Foto: Kadri Lääs
Mitte ükski palve ei ole kordus muutuvuse tõttu – mitte ühtegi hetke ei saa korrata. Iga hetk on (uus) tõelisus. Niimoodi ei ole kordus ka palve, mida erinevad inimesed lausuvad ööpäevas miljoneid kordi – Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu peale. Selle „minu“ juurde lisatakse teisal „patune“ – minu, patuse, peale. Teatud tehnikaga asetatakse see palve palvetaja südamelöökidesse, nii et iga südamelöök on seesama palve, aga samas mitte kunagi korduv.
See palve sisaldab usutunnistust. Inimene Jeesus Kristus on kõigeväeline Issand, üheolemuslik Isa ja Püha Vaimuga. Ta on Jumala ainusündinud Poeg, tõeline Jumal tõelisest Jumalast sündinud, mitte loodud, kes meie, inimeste, lunastamise pärast on inimeseks saanud, surnud ja ülestõusnud. Inimene tunnistab Talle oma igahetkelist patusust – heida armu minu peale. Inimesel ei ole Jumalale midagi muud pakkuda kui oma usku, mis väljendub ka selles armupalves. See on Jumala armastuse ja inimese usu palve – Jumal on niivõrd oma maailma armastanud, et on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Inimene saab mõista või tunda Jumalat ainult läbi risti ja usu kaudu, sest Jumala armastustegu inimese vastu väljendub Jeesuse ristis – ristiteoloogia nimetab asju õigete nimedega –, inimene pääseb valest või illusioonist iseenda, maailma ja Jumala kohta.
Tänavu möödub 500 aastat Heidelbergi dispuudist, mil Martin Luther esitas 28 teesi, millest üle kõige kõrgub Issanda rist. Selle risti toob tänasesse päeva Kirik & Teoloogiale kirjutatud artiklis süstemaatilise teoloogia emeriitprofessor, auväärne Robert Kolb – „Lutheri ristiteoloogia tänapäeval”. Sellest esile tuua oleks palju, kuid näitena kaks. „Selgitades oma kuulutuse keset, tsiteeris Luther sageli Rooma kirja 4:25: ta „loovutati [ristisurma] meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.” Aeg-ajalt selgitas ta ka, et kristlaste jaoks on koormad seotud nende kutsumusega teenida kaasinimesi nagu risti (Mt 16:24).“ Ristikandmine tähendab siis ju armastamist. Jumala armastamist, aga Jumal alustas seda armusuhet. Ja inimese armastamist, sest teine on nagu sina. „Luther meenutas 1531. a oma õpilastele, et „kui patt muudab su rahutuks ja surm hirmutab sind, siis mõtle sellele, et see on ainult tühi viirastus ja kuradi silmapete – seda see kindlasti ongi. Sest tegelikult ei ole enam pattu, needust, surma ja kuradit olemas, sest Kristus on need kõik ära võitnud ja hävitanud“.“ See on usumüsteerium, nagu lausutakse katoliku missal. Tõesti, ta on seda.
Ka Ariel Süvari toob oma arvamusloos „Risti(vastupidine)teoloogia” Issanda risti tänapäeva, ja väga valusa küsimusega: kuidas kuulutada rõõmusõnumit täna, ja Eestis? Sest, „ristiteoloogia on ja jääb sedavõrd ebamõistetavaks, et selle olemuse selgitamine ei osutu kunagi mõistuslikult ammendavaks”. Selle mõistmiseks on vaja usuhüpet – „hüpet tundmatusse, kusjuures meil puudub ettekujutus, kas selles tundmatuses on midagi, mis meid kinni püüab või järgneb hüppele katastroof”. Tee mitte midagi oma pääsemiseks, usu ainult! See on n-ö trikiga nõuanne.
Meie teises arvamusloos „Ülikoolid ja usupuhastus” võitleb teoloogiadoktor Meelis Friedenthal ülikoolide iseseisvuse eest, sest „muutused ja ideed, mis löövad läbi ja võetakse vastu ülikoolides, jõuavad hiljem ühiskonda ja kirikusse”. Nii oli see keskajal kui varauusajal, mil toimus ühiskonda lagundav reformatsioon (tapeti palju inimesi, liiga palju, et võiks olla täielikult rõõmus rõõmsast sõnumist). Ja nii peaks olema ka tänapäeval, sest „ei ole muutumatut õpetust – sõnad tähendavad erinevatel aegadel erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, sublunaarses sfääris ei ole mingit püsi”. Kiriku ja riigi muutumine ajas on paratamatu. Et auväärt Friedenthal ei ole mitte revolutsionäär, vaid rahumeelne eestlane, siis „selleks, et uueneda, ei ole tingimata vaja reformatsiooni”, vaid rahumeelset „pidevat uuenemist ja pidevat muutumist kogu ühiskonnas”, millel on võtmetähtsus kristlikul kirikul, kellel on aegumatu sõnum ristist.
Meie tänases kolmandas arvamusloos „Mina kui eurooplane” toob auväärne Haapsalu piiskop Tiit Salumäe välja Euroopa põhiväärtused – Jumal, inimene, vabadus, võrdsus, loodus, – mille kõigi juured asuvad nii katoliikluses, õigeusus kui ka luterlikus reformatsioonis. Reformatsioon on lisanud sellele väga olulise nähtuse – hariduse, iga inimese hariduse.
Jutluse rubriigis on jutluseks litaania Kirik & Teoloogia kolleegiumi liikmelt Orenti Kampuselt. See on otsekui inimese palve, kes on Issanda risti raskuse alla vajunud sääraselt, et ei ole näha Jumala au ega võitu patu, kuradi, maailma ja surma üle. Aga ometi ta palvetab – tähendab usub, ja armastab.
Head tulevast usupuhastuse ja kõigi pühakute püha!
Tänases numbris:
Robert Kolb, Lutheri ristiteoloogia tänapäeval (tlk Kadri Lääs).
Tiit Salumäe, Mina kui eurooplane.
Meelis Friedenthal, Ülikoolid ja usupuhastus.
Ariel Süvari, Risti(vastupidine)teoloogia.
Orenti Kampus, Litaania.
Usupuhastuspüha mitmel pool Saksamaal uus riigipüha.
Thomas-Andreas Põder, Reformatsiooni juubeliga seotud tekstid ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik 2010-2017.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010-2017.
Vaata ka 2011.–2017. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
