Selle pühapäeva teemaks on kutse Jumala riiki ja juhtsalmiks Kristuse sõnad „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)
Kuulake vaid – teid on kutsutud, te olete saanud kutse. Kutseid vahvatele üritustele on ju imearmas saada, oleme meelitatud nendest kutsetest ja pettunud, kui kutset ei saa. Siis aga vaatame kalendrisse ja selgub, et oleme ennast juba ära lubanud. Tahaksime äkki oma ajakava muuta, aga ei mängi välja. Meil on igasugu vabandusi ja seletusi, miks me ei saa kutset vastu võtta. Vastame: „Tänan kutsumast, vabandan aga ehk teine kord.“ Usun, et igaüks meist on sellistes olukordades olnud.
Kas Jumala kutsega meie eludes on asjalood teisiti või just niisamuti? Jumal pakub ju midagi palju rohkemat kui see, mida keegi teine meile siin maailmas pakkuda suudab. Sageli aga on just pisiasjad need, mis hoiavad meid tagasi Jumala kutset järgimast. Samas pean tunnistama, et ma ei ole kohanud ka inimest, kes kaalutletult analüüsiks teemat, kas võtta Jumala kutse vastu või mitte. Pigem eiratakse seda teemat või ei süüvita sellesse, nagu oleks see täiesti teisejärguline. Arvan, et tegelikult inimesed võib-olla ei oska kuulata Jumala kutset või ei usu, et just Jumal neid kutsub. Veelgi hullem, kui inimene ei julge seda kutset vastu võtta, sest kardab. Kardab, et mingi märk jääb külge. Kardetakse kaotada nn normaalse inimese staatus oma kaaskondlaste seas. Julgen väita, et need inimesed, kes ei julge seda kutset vastu võtta, ei ole lihtsalt selleks veel valmis ja nende aeg on veel ees.
Samas on ju nii, et kui Jumala kutse on ajatu ja alatine, siis lükatakse seda kutset edasi. Mõeldakse, et küll jõuab, ega see Jumal ju kuhugi kao. „Aega on selle kiire asjaga“, nagu on tavaks öelda.
Siin aga ongi minu arvates asja võti. Jumala kutse on meie sees, see on nagu igatsus, mis täna võib mattuda teiste mõtete alla, kuid homme on ta jälle tugev ja pitsitab meie sees. Jumala kutse ootab, millal ometi meis on tarkus seda kutset kuulata ja see vastu võtta. Jumal on kannatlik ja suur oma tarkuses. Jumal kutsub väsimata ja suure armastusega, andes inimesele vaba valiku. Kas võtad selle kutse vastu või mitte, see on inimese valik ja Jumal ei pahanda, kui inimene selle kutse pidevalt tagasi lükkab. Jumal ei võta meilt aga kunagi oma kutset tagasi, see on nagu avatud armastuse värav, mis ei sulgu ja ootab sind alati koju.
Igatsus, nagu me igaüks teame, on midagi sellist, millele me tegelikult koheselt nime anda ei oskagi. Pahatihti me arvame, et teame, mida me igatseme, aga tegelikult see nii ei ole. See igatsus ongi kutse. See kutse saab alguse Jumala loomistöös, Piibel algab Jumala kutsega ja lõpeb samuti kutsega. Piibel on tulvil seda kutset: „Tulge, pöördugem Issanda poole“ (Ho 6:1), „Andke Issandale tema nime au, tooge annetusi ja tulge tema palge ette, kummardage Issandat pühas ehtes!“ (1Aj 16:29) , „Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega!“ (Ps 100:2), „Jaakobi sugu, tulge, käigem Issanda valguses“ (Js 2:5), „Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!“ (Js 55:1), „Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid!“ (Ho 6:1), „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!“ (Jk 4:8), „Tulge ja vaadake Issanda tegusid“ (Ps 46:9); Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde!“ (Mt 11:28), „Tulge minu juurde ja jooge!“ (Jh 7:37), „Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis!“ (Lk 14:17); Vaim ütleb: „Januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ (Ilm 22:17) jne.
Igatsus meie sees on võimas ja tugev ning kui julgeme Jumala kutsele jaatavalt vastata, avastame, et kartuseks polnud mingisugust põhjust. Pigem avaneb meile maailm, millest me unistada ei osanudki. Kui võtad kutse vastu, siis oled osa Jumala laste perekonnast ja sind kutsutakse kristlaseks. Kristlasele on antud hea sõnum Jumala riigist. Jumala riik tähendab ühendust oma Loojaga. Nii nagu ka iga laps tunneb erilist sidet oma vanematega, nõnda igatseb inimese hing ka sidet oma Loojaga, meie Jumalaga. Jumal kannab meid meie eluteel tänases maailmas, ta on alati meiega ja me ei pea enam kartma, et oleme üksi või kaitseta.
Kutse Jumala riiki – see kõlab tänapäevalgi ikka ja jälle kustumatult ja kaasakiskuvalt. See kutse heliseb erinevate inimeste, olukordade, hetkede ja meedia kaudu. Oluline on, et Jumala kutsele ollakse avatud, igal kutsutul olgu hing vaid valla ja meeled erksad selleks, et Jumal saaks inimese juurde sisse astuda!
Aastatuhandete jooksul on Jumala hea sõnumi jagamisel osalenud paljud need, kes on Jumala kutsele vastanud jaatavalt. Jumal on neid eelnevalt otsinud ja leidnud, Jumal on oma päästva sõnumiga nad patust ja surmast vabastanud. Ta on näidanud tee eluvee allikale ja teinud neist inimeste püüdjad oma rahu radadele. Ta on usaldanud neile rõõmusõnumi jagamise.
Kord leitud ja lunastuse suurt armu kogenud inimesed jäävad Jumala läbi, Temaga ja Temas elama. Neil polegi võimalik sellest vaikida, sest Jumala armastus on nii suur, et selle suurust tahab igaüks kuulutada. Oma igapäevaeluga annavad nad tunnistust Jumala suurtest tegudest, on Jumala häälekandjateks ning juhatavad teisigi Issanda armulisse rüppe. Jeesus kutsub meid endiselt, väsimata ja kannatlikult: „Tulge minu juurde kõik …“
Seega julgustage neid, kes veel ei ole Jumala kutset vastu võtnud või ei ole julgenud oma meeli avada sellele kutsele. Olge ise teenäitajaiks neile ja jäägu kirikukalendri päevapalve meid saatma ja hoidma:
Issand Jumal, taevane Isa, Sina tahad, et kõik inimesed saaksid õndsaks ja jõuaksid tõe tundmisele. Sina kutsud meid püha sõna kaudu oma riiki. Hoia meid ükskõiksuse ja hoolimatuse eest ning aita meid, et võtaksime ilma kahtlemata ja tõrkumata Sinu kutse vastu, elaksime Sinu sõna järgi ning pääseksime taevasesse pidulauda. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.
Tuuli Raamat (1976) on politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuuri kaplan.
