„Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: „Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust, teine hunt sümboliseerib headust“. Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: „Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?“ Vanaisa naeratas: „Alati võidab see hunt, keda sa toidad.““ (Raudla, H.; Raudla, R. Kuldsed lood. 2008)

See vana lugu selgitab ilmekalt, et palju meie elus on valikute küsimus. Nendest valikutest sõltub, kuhu oleme teel ja kas ning kuhu lõpuks kohale jõuame. Ka Aristoteles on öelnud: „Igal inimesel üksikult ja kõikidel inimestel koos on alati teatud eesmärk, mille poole rühkides nad valivad üht ja väldivad teist.“

Mis on siis see suurem eesmärk, mis meie sihiks on? Kas oleme selle enda jaoks selgeks mõelnud? Mille põhjal teeme valikuid?

Suur osa meie otsustest sünnib alateadlikult, sageli sügavamalt juurdlemata, ja siin tulevad mängu need väärtused, mis meie olemise alustaladeks on.

Väärtustest on alati ühiskonnas palju räägitud – nii hariduses, perekonnas kui ka poliitikas. Väärtustest kõnelemine on saanud lausa moeasjaks. Kui me nendest räägime, kas räägime siis ikka samadest asjadest? See, mida mõistame sõna „väärtus“ all, on inimesest või paradigmast sõltuvalt väga erinev. Nii tuuakse väärtustena sageli esile tegevusi, emotsioone või eesmärke – näiteks rõõm, head suhted, ajalugu, viisakas käitumine, tundekasvatus, avatud keskkond, isiklik õnnelik elu, infotehnoloogia areng jne. Mõnikord kasutatakse väärtuse mõistet ka kui sünonüümi sõnale „hea“ või „väärtuslik“.

G. Hofstede väärtushinnangu definitsiooni järgi on tegemist üldiste tõekspidamistega, mis juhivad tegevusi ja otsustusi erinevates situatsioonides. Nii on väärtused eelistusteks, mille alusel peame oluliseks midagi millegi teisega võrreldes. Seetõttu näiteks ei saa rõõm väärtusena olla aluseks elus oluliste otsuste tegemiseks. Iga otsus ei vii alati rõõmsale ja rahuldavale tulemusele, kuid võib sellegipoolest eesmärgi saavutamiseks vajalik olla.

Kasvatus lähtub alati mingitest väärtustest, mis kujundavad kasvatuseesmärgi. Kaarli Koolis mõistame väärtuste all midagi, mis on aluseks meie identiteedile, igapäevasele elule ja otsustele. Väärtused on tuum, mille ümber kõik muu on kasvanud. Väärtused on püsivad ja kannavad meid ka rasketel hetkedel ja keerulistes valikutes. Väärtusi tuleb hoida ja kaitsta ning kui meie ise seda ei tee, ei tee seda ka keegi teine meie eest.

Inimeste väärtushinnangud kujunevad välja väga vara, suures osas juba eelkoolieas, mistõttu on lasteaial ja koolil nende kujunemisel väga suur roll. On väga oluline, et keskkond soovitud väärtuste kujunemiseks luuakse juba varajases lapsepõlves.

Väärtuskasvatus ei saa olla projektipõhine ja pidevalt muutuv. See peab olema pidev protsess, mis lähtub ühiselt kokku lepitud väärtustest ja millesse on kaasatud kõik osapooled – kodu, kool ja laps. Kaarli Koolis lähtume väärtuskasvatuses esmalt kristlikest põhiväärtustest, misjuures peame oluliseks, et see puudutaks kogu inimese arengut tervikuna – nii hinge, ihu kui ka vaimu. Koolina on meie missiooniks ja eripäraks lisaks hariduse andmisele luua lapsele keskkond temas kristliku väärtussüsteemi ja maailmavaate kujunemiseks. Eelkõige toimub see täiskasvanu eeskuju, suunamise, toetuse, jäljendamise ja isiklike kogemuste kaudu.

Väärtuskasvatuse korralduse aluseks meie koolis on nn kolm sammast: keskkond, kogemus ja teadmised. Neile kolmele sambale oleme ehitanud oma igapäevase tegevuse.

Keskkond:

• Ühiste väärtuste ja maailmavaatega inimesed – laps, lapsevanem, õpetaja.
• Maailmavaade on loomulik osa igapäevasest elust.
• Kodune ja turvaline õhkkond.
• Ühisvastutus – meie kool on meie ühine asi.
• Eeskuju õpetab.
• Omavaheliste suhete aluseks on avameelsus ja vastastikune austus.

Iga laps ja õpetaja kannab kooli tulles endaga kaasas oma (kodu) väärtustemaailma. Meile on väga oluline, et meie perede, õpetajate ja kooli väärtushinnangud oleksid sarnased. Püüame luua tingimused, kus suhted õpilaste, vanemate, õpetajate, kooli juhtkonna ning teiste õpetuse ja kasvatusega seotud osaliste vahel on üksteist austavad, avatud ja koostööle suunatud.

Väärtusi antakse läbimõeldult edasi õppetegevuste, ürituste, huviringide, projektidenädalate jm kaudu. Kooli õppekavas sõnastatud väärtusi peegeldab kooli sümboolika, traditsioonid, interjöör, suhtlemisviis, õpetamise-, tagasisidestamise- ja hindamisemeetodid, pereüritused jms. Kool toimib kogukonnana, mille otsustamisprotsessidesse on kaasatud kooli töötajad, kogudus, lapsevanemad ja õpilased. Meie jaoks on väga oluline, et koolis valitsev õhustik on sõbralik ja soe, sest selline atmosfäär on oluline väärtushoiakute kujundaja. Oleme loonud õhkkonna, kus erinevad huvigrupid tunnevad, et nende panust meie kooli arengusse väärtustatakse ja kus valitseb arusaam, et meie kool on meie ühine asi. Ettetulevaid probleemsituatsioone püüame lahendada vastastikuse austuse ja avatud suhtlusega.

Äärmiselt oluline roll väärtuste edastamisel on õpetajal. Õpetaja töö on väärtustega seotud mitmel tasandil nii koolisüsteemi eesmärkidest kui ka ameti kasvatuslikust ülesandest lähtuvalt. Õpetaja ameti endaga on seotud eetiline mõõde: õpetaja on kasvataja, kes juhib teiste inimeste elu ja kasvamist ning tema isiklikest valikutest oleneb, millise tee ta õpetamisel ja suhtlemisel valib. Õpetaja kui väärtuskasvataja võimuses on ärgitada lapsi saama teadlikuks oma väärtushinnangutest ning anda neile oskus nende väärtuste üle ka arutleda, toetades seejuures lapse moraalset arengut.

Õpetajatevaheline koostöö loob kooli jagatud väärtusruumi. Meie õpetajad on võtnud palju aega, et üheskoos ning erinevates vormides arutleda nende väärtuste üle, mis on meie kui kooli jaoks kõige olulisemad.

Kogemus:

• Iga koolipere liikme isiklik võimalus kogeda püha, osadust, rituaale ja vaimset kasvamist.
• Õpitu sidumine isikliku elu ja igapäevase eluga.

Tiiu Kuurme sõnul on tõesed väärtused need, mille järgi oma kordumatut elu elatakse ja mis kujunevad nimelt elutegelikkust kogedes ning tõlgendades. Ka vaimselt läbi elatut (kogemus pühast, üksmeelest, osadusest) võib lugeda autentseks kogemuseks. Elus tooni andvad väärtused saavad kasvatuses tajutavaks läbi selle, mida erinevates situatsioonides läbi elatakse. Teisisõnu, kool on kogemustegelikkus ja sellisena ka väärtustegelikkus. Laps õpib talle osaks langeva kaudu, kuidas temasse suhtutakse, kuhu tuleb tal panustada oma aega, milline on tema jaoks mõeldud liikumisruum, kas ja kellele on tema eksistents tähtis.

Mõistmaks, mis on püha ning kuidas seda kogeda, vajab inimene usku. Uskumine tähendab ennekõike usaldamist. Usalduse tekkimiseks on vaja kogeda turvalisust – et oleme hoitud ja kaitstud. Selline kogemus ei saa olla ühekordne ja harv, vaid peab olema põimunud igapäevase elu ja toimetustega. Meie koolipäeva kindlad osad on hommiku- ja söögipalve, mille kaudu on lapsel võimalus kogeda püha ja pühadust. Osalemine jumalateenistustel ja palvustel aitab lapsel kogeda osadust Jumalaga ning teiste inimestega. Kirikuaasta rütmis elamine, pühade olemuse mõistmine, õpetaja isikliku kogemuse jagamine suhtest Jumalaga, väärtusõpetuse tunnid, kristlik muusika – kõige eelneva kaudu kujuneb lapsel turvaline kogemus suhtest Jumalaga. Kogemus kristlikust elust ei peaks olema nn pühapäevarituaal, vaid iga päev osa lapse elust ja rütmist, mis kasvataks ta kokku kristliku kogukonnaga, looks tuttava ja turvalise fooni.

Sisemiselt kasvada ja areneda soovivad inimesed on õnnelikumad kui need, kes seda ei taha, sest kasvamine on inimese jaoks loomulik. Peetrus on soovinud, et kasvaksime Kristuse armus ja tundmises (2Pt 3:18). Saame selles kasvada vaid siis, kui suhtleme Temaga iga päev, mitte ainult pühapäeviti. Kristus on meie kaaslane, nõuandja ja õpetaja igal ajal ja kõikjal. Vaimne kasvamine on elukestev reis.

Teadmised:

• Õpivad kõik – laps, lapsevanem, õpetaja.
• Laiapõhjalised teadmised, mis aitavad teha valikuid ja võtta vastutust.
• Võrdselt oluline on inimese füüsiline, vaimne ja intellektuaalne areng.

Nagu eelpool öeldud, on mõistmise eelduseks kogemine. Peame väga oluliseks, et lapsel oleksid laiapõhjalised akadeemilised teadmised erinevates valdkondades, sh väärtuskasvatuses. Faktiteadmised aitavad õpilasel orienteeruda meid ümbritsevas maailmas, need aitavad mõista põhjuse ja tagajärje seoseid erinevates eluvaldkondades, kuid pelgalt faktipõhine õpetus ei suuna last ise mõtlema, analüüsima ja järeldusi tegema. Oluline on, et laps oskaks õpitud teadmisi siduda enda ja igapäevaeluga. Mida enam anname õpilastele võimalusi ise valida, otsustada, kaasa mõelda, oma arvamust väljendada ja küsimusi esitada, seda enam arendame neid iseloomuomadusi, mida me neis kasvamas näha soovime.

Kaarli Kooli õppetöö aluseks on üldõpetuslik lähenemine, mis võimaldab kasutada mitmekesiseid ja paindlikke õppevorme. Tähtsaimaks jooneks seejuures on lõiming, mis ühendab valdkonnad ja tegevusliigid tervikuks. Uued teadmised seotakse eelnevalt õpituga ning lapses kujundatakse oskus siduda teadmisi reaalse eluga. Temaatilistes õppimissituatsioonides on eesmärgiks tegutseda probleemikeskselt, vabalt uurides ja kõike läbi proovides. Üldõpet ja lapse huvi teadmiste järele toetavad ka koolis tegutsevad huviringid, mis pakuvad erinevaid süvendatud võimalusi tegeleda last huvitavaga ka väljaspool lasteaia- ja koolipäeva. Kooliosa huviringide süsteemi oleme üles ehitanud nii, et esimeses kooliastmes on lapsel võimalik perioodide kaupa erinevate valdkondadega esmalt tutvuda, et siis nende seast hiljem välja valida endale sobiv/sobivad.

Väärtustest ei räägita ainult väärtusõpetuse tunnis, vaid ka emakeele, loodusõpetuse, matemaatika, muusika ja teistes tundides. Peame oluliseks, et väärtused ei oleks n-ö omaette olevad uhkelt deklareeritud sõnad, vaid neid tõesti ka elataks tõeks. Teadmised on küll väga olulised, ent teadmised on väga tihedalt seotud väärtustega ja elus tehtavad olulised otsused langetatakse just väärtushinnangute alusel. Kooli ülesanne on anda õpilastele oskus väärtusi märgata ja nende vahel valimist sisuliselt põhjendada. Last julgustatakse aktiivselt ja iseseisvalt vaatlema, uurima ja valikuid tegema. Lapses arendatakse analüüsioskusi (arutlemine omandatud teadmiste üle, oma tegevuse tulemuslikkuse ja tagajärgede hindamine). Arendatakse oskust hinnata oma tegevuse tulemuslikkust, tunda rõõmu oma ja teiste õnnestumiste üle ning tulla toime ebaõnnestumistega.

„Me õpime kõige paremini siis, kui tunneme end turvaliselt, kui tohime teha vigu ja neist õppida.“ (Feldschmidt, Mari-Mall; Türk, Kersti. 2013. Õhinapõhine kool. Tartu: Atlex, 33)

Seda kõike toetab ka koolis kasutatav hindamissüsteem – kujundav hindamine. Kujundava hindamise puhul pole tegu teatud liiki numbrilise hindamisega, vaid tervikliku õpetamisprotsessi osaga, kuhu on igas õppimise etapis kaasatud õppija ning mis numbrilise hinde või sõnalise hinnangu asemel kasutab enamasti hinnanguvaba tagasisidestamist. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ning vajakajäämisi, sisaldades seejuures ettepanekuid edaspidisteks tegevusteks, mis toetavad õpilase arengut.

Tahes-tahtmata edastab iga kool ja iga laste ees seisev õpetaja mingeid väärtusi – iseasi, kas need on teadvustatud või mitte. On kurb, kui väärtusi ei ole teadvustatud, ühiselt sõnastatud ega ühtlustatud ning neid antakse edasi juhuslikult või iga koolitöötaja paremast äranägemisest lähtuvalt. Tõeline kogemus ja keskkond väärtuste edasiandmiseks kujuneb ainult siis kui tehakse seda, millesse usutakse, ja usutakse sellesse, mida tehakse.

Kaarli Kool (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kaarli Koguduse Lasteaed-Põhikool) on kristlikule maailmavaatele toetuv erakool.