Minu üldiselt armastatud ja teiste inimeste peadesse puutuva osas äärmise kannatlikkusega ema jutustas, kuidas tema vanem vend tuli koolist koju ja õpetas talle elutarkusi. Üks neist oli niisugune:
Mõnel mehel otsa vaatad, pea tal telliskivi nõuaks,
aga sellel määral kive tööstus vaevalt toota jõuaks.
Teine oli veel:
Päid on mitmesuguseid,
pehmeid, kõvu, segaseid.
Pehme pea ei ole hea,
kõval peal ka omad vead.
Ainult see on ilma veata,
kes on hoopis ilma peata.[1]
Nali naljaks. Inimeste pead on väga erinevad. Meie kirikutevaheliste erinevuste lahkamisi kuulates jääb aeg-ajalt mulje, nagu kuperjanovlased või Vahipataljon istuks koos ja naeraks Kaitseliidu üle. Tõsine asi on muidugi see, et kui tõesti „vaenlasega“ madinaks läheb, siis on vaja iga meest ja viimase veretilgani. Kindlasti jätkub igasse üksusesse tublisid sõdureid, kangelasi, desertööre ja muidu logelejaid ning nende omavaheliste erimeelsuste kaardistamisest on ilmselt algusest peale targem hoiduda. Mõni neist võib olla omasem, mõistetavam teisest. Mõnega ei leia ühist keelt. Mõne teisega ei tea, mis läks valesti. Aga kusagil teadvuses on huvitaval kombel üks punkt, kus on alati rahu. See on nagu pisike punkt lõpmatus ruumis, kuhu ometi mahub kõik korraga ja ilma vastuoludeta või siis on vastuolud imelikult üheks muutunud. See ei tähenda, et kõike peaks „lubama“ või kõigega sisimas nõustuma.
Aga mida sa ikka arvad, kui maailma kannatused ületavad su arvamise võime? Mida sa arvad, kui aastane laps sureb aeglaselt ajuvähki? Rääkimata kõigest veel hullemast, millest me tavaliselt ei räägigi. Kusagil ühises alateadvuses on ikka need teed, mis viivad sinna, kuhu keegi minna ei taha – suitsevate tuhahunnikuteni, mille vahel mängivad nälginud lapsed ja söed põletavad nende pisikesi käsi. Kõike seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses meie sees. Mida sa oskad arvata, kui see pole enam teooria, vaid siinsamas sinu kõrval ja vaatab näkku? Me kõik oleme lapsed. Ja me jagame sedasama inimverd. Nagu laulis Joni Mitchell, ikka ühises rahvusvahelises keeles:
I remember that time you told me you said
“Love is touching souls”
Surely you touched mine
‘Cause part of you pours out of me
In these lines from time to time
Oh, you’re in my blood like holy wine
You taste so bitter and so sweet
Mõttepuhkuse punkti jõuab siis, kui enam ei oska midagi arvata. Kui oled arvanud nii- ja naapidi ja miski sellest ei kõlba lõpuni. Selle mõttepuhkuse punkti eel jäävad alles väga lihtsad asjad. Oled sina ja olen mina. Ma näen sind ja ma olen õnnelik, et sa olemas oled. Lihtsalt niisama, rahulikult õnnelik. Seda ei sega kurbus või rõõm, need on ka lihtsalt – on nagu pilved maastikul. Ma tahan, et sul oleks hea. Ma ei tea, mis on sulle hea, aga tahan ikkagi, tahan lihtsalt, et sul oleks hea. Jumal on see, kes teab, mida selleks on vaja. Piirid kaovad ära ja ma ei saa enam aru, kus ma algan või lõppen. Meri loksub, maailm hingab, hetked lendavad nagu tuul puhuks liiva ja ei kao kuhugi. Või kõik need hetked tõesti kaovad ajas nagu pisarad vihma[2], aga see vesi ise jääb alles ka siis, kui palju mu olemasolust on ainult kunstlik konstruktsioon. Mina ise lihtsalt olen ja mõtet ei ole, on ainult midagi, mida ära mõtelda ei oskakski. Kui ma suren kohe praegu, siis saagu see selle sama lihtsusega. Siis ma tahan, et ma mäletaksin ka lihtsalt. Mäletaksin, et oled sina ja olen mina ja et mõõtma ei peagi, kus me algame ja lõppeme. Kõige keerulisemad ja ilusamad mustrid on ehitatud liites väikeseid osakesi omavahel. Kaleidoskoobid on ka lihtsad. Mida paremat oskan ma teha, kui vaadata, kuni on, ja edasi seda, mis tuleb? Õhtu jõudes tuleb mustril otsad kokku tõmmata, muidu hakkab öösel hargnema ja läheb sassi.
___________________
[1] Autorit ei õnnestunud kahjuks välja selgitada.
[2] Rutger Hauer „Tears in Rain“ filmis „Blade Runner“.
Liidia Meel (1978) on TÜ usuteaduskonna doktorant ja hingehoidja.
