Arvamused

Intellektipuudega inimeste tähenduslik töö kogukonnas

Elasid kord erilised inimesed. Nad unistasid õnnest nagu ikka.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi diakooniatalitus alustas koostööd Viliveres asuva Katikoduga kolm aastat tagasi. Katikodus, jõe kaldal elavad intellektipuudega inimesed üksi või kahekaupa tubades. Endine puhkebaas on nüüd nende kodu, kus igaüks annab jõudumööda oma panuse päevaaskeldustesse.

Meie ühistegevus sai alguse tõdemusest, et ühiskonna toetus ja tähelepanu erivajadustega inimestele ja nende peredele on väike. Teame ju, et kett on nii tugev nagu selle kõige nõrgem lüli. Sama moodi on matkaseltskonna kiirus selline nagu kõige aeglasemal astujal meeskonnas. Nii näitab erivajadustega inimeste olukord meile kogu ühiskonna heaolu, tugevust ja toimetulekuvõimet. Need, kes ei hüüa valju häälega ega seisa jõuliselt oma õiguste eest, näitavad enda eluolukorraga kõige paremini, kui õnnelik meie ühiskond tegelikult on.

Küllap on iga inimese kutsumuse üheks koostisosaks soov muuta maailm paremaks paigaks. Mida iganes me inimestena maailma korda saatma oleme tulnud, mis ka ei oleks meie elu ülesanneteks, me kutsume esile muutuse paremuse poole, kui me siiralt püüdleme. Ei ole kiriku ega diakoonia eesõigus armastusega teenida, vaid igaühe võimalus.

Raivo ja Jüri on Katikodus toanaabrid. Nende käest võib õppida hoolimise ja koostöö kunsti. Jüri saab taimedega väga hästi läbi. Ta paneb neid tähele ja hoolitseb kõige rohelise eest suure pühendumusega. Ükskord õpetas Jüri mulle, mida teha ratsuritähega, et see pikalt õitseks. Oma kõnes kasutab ta ainult sõna „jaa“. Rahulikult, sõbraliku naeratuse saatel seletab Jüri kõik taimekasvatuse nipid kuulajale selgeks. Tema sõber Raivo on hea jutuvestja ning mängib kitarri. Ta kõneleb hoolitseva ja kaasakiskuva häälega, kuidas ta aitab Jüril toidukaussi lauale viia, et sealt midagi maha ei loksuks, või kuidas nad koos rongiga Kohilasse sõidavad.

Imetledes intellektipuudega inimeste siirust ja muhedat ellusuhtumist, tahaks, et neil oleks piisavalt ruumi ning võimalusi viia ellu oma kutsumust ning anda oma panus ühiskonda. Eestimaal leidub erilist oskust toimida mitmekesise ja rikkaliku kooslusena. Saame eeskujuks võtta puisniidu ehk metsaheinamaa, millest eluküllasemat paika annab otsida. Inimese jalajälje suurusele maalapikesele mahub seal elama tosinkond taimeliiki (Hendrik Relve, Eesti looduse vägi, Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2008).

Küllap on eestlane sama vägev kui selle maa taimed. Puisniidu mitmekesisus püsib tänu metsiku looduse ja inimese koostoimele. Vastastikusel vaoshoitud ning üksteist austaval mõjutamisel on kujunenud metsaheinamaal maailmas ainulaadne liigirikkus.

Meie ei hakanud kasvatama taimi, vaid arendama töökeskust. Katikodu rahva ja EELK Konsistooriumi koostöös ning Schleswig-Holsteini Diakooniakeskuse toetusega hakkasime pakkuma intellektipuudega inimestele töötamise võimalust Kohilas. Keskusesse tulevad ümbruskonna erivajadustega täiskasvanud ja Katikodu elanikud. Nad teevad puutööd, heegeldavad, õmblevad, punuvad, vildivad ja värvivad. Veedavad oma tunde sisukalt ning näevad tulemust.

Töötamine tõstab meie rahulolu eluga. Austria juudi neuroloog ja natsistliku koonduslaagri üle elanud Viktor E. Frankl (1905–1997) väidab, et inimesel pole tarvis mitte pingevaba olekut, vaid eesmärki, mille poole püüelda ja mille pärast pingutada (Viktor E. Frankl, „…ja siiski tahta elada“, Tallinn: Kirjastus Pegasus, 2016). Me ei vaja jõudeolekut ja ühiskonna hüvede nautimist oma heaoluks. Igaüks tahab olla tähtis ja oluline osa tervikust, keda on teistele vaja.

Kuidas saame jätta ruumi igale inimesele? Mil viisil anname igaühele võimaluse teostada oma kutsumust? Kas lubame nõrgematelgi muuta maailma paremaks paigaks? Taizé kloostri rajaja vend Roger (1915–2005) soovitab: „Armasta ja ütle seda oma eluga!“

 

Kadri Kesküla (1975) on Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse magistrant ning töötab diakooniasekretärina EELK Konsistooriumis.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English