Artiklid

Tunnistav kirik Johannese ilmutuse raamatus: sõnum Pergamoni kogudusele ja nägemus kahest tunnistajast, 2. osa

Loe artikli 1. osa siit.

 

Nägemus kahest tunnistajast (11:1–14)

Need, kes tõlgendavad Ilmutusraamatut dispensatsionalismi võtmes, räägivad sageli koguduse ülesvõtmisest (inglise keeles rapture) suure kannatusaja eest (pretribulation rapture). Sellise tõlgenduse toetuseks tuuakse tihti argument, et Ilm 4–18 ei mainita kogudust, järelikult kogudus ei ole enam maa peal. Ainult need kristlased, kes pöörduvad kannatusaja kestel, peavad kõik need kirjeldatud katsumused üle elama ja raskes olukorras Kristuse saadikud olema.[1] Selline Ilmutusraamatu lugemine on liiga sõnasõnaline. Ülesvõtmise teooriaid on mitmeid ja mõned pakuvad välja, et ülesvõtmine toimub pärast kuuenda pitseri avamist (7:14), mil Jumala pitseriga märgitud usklikud võetakse üles Jumala viha eest. Teised arvavad, et kogudus võetakse üles kannatusaja keskel (midtribulation rapture) (11:12), ja mõned, et see sünnib pärast 42 kuud või 1260 päeva kestvat kannatusaega (posttribulation rapture) (14:16; 17:14; 19:14 ja 20:4). Seejuures kannatab kogudus koos maailmaga, kuigi nende kannatus ei ole põhjustatud Jumala vihast, vaid maailma vaenulikkusest (7:14). See viimane vaatenurk tunnistab, et ustavast kirikust räägitakse Ilmutusraamatus sümbolite keeles. (Wilson 2007: 70) Mistahes õpetus ülesvõtmisest Ilmutusraamatus on minu arvates raamatule peale sunnitud teooria. Ülesvõtmise teooria on peamiselt 1Ts 4:16 protsessiooni metafoori mittemõistmisest tekkinud segadus ja Tessaloonika kirja kujundite kandumine Ilmutusraamatu tõlgendusse.[2]

Jättes ekslikud lõpuajateooriad kõrvale, tahan ma pakkuda välja parema mudeli kuidas Ilm 11 episoodi lahti mõtestada. Antud teksti tähendus on peidus eelkõige selle kanoonilise sümboolika ja Vana Testamendi viidete mõistmises. Raamatu tõlgenduslik kontekst on Piibli kaanon, eriti Vana Testamendi prohvetid, kellelt autor oma kujundid laenab. Autor annab lugejale just nii palju informatsiooni, kui on tarvis sõnumi mõistmiseks. Ilm 11 kõige silmapaistvam materjal tuleb Sakarja raamatust (Sk 2:1–5; 4). Selle aluspõhi on aga Hesekiel (Hs 37, 40–43).[3] Tekst sisaldab ka viiteid Moosesele (5Mo 34:5–6) ja Eelijale (2Kn 2:11) ning elemente Taanieli raamatust (Tn 7:25; 12:17).

Kahe tunnistaja episoodi sisemine ülesehitus on järgmine:

11:1–2 templi mõõtmine

11:3–10 kahe tunnistaja prohvetlik missioon ja surm

11:11–14 kahe tunnistaja ülestõusmine ja inimeste reaktsioon

 

11:1–2

Nägemus algab templi mõõtmise stseeniga. Johannes peab ära mõõtma templi, altari ja need, kes seal kummardavad (11:1–2). Kujundi juured on Sakarja raamatus 2:5–9, kus mõõtmine on tõotus jumalikust taastamisest ja kaitsest. Väljaspoole jääv templiõu tuleb jätta kõrvale ja seda ei mõõdeta, sest see on antud paganaile, kes tallavad püha linna nelikümmend kaks kuud (11:2). See kujund rahvastest, kes tallavad templi välist õueala, rajaneb arvatavasti Taanieli raamatule (8:11–14) ja võibolla ka Sakarja 12:3 (LXX), mis räägivad lühikesest eshatoloogilisest ajastust, millal rahvad hävitavad templi ja Jeruusalemma. Tempel on selles episoodis kiriku kui kogukonna sümbol.[4]

Ilm 11:2 räägib neljakümne kahest kuust, mis on Taanieli „aeg, ajad ja pool aega” (Tn 7:25; 12:7), mille kestel paganad tallavad püha linna ja Jumala tempel kannatab.[5] Selle vältimatu, kuid piiratud kannatusaja jooksul hoolitseb Jumal oma kiriku eest ja tõotab selle taastamist. Kirikult ootab Jumal kannatlikkust, kuid nagu selgub järgmisest episoodist, kannatlikkus ei ole sama, mis tegevusetus.

 

11:3–10

Lugu nihkub natuke ootamatult kahe tunnistaja/prohveti kirjeldusele (11:3–13), kuid see nihe on asjakohane, kui me mõistame kahe tunnistaja kujundit kui uut kiriku metafoori.[6] Tunnistajatele on antud meelevald kotiriidesse riietatuna prohvetlikult kuulutada 1260 päeva (11:3) – see on samuti nelikümmend kaks kuud.[7] Kiriku roll on jätkuvalt vahendada Kristuse tunnistust maailmale, ka kannatuse ja tagakiusu tingimustes.

Oma prohveti kuulutuse vältel on tunnistajad riietatud kotiriidesse, mis tähendab, et nad leinavad, kuid maailm keeldub meelt parandamast (11:3, 10). Koguduse roll on siin preesterlik, st, et püütakse vahendada lepitust Jumala ja inimeste vahel, ja prohevetlik, st, et püütakse veenda inimesi jumaliku kohtu eel meelt parandama.

Ilm 11:4 kirjeldab kahte tunnistajat järgmiselt: „Nemad on need kaks õlipuud ja kaks küünlajalga, mis seisavad ilmamaa Issanda ees.” Johannes eeldab, et lugeja tunneb ära viite Sk 4 nägemusele kuldsest küünlajalast ja õlipuudest, ja mäletab eelpool antud küünlajalgade tõlgendust (Ilm 1:20). Johannes tõlgendab Sakarja kuldset küünlajalga kui kogudust ja kuna ta kirjutab seitsmele kogudusele, siis ta kirjeldab Kristust seitsme küünlajala keskel seisvana (Ilm 1:12–13, 20). Samuti võtab ta Sakarja seitse õlilampi ja tõlgendab neid kui Jumala seitset vaimu (Ilm 1:4; 3:1; 5:6).

Sakarja nägi nägemuses kaht õlipuud (oliivipuud) kuldse küünlajala kõrval. Enamus piibliuurijaid nõustuvad, et kaks õlipuud/kaks võitut on kahe tunnistaja prototüübid.[8] Õlipuud valasid välja õli ja nägemuse tõlgendusena ütleb Sakarja, et „need on need kaks võitut, kes seisavad kogu ilmamaa Issanda ees” (Sk 4:14). Nägemus küünlajalgadest ja kahest võitust on ehitatud lause ümber „Ei väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi”, mille ütleb vägede Issand julgustusena Serubbaabelile, kelle ülesandeks on taastada Jumala tempel. Nii Sakarja raamatus kui ka Ilmutusraamatus jäävad need kaks figuuri suhteliselt arusaamatuks. Samas Sakarjaga kõnelev ingel on üllatunud, et prohvet ei mõista nende tähendust ja vihjab sellele, et ta peaks nägemusest ise aru saama (Sk 4:5, 13). Ka Johannes eeldab, et lugeja mõistab kahe tunnistaja figuuri olemust. Ainsaks vihjeks on Johannese sõnastus et need on Issanda kaks tunnistajat ja „nemad on need kaks õlipuud ja kaks küünlajalga, mis seisavad ilmamaa Issanda ees” (Ilm 11:3–4). Johannes on lugejale juba tõlgendanud, mida küünlajala sümbol tähistab: „Seitsme kuldküünlajala saladus on see: … need seitse küünlajalga on seitse kogudust” (1:20). Sellest lähtuvalt on ka siin kahe tunnistaja (kahe küünlajala) all peetud silmas Jumala vaimuga võitud kogudust.

Topelt kujundit kaks tunnistajat/küünlajalga/kogudust on tõlgendatud mitmeti. Arvatavasti rõhutab see koguduse tunnistuse usaldusväärsust, sest traditsiooni kohaselt oli tõestuseks vaja kohtus kahe või kolme tunnistaja kinnitust (4Ms 35:30; 5Ms 17:6; 19:15; Mt 18:16; Jh 8:17). [9]

Kahe tunnistaja kujundi paremaks mõistmiseks peame järgima Sakarja kujundi teisigi elemente. Sakarja kontekstis paistab, et kahe olendi identiteet on seotud ülempreester Joosua ja valitseja Serubbaabeliga, kes juhatab templi taastamist. Need kaks on ainsad nimetatud figuurid nägemuse lähikontekstis (Sk 3:8; 4:6). Visiooni keskmeks on sõnum Serubbaabeli kutsumisest (4:6–10). Ingel rõhutab, et kaks võitut on need, „kes seisavad kogu ilmamaa Issanda ees” (4:14; rõhuasetus K.T.). Joosua kohta on öeldud, et ta seisis Issanda ingli ees (3:1).

Kaks tunnistajat on võitud (Sk 4:14 ja Ilm 11:4). Vanas Testamendis on võidmine ehk salvimine seotud kuningate ja preestrite ametisse seadmisega (nt 1Sm 10:1; 2Ms 29:7). Joosua tähistab siin preesterlikku ja valitseja Serubbaabel kuninglikku meelevalda. Sakarja näitab, et nende kahe võimu vahel valitseb üksmeel (Sk 6:13). Uus Testament näitab, et Kristuses on need kaks meelevalda ühendatud ühes ja samas isikus: Jeesus, kuningas Juuda suguharust, on ka preester Melkisedeki korra järgi (Hb 7). Uue Testamendi traditsioonis on kuninglik preesterkond kogu kristlaskonda kirjeldav mõiste ning usklike kogukonna kirjeldustes kasutatakse kuningriigi, templi, ja ohvritalituse sümboolikat (1Pt 2:5, 9; Rm 12:1; 1 Kr 3:16–17). Johannes järgib seda traditsiooni, kui ta kirjeldab kristlast kui kuningriiki ja preesterkonda (Ilm 1:6 ja 5:10).[10]

Taas laenab Johannes Sakarja kujundi ja täiendab seda detailidega teistest allikatest. Kuigi Johannes ei maini siin episoodis nimesid, kasutab ta oma nägemuses kahe tunnistaja kirjeldamisel Moosese atribuute – vägi muuta vesi vereks ja lüüa maad igasuguste nuhtlustega (Ilm 11:6; 2Ms 7:17–19) – ja Eelija atribuute – sulgeda taevas (Ilm 11:6; 1Kg 17:1; Jk 5:17) ja hävitada oma vaenlased jumaliku tulega (Ilm 11:5; 2Kg 1:10–12).[11] Johannes nimetab kaht tunnistajat prohvetiteks (11:10). Nii Moosest kui Eelijat nimetatakse Vanas Testamendis prohvetiks. Mõlemad astusid vastu oma aja valitsejatele ja ebajumalateenistuses olevatele preestritele. Mõlema isiku kohta arvati, et Jumal võttis nad elu lõpul taevasse (5Ms 34:5–6; Josephus, Ant., 4.423–26; 2Kg 2:11), ja mitmed juudid spekuleerisid, et mõlemad tegelased ilmuvad eshatoloogilisel ajastul uuesti (5Ms 18:15; Ml 3:1–5; 4:5–6; Mt 11:10–14; 27:47, 49; Mk 9:11–13; 15:35–36; Lk 1:15–17; Jh 1:21; 6:14; 7:40; Ap 3:22–23). Kirjeldades kogudust nende kahe tegelaskuju valgel näitab Johannes selle ootuse uut ja mõneti üllatavat täitumist. (Boring 1989: 146) Uue Testamendi lugeja tunneb ära ka võimaliku viite Jeesuse muutmise kogemusele, kus Mooses ja Eelija ilmusid koos Kristusega ja olid tema kannatuste tunnistajateks (Mk 9:4; Mt 17:3). Ilmutuse nägemus jätkub sellega, et metsaline surmab kaks tunnistajat ja nende kehad vedelevad suure linna tänavail, mida vaimulikult hüütakse Soodomaks ja Egiptuseks, kus ka nende Issand risti löödi (11:7–8). Maailm rõõmustab nende surma üle ja keeldub nende kehasid matmast. Kuulutus ei tundu midagi saavutavat, sest 11:10 maa elanikud rõõmustavad prohvetite surma üle.

 

11:11–14

Episoodi teine pool on üllatav ja ühendab endas mitmeid Vana ja Uue Testamendi tekste.

Prohvetite saatus võtab ootamatult positiivse pöörde: kolme ja poole päeva pärast äratab Jumal nad üles ja ülendab nad taevasse (11:11). Kahe tunnistaja äratamine meenutab Aadama loomist (Jumala vaim tegi ta elusaks) ja Hesekieli kuivanud luude elustamist (eriti sõnastus „nad tõusid püsti oma jalgele” Ilm 11:11; Hs 37:10). Nii on rõhuasetus Jumala vaimu elustaval jõul. Hesekiel nägi hävitatud Jumala rahvast, kuid Jumala vaim elustas nad. Nii elustab Jumal oma vaimu läbi kannatavat kogudust. Kahe tunnistaja ülesäratamine tuletab meelde kõigi usklike elustamise tõotust (20:4–6). Järgnevalt kutsutakse elustatud prohvetit valjul häälel üles taevasse (11:12). See ei ole viide ülesvõtmisele tagakiusu eest (rapture), nagu mitmed seda tõlgendavad, vaid tõotus, et kannatav kogudus ülendatakse avalikult. Nii nagu Kristuse privaatsele ülestõusmisele järgnes avalik üles võtmine (Ap 1:9), nii saab ka koguduse võit maailmas avalikuks. Lugeja, kes elas Antiik- Kreeka-Rooma kultuuriruumis, vajas sellist kinnitust ja seostas seda kujundit arvatavasti triumfi kujundiga.[12] Kahe tunnistaja tekstil on triumfi tunnusjooned (11:11–13), kusjuures maailma triumf tunnistajate surma üle pöördub kiriku triumfiks Jumala sekkumise tõttu. Kiriku võit on Kristuse sarnane. Nii nagu Kristus kannatas risti alandust ja surmati, kuid siis võidutses surma üle, nii pöördub ka kiriku alandus viimselt võiduks.

Nägemus lõpeb maavärisemisega, milles kümnendik linnast kokku variseb ja 7000 inimest hukkub (11:13). Numbrid 10 ja 7000 viitavad kõiksusele. Seega hävivad kõik vaenlase väed täielikult Jumaliku sekkumise läbi.[13]

 

Johannese prohvetlik eeskuju

Mõlemad stseenid koguduse ustavast tunnistusest pluralistlikus ja sageli vaenulikus maailmas on asetatud Johannese enda töö ja kutsumuse konteksti. Autor ei ole isoleeritud akadeemik, vaid on oma ustava tunnistuse tõttu eksiilis kannatav kristlane (1:9). Ta on ise kehastus sellest, mida ta inspireerib oma kogudust järgima. Ta ei ole oma kutsumise osas ebarealistlik. Ta tunnetab oma ülesande kibedust (10:10), kuid võtab selle siiski vastu, süües ära talle ulatatud kirjarulli. Koguduse sõnum maailmale on mõnikord kohtumõistmise sõnum, sest hoidudes kõrvale igapäevastest pragmaatilistest kompromissidest, rõhutab kirik, et kõik ei ole relatiivne, et on olemas Jumal ja ebajumalad, püha ja ebapüha, tõde ja vale.

Teiste eeskujudena tõstab autor esile Pergamoni märter Antipast ja muidugi Kristust ennast, tema vere tunnistust ja sellele järgnevat ülendamist (2:13; 1:17). Autor annab lootust, et kiriku väsimatu ja kompromissitu tunnistus muudab maailma ja ülendab kirikut. Kui kuues trompet kulmineerus konstateeringuga, et kõigist koledatest nuhtlustest hoolimata ei paranda inimesed meelt, siis kahe tunnistaja nägemus lõpeb lootusrikkalt, sest järele jäänud inimesed „lõid kartma ja andsid taeva Jumalale austust“ (11:13). Ei ole siiski lõplikult selge, kas kartus tähendab ka meeleparandust või lihtsalt aukartust, kuid on selge, et koguduse ustav ja kompromissitu tunnistus maailmas ei jää tähelepanuta.[14]

 

Kokkuvõte

Johannese ilmutuse raamat on suunatud kogudusele julgustuseks olema ustavad Kristuse tunnistajad pluralistlikus maailmas. Raamat oli esialgselt mõeldud julgustusena Väike-Aasia kogudustele, sealhulgas Pergamoni kogudusele, kus kristlaste elu oli keeruline ja märter Antipase mälestus oli kristlastel värskelt meeles. Kristlased kannatasid tagakiusu all ja elasid olukorras, kus kompromiss kas judaismi või Roomaga tundus olevat õigustatud ellujäämise strateegia.

Piibli kaanoni terviku konteksti panduna toimib Ilmutusraamat praegugi mudelina, mida kirik peaks tähele panema oma misjoniteoloogia rajamisel. Meie kaasaja Eestis on ristiusk vähemus, mille vaateid ja praktikaid peab kirik ühiskonnale selgitama ja mille keskel kirik peab valima kas ustavuse või kompromissi vahel. Kiriku identiteet ei ole isolatsioon, vaid sõnum ühiskonnale. Kirik ei saa valida, mis toimub tema ümber, kuid kirik saab rajada oma identiteedi Kristusele.

Ühendades raamatus Johannese enda kahekordse prohvetiks kutsumise (Ilm 1:9–20 ja 10:1–11) ja koguduse kui prohvetliku kuulutaja (Ilm 2–3 ja 11) kujundid, on Johannes edastanud meile ajakohase väljakutse misjoniks. Kirik on kutsutud olema ustav vaimulik tunnistaja mistahes hinnaga nagu Johannes (eksiil) ja nagu Kristus (rist). Sellise tunnistusega kaasneb ülestõusmise ja ülendamise tõotus (11:12) ja lootus, et inimesed annavad Jumalale austust ja kirik leiab tunnustust Jumala poolt ja isegi oma vastaste silmis (11:13). Alandav kompromiss ei saavuta kellegi poolehoidu, kuid püsivus isegi vastuseisu kohates leiab austust ja väärikust.

Ilmutusraamatu seisukohalt on ainult kaks viisi, kuidas kristlased oma elus Jumala suhtes toimivad: ülistus ja tunnistus. Kristlaste ülistus on suunatud Jumalale, kuid tunnistus on suunatud maailmale. Koguduse misjon on ülistada Jumalat ja tunnistada oma elu ja eeskujuga mittekristlastele Jeesusest Kristusest.

 

[1] Sellist teoloogiat on tänapäeval massiliselt populariseerinud Tim LaHaye ja Jerry B. Jenkins Left Behind seeria raamatud ja filmid (Tyndale House 1995–2007).

[2] Tessaloonika kirjas kasutatud verbi „üles võtma” (kreeka keeles harpázō) mainitakse Ilmutusraamatus üksainus kord (Ilm 12:5), kus see on seotud Kristusega, mitte kirikuga. Asjaolu, et nii Tessaloonika kiri kui ka Ilmutusraamat räägivad pasunatest, ei õigusta Tessaloonika kirja kasutamist Ilmutusraamatu tõlgenduse võtmena. Trompeti-, pasuna- või sarvehäält mainitakse Piiblis mitmes tekstis ja Ilmutusraamatu autori mõttes võisid olla näiteks Jeeriko vallutamine (Jo 6), trompetihüüd, mis kutsus rahvast lepituspäeva pühitsema (3Ms 25:9), või kõige tõenäolisemalt mõni tekst prohvetitest (nt Jr 51:27; Hs 33:3–6; Jl 2:1), kes regulaarselt kasutasid trompeti motiivi kogukonna vaimulikule ärkamisele kutsumiseks. Jeesus (Mt 24:31) ja Paulus (1Ts 4:16 ja 1Kr 15:52) kasutasid viimsepäeva trompeti motiivi, kuid nende tekstide kättesaadavus on Johannese olukorras küsitav ning on tõenäoline, et Jeesus kui ka Paulus kasutasid prohvetitelt laenatud tuttavat kujundit. Trompeti mõte on tõmmata kuulajaskonna tähelepanu lähenevale ohule, kutsuda kogukonda kokku, et valmistuda lähenevaks katsumuseks.

[3] Olen veendunud, et Ilmutusraamatu struktuuri aluseks on Hesekieli raamat. Vt Tõniste 2016: 139–156. Samuti Vogelgesang 1985: 19–22 ja Vanhoye 1962: 473–475.

[4] Jeruusalemma tempel on Ilmutusraamatu kirjutamise ajaks suure tõenäosusega juba roomlaste poolt hävitatud.

[5] Samamoodi on metsalisele antud meelevald tegutseda 42 kuud (13:5, võrdle 11:2).

[6] Kristuse ülestõusmise tunnistajaks olemine oli varakiriku identiteedi keskmes. Vaata Ap 1:8; 2:32; 3:15; 4:20. Kanoonilise tausta valgel lugedes tuleb see side esile.

[7] Hiljem Ilm 12:6 on naine kaitstud draakoni eest 1260 päeva.

[8] Näiteks Boxall 2006: 163–165; Boring 1989: 145; Beale 1999: 572–582. Beale’i töö on nende hulgast parim, kuna ta mitte ainult ei maini intertekstuaalset kontakti Sk 4 nägemusega, vaid näitab, et side tekstide vahel ulatub konteksti tasandile. Sakarja nägemuse mõju on tuntav kogu Ilm 11:1–14 segmendis.

[9] Mõned uurijad on välja pakkunud, et ainult osa kogudusest on ustav prohvetlik tunnistaja, kuna ainult Smürna ja Filadelfia kogudused pääsevad prohveti negatiivsest kriitikast (nt Boxall 2006: 164).

[10] Minu argument ei sõltu nende spetsiifiliste Uue Testamendi tekstide olemasolemisest ja kättesaadavusest Johannese ilmutuse kirjutamise ajal. Johannes on kompetentne teoloog ja tuttav kristoloogiliste ja eklesioloogiliste sümbolitega, mida esimese sajandi kirik kasutas.

[11] Kahe tunnistaja kohta on välja pakutud järgmised teooriad: Eelija ja Eenok (Tertullianus, De Anima, 50); Peetrus ja Paulus (Court 1979: 90–104); Beale spekuleerib, et kaks tunnistajat võivad esindada koguduse tunnistust juutidele ja paganatele (1999: 583); tundmatud tulevased prohvetlikud evangelistid (dispensatsionalismi esindajate positsioon, nt Walvoord 1966: 179. Pikema ülevaate erinevatest seisukohtadest annab Ford 1975: 177–178. Kuigi kahe tunnistaja karakterit on kirjeldatud Moosese ja Eelija atribuute silmas pidades, funktsioneerib see kujund kogu tunnistava kiriku sümbolina. Kahe tunnistaja kujund on koguduse kui terviku portree. Samal seisukohal on Beale (1999: 572–582) ja Mounce (1998: 217).

[12] David Andrew Thomas lahkab triumfi kujundi kasutamist peamiselt Ilmutuse raamatu 19. peatükis. Thomas kirjeldab, kuidas vaenlaste häbistamine oli Rooma triumfi osa. Vaata Thomas 2008: 83.

[13] Numbrite sümboolikat selgitab kokkuvõtvalt Wilson 2007: 49.

[14] Beale 1999: 603–606.

 

Kasutatud kirjandus

Josephus, Ant. (Antiquities).

Tertullianus, (De Anima).

 

Beale, G. K. (1999) The Book of Revelation: A Commentary on the Greek Text. The New International Greek Testament Commentary. Grand Rapids: Eerdmans.

Boring, Eugene M. (1989) Revelation. Interpretation. A Bible Commentary for Teaching and Preaching. Louisville, Ky: John Knox.

Boxall, Ian (2006) The Revelation of Saint John. Black’s New Testament Commentary 19. Peabody, Mass.: Hendrickson.

Court, J. M. (1979) Myth and History in the Book of Revelation. Atlanta: John Knox.

Ford, J. Massyngberde (1975) Revelation. Anchor Bible. Garden City: Doubleday.

Mounce, Robert H. (1998) The Book of Revelation. NICNT. Grand Rapids: Eerdmans.

Thomas, David A. (2008) Revelation 19 in Historical and Mythological Context. Studies in Biblical Literature 11. Peter Lang Publishing: New York.

Tõniste, Külli (2016) The Ending of the Canon. A Canonical And Intertextual Reading of Revelation 21–22. LNTS (JSNTS) 526. London: Bloomsbury T&T Clark.

Walvoord, John F. (1966) The Revelation of Jesus Christ. Chicago: Moody.

Vanhoye, Albert (1962) „L’utilisation du livre d’Ezéchiel dans l’Apocalypse“ – Biblica 43, 436–476.

Wilson, Mark (2007) Charts on the Book of Revelation. Grand Rapids: Kregel.

Vogelgesang, Jeffrey M. (1985) The Interpretation of Ezekiel in the Book of Revelation, Ph.D. diss., Harvard University.

 

Külli Tõniste, PhD (teoloogia), on  Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari Piibli ja teoloogia dotsent.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English