapäevakooli programmile ka klassikalisi piiblilugusid ning kiriku leerikavast lähtuvalt käsitleda Martin Lutheri Väikese Katekismuse viit peatükki. See võimaldas kooli usundiloo kursuses osalenutel kergemini läbida leerikursust kohalikus koguduses. Võimalikuks sai see ainult tänu sellele, et usundiõpetust oli kooliprogrammis samadele õpilastele mitme aasta kestel mitu kursust ning õpet koolis viis läbi kohaliku koguduse vaimulik. Ehk kõige määravamaks kogu selle kontseptsiooni õnnestumisel oli õpilastega tekkinud usaldus ning hea läbisaamine, millele püüdsin omalt poolt kaasa aidata aine võimalikult huvitava käsitlemisega. Ilma teismelistest õpilaste toetuseta ei oleks kooli poolt õpilastele kohustuslikuks määratud valikaine, usundiõpetus, nii pikkade aastate kestel teoks saanud. Niigi korraldas kooli juhtkond ainet seaduseparagrahvide vahel laveerides. Sellise korralduse puuduseks oli siiski ametlikult lubatud õppetundide (mille hulgas ka vaba- ja valikained) piiratud arv nädalas, millest usundiõpetus võttis ära ühe tunni. Mäletan, et see tekitas kooli õppenõukogu koosolekutel aeg-ajalt põhiainete, hiljem eriti riigieksami ainete õpetajate nurinat, kes oleksid soovinud kasutada usundiõpetuse poolt hõivatud tundi hoopis oma aine põhjalikumaks käsitlemiseks.

1991. aastal aktualiseeris usuõpetuse teemat ühiskonnas Tartu Ülikoolis usuteaduskonna taasavamine, kuna teaduskonna lõpetajate üheks võimalikuks väljundiks tööturul oli üldhariduskooli religiooniõpetuse õpetajana tööle asumine. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) hilisem peapiiskop Jaan Kiivit on 1993. aastal Õpetajate Lehele antud jõuluintervjuus usuteaduskonna taasavamise ja teoloogilise hariduse andmise jätkamise ühe olulise põhjusena toonud välja just teoloogilise haridusega kooliõpetajate vajaduse:

„Alates 1991. a sügisest on taasavatud TÜ usuteaduskond. Paralleelselt töötab edasi nimetatud kiriklik õppeasutus [EELK Usuteaduse Instituut] ja sellega on tagatud teoloogilise koolituse akadeemiline tase. Teolooge vajab kirik, ent teolooge vajab ka haridussüsteem. Kujutan ette, et lisaks pedagoogidele, kes on omandanud usuõpetaja lisaeriala, tuleb meie koolidesse ka hulk akadeemilise koolituse saanud usuõpetajaid. Loodan, et võimalused usuõpetuse andmiseks üldhariduskoolis aasta-aastalt paranevad. Kui inimene täisealisena kujundab endale tervikliku maailmanägemuse ja mõtestab oma elu, siis oma isikliku suhtumise kujundamisel peaks olema möödapääsmatu ka religioosse ellusuhtumise ja religioossete eluväärtuste tundmine. Nagu ütlesin, oleks kooli osa usuõpetuse algteadmiste andmine.“ (Kupp 1993)

Jaan Kiivit ise kuulus Haridusministeeriumi juurde moodustatud usundiõppe programmkomisjoni (samas), mille ülesandeks oli töötada välja usuõpetuse programm üldhariduskoolidele. Esimesed usundiõpetuse ainekavad valmisid 1991., 1993. ja 1997. aastal ning nägid ette aine õpetamise kõikides kooliastmetes ja kõikides klassides, mis praktilistel põhjustel, muuhulgas pädevate õpetajate puudumisel, õnnestus vaid mõnes üksikus koolis (Valk 2008, 100). Siiski seal, kus aine tunniplaani jõudis, olid esimesed tundides käsitletavad teemad ja ametlikud väljatöötatud õppekavad 1990. aastate alguses valdavalt kristlusekesksed (samas, 100–101).

Kristlike koolide loomise esimene laine 1988–1994

Kristlike koolide loomisest kõneledes võime seda protsess vaadelda kahe ajaliselt eristuva lainena. Esimene laine algas veel enne Eesti riikliku iseseisvuse taastamist 1980. aastate lõpus ja kestis 1990. aastate keskpaigani. Seda perioodi iseloomustavad ühiskondlikud protsessid, mis üle pikkade okupatsiooni aastakümnete toetasid üksikisiku arvamuse-, sõna- ja veendumusvabaduse julgemat ja demokraatlikku väljendamist. Kirikukoolide organiseeritud loomisest veel ei kõneletud, sest loodeti, et uue põlvkonna usualane harimine saab edaspidi toimuda üldhariduskoolis korraldatud usu- või usundiõpetuse kaudu. Vajalik aineõpetajate baas ja järelkasv pidi tulema taastatud Tartu Ülikooli usuteaduskonnast.

Eesti vabanemise eel ja järel leidus koheselt vaimulikke, kultuuriintellektuaale ja ka lapsevanemaid, kes soovisid luua oma lastele konkreetsele konfessionaalsele eripärale iseloomuliku õpikeskkonna, mis oleks võimalik konkreetse konfessiooniga seotud koolis. Nõnda pandigi sel perioodil väikeste konkreetsete kirikute ja konfessioonidega seotud initsiatiivgruppide eestvõttel alus kahele kristlikule munitsipaalkoolile, Vanalinna Hariduskolleegiumile ja Halliste koolile, ning kristlikele erakoolidele, Narva Õigeusu Humanitaarkoolile, Tartu Katoliku Hariduskeskusele ja Tartu Kristlikule Põhikoolile.

Vanalinna Hariduskolleegium

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise tuultes, kuid veel enne riigi ametlikku iseseisvumist asutati esimese kristliku koolina Vanalinna Hariduskolleegium, mis 1988. aastal alustas tegevust Vanalinna Algkooli nime all ning oma praegust nime kannab alates 2001. aastast. Vanalinna Hariduskolleegiumit peetakse üldiselt ainsaks kristlikuks munitsipaalkooliks, mida kinnitab ka fakt, et kooli vanematekogu nimetab oma 2008. aastal koostatud dokumendis kooli kristlikuks. 2011. aastal vastu võetud kooli põhimääruses viide kristlikule väärtussüsteemile siiski puudub.

1980. aastate algupoolel tekkis vanalinna päevade ajal toimunud konverentside (1982, 1983 ja 1984) kontekstis Tallinna vanalinna väärtustamist ja kultuurijärjepidevuse hoidmist oluliseks pidavatel kultuuri- ja haridustegelastel idee arendada Tallinna vanalinna kultuuri- ja hariduskeskusena. Erilist tähelepanu sooviti hakata pöörama lastega seotud programmidele. Mõni aasta hiljem, 1986. aasta konverentsil, otsustati rajada vanalinnas aadressil Uus tn 16 hoonesse lastele orienteeritud kultuurikeskus, Vanalinna Muusikamaja, mille ideoloogilise ja teoreetilise kontseptsiooni loojateks sai Vanalinna Muusikamaja vanematekogu koosseisus Taivo Niitvägi, Kersti Nigesen, Lembit Peterson, Ülo Vooglaid, Toomas Vooglaid, Zoja Mellov jt. Loodi vanalinna arenduskeskus Artes, mis oli osaliselt isemajandav teaduslik-eksperimentaalne väikeettevõte, mille tegevuses sooviti ühendada vahetu praktiline pedagoogiline tegevus, fundamentaaluuringud lapse arengu seaduspärasuste kohta ja uuringutele ning praktilistele tegevustele toetuv pedagoogide täienduskoolitus.

Järgmisel vanalinna päevade konverentsil 1987. aastal sõnastati soovitus rajada Uus tn 19 (nn Okasroosikese loss) esteetilisele kasvatusele ja kultuurimälestiste kaitsele tugineva hariduskontseptsiooniga kool. Sama aasta sügisel võeti koostöös Tallinna 2. Keskkooli (praeguse Reaalkooli) juhtkonnaga kooli nimekirja vastu kaks klassikomplekti esimeste klasside poisse ja tüdrukuid, kes asusid õppima Vanalinna Muusikamaja ruumides.

1988. aastast tegutses kool iseseisvana ja hakkas kandma nime Vanalinna Algkool alluvusega Oktoobri rajoonile. Kooli esimeseks juhatajaks sai Ingrid Meister ning ruumipuudusel võeti vastu vaid üks klassikomplekt poisse. 1989/1990. õppeaastal õppis Vanalinna Algkooli neljas klassis kokku 81 õpilast.

Kuna õppekavas peeti oluliseks põlvkondade järjepidevuse ja rahva mälu säilimist, olid põhiainete tundidele lisaks olulisel kohal folklooritunnid ning muusikaõpetuses rõhuti varajasele keskaegsele muusikale. Õppeaasta liigendamise aluseks said kiriku- ja rahvakalendri tähtpäevad, jõulu- ja ülestõusmispühade kõrval ka katoliiklike pühakute mälestuspäevad. Jõulu- ja ülestõusmispühade teenistused peeti erinevates Tallinna kirikutes. Õppetööd korraldati pidevas ruumipuuduses.

21. septembril 1990 moodustati esimese Tallinna munitsipaalasutusena eksperimentaalne asutus Vanalinna Hariduskolleegium, mida finantseeriti Haridusameti kaudu Tallinna linna eelarvest ja mille all Vanalinna Algkool oma tegutsemist jätkas. Vanalinna Hariduskolleegiumi direktoriks nimetati senine Vanalinna Muusikamaja direktor Kersti Nigesen, kes on selles ametis tänaseni. Vanalinna Algkool tegutses oma nime all kuni 1. septembrini 1992, mil hakkas kandma nimetust Vanalinna Hariduskolleegiumi Vanalinna Kool. Selle nime all tegutses kool kuni 1. septembrini 1993, mil kool sai nimeks Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Vanalinna Kool. Kool kandis jällegi uut nime 1. septembrist 1995, mil ametlikuks nimeks sai Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium. 1. septembrist 2001 kannab kool lihtsalt Vanalinna Hariduskolleegiumi nime.

Vanalinna Hariduskolleegium ei ole praegu ainult üldhariduskool, vaid on suur ja mitmepalgeline munitsipaalne haridus- ja kultuuriasutus, mille peamised struktuuriüksused on Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium, Vanalinna Hariduskolleegiumi Põhikool, Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakool, Vanalinna Hariduskolleegiumi Kunstimaja ja Vanalinna Muusikamaja.

Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) toetumine oma õppe- ja kasvatustegevuses kristlikule maailmavaatele tuleb kõige paremini välja „VHK pedagoogilise kontseptsiooni“ dokumendis tsiteeritud „VHK haridus ja kultuurikontseptsiooni alustes“, mis Vanalinna Hariduskolleegiumi suvekonverentsil 8. juunil 1993 vastu võeti:

„1. Haridus peab võimaldama inimesele ettevalmistuse viljakaks ja mõtestatud eluks ühiskonnas (ja seda ühtlasi praktiseerima ka koolis), aitama tal oma inimsust täielikumalt realiseerida.

2. Kristlase jaoks ei saa hariduse ülalnimetatud ülesannet lahutada tema ettevalmistusest täisväärtuslikuks kristlikuks eluks, mis on suunatud Jumala ja ligimese teenimisele ja mille lõppeesmärk on igavene elu uues loodus.

3. Haridus peab aitama inimesel lülituda ajaloo jooksul kujunenud rahvuslikku ja maailmakultuuri, mis kannab üldinimlikke kristlikke väärtusi.

4. Haridus peab andma inimesele kindla aluse iseenese, oma perekonna, ühiskonna ja kogu loodu kujundamiseks tõe ja armastuse vaimus.

5. Haridus peab toetama inimese terviklikku arengut, st peab arendama teda nii kehaliselt, hingeliselt kui vaimselt, nii tema mõistust, tahet kui südametunnistust, nii tema enese isiksust kui ka tema avatust teistele.

6. Haridus peab aitama inimesel kujundada õiget väärtuste hierarhiat, milles domineerivad sellised vaimsed väärtused nagu armastus, tõde ja õiglus, milles materiaalsed väärtused teenivad vaimseid ja ajalikud igavesi.

7. Igal inimesel on õigus oma usule vastavale haridusele, mis aitab tal kujundada terviklikku ja harmoonilist maailmapilti, mis toetub tema usule, lähtub sellest ja kinnitab seda.

8. Iga inimese vabadus oma õiguste ja võimete realiseerimisel on piiratud austusega teiste õiguste vastu ja peaks olema suunatud isiklikule täiustumisele ühise hüve raames.“

Lähtumine kooli õppe- ja kasvatustöös kristlikest põhimõtetest ilmneb selgelt ka sama dokumendi peatükist „Praktilised järeldused VHK jaoks“:

„1. Igal õpilasel on õigus vanemate poolt valitud konfessionaalsele haridusele, mis süvendab ja kinnitab tema usku ning juhib teda tihedamale osadusele kiriku (koguduse) elus.

2. Moraaliõpetus ja käitumisnormid koolis peavad lähtuma ligimesearmastuse ja inimväärikuse austamise põhimõtetest.

3. Õppekavad ei tohi olla vastuolus kristlike tõdede ja väärtustega.

4. VHK töötajad ja õpilased ei tohi seada kristlikke tõdesid ja väärtusi kahtluse alla, neid ignoreerida või naeruvääristada.“

Usu- või usundiõpetust VHK õppekava ette ei näe. Küll selgub põhikooli ainekavadest, et sotsiaalainete all on inimese- ja usuõpetus, mis põhikooli 1.–4. klassini on oma sisult mittekonfessionaalne üldkristlik piibli- ja usuõpetus. Õppeaine tutvustuses märgitakse, et tundides leiavad käsitlemist kristlikud väärtused, moraaliõpetus, perekonnaõpetus, suhtlemine ja käitumine, terviseõpetus, ühiskonnaõpetus. Õpetuses on rõhuasetus valdavalt vaimsel ja sotsiaalsel aspektil, kuid osa teemade (nt tervise- ja perekonnaõpetus) puhul antakse õpilastele ka teadmised inimese anatoomiast. Õpetuse eesmärk on aidata õpilasel kujuneda isiksuseks, kes on võimeline vastavalt kristlikule moraaliõpetusele kohanema ümbritsevas keskkonnas ning tegema õigeid otsuseid ning tulema toime iseseisvas praktilises elus.

Gümnaasiumiastmes puuduvad samuti nii usu- kui usundiõpetus. Kuid kristlikud teemad leiavad käsitlemist nelja kohustusliku filosoofiakursuse raames, mille selgituses on öeldud, et keskseks teljeks, millest filosoofia kursustes lähtuda, on kristlik maailmapilt. Filosoofia I kursus kannab nimetust „Kristliku maailmapildi alused“, mille eesmärkideks muuhulgas on tutvustada õpilastele õhtumaa kultuuripärandi aluseid ning suurimate usundite erinevusi ja ühiseid elemente. Kursuse tunnijaotuskavast selgub, et peamiselt keskendutakse Piibli käsitlemisele.

Halliste kool

Ühena esimestest luteri kirikus pakkus kristliku kooli idee 1991. aastal välja Halliste koguduse vaimulik Kalev Raave ja Viljandi haridusnõunik Kalle Küttis. See mõte öeldi esmakordselt avalikult välja Halliste kiriku taaspühitsemise jumalateenistusel 12. detsembril 1991. Idee oli ehitada see kool Hallistesse.

Halliste kooli uus hoone ehitatigi koguduse pastoraadi kohale ja avati 1. septembril 1998. aastal („Kooli ajalugu“ s.d.). Kuna kool tegutses munitsipaalkoolina, ei saanud sellest kristlikku kooli, kuid vahetus naabruses asuv Halliste kirik ja sealne kogudus mõjutasid kooli tegevust esimestel aastatel palju. Õpetaja Kalev Raave on meenutanud, kuidas üheksakümnendate aastate teine pool kulus Halliste uue kooli ehitamiseks. Kogudus kinkis koolimaja üheks osaks pastoraadihoone, millest sai ehitus alguse. Koolimaja projekti tegid koguduse liikmed, tuntud vahakujude loojad Ene ja Andres Mänd Tallinnast ning esimene ehitusraha, veidi üle miljoni krooni, saadi Taanist Randersi sõpruskoguduselt. Seejärel asus ehitust toetama ka riik. Klassid sisustati Soome, Rootsi ja Taani sõpruskoguduste toel ning usuõpetuse klass Halliste koguduse toel (Raave 2000, 7).

Kalev Raave sõnul õppisid 2000. aastal usuõpetust kõik lapsed. Usuõpetajaks oli vastava koolitusega õpetaja Malle Neerot. Kirikus peeti lastejumalateenistusi. Samuti algas uus kooliaasta alati kirikus ühise palve ja õnnistamisega. Halliste põhikooli direktor Ene Staalfeldt kuulus koguduse juhatusse. Lisaks kuulusid koguduse nõukogusse sama kooli õpetaja Made Kotkas ja kooli hooldekogu esimees Eve Maasepp ning põhikooli õpetaja Inga Tiirats juhatas koguduse nõukogu ja juhatuse tööd. Õpilased käisid kirikus abiks kirjandust müümas ja küünlaid süütamas. Vanemate klasside õpilased lugesid Pühakirja kohti. Kirik ja kool korraldasid ühiselt laste joonistus- ja kirjandusvõistlusi ning ühiselt anti välja brošüüre ja voldikuid (vt Halliste kiriku kohta veel Semm 2010 ja „Halliste kiriku pühitsemise jumalateenistus“ 1991).

Diakonõpetaja emeeritus Helmut Mõtsnik meenutab 20. märtsil 2016. aastal Kalev Raave 90. sünniaastapäevale pühendatud jumalateenistusel Halliste kirikus peetud jutluses:

„Mina igatahes sain südamest ülirõõmsaks, kui Halliste kool pidi Kalev Raave tahtel ja nägemusel tööle hakkama usuõpetusega koolina. Õp Malle Neerot mäletab, kuidas Kalev olevat korduvalt rääkinud, et tal on koolimaja valmimisel unistuseks näha Halliste koolimajja sisenemisel peaukse kohal kõrgel kaarel nimetust Halliste Kristlik Kool. Paraku 18 aastat hiljem oli valus kuulda, kui vaimulike teenistusnõupidamisel pidime nentima, et usuõpetusega koolist, liiatigi päris kristlikust koolist ei saavat praegu Halliste kooli puhul rääkida. Mida ütleks või tunneks Kalev seda kogedes?“ (Mõtsnik 2016)

2017/2018. õppeaastal oli Halliste Põhikooli 7. klassi tunniplaanis üks tund usundiõpetust, mis kooli õppekava kohaselt oli valikaine.

Narva Õigeusu Humanitaarkool

Esimesed õigeusu taustaga väikelaste eelkoolid tegutsesid Tallinnas ja Narvas juba enne II maailmasõda (RA, ERA 14.11.1347; ERA 2536.2.390). Esimese kristliku erakoolina loodi Narvas 1991. aastal Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) preestri isa Vladislavi (Kumos) eestvõttel väike õigeusu kool, millel puudus esimestel aastatel oma hoone, mistõttu kasutati tollase Narva Kõrgkooli (praegune Tartu Ülikooli Narva Kolledž) hoonet. Kooli kodulehel oleval vapil on aastaarv 1992, millest võib järeldada, et ametliku koolitusloa sai kool 1992. aastal. Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel kandis kool kuni 1995. aastani nime Narva Õigeusklik Humanitaar-Üldhariduslik Kool, mille järel vahetati nimi praeguseni kasutusel oleva Narva Õigeusu Humanitaarkooli nime vastu.

1996. aastal sai kool oma kasutusse endise lastepolikliiniku hoone Grafovi tänaval, üsna Narva Issanda Ülestõusmise peakiriku lähedal. 1997. aastal oli isa Vladislav sunnitud Eestist lahkuma ja direktori kohustused võttis üle tuntud Narva ajakirjanik Andrei Ivanen, kes töötas koolijuhina kuni surmani 30. augustil 2018.

Kooli põhikirja kohaselt on usuõpetus koolis kohustuslik ning kooli direktoriks võib kandideerida õigeusu kiriku liige. Kooli programmis on põhikoolis ja gümnaasiumis valikainetena nii interkonfessionaalne usundiõpetus kui ka konfessionaalne usuõpetus.

Kooli mittekonfessionaalse usundiõpetuse õppekava lähtub nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis riikliku õppekavaga kehtestatud põhikooli ja gümnaasiumi usundiõpetuse ainekavadest. Kooli õppekavas olevat kohustuslikku konfessionaalset usuõpetust õpitakse kõigi kaheteistkümne õppeaasta jooksul. Põhikooli konfessionaalse usuõpetuse ainekavas kirjeldatakse usuõpetuse ülesannet ja õpitegevust järgmiselt:

„Usuõpetuse peamine ülesanne seisneb selles, et võimalikult sügavalt, täpselt ning mitmekülgselt avada õpilastele õigeusu tõdesid; seada noorte elu eesmärgiks kristlikud elunormid, arendada noori kristliku eetika ja vaimse arengu vaimus. Usuõpetus peab kaasa aitama õpilase kirikuga osadusse astumisele ning õpilase isiksuse vaimulikule välja kujunemisele.

Põhiliseks õppevormiks on ainetund. Usuõpetuse tunnis tutvuvad õpilased peamiste õigeusu allikatega – pühakirja, püha pärimuse ja katekismusega. Õppetund peab olema ülesehitatud nõnda, et Jumalasõna kaudu toimuks õpilaste kohtumine Elava Jumalaga ning tund ise oleks elav näide kristlikust elust. Ainult nende tegurite abil avaneb õpilastele kirikuelu õnnistegev külg, mis on võimeline muutma inimhinge ning on kõige võimsamaks inimolendit kujundavaks algeks. Lähtudes eelnevast on õpitegevus üles ehitatud nõnda, et teoreetiline kursus toidab õpilase mõistust ja teadvust, osalemine teenistustel ning kiriku sakramentides arendab ta hinge, valmistab selle ette kirikuelu osaduseks ja kingib hingele Jumalaga suhtlemise kogemuse.

Osavõtt teenistusest ning sakramentidest on usuõpetuse lahutamatu osa ning üks kohustuslikest õppevormidest. Õpilast ei saa kasvatada Evangeeliumi traditsioonis lahus kiriku sakramentidest, mis tugevdavad, puhastavad ning õilistavad inimest tervikuna. Õpitegevuse üheks oluliseks osaks on ka praktiline tegevus, näiteks ekskursioonid pühadesse paikadesse või kloostritesse, õigeusu kiriku ajalugu ja maailma kristlikke keskusi tutvustavate videofilmide ja slaidiprogrammide vaatamine. Kristliku kultuuri tutvustamine ning sellest osasaamine toimub ka kunsti- ja muusikaõpetuse raames. Kooliaasta kalendaarsel ülesehitusel arvestatakse õigeusu kirikupühade kalendrit, tähtsamate kirikupühade tähistamine on kogu kooli ühine asi.“ („Valikaine usuõpetus“ 2017)

Gümnaasiumiastmes on konfessionaalne usuõpetus samuti kõigile õpilastele kohustuslik õppeaine, mille korraldamise kohta on ainekavas kirjutatud:

„Gümnaasiumis toimub Piibli ja ristiusu põhimõtete süvendatud tundmaõppimine. Sellel etapil peame tarvilikuks kujundada õpilastes selget arusaama ilmaliku ja kirikliku maailmavaate erinevustest ja näidata õpilastele, et ainult läbi kristluse saavutab inimkonna ajalugu sügava mõtte ja õilsuse. Piibli ja ristiusu õppimise põhimõtteks on veendumus, et inimajaloo kõigi juhtumiste, ka traagiliste, taga on kõikvõimas Jumal ja Tema Ettehooldus. Vastavalt sellele põhimõttele peab õpilastel välja kujunema isiklik vastutus oma tegude eest ja kodanikutunne nii ühiskonnas, kus ta elab, kui ka kiriku ja Jumala ees. Kaks kursust hõlmavad õigeusu kujunemislugu Eestis.“ („Valikaine usuõpetus gümnaasiumis“ 2017)

Koolis töötab preester (kaplan), kelle ülesanne on teenida vaimulikult nii õpilasi, õpetajaid kui ka lapsevanemaid. Usuõpetuse tunde viivad läbi diakonid ja teised õigeusu vaimulikud ning usuõpetus on kooskõlas MPEÕK õpetusega. Õpetuse hulka kuulub ka vanaslaavi keele ja liturgia õpe. Iga koolipäev algab koolis palvega, mida lapsed ise loevad ja laulavad. Mõned õpetajad alustavad ka oma koolitunde palvega. Igal nädal toimub kirikus eraldi kooli jumalateenistus (liturgia), milles õpilased kaasa teenivad. Kooliaasta algab ja lõpeb pidulikuma jumalateenistusega (liturgiaga). Koolis tähistatakse kõiki tähtsamaid õigeusu kiriku pühi. Ülestõusmispühade ajal toimub laat, kus õpilased müüvad omavalmistatud käsitööd. Laadal kogutud raha annetatakse Narva-Jõesuu õigeusu kiriku taastamiseks. (Narva Õigeusu Humanitaarkooli kohta kuula veel Pereraadio saate „Kool ja kirik” intervjuud Maksim Ivaneniga (2016).)

Tartu Katoliku Hariduskeskus

Teine kristlik erakool, mis iseseisvuse taastamise järel loodi, on 1994. aastal esimese klassi avanud Tartu Katoliku Kool, hilisema nimega Tartu Katoliku Hariduskeskus. Kooli eellugu läheb iseseisvuse taastamise aastasse, kui 1991. aasta novembris otsustati 20-liikmelise initsiatiivgrupi koosolekul asutada Katoliku Kiriku Haridusselts eesmärgiga rajada katoliku erakool. Kooli ülesandena nähti ette noortele sellise hariduse andmist, mis oleks kooskõlas kiriku õpetuse ning arenenud demokraatliku ühiskonna vajadustega. 9. septembril 1993. aastal toimus eelkooli avamispidu. Koolimaja õnnistas sisse isa Vello Salo. 1994. aasta sügisel avati Tartu Katoliku Kooli esimene klass.

Tartu Katoliku Hariduskeskuse õppekavas on kooli missioon sõnastatud väga selgelt kristlikele põhimõtetele toetuvalt:

„Tartu Katoliku Hariduskeskuse kristlikul maailmavaatel tugineva kasvatuse ja hariduse andmine ning perekondade toetamine laste kasvatamisel.

Tartu Katoliku Hariduskeskus lähtub sellest, et iga inimene – õpilane, lapsevanem ja õpetaja – on Jumala looming ning tingimusteta armastatud Jumala poolt.“ (Tartu Katoliku Hariduskeskuse põhikooliosa õppekava 2018)

Katoliku kirikuga tihedalt seotud põhikoolis ei ole selgelt konfessionaalset ehk ühe kiriku õpetusele keskendunud usuõpetust ametlikult tunniplaanis. Kuigi valdavalt leiab kooli dokumentides viiteid usuõpetusele, on kooli õppekavas kasutatud usuõpetuse valikaine paralleelnimetusena ka usundiõpetust. Õppekavast selgub, et koolis lähtutakse usuõpetuse (usundiõpetuse) õpetamisel interkonfessionaalsuse põhimõttest. Õppekavas olev tsitaat pärineb sõnasõnalt põhikooli riikliku õppekava usundiõpetuse ainekavast:

„Usundiõpetus lähtub ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sõnastatud usu- ja mõttevabaduse tunnistamise põhimõttest. Religioonialane haritus on usuvabaduse tagamise eeltingimusi ühiskonnas. Usundiõpetus pole käsitletav ühegi kiriku, koguduse ega usulise ühenduse kuulutustööna. Usundiõpetuses ei käsitleta ühtki maailmavaadet õpilastele normatiivsena. Põhikooli usundiõpetuse ülesanne ei ole juhatada õpilasi mingi kindla religiooni juurde. Eesmärk on valmistada õpilasi ette eluks pluralistlikus ühiskonnas ning maailmas, kus tuleb kokku puutuda erinevate religioonide ja maailmavaadete esindajatega. Seetõttu pannakse usundiõpetuses rõhku selliste oskuste ja hoiakute kujundamisele, millele põhineb üksteisemõistmine, respekt, avatus ning valmisolek dialoogiks ja koostööks.“ (Samas)

Samas kinnitatakse kooli missiooni kõige esimese postulaadina, et Tartu Hariduskeskuse missioon on just kristlikul maailmavaatel tugineva kasvatuse ja hariduse andmine ning perekondade toetamine laste kasvatamisel.

Usuõpetus Tartu Katoliku Hariduskeskuses on mittekonfessionaalne, kuid üldist katoliku vaimsust toetavad koolis tegutsevad frantsiskaani ordu õed. Lisaks töötab koolis preester. Kõikidesse religioonidesse suhtutakse lugupidavalt, kuid püütakse lähtuda just kristlikest väärtustest ja eetikast. Kooliaasta algab 1. septembril alati jumalateenistusega kirikus. Samuti toimub liturgia katoliku kirikus jõulude ja ülestõusmispühade ajal.

Kooli kodulehel kirjutatakse usuõpetuse kohta, et usuõpetuse tunnid toimuvad kõikidele klassidele üks kord nädalas ning usuõpetuse eesmärgid on:

„ – tutvustada õpilastele religioonimaailma ning õpetada õpilane orienteeruma kristluses ja teistes usundites ning nende kultuuritraditsioonides, mis loob eeldused oma maailmavaate väljakujunemiseks;

– toetada õpilase maailmavaatelisi otsinguid ja luua eeldused teadlike valikute tegemiseks;

– soodustada õpilaste oskust näha kohalikke probleeme ja olusid maailma taustsüsteemis;

– kujundada tervikliku maailmapildiga, oma isiklikke veendumusi omavaid ja põhjendada oskavaid noori;

– aidata kaasa õpilase väärtussüsteemi kujundamisele;

– rikastada erinevate maailmamõistmise viiside tutvustamisega õpilase maailmapilti;

– arendada mõistmist uskumuste, väärtuste ning traditsioonide mõjust üksikisikule, kogukondadele, ühiskondadele ning kultuuridele;

– arendada positiivset suhtumist teistesse inimestesse, austades nende õigust omada teistsuguseid uskumusi ja valmidust elada maailmas, kus on erinevad religioonid.“ („Meie kool. Usuõpetus“ s.d.)

Kooli õppekavas rõhutatakse, et usuõpetuse õpetamise eesmärk ei ole õpilaste misjoneerimine ega kiriku liikmeskonna suurendamine. Lisaks täpsustatakse, et usuõpetuse õpetamine toimub usuõpetuse tundide, esmaspäevaste hommikuringide ja kirikus läbiviidavate sõnaliturgiate kaudu. (Tartu Katoliku Hariduskeskuse kohta kuula veel Pereraadio saate „Kool ja kirik“ intervjuud Aleksandra Soonistega (2015).)

Tartu Kristlik Põhikool (endine Tartu Elu Sõna Kristlik Kool)

Esimene vabakogudusliku taustaga erakool tegutses Eestis juba enne II maailmasõda. Selleks oli Tallinnas Karu tänaval Juudi Ühisgümnaasiumi ruumides tegutsenud erinevate vabakoguduste koostöös loodud ja tegutsenud algkool, mis tegutses 1926. aastal rajatud Ühendatud Usklike Haridusseltsi egiidi all. 1930. aastal õppis koolis 100 õpilast ning 1937. aastal sai algkoolist progümnaasium. Loodeti kasvada gümnaasiumiks. Koolil olid pidevad majandusraskused, kuigi neid toetas oma annetusega isegi Vabariigi President. 1939. aastal pöörduti Eesti vabakirikute juhatuste poole abipalvega toetuse saamiseks. Kooli tegevuse lõpetasid saabunud okupatsioon ja sõda. (Pilli 2009, 92)

Iseseisvuse taastamise järgse esimese ja seni ainsa vabakogudusliku taustaga kristliku erakooli, Tartu Kristliku Põhikooli tegevuse alguseks võib pidada 1994. aastal kristlastest lastevanemate initsiatiivil koduõppe vormis alustanud esimest klassi, milles osales seitse last. 1997. aastaks kasvas koduõppest välja koolitusloaga eraalgkool Tartu Elu Sõna Kristlik Kool ning õppetööd jätkati koolimajas Ööbiku tänaval Tartu Tammelinnas. 2000. aastal jätkati põhikoolina. 2006. aastast tegutsetakse Tartu Kristliku Põhikooli nime all. Kooli kristliku profiili kohta on kooli kodulehel kirjutatud:

„Meie kool on üldkristlik kool, mis soovib pakkuda õpilastele lisaks heale haridusele turvalist keskkonda ja kristlikke väärtusi.

Kooli iseloomustavad kristlik alus ja turvaline, positiivne keskkond, milles kõik tunnevad end hästi. Üksteisest lugupidamine, hoolimine ja kõigi kaasamine on tähtsal kohal nii töötajate kui ka õpilaste jaoks.

Meid kui kristlikku kooli iseloomustavad usuõpetus õppeainena, hommikupalved ja piiblihommikud kord nädalas.

Kooli usuõpetus põhineb apostellikul usutunnistusel, mida tunnustavad kõigi konfessioonide kristlased.“ („Kristlik osa“ s.d)

Kooli kehtivas usuõpetuse ainekavas põhjendatakse kristliku religiooni suhteliselt suuremat osakaalu kooli ainekavas Eesti sajanditepikkuse kuulumisega kristlikku kultuuriruumi ning ka sellega, et tänane religioosne maastik põhineb kristlusel. Seetõttu on koolis õpetatav usuõpetus mittekonfessionaalne, kuid oma olemuselt oikumeeniline. Õppekavas on sätestatud, et sõltuvalt kooli eripärast on usuõpetus kõikidele õpilastele kohustuslik.

Tartu Kristliku Põhikooli koolipäev algab igas klassis hommikupalvega, mille viib läbi õpetaja, kes annab tundi. Kui mõni laps ei soovi palvetada, siis osaleb ta vaikselt, ilma et ta peaks ise midagi kaasa tegema. Iganädalastest usuõpetuse tundides, mida annavad klassijuhatajad, osalevad kõik õpilased. Õpetamisel lähtutakse usuõpetuse ainekava eesmärkidest, kuid ka konkreetsest klassist ja sealsest õhkkonnast. Usuõpetuses püüeldakse oikumeenia poole, kuigi koolil on tugev seos Tartu Elu Sõna kogudusega. Umbes 80% kooli õpilastest on kristlikest peredest, sealhulgas Elu Sõna kogudusest, luteri, advent- ja ka katoliku kirikutest. Väga oluliseks peetakse Tartu Kristlikus Põhikoolis seda, et õpetajal endal oleks kristlik maailmavaade. (Tartu Kristliku Põhikooli kohta kuula veel Pereraadio saate „Kool ja Kirik“ intervjuud Helve Loki ja Kristi Jörbergiga (2016).)

Kasutatud kirjandus

Kupp, Frants. 1993. „Jõuluintervjuu” – Õpetajate Leht, nr 49.

Mõtsnik, Helmut. 2016. „Talent on taeva kingitus.” (27.04).

Pilli, Toivo. 2009. „Vabakirikute oikumeenilised suhted“ – Eesti oikumeenia lugu. Toim. Riho Altnurme, Priit Rohtmets (Tartu/Tallinn).

Raave, Kalev. 2000. „Hallistes viimasel aastakümnel” – Videvik.

„„Rahva Hääle” lugejate küsimustele vastab EKP Keskkomitee esimene sekretär Vaino Väljas.“ 1988 – Rahva Hääl, nr 250, (30.10).

Semm, Sirje. 2010. „Halliste kiriku lugu on Eesti rahva ime” – Eesti Kirik, nr 51/52.

Valk, Pille. 2008. „Religiooniõpetus Eestis” – Töid religioonipedagoogikast I. Koost. ja toim. Pille Valk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

„Kooli ajalugu.“ S.d. – Mulgi vald Halliste.

„Kristlik osa.“ S.d. Tartu Kristlik Põhikool.

„Meie kool. Usuõpetus.” S.d. Tartu Katoliku Hariduskeskus.

„Tartu Katoliku Hariduskeskuse põhikooliosa õppekava.“ 2018. Tartu Katoliku Hariduskeskus.

[„VHK pedagoogiline kontseptsioon“] s.d. Vanalinna Hariduskolleegium.

„Valikaine usuõpetus.“ 2017. Narva Õigeusu Humanitaarkool.

„Valikaine usuõpetus gümnaasium.“ 2017. Narva Õigeusu Humanitaarkool.

Arhiivid:

ERA 14.11.1347

ERA 2536.2.390

Õigusaktid, seadused:

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon (põhiseadus). Ametlik tekst muudatuste ja täiendustega seisuga 1. märts 1990.

Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Ülemnõukogu seadus. Riigi Teataja. 16.05.1990.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, fonoteek:

Halliste kiriku pühitsemise jumalateenistus 12.12.1991. Eesti Raadio: RMARH-82176.

Raadiosaated:

Narva Õigeusu Humanitaarkool. Intervjuu Maksim Ivaneniga. Intervjueerib Heiki Haljasorg, tõlk Ülle Enula. Pereraadio saade „Kool ja kirik” 18.05.2016.

Tartu Katoliku Hariduskeskus. Intervjuu Aleksandra Soonistega. Intervjueerib Heiki Haljasorg. Pereraadio saade „Kool ja kirik”, 21.10.2015.

Tartu Kristlik Põhikool. Intervjuu Helve Lokki ja Kristi Jörbergiga. Intervjueerib Heiki Haljasorg. Pereraadio saade „Kool ja kirik”, 16.03.2016.

Urmas Viilma (1973) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop.