„„Me teame, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse. Seepärast oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest.“ Kui aga meid meie püüdes saada õigeks Kristuses ometi leitakse patused olevat, kas see tähendab siis, et Kristus on patu teenija? Ei mingil juhul! Sest kui ma ehitaksin jälle üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma näitaksin end olevat üleastuja. Sest ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Ma ei taha tühistada Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud“ (Gl 2:16–21).

„Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.“ Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse““ (Lk 18:9–14).

Kes meist ei tahaks toimida oma elus õigesti? Elada oma elu õigesti? Olla hea ema või isa ning kasvatada oma lapsi õigesti? Kes ei tahaks võtta elu teehargmikel vastu õigeid otsuseid – astuda õigeid samme, teha õigeid valikuid? Olla õigel hetkel õiges kohas? Või öelda õige hetkel välja õiged sõnad? Kes ei tahaks olla hea oma töös ning saata elus korda midagi, millel on tähendus? Minna pensionile tundega, et oled midagi vajalikku korda saatnud? Pere toidulaua katjatena tahaks toita oma peret õigesti, et toitained oleks tasakaalus, toit puhas, ökoloogiline ja mürgivaba. Me tahame teha asju õigesti.

Aga me ei tea, kas see kõik ikka õnnestub. Me ei ole selles enamasti kuigi kindlad, ja kõhkluste keskel teeb meele rõõmsaks, kui inimesed meid kiidavad. On hea saada kinnitust teiste tunnustusest. On ikka tore küll, kui meid hinnatakse ja armastatakse nii tööl, kodus kui ka sõprade seas. Teiste heakskiit veenab meid, et meie pingutused pole olnud asjatud – järelikult oleme me olnud tublid ja teinud õigeid asju õigesti. Järelikult on meie elu õnnestunud. Ometi jääb tunnustusest alati väheks. Tunnustusest sõltudes oleme me pidevalt janus. Tunnustust ei saa kunagi küllalt, kui küsimus on selles, kas me ikka kõlbame. Ja õigupoolest ei taha rahutus hingest kuidagi kaduda, sest kes oleks pädev ütlema näiteks seda, kas ma olen olnud piisavalt hea lapsevanem. Kes selle üle otsustab?

Aga kellele peale mu enda läheb üldse korda see, kas ma olen elanud oma elu õigesti? Kes tunneb suures plaanis huvi selle vastu, kuidas ma oma eluga toime tulen? Muidugi küsivad inimesed, lähemad ja kaugemad, kuidas mul läheb, aga see on ju midagi muud. Hoopis teine tera on see, kuidas ma tulen toime oma läbikukkumiste või nurjumistundega või hoopis oma elu tähetundidega. Me võime vaevata oma südant küsimusega, kas me oleme kasvatanud oma lapsi õigesti või mitte, aga olgem ausad: seegi läheb korda ennekõike meile endile, mitte meie lastele. Nemad end selle küsimusega ei vaeva. Neile tundub pigem, et nad on ise kasvanud, ise oma otsused teinud ning iseennast loonud ja kujundanud. Enamasti ei vaeva nad end küsimusega, mida meie nende lapsepõlves tegime või tegemata jätsime. Nemad on juba ametis omaenda valikute, küsimuste ja kahtlustega. Nemad püüavad ära tabada, kuidas nemad peaks toimima, et elada oma elu õigesti. Nõnda, nagu nende meelest õige on.

See, mis on ühe või teise inimese jaoks see ,,õigesti“, võib olla üsna erinev. Ometi tahame me kõik oma elus õnnestuda – õnnestuda abikaasade, lapsevanemate, sõprade ja inimestena. Tahame õnnestuda tööalaselt ja isiklikus elus ning tunda, et me oleme midagi väärt. Et me ei ole mõttetud olevused, kes kaovad siit jälge jätmata. See võib olla üks oluline põhjus, miks me tahame elada oma elu õigesti. Kui inimesed meid kiidavad, siis on see hea ja julgustav. Kui Jumal kiidaks, oleks veel parem. Tema ju vähemalt teab, kuidas on õigesti. Ja kui mitte teistele, siis Temale peaks see ju ikka korda minema. Ta on ju õigusemõistja, kes näeb täpselt ja selgelt. Osa inimesi kujutab ette, et Ta ongi üks suur korravalvur, et jälgimise ning saavutuste ja üleastumiste fikseerimisega Jumal põhiliselt tegelebki.

Evangelist Luukas on pannud kirja loo kahest mehest, kes lähevad pühakotta. Üks neist on tubli ja paljude poolt hinnatud mees. Ta astub Jumala ette ega karda mitte üks põrm. Ta on veendunud, et tema elu on elatud õigesti. Tal on suisa hea meel, et tal see elamine nii hästi välja on kukkunud – ikka palju paremini kui teistel. Ta ei vaata sealjuures Jumalast mööda. – Ei, ta ju otsesõnu tänab Jumalat selle eest, et on teistest nii palju etem, et ta pole niisugune nagu muud inimesed. Need muud – need on röövijad ja abielurikkujad ja üldse ühed ülekohtused inimesed. Ka oma õigesti makstud maksud loeb ta Jumalale üles, sest ega nende täpne jälgimine ja vaagimine pole ka miski kerge töö. Tundub, et ta seisab muudest inimestest tunduvalt kõrgemal ning vaatab neile alla täis halvakspanu. Vahemaa tema ja nende muude vahel on üüratu. Seda distantsi tulebki hoida, sest põlastusväärsega on parem mitte kokku puutuda. Põlastusväärne võib plekitule puhtusele varju heita.

Tubli mees, eeskujuks paljudele. Kõik on lausa parimas korras. Ja ometi ütleb Jeesus, et too mees läks pühakojast ära nõnda, nagu ta poleks Jumalaga kohtunudki. Jumalat polnud tal ju õigupoolest vajagi, sest õlalepatsutuse ja kiituse jagab ta endale ise. Tundub, et just seetõttu polnud ka Jumalal temaga midagi peale hakata. Jumalal oli asja hoopis tolle teise mehega. Too teine, üks neist ,,muudest inimestest“ oli see, kelle Jumal õigeks mõistis. Üks neist põlatutest, kes teadis, et ta elu on poolik ja katkine. Tal ei olnud ette näidata midagi, mis oleks olnud ,,õigesti“. Ja sellepärast oli tal Jumalat hädasti vaja. Ta ei saanud püsida ilma Jumalata. Ta tõi oma koorma Jumala ette ja palus armu. Ja Jumal andis armu. Jumal võttis selle koorma ta õlgadelt ära ning ta läks sealt pühakojast õndsa ja rõõmsana, täis helgust ja kergust. Ta oli armusaanu.

Paulus räägib oma kirjas galaatlastele meile just sellest. Kui õigesti me oma elu ka elada ei püüaks, ei leia me selles kergust ega rahu, sest selles ei ole Jumalat. Selles õiguses oleme me üksi iseenesega, üksi oma ligihiiliva, näriva kahtlusega. (Kuigi ei saa jätta märkimata, et variseril vist kahtlusi polnud. Tundub, et temas oli suur rahu – suur rahulolu iseendaga. Paraku võime me inimestena rääkida armulisest Jumalast, aga ometi elada oma elu ära kõrgi enesekindlusega, pidades end naabrist paremaks.) Aga kes jääb lootma enese saavutustele ja tublidusele, see vaatab enese peale ega saagi näha, et Kristus on ristil tema koormad juba ära kandnud. Ning kui õigus tuleks Seaduse kaudu, tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud.

Ometi pole Ta asjatult surnud! Ta on surnud meie, patuste eest. Ka ristinimestena püüame me teha asju õigesti, püüame taibata õiget teed ja elada oma elu parimal moel. Aga selles püüdes ei ole enam pingsat hirmu ega arvepidamist. Meil ei pea kõik õigesti välja tulema. Me ei teagi sageli, kuidas on õigesti. Me vaatame Jumala peale ja palume, et Tema õnnistaks ja juhiks, et Tema andestaks, et Ta ise parandaks ja õgvendaks, teeks õigeks selle, mis on olnud praguline ja poolik. See saab võimalikuks siis, kui me anname õiguse täielikult Temale ning tunnistame, et meie elu võib korda minna üksnes Tema armust.

Nii kaua kui meie silmad on me enda ja oma saavutuste, õnnestumise ja äpardumise küljes kinni, oleme me enesekesksed ega saagi endast vabaks. Kuidas me siis suudaksime armastada Jumalat kogu oma hingest ja meelest ja jõust ning ligimest nagu iseennast – meis pole siis selleks ruumi ega energiat. Aga kui Kristus on ära kandnud meie nurjumised, meie pooliku ja puuduliku olemise nii lapsevanema kui abikaasana, meie madalseisud ja pettumused, meie lati alt läbi jooksmised ja luhtunud ettevõtmised, kui Tema on enese peale võtnud meie tusatujud ja mõttetult veedetud tunnid, meie kibeduse ja ükskõiksuse, meie kadeduse ja väikluse, meie rumalad naljad ja halvastiütlemised, siis oleme me nendest vabad. Need on meie õlult ja südamelt ära võetud, need on Tema poolt ära kantud. Me võime need selja taha jätta. Me võime olla vabad. Ja see vabadus pole tühi vaakum, sest Kristus on meie koorma asemele andnud seda, mis Tal anda on – Ta on andnud oma õiguse, oma rõõmu ja rahu, oma usu ja lootuse, oma armastuse ja hoole. Need on meie päralt. Enamgi veel, Paulus ütleb, et Kristus on iseennast täielikult meile andnud. Meie viletsa, pooliku loomuse on ta ära võtnud ja ennast asemele andnud. Sellepärast ütleb Paulus: ,,Nüüd ei ela enam meie, vaid elab Kristus meie sees.“ Kõik, mis poolik ja rabe mu elus, annan ma Talle üle, ja lasen Temal elada enda sees.

Nõnda tohime me hakata taipama, et ehk polegi me ise üldse nii olulised, nagu me seda arvama kipume. Meie ei ole keskmes, meie pole ka oma elude eesmärgiks. Kui Kristus elab meie sees ning meie poolikuse asemele on astunud Tema täielikkus, siis ei ole meil põhjust enda ja oma õnnestumiste pärast nii palju põdeda. Kogu oma kujuteldava tähtsuse ja tähendusrikkuse tohime me Kristusele üle anda. Ja Tema annab meile elu täis oma võimast kohalolu. Ning see on küll kõike muud kui üksildane, enesekeskne elu.

Jah, aga mida meil siis kristlastena ikkagi teha tuleks? Ei saa ju olla, et me võime nüüd ainult uskuda… Ka siin muretseme me asjatult. Usk ei ole kunagi ainult või pelgalt. Usk kui Kristuse küljes rippumine ning Temaga üheks saamine, usk kui usaldus Headuse ja Armastuse vastu ei ole kunagi ,,kõigest usk“. Kirikuisa Augustinus on öelnud: ,,See, kes usub ja ennast oma Jumala kätte usaldab, kes laseb Temal kõik oma patud andeks anda ja kõik oma haavad tervendada, kes laseb ennast Tema soojusel sütitada ning Tema valgusel valgustada, see võtab Jumala käest kingitusena vastu ka kõik head teod.“ Kõik need head teod, mida siin elus hea ja õige teha on, tulevad siis meisse kui Jumala kingitused, mis saavad meie kaudu teisteni voolata. Kõik hea ja õige, mis me endagi imestuseks teha tohime, pole siis mitte meie saavutused ja teened, vaid Tema töö meie sees; Tema arm, mis tohib meie kaudu toimida selles maailmas. Aamen.

Annika Laats (1970) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna abipraost.