Künism kui mõtteviis igasuguse hellenistliku elu taustal

Kristluse põimumisest küünilise filosoofiaga ütlen kõigepealt, kui raske on määratleda küünilisust. Künism on vältinud enese nimetamist koolkonnaks. Künism on elanud aastatel 170 eKr kuni Kristuse sünnini koguni ilma nimekate esindajateta ja kirjandusliku tegevuseta, lakkamata ometi olemast. Selle põhjuseks on olnud küünikute viis vältida koolkonna vormiliste tunnuste teket, nagu koolkonna majavaldus või õpetuslaused. Selle asemel on küünikud loonud eluviisi ja eluhoiaku, mida on edasi viidud, ja tihti vägagi nähtavalt.

See ongi üks küünilise filosoofia omapärasid – olla korraga intellektuaalselt sügav, suuta võtta sõna kõigis päevakohastes filosoofia küsimustes, kasutades õigesti filosoofia keelt, ja lihtlabane, igaühele kättesaadav, ning muuta oma nägu.

Küüniline filosoofia tegeles, nagu teisedki suunad, inimese õnnega, õnnetuse vältimisega. Selleks olid mõtlemis- ja tegutsemisviisid. Olid suured filosoofid, nende legendid, nende eeskuju. Seejuures oli küünikute filosoofias eriti oluline filosoofi väljanägemine ja asjad, mida kasutades esineda. Vaesuse esiletõstmiseks kasutasid küünikud erilist rõivast, tríbōn, samuti keppi, neil oli habe, kammimata pea. Nad andsid nägijale kaugelt sõnumi olla kõige mittevajaliku – maja, veini, karika, perekonna – vastand. Peale selle veel filosoofi salvav kõne. Tuntuim näide oli Diogenese ütlus Alexandrile „Mine päikese eest!“ Väliselt tähendas see ebaviisakust vestluspartneri suhtes, kes oma heast tahtest pakub filosoofile, tunnustades tema tarkust, kõike, mida see sooviks ja mida vaesena ehk ise ei saa. Sisuliselt tähendas see aga sõnumit, et pakkuda pole midagi, kuna filosoofia sihiks on saavutada olukord, kus vaja pole midagi. Nii et kõik on rahuldatud.

Sellise kõne ja sellise välimuse tõttu kujunes filosoofiast otsekui rõivamood, mida oli kerge matkida. Antiigis räägitigi, et küünikud on hädaks tänavapildis, nad solvavad, kerjavad. Inimesed loobuvad tööst, hakates „filosoofiks“. Seejuures oli selle filosoofia taga ikkagi meetod ja mõistestik. Olid ka suured filosoofid, nagu Antishenes, Diogenes, Krates. Küünikud kasutasid ustavalt tavakohaseid kirjanduslikke vorme, nagu dialoog, diatriib, kiri, kujunes aga küünikute stiil (kynikòi trópoi), stiilitunnuseks eriti spudogéloioi. Eriti arendati edasi kirjandusžanri kreia, millest sai side künismi ja juutlus ning kristluse vahel.

Künismi üks suur teema oli kooskõla leidmine loodusega. Loomulikult erines tolle aja looduse mõiste tänapäevasest. Αntiigi loodusemõiste oli seotud mitte ökosüsteemi, vaid loomulikkuse nägemisega eluprotsessides. Koer pole varanduste omanik, tema elab loodusega kooskõlas, inimene seevastu leiutab kombed, mis võõrandavad teda loodusest. Küünikud lõid ka olendite püramiidi, kus all on inimene oma vajadustega, ülal Jumal, ja vahepeal loom, kes tunneb, et tal piisab sellest, mis tal on (autárkeia), olles kõiges loomulik. Ühiskonna nõudmistele vastamine, mis inimeste juures on nii tavaline, orjastab. Atleet taotleb võitu, kõnemees mainet, neid otsides näevad nad vaeva, seega teevad just seda, mida ei peaks, mis orjastab.

Vooruse leiab aga mitte ühiskonna seaduse järgimisest, vaid looduse seaduse tundmisest. Ja see polnud mitte lihtsalt minnalaskmine, vaid künism hindas vooruslikku tegu. Loomuliku hindamine on seda selgem, et küünikud ei näe vooruse mõistmisel ega selle saavutamisel meestel eelist naiste ees. Mehel ja naisel samad voorused. Kord otsustas Diogenes õppida voorust lapselt: ta nägi oja kaldal last, kes võttis vett kamaluga, ning viskas minema oma anuma – üks edusamm on juua veini asemel vett, teine juua anuma asemel kamaluga.

Küünilises filosoofias lähenevad töö, vaeva ja kannatuse mõisted üksteisele. Vaev võetakse taluda, näiteks süües kehva, kuid kättesaadavat toitu. Ebamugavust eelistatakse mugavusele, kuna see ei orjasta. Tekib „paratamatu kannatuse“ teema, on ju paljud looduse kannatused, nagu nälg ja külm, ka küüniku saatjad. See on osa elust, millega küünik ei lepi – tõeliselt vaenuliku jõu mõju tuleb vähendada. Siinkohal ilmneb üks künismi erinevus stoast, kus vooruseks oli just hädaga leppimine.

Kannatusest ja vaevast ülesaamisel oli abiks filosoofiline ükskõiksus, „vahetegematus“ (adiaforía). Toidu maitse ja inimeste arvamus on ükskõik, oluline on vaid see, et ma ei vaevaks end. Diogenes, ilmestamaks oma filosoofilist ükskõiksust, loobus filosoofile väärilisest matusest: „Ärge korraldage minu matuseid!“ Ateena linn need siiski korraldas, sest süsteemi, mis suuri filosoofe hindab, ei saa ju ometi rikkuda.

Tavaliselt räägitakse künismi seosest koeraga, tuleb ju sõna küünik, kynikoí, sõnast, koer, kýōn. Nii arutletakse, mis on selle filosoofia seos koeraga. Tavalisimaks seletuseks on küüniline koeraelu, samuti haukumine mittefilosoofide kallal ja muugi. Kuid üks künismi sisuliselt olulisemaid mõisteid on hoopis „mündi ümbervermimine“. See tähendab, kui mündi peal on selle väärtus, siis filosoof valab selle ümber, annab sellele teise väärtuse. Kui valerahategija jätab mündile nominaalväärtuse, vähendab aga väärismetalli, siis küünik tahab anda mündile seaduse (nómoi) väärtuse asemele loomuse (fýsi) väärtuse.

Ühiskonnas on valed väärtused, filosoof toob õiged. Ühiskonnas on seadus, tava (nómoi), filosoof leiab selle asemele loomuse (fýsi; selles sõnamängus on oluline veel, et „münt“ on kreeka keeles nómisma). Praktikas tähendab see, et ühiskond annab inimese kätte ühe väärtuse, inimene muudab selle ümber filosoofilise õnne mõiste kergema kättesaamise eesmärgil. Ta teisendab ühiskonna väärtused, mis orjastavad, tuues nende asemele vabastavad. Kui jood veini, siis orjastad end veini hankimisega, kui jood vett, siis oled vaba võtma vett ojast. Võtad anumaga, on hea, võtad kamaluga, on parem, oled lähemal sellele, mis on elu vajadusteta, mis on fýsi.

Näitamaks seda hoiakut, mündi ümbervermimist, tegid küünikud sümboltegusid, sõid avalikult asju, mida ei süüa. Toore liha söömine on lihtne tee täis kõhuni, keetmine on, kuigi ühiskonna norm, raskem tee. Küünikud võisid tõsta avalikkuse ees jalga nagu koerad – filosoof ju õpetab ikkagi oma eluga. Seejuures sattusid nad tihti ühiskonnaga vastuollu – oleks ju linn oodanud ka filosoofidelt kombekat käitumist.

Kristluse ja künismi voolav üleminek

Künismist kui populaarseimast filosoofiasuunast sai pea hilisantiigi mõtlemise ühisvara ja paralleel kristlusega (ja juutlusega). Nende vahel on suureks sarnasuseks mh kirjandusevorm kreia. Kuid enamgi veel, üheks suureks kokkupuutepunktiks on munkluse teke, mida võib seletada ehk pigem künismi kui kristlusega. On ju ka munkade jaoks oluline nende välimus, nende kuub ja kepp, nende ühiskonna vastu astuv käitumine. Ka on mungad olnud õpetajad ja filosoofid. Ka on kristlusele omane, et selles on mõndagi haritule püüelda ja mõndagi harimatule, mida lihtne jäljendada. Nii on mungad käitunud küünikutena, või kui mitte piisavalt küünikutena (nagu Simeon Stylites), siis on piiskopid tagantjärele stiliseerinud munkade elulugusid künismi suunas, sest piiskop on ikkagi haritud inimene, kes peab tundma küünilist stiili kirjas.

Künismi ja kristluse rahu ja mõistmine oli loomulik, küünik sobis ka piiskopiks. Selle näiteks on Heron Alexandriast, kelle perekonnas oli märtreid, kes oli 374. a aetud kõrbesse, kuhu ta jäi neljaks aastaks. 379. a oli ta Konstantinoopolis, kus sõbrunes Nazianzi Gregoriusega. Ta vaidles Ariuse tüli üle, nagu kristlane kunagi. Sõprus Gregoriusega lõppes, kui nad mõlemad taotlesid sama piiskopikohta, ning kui Gregorius ordineeriti päeval, Heron öösel. Seejuures paljud kirikuisad tunnistasid teda piiskopiks ja kristlikuks kirjanikuks, mh ka Milano Ambrosius.

Muinasantiigi sõbrast keiser Julianus on pidanud mõlemat, nii künismi kui kristlust, pea üheks ja samaks paheks.

Juutlus ja künism

Vana Testamendi vanim küüniku mainimine on Naabali loos, 1Sm 25:2–43. Tema päritolu „kaaleblane“ on Septuagintas tõlgitud kui kynikói. Võib-olla oli eksliku tõlke ajendiks Naabali „rumal“ käitumine, mis on ju ka kuidagi küüniline. Nii et Vana Testament viib künismi ajaloo ajasse enne Sokratese ajastut.

Juutluses on olemas selged mälestused küünilisest filosoofiast, Talmud mainib sõnu qinikos/qinokos. On üsna kindel, et 2. saj pKr elanud Gadara Oinomaos on Talmudis mainitud Abnimos ha-Gardi, mh rabi Meiri sõber. Evangeeliumeistki tuttav Gadara oli tõeline küünikute keskus, seal on elanud 2./1. saj eKr Gadara Meleagros, kes, muide, oskas ka aramea keelt, ja viis seda ning ka juutluse mõtteid (suure irooniaga küll) hiljem Kreekasse. Alexandria Philon polnud küünik, kuid nägi vajadust rõhutada, et ka juutlus on arusaadav künismi vaimule, näiteks „iga päev on püha, kui pöörduda loodusesse“ (mõte üksnes Diogenesel ja Kratesel). Tema jaoks olid Diogenes ja Antisthenes moraalsed eeskujud. Ebaõige on esseenide võrdlemine küünikutega, on ju nende ainus ühisosa protest.

Jeesus ja künism

Mõned teadlased seletavad Jeesuse isikut lähtuvalt seisukohast, et ta oli küüniline filosoof. Selles on tugev tendents püüda näidata Jeesust kellegi muuna, peaasi et mitte Issanda ja Jumala Pojana. Jeesusele on antud selles vaimus ka tiitel „juudi küünik“ ning seatud teda ühte ritta teiste „samasugustega“, kus Koguja ja Jeesus esindavad rõõmsameelsemat, Eelija ja Ristija Johannes karmimat künismi.

Kokkulangevused küünilise filosoofiaga, õigemini keelepiltidega, on tõepoolest suured. Näiteks võib küsida, et kui Jeesus ütles „Otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse“, siis milleks selline üleskutse kerjamiseks. Kuid kerjamine oli üks rahvaliku künismi põhitunnuseid. Pseudo-Krates on koostanud loogilise süllogismi: sõpradel on kõik ühine. Jumal ja tark on sõbrad. Seega saab kerjaja kerjates kätte selle, mis on tema oma. Johannese sõnum „Kellel on kaks kuube, andku sellele, kellel ei ole“, võib viidata küünilisele autarkia püüdlusele tulla vähesega toime.

Kui Jeesus räägib pinnust enese silmas, siis meenutab see Demonaxi ütlust „Filosoofiks sain seejärel, kui hakkasin mõistma hukka iseend“. Jeesuse imed aga meenutavad väga Kratesest, „ukseavajast“ räägitavat: „Viha, kadedus, ahnus, himud, kõik need haigused ajas ta välja meelest.” Krates oli tuntud selle poolest, et ta oli võimeline sisenema majadesse ja lahendama koduseid muresid. Küüniku kui arsti mõtteid annab imetegudele lisaks edasi Jeesuse sõna „Mitte terved ei vaja arsti“. Ning „kohitsetu Jumala riigi pärast“ kõlab kui küünikute vallalisuse ideaal.

Rikka mehe ja vaese Laatsaruse lool on küüniline paralleel, kusjuures tegelastel on nimed Megapenthes, Enippos ja Mikyleos. Siiski on selle loo küüniline üleskirjutus noorem kui Luuka oma. Muidu on tähendamissõnades küünilist leida raske.

Päris küüniline koht tundub mäejutlus, just selle teostamise võimatus on koht, kus künism on tugevas positsioonis. Vaenlase armastamine on ju seesama, mida Seneca käsitleb kui järsku eemaldumist Odysseuse poolt ülesnäidatud kättemaksust, mis oli ju õieti aristokraadi eetika. „Tee head tänamatuile, sest ka kurjategijaile tõuseb päike ja meri on lahti ka mereröövleile,“ õpetab künism.

Siiski ei tee see Jeesusest veel Iisraeli Jumalasse külmalt suhtuvat küünikut. Üldise otsusena Jeesuse sõnadest võib öelda, et kuigi ta kutsub oma jüngreid elama nagu lilled või linnud, ei ole see pöördumine loodusesse mitte küünikute väärtushinnang seaduse juurest looduse juurde (mitte vastuolu nómoi–fýsi), vaid lootus Jumalale. Kui Jeesus toob Jumala riigi, siis ei seisne see mitte selles, et tuleb eluga hakkama saada, kasvõi koputades ja paludes, vaid Jumala riik tuleb inimesest olenemata, küsimata – äkki inimene just saab hakkama. Künism kui õpetus sellest, kuidas saada, mis viguriga, ei kuulu siia.

Jeesuse kui küüniku hüpoteesi toetajad viitavad Jeesuse kui puusepa pidevale tegevusele Sepphorise linnas, kreeka keelekeskkonnas, mis pole tõestatav millegi muuga, kui et oli selline linn, lähedal ja pakkus palju tööd. Ei saa salata, Galilea polnud kolgas, mõelgem juba Gadara filosoofiakeskusele. Kuid olnuks Jeesus küünik, siis peaks kogu sünoptiline pärimus olema redaktsiooniline püüe muuta Jeesus tagasi juutlikuks (umbes nagu teooriates, mille järgi Matteuse evangeelium on Jeesuse sõnumi muutmine tagantjärele juutlikuks), kusjuures pole olemas mittejuutlikku osa Jeesuse pärimusest.

Paulus ja künism

Paulus kui küünilise stiili esindaja on juba teistlaadi teema, eriti arvestades tema teise keelekeskkonnaga ja sellega, et ta kirjutas oma käega. Esimesena räägiksin Pauluse künismiga ühenduses künismi pehmusest, mis on ka Pauluse juures oletusena täiesti leitav. 1Ts 2 on peetud näiteks küünikust õpetaja hoolitsusest oma õpilaste kui laste eest. Küünik vaatleb elu läbi naiste elukogemuse (4b–8):

„… me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub. Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks. Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt, kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad; vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi; nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.“

Laste teema esineb ka 2Kr 6:11–13: „Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames. Ma ütlen teile kui lastele: Vastutasuks avarduge teiegi.” Ning 2Kr 12:14j: „Vaata, ma olen valmis kolmandat korda tulema teie juurde ja ei kavatse olla teile koormaks, sest ma ei otsi teie oma, vaid teid endid. Ei ole ju lastel vaja koguda vanematele varandust, vaid vanematel lastele. Aga ma teen meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede heaks.” Ja veel hinge pugev ja autorsusele viitav 2Kr 3:2: „Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav.” See vastab antiikkreeka kujutlusele küünikust kui igaühe lähedasest: „Mehed tema pojad, naised tema tütred.“

2Kr tundub olevat küünilise kõnepruugi kullaauk. Nt ka küünilise metamfiénnuskai tòn bíon, „elu teisiti riietamise“ viitega 2Kr 5:2: „sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse”.

Selles kirjas korduvad vaesuse ja viletsuse teemad meenutavad küünikute vaesuse mõttearendusi, mõtteid kannatusest, „heast vaevast“. Vaesus on künismis „lühike tee tarkuse juurde“. Filosoofia orjastab, sest paneb õppima ja omandama oskuseid, vaesus toob selle kätte niisama. „Vaesus on filosoofia instinktiivne abi.“ Küünilised „kannatused/vaevad loomu järgi“ (pónoi kata fýsin) on näiteks külma ja kuuma talumine, maa peal magamine, vee joomine veini asemel, ja nii ütleb ka 2Kr 6:3–10: „Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks [ka komistus on küüniline mõiste], et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.“

See on sama mõte, mis Diogenesel, et õnne eeldused on autárkeia, eleykería, apakeîa (olemasolevaga läbiajamine, vabadus, kiretus), et aul ja häbil pole vahet. Sama mõte on ka Fl 4:12: „Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses.“

2Kr sisaldab ka šokeerivat, ümbritseva arvamuse üle haukuvat künismi. 2Kr 2:14–17: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna. Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad: ühtedele lõhn surmast surma, teistele aga lõhn elust ellu. Ja kes selleks kõlbab? Meie ei ole ju nii nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad, vaid meie räägime selge meelega, jah, nagu Jumalast lähtudes, Jumala palge ees, Kristuses.” Ja Paulus kiitleb oma madala mainega, on ju ka adoxía ja pónoi hüved, mitte et need oleksid meeldivad, kuid vahel kergesti kättesaadavad ja Pauluse jaoks lähtepunktiks edasisele kuulutusele.

Sageli on küüniliseks peetud näiteks mõtteid, et „Olla juudile juut ja kreeklasele kreeklane“, samuti, et pole mehi, naisi, orje ega vabu. Need kõlavad küll nagu küüniku kodulinnamõte, olla ápoli, áoikoi, kosmopolíti, samuti ühiskonnanorme eitav vooruseõpetus, kuid on järelduste tegemiseks liiga üldised, nagu ka eliidi eitamine ja sõdade mõttetus.

Kokkuvõte

Need mõned rõhuasetused künismi ja kristluse mitmekesises maailmas lasevad näha, kui ühtne oli antiikmaailm oma koolkondade erinevuses. Kuigi sageli oli eri usunditel, filosoofiatel ja ideoloogiatel teravad piirid ja vahendid enese erilisuse tähistamiseks, oli esiteks nende vahel tihti keeleline üksteisemõistmine, edasi juba sarnased õpetused ja tegevused.

Seejuures ei olnud nõnda võrreldavad mitte ainult kristlus ja künism, sarnaseid ühtelangevusi oli ka teiste koolkondadega. Kogu hellenistlik maailm oli üks suur süsteem, mille raames sulgunud kogukonnad suutsid avaneda, jäädes seejuures iseendaks.

Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna abipraost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor.