„Ma tänan Jumalat teie osaduse pärast evangeeliumiga esimesest päevast tänaseni ja olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva. Nõnda ju ongi õige mul teist kõigist mõelda, sest teie olete minu südames. Kui ma siis olen ahelais või kui ma kostan evangeeliumi eest ja seda kinnitan, olete teie kõik kaasosalised mulle antud armus. Sest Jumal on mu tunnistaja, kuidas ma teid kõiki igatsen Kristuse Jeesuse südamlikkusega. Ja ma palvetan, et teie armastus üha enam ja enam kasvaks tunnetuses ja kõiksuguses kogemises olulise kindlaksmääramiseks, et te oleksite puhtad ja laitmatud Kristuse päevani, täidetud õiguse viljaga, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala kirkuseks ja kiituseks.“ (Fl 1:5-11).

Kui apostel Paulus kiidab Filippi koguduse inimesi nende „osaduse“ eest evangeeliumiga (s 5), siis ei räägi ta peaasjana mingist õndsast emotsionaalsest seisundist. Kreeka keelest tõlkides oleks mõnevõrra asjakohasem kasutada siin sõna koinōnia vastena „osalus“ või isegi „partnerlus“. Ehk: „Ma tänan Jumalat teie osaluse/partnerluse [koinōnia]  eest evangeeliumi projektis esimesest päevast tänaseni. /…/ olete kõik kaasosalised [sygkoinōnous] armus“ (s 5-7).

„Osalus“, „partnerlus“ on Pauluse sõnavaras üsna olulisel kohal ning sel on praktiline, isegi majanduslik tähendus. Ta ütleb, et filipplased on osalised talle usaldatud evangeeliumi ehk lepitussõnumi kuulutamise ettevõtmises. Või tänapäevasemalt öeldes: nad on partnerid evangeeliumi ettevõttes, osanikud Jumala firmas, neil on aktsiad ja õigus oodata ka dividende.

Paulus viitab siinjuures „õigusele“ (dikaiosynē, s 11), mille tähendus kaasab Jumala poolt omistatud eesõigust omada kodakondsust ja kuuluda perekonda ehk kogudusse. Ning säärast olukorda nimetab apostel „armuks“: „Te olete kaasosalised armus“ (s 7).

Millised on armu ja õiguse suhted? Sõna „arm“ on väga lähedaselt seotud mõistega „õigus“. Filippi kirja ajaloolises kontekstis oli tuntud Rooma õigus, millel oli ambitsioon omandada universaalsed mõõtmed ja vallutada maailm. Kõikjale laieneva impeeriumi reguleerimiseks oli vaja üleüldist õigust, mis reguleeriks muuhulgas perekonnasuhteid ja pärimisküsimusi, kuid mille peamiseks keskmeks oli orjandusliku korra kehtestamine ning orjapidajate võimu kindlustamine.

Pauluse ajal oli Rooma õiguse peamiseks ülesandeks kindlustada jõukale eliidile õigus maade alistamiseks ja rahvaste ekspluateerimiseks. Rooma kodanikul oli õigus paljudes asjades, sest ta oli Rooma võimu kaasosanik, partner. Mittekodanikul ja võõral oli vähe õigusi ning orjal seevastu puudusid igasugused õigused. Kuid Rooma ühiskonnas võis ori saada vabaks, kui tema isand otsustas ta vabastada. Vabakslastu e libertiin omandas peaaegu samasugused õigused, kui Rooma kodanik. Ühe otsusega olid tal pea kõik privileegid, välja arvatud osalemisõigus poliitikas. Ühe hetkega olid tal pea kõik legaalsed eelised.

Armu sotsiaalne tähendus säärases kontekstis on staatusemuutus. Arm on teenimatu soosing. Õigus antakse suveräänse otsusega kellelegi, kellel seda ei ole võimalik ise omandada või kes pole seda väärt. Kui Eesti Vabariigi president otsustab vangi armupalvele vastata jaatavalt, muutub vangi sotsiaalne staatus. Temast saab vabakslastu. Teda ei piira enam müürid ja ta võib vabalt liikuda.

Kuid siit me jõuame ühe tänapäevase probleemi juurde. Kas see, kes on vabaks mõistetud, ka tunneb end vabana? Kas ta on vabaduse kaasosanik? Paraku on meil ühiskonnas palju silmale nähtamatuid müüre. Need on psühholoogilised barjäärid, mis teevad ka vanglast vabanenute olukorra raskeks. Mõnikord nii raskeks, et nad hakkavad igatsema tagasi nende jaoks turvaliste müüride vahele. Nad tajuvad, et ei ole vabas ühiskonnas oodatud ega tervitatud. Nad ei leia alati kergelt töösuhet ega elamispinda.

Sotsiaalsed seinad osutuvad sageli psühholoogiliselt palju tugevamaks eraldajaks kui kivist või betoonist müürid. Inimestel on reaalselt nagu kõik õigused olemas, inimõigused ja võrdsus, aga ühiskond on võtnud vaikimisi hoiaku, et need ei kehti. See on kummaline pahupidi olukord: Seadus justkui andestab aga inimesed ei andesta; õigus on, aga õiglust ei ole.

Ehk just seetõttu on täna vaja Vana Testamendi prohvetite taolisi indiviide, kes julgelt seisaksid õigluse eest ja paljastaksid pimeduse viljatuid tegusid. Meil on tarvis inimõiguste volinikke, ajakirjanikke jmt; on vaja vaimulikke ja tavalisi kristlasi. Meie riigis küll ei ole inimese staatus juba sündides kastidesse klassifitseeritud, kuid on näha, kuidas inimesed on varmad seda tegema. Eksisteerivad visalt mitmed jõulised stereotüübid. Lisaks „endistele vangidele“ on meil palju kivinenud hoiakuid mitmete vähemuste, hälvikute ja riskirühmad suhtes. Vasakpoolsed ja parempoolsed, liberaalid ja konservatiivid.

Vestlesin hiljuti naisterahvaga, kes on ühe ülikooli õppejõud ja loodusteadlane. Ta rääkis tabavalt, kuidas inimestel on tänapäeval igaühel oma tunnel ja et me justkui liigume oma pimedates kanalites, ilma et suudaksime mõista neid, kes liiguvad teistes koridorides. Kuid ta lisas, et me peaksime olema võimelised tegema auke tunnelitesse selleks, et valgust sisse lasta; peaksime püüdma leida üksteisemõistmist.

Ka psühhoterapeudid ja hingehoidjad kohtavad laialt kivinenud hoiakuid. Üheks oluliseks probleemiks on näiteks vaimse tervise probleemidega kaasnev häbimärgistamine. Vaimse tervise häiretega inimeste suhtes ollakse ebaõiglased: depressiooni peetakse laiskuseks, meeleoluhäireid manipuleerimiseks; arvatakse vääralt, et nad on ebakompetentsed või lausa ohtlikud.

Ümbritsev kujundab mõtteviisi ja sageli avastame endidki mingit sorti eelarvamuse poolt mõjutatuna. Kaldume olema hinnangulised. Psühholoog Erika D. Price on soovitanud läheneda inimestele ja nende käitumisele hinnangute andmise asemel uudishimuga. See pole alati kerge, aga küllap on see väärt pingutamist.

Meil on õigus olla armu ja lepitussõnumi kuulutajate avangard. Meil on õigus kuulutada tühiseks kõik müürid ja piirangud, mis mingisuguselgi viisil alavääristavad inimest või inimlikkust. Oleme kaasosanikud selles armus, evangeeliumi partnerid.

Pauluse poolt kasutatud mõistel „õigus“ on suures osas just säärane sotsiaalne tähendus, mis rajaneb vanatestamentlikul ehk juba Heebrea Piiblis esineval sotsiaalsuse kontseptsioonil. Prohvet Jesaja raamatus on kirjas juhised rahvale, kes ei hülga oma Jumala õigust ning kes soovib olla õiglane. See tähendab „päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked“ (Js 58:3-6).

Aamen.

Jutlus on peetud 28. oktoobril EELK Rakvere Kolmainu kirikus.

Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.