„Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?” Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?” Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!” (Ap 2:1–13).

Tänane kirjakoht räägib meile kristliku Kiriku ühest olulisemast pühast, mis järgneb oma olulisuselt kohe ülestõusmispühale ja Kristuse sündimise pühale. Juba iidsest ajast on see püha kätkenud endas väga laia tähenduse ja mõtestatuse ampluaad. Idakiriku liturgiline kalender nimetab tänast päeva viiekümnenda päeva pühaks, aga samas ka kolmainupühaks. Läänekiriku pärimuses nähakse aga tänast päeva Kiriku sünnipäevana, mistõttu palju õnne meile kõigile. Nendel kolmel aksioomil ma täna kiirelt peatuksingi.

Esiteks, viiekümnenda päeva püha, millele viitab ka kreeka keelne termin pentekoste ehk viiskümmend, ütleb meile väga lihtsalt, et mingist sündmusest on möödunud 50 päeva.

Kuid miks on kreekakeelne termin pentekoste eesti keelde tõlgituna nelipühi? Mis on nelipühal seost neljaga? Arvatavasti mitte midagi, kuna ei kreekakeelne pentekoste, mis tähendab viitekümmet, ega ka muu sündmuste vaheline lugemine anna meile ei nelja ega isegi neljakümmet. Miks see eesti keeles nõnda aga on, pole meile täpselt teada. Ühe huvitava hüpoteesi loob Enn Auksmann, kes seob termini pentekoste Vanas Testamendis leiduva heebrea keelse terminiga šavuot (hbr nädalad), mida on eesti keelde tõlgitud ka kui nädalatepüha. Nädal aga on vene keeles nedelja (sellest sõnast tuleb ka eesti k. nädal), mis on igati sarnane eesti keelse „neli” või „neljaga”. Ehk on see tõesti võimalik, et nii nagu rahvapärane termin patrama tuleb mõistmatust ladinlikust pater’ist (isa), nõnda tuleb ka nelipüha liides „neli” hoopis slaavi nedeljast.

Kuid pöördudes tagasi viiekümnenda päeva püha juurde, siis nagu juba arvata võib, ulatuvad ka selle juured kaugele Vana Testamendi aegsetesse juudi ja ka teiste rahvaste eludesse. Antud püha algne ja kõige iidsem tähendus on otseselt seotud looduse ja tema võimekusega meid toita. Üleminek kevadelt suvele ning lõikuse aeg ja viljakoristuse aeg väljendub paljudes kultuurides lõikustänupühana, mille ümber tekkisid pidustused ja tähtpäevad. Ka heebrea šavuot viitabki sellele seitsmele nädalale või ca 50 päevale, mille jooksul toimus vilja lõikus ja koristamine ning mis lõppes suurte pidustustega. Tegemist oli rõõmsa päevaga, mil Vana Testamendi kogukond tänas Jumalat kui loojat ja elu andjat.

Nelipühi oli aeg, kus valgus ja soojus hakkas veelgi rohkem võimust võtma ning kus Jumala loodud elu väljendas ennast oma täiuses läbi lopsakuse, õite ja viljapeade. Seda elementi nelipühast ei unustanud ka kristalsed ning see väljendub suviste näol väga hästi ka Eesti rahvakalendris.

Kuid ei kristlastele ega ka Vana Testamendi juutidele polnud see kõigest üks Jumala poolt loodud ja õnnistatud, loodusega seotud püha. Juba varakult saab see püha endale ka teise tähenduse, milleks pole miski muu kui Jumal, kes otsib kontakti inimesega (ja mitte vastupidi), Jumal, kes ilmutab ennast inimesele.

Iisraeli rahva väljumine Egiptusest ja põgenemine vaarao eest, mida juudid tähistavad paasapühadena, viib nad vaimse viljakuse õnnistava manifesteerumiseni Siinai mäel, kus Jumal annab Moosesele 10 käsku. Ka see olevat traditsiooni kohaselt toimunud 50 päeva pärast paasat, kus Punasest merest tullakse läbi vabadusse. Ehk siis Jumala kui looja ja eluandja kõrval tuleb mängu ka Jumal kui inimesega suhtestuja ja tema elu suunaja ning maailma suunaja. Jumala käsuseadus on jumalik teenäitaja inimesele, kes on pattulanguse tagajärjel siin maailmas ära eksinud ja kobab tihti pimeduses. Jumal otsib oma loodu taas üles ja aitab teda. Aitab tal luua ühtsust, korda ja rahu, öeldes kõrbes kõndijale: ära karda, su Jumal on sinuga ja suunab ning juhib sind.

Antud sündmus oli Vana Testamendi juudi kogukondlikus elus üks keskpunktidest. Jumala enda ilmutamine ja suunava käe andmine oma rahvale saab aga ajastute jooksul osaks paljudele uutele tõlgendamistele. Ja just Vana Testamendi prohvetite käes saab see nelipüha ilmutav vägi endale veelgi laiema tähenduse, mis paneb hiljem alguse ka kristliku nelipüha tähistamisele.

Prohvetid nimelt ei näe nelipühal antud Jumala käsutahvlites kõigest vahendit, mille alusel on siin elus võimalik hästi, eetiliselt ning ühiskondlikult korrastatult ja Jumalale kuulekalt hakkama saada, vaid näevad selles miskit, mis suunab meid tulevikku ja uude ajastusse ehk Issanda päeva juurde. Päeva juurde, kui tuleb Messias, kelle ajal valatakse Jumala Vaim välja kogu liha peale, ning nagu ütleb prohvet Jeremija, et sellel ajal saavad kivile pandud käsud kirjutatud meie südametesse (Jr 33:31).

Nelipüha hakkab aina rohkem seostuma tulevase ajastuga, kus tuleb Messias ning käsulaudade asemel saab meie kõigi sees juhatajaks ja teenäitajaks Jumala enda Vaim. Ja nagu prohvetid Hesekiel (Hs 36:26) ja Joel (Jl 2:28–32) seda kirjeldavad, siis nõnda nagu nelipüha lõikuspüha on õnnistatud ja õnnelik aeg, nii saab olema ka ajal, kui tuleb Messias ning Püha Vaim valatakse kõigi peale välja.

See eellugu aitab meil ehk paremini mõista, mis tähenduse saab nelipüha kristlikus kontekstis. Üks olulisemaid aspekte kristlikus nelipühas ongi viide sellele, et vanade prohvetite kuulutus on saanud tõeks. Jeesus ongi Messias, ta ongi Kristus, kellega on maailmale saabunud uus õndsuse aeg. Ja nii nagu ette kuulutatud on, valatakse sellel õndsuse ajal Püha Vaim välja meile kõigile ning ta tuleb meie südametesse juhiks ja teenäitajaks.

Apostlite tegude raamat annabki siin tunnistust sellest uue õndsuse ajastu kogukonna elust ehk Kiriku elust. Kui teised evangeeliumid räägivad meile peaasjalikult Kristusest ehk Messiast, siis apostlite tegude raamatut võib vabalt pidada Püha Vaimu evangeeliumiks ehk Uue Testamendi raamatuks, kus jumalikuks protagonistiks on Püha Vaim. Kristus-Messias, kes on üles läinud taeva ja viinud sinna kogu inimloomuse, jättis meid justkui orbudeks. Kuid ka selle eest on Ta hoolitsenud, 50 päeva pärast oma ülestõusmist ning 10 päeva pärast oma taevasse minemist saadab Ta Püha Vaimu juhtima ja suunama kiriku liikmete elu.

See sama asi, mis toimus Siinai mäel Iisraeli rahvaga, toimub nüüd uues faasis Kirikuga. Püha Vaim realiseerib Kristuse algatatud ja lõpule viidud töö nüüd igas usklikus, kes Kristuse vastu võtab. Püha Vaim ühendab nad taevase Kristusega, kes aga omakorda ühendab meid Isaga. Kellel on Vaim, sellel on ka Poeg ja Isa, ning kellel pole Vaimu, pole ka Poega ega Isa. Mitte keegi ei pääse Isa juurde kui vaid läbi Poja ja mitte keegi ei pääse Poja juurde, kui vaid läbi Püha Vaimu.

Te võite ehk juba mõista, miks Kiriku iidses pärimuses on nelipüha hüütud Kolmainu pühaks: siin saab justkui selgeks, et Isa ja Poja kõrval on inimkonna lunastusse lõpliku pitserina pandud ka Püha Vaim. Ajal, mil kristlastel polnud veel selge, kas Püha Vaim on samaväärne jumalik isik ning Kolmainu doktriin vajas kinnitamist, nägid kirikuisad just nelipühas ja apostlite tegude raamatus tõendit, et Jumal on tõesti kolmainsus: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Selle vaidluste viimase pitseri kinnitas justkui Püha Vaim ise, kelle osas tuli vaidluste käigus selgus hiljem kui Poja osas. Konstantinoopoli usutunnistus (381) on selge näide, kuidas just Püha Vaimu küsimusega see triadoloogiline pitser kinnitatakse ja vaidlus lõpetatakse. Saades selguse Püha Vaimu jumalikkuse osas, sai selgelt esile tulla ka meile praegu vägagi loomulik Kolmainu Jumala õpetus.

Kuid üks huvitav aspekt, mida Pühale Vaimule on samuti omistatud, on Tema eripära kokku liita ja ühendada. Nii nagu Jumala Vaim ühendas loodu juba alguses mitte-looduga, hõljudes vete peal (1Ms 1:2), nõnda ühendas Ta ka prohvetite meeled jumaliku tarkusega, Kristuse inimloomuse tema jumaliku loomusega, ja nõnda ühendab ja liidab ta tänasel päeval kokku ka kiriku.

Tähendab ju ka kreekakeelne termin ekleesia kokku tulemist ja kokkusaamist. Ja mitte kõigest inimeste kokku saamist, vaid Jumala ja inimese kogukondlikku kokkusaamist. Kõikjal kus see toimub, seal ongi Kirik. Just selle tõttu ongi seda päeva ehk viiekümnenda päeva püha, nähtud väga olulisena Kiriku elus.

Selle tõttu ongi meil Kiriku näol tegemist kogukonnaga, mille olemus on Kristuse keskne ehk Kristuse ihu, kuid mille elu ja tegevus on Püha Vaimu keskne ja temast inspireeritud. See Püha Vaim, mis inspireeris prohveteid, tuleb nüüd vaimsete käsulaudadena kiriku liikmete südamesse ja hakkab seda kogukonda suunama. Aga kuhu?

Nagu me teame, lugedes edasi apostlite tegude raamatut, avab see inspiratsioon kiriku liikmed oma hirmunud ja staatilisest kookonist ja viib nad misjonäridena oikumeene peale laiali. Püha Vaim on see, mis viib kiriku oma sõnumit kogu maailmale kuulutama ja inimkonda pääsemisele kutsuma. See on kirik, mis läheb maailma, see on dünaamiline kirik, mis laevana tunneb oma purjeis Püha Vaimu edasi viivat hingust.

Kuid kas see ongi Püha Vaimu ainuke suunav ja juhtiv vägi? Teha misjonitööd, õpetada rahvaid ning neid ristida Isa poja ja Püha Vaimu nimesse? Ei!

Püha Vaimu juhitud Kirikut võime me kogemata hakata vaatama aga nende samade raskete ja maiste kivist käsulaudadena, mis võivad muutuda peamiselt eetiliseks ja selle maailma keskseks. Kas Püha Vaimu juhitud kirik on kõigest üks uuem ja spirituaalsem versioon variserlikust kogukonnast, kelle jaoks vaimsed käsud meie elu siin maa peal edukalt korraldavad: hästi toimiva ja organiseeritud ning eetiliselt puhta religioosse kogukonna ehk kiriku loovad, inimesi enda poolele võidavad ja maailma endale triumfaalselt allutavad ning heaoluühiskonnale aluse panevad? Läbi ajastute on kahjuks Püha Vaimu rolli kirikus just sellisena nähtud. Püha Vaimu väljavalamine lõi siia maailma justkui Kiriku näol Jumalariigi enda, kuulutades langenud maailma Jumalariigiks, pannes sellega alguse staatilisusele ja seisvale veele, mis läheb peagi paratamatult haisema.

Kuid nõnda nagu ei saanud seadusetundjad aru käsulaudade lootuslikult tulevikku ja ülestõusmisse suunavast rollist, ei saa me aru tihti ka Püha Vaimu dünaamilisest rollist Kirikus. Nii käsulauad kui ka Püha Vaim ei suuna meid langenud maailmast utopistliku visiooni poole, ega pane algust ka Kirikule, mis nüüd võimust joobnuna ning autoritaarselt on lõpuks tulnud, et jääda. Kuid ta suunab eshatoloogilise ülestõusmise poole, uue loodu poole ja Jumalariigi poole. Ja salasõna peitub siin just terminis eshatoloogia ja ülestõusmine. Kreeka keelne eschaton tähendabki siin, et ülestõusmiseks peab miski ennem surema ja tärkamiseks peab miski ennem lõppema.

Veidral ja paradoksaalsel kombel suunab Püha Vaim meie pilgud reaalsuse poole, mis ei asu siin langenud maailmas, ning kuhu jõudmiseks peame me surema, nagu suri Kristus, et siis koos temaga üles tõusta juba uues kuues. Kuid teisalt kinnitab Püha Vaim meid ka selle langenud ja kaduva maailma külge, öeldes, et just kaduvuses, selle maailma ja inimkonna traagikas õpite te ära tundma ja igatsema seda, mida teil veel ei ole. Selles kõiges õpite te nägema Jumalat.

Sellest samast paradoksaalsusest annab meile tunnistust tundmatu autori poolt 3 saj. saadetud apologeetiline kiri Diognetile: „Kristlased aga ei eristu teistest inimestest riigi, keele ega ka riietuse poolest/…/Nad asetsevad laiali kreeka ja barbarite linnades, järgides igaühele ettenähtud pärisosa. Nad elavad kooskõlas kohalike tavadega/… /samal ajal väljendades oma vaimse riigi erakordseid ja tõesti paradoksaalseid seaduseid/… /Nad elavad kõik oma kodumaal kui võõrad elanikud. Nad täidavad kõiki oma kodanike kohustusi ning kannavad välja kõik oma vastutused kui võõramaalased. Kõik võõras maa on neile kodumaa ja kodumaa kui võõras maa. Nad saadavad oma elupäevad mööda maa peal, kuid on taevariigi kodanikud.” (Kiri Diognetile, V peatükk).

Nõnda räägib inimene kes annab endast siin maailmas parima, kuid ei võta seda kõike ka liiga tõsiselt. Nõnda räägib inimene, kes muretseb ja näeb vaeva, kuid kes ei heitu ega lange depressiooni. Nõnda räägib inimene, kes on teeline ja reisija. Nõnda räägib inimene, kes mõistab Püha Vaimu poolt suunatud kiriku eshatoloogilist ja dünaamilist olemust ja selle tõttu ka tema alandlikku ja teenivat olemust, mille enda kaduvus on võimalik ületada vaid armus.

Kuid seda loodu suunavat kutset dünaamiliselt liikuda lõputusse Jumala sügavusse, ei alustanud Jumal alles nelipühal, vaid see kutse saada kirikuks sündis juba Eedeni aias, kui alguse sai inimkond. Ta jätkus pärast pattulangust Iisraelis, kui Vaim juhtis prohveteid ning ta toimub Kiriku näol ka nelipühal.

Täna ei tähista me Kiriku sünnipäeva, mida justkui varem olemas polnud või millega seoses justkui poleks Jumal inimest oma Vaimus varem suunanud ja kutsunud ega ka temaga osaduses olnud. Täna tähistame me sündmust, kus, nagu ütleb püha Damaskuse Johannes, on pääsemine tehtud lihtsamaks kui kunagi varem, sest Kristus on meie loomuse juba viinud meie eest kingitusena ära Isa paremale käele ja saanud meie esmaseks viljaks ning andnud südamesse Püha Vaimu meie kompassiks ja suunajaks sinna samasse, kuhu läks ka uus Aadam. Meie asi on see nüüd usu vastu võtta, Jumal teeb ära ülejäänu.

Ja selles seisneb ka kristlik askees: see ei seisne mitte pingutamises ja millegi jõuga saavutamises, vaid võimekuses ja oskuses lõdvestuda ja vabaks lasta, et me usaldaks ja võimaldaks Pühal Vaimul tulla meid suunama. See võimekus ‒ mitte asju oma egoistliku jõuga läbi suruda ja ennast teisele anda ja usaldada ‒ on aga üks raskemaid asju elus. Kuid just seda Püha Vaim meil askeesis harjutada lasebki.

Nelipüha Kirik pole seega ise lõpp-punkt, vaid Jumala abistav käsi, mis kutsub meid Kristuse kombel ka ise minema läbi surmaväravate, mille esimene eelmaitseline etapp realiseerub ristimises ja teine ning lõplik etapp meie uinumises. Ja seda kõike, et siis Püha Vaimu pitseriga kinnitatuna saada osa Kristuse ihulisest ülestõusmisest ja uuest loodust Jumalariigis ehk taevases Kirikus.

Ennäe lõpp-punkti, kuhu nelipühal antud Püha Vaim meid läbi surmaväravate suunab. Seega laskem Pühal Vaimul endas toimida nii, et me siinses elus seda tulevaste aegadele viitavat dünaamilist, armastust, usaldust ja lootust täis eelmaitset mitte ära ei kaotaks. Sest meie igaühe Issanda päeval ja ülestõusmise päeval me selle harjutud eelmaitse järgi Kristuse ära tunnemegi.

Tauri Tölpt (1987), mag. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna õigeusu õppetooli koordinaator, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EAÕK liige.