„Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased ‒ kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?” Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?” Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!” Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile: „Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada – pange tähele mu sõnu! Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul. Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:

„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad, ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal:verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”

Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate, tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud. Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses. Taavet ütleb tema kohta:

„Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses, sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist. Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.”

Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini. Et ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli talle vandega tõotanud tema troonile seada istuma järglase ta niuete viljast, siis ta nägi ette ning rääkis Messia ülestõusmisest:

„Ei teda jäeta surmavalda ega näe ta liha kõdunemist.”

Sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist, meie kõik oleme selle tunnistajad. Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi. Taavet ei ole ju läinud taevasse, aga ta ütleb:

„Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!“

Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!” Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.” Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: „Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!” Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.“ (Ap 2:1-41)

Mulle on mällu sööbinud üks pilt – Elmo Nüganeni poolt 1999. aastal Tallinna Linnateatris lavastatud Dostojevski „Kuritööst ja karistusest”, mida mitu korda vaatamas käisin. Pilt pärineb lavastuse lõpustseenidest: Rodion Raskolnikov on suurte sisemiste kõhkluste ja heitluste järel otsustanud oma mõrva üles tunnistada ja tulnud kohtutuppa. Ruumis on palju erinevaid inimesi kohtutäiturite juures oma hagi esitamas, vastast süüdistamas ja õigust nõudmas. Kõik karjuvad üksteisest üle, süüdistavad, ründavad, õigustavad ennast, näitavad teineteise peale näpuga, vehivad rusikatega ja pritsivad sülge. Kõik mattub üleüldisesse lärmi ja räuskamisse, lõpuks ei ole enam võimalik eraldada üksikuid sõnu ja lauseid. Siis kõlab üle kohtusaali Raskolnikovi ülestunnistus: „Mina, Rodion Raskolnikov, tapsin liigkasuvõtja Aljona Ivanovna.“ Saalis jääb kõik vaikseks ja kaugelt hakkab kostma kirikulaul.

Maailm, kus me elame, meenutab mulle sageli seda kohtusaali, kus igaüks nõuab oma tõde ja õigust, süüdistab kaasinimesi ja ühiskonda, kaitseb end tegelike või kujuteldud rünnakute vastu. Üleüldises kisas ei vaevu keegi kuulama kaasinimest, rääkimata tema mõistmisest, talle kaasa tundmisest või kaasa elamisest. Sellel, kes pikemat aega on talunud müra või lärmi, nüristub pikapeale kuulmismeel. Lõpuks ei olegi ta enam suuteline kuulama ja kuulda võtma – ei oma kaaslasi ega ka neid hääli, mis tulevad ta enda südamepõhjast ja sügavamast olemusest. Ta võib katta kätega kõrvad ning soovida üksnes rahu ja vaikust.

Paar aastat tagasi kirjutas Aare Pilv Postimehes nüansimeele kriisist – ei tajuta enam olukorra ja suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega. Ta väidab: „Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. Tulemuseks on väärad süllogismid, sest ei opereerita enam informeeritud ratsionaalsete argumentidega, vaid ujuva sisuga metafooride ning vigaste võrdustehetega (nt et moslemid on oma kultuuritausta poolest kuritegelikud või et patriotism on automaatselt ksenofoobne). Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.“

Lärmitseva kohtusaali antipoodiks on inimkooslus, kus kõik vaikivad. Abikaasad, kes istuvad päevi ja aastaid vaikides televiisori ees või hommikusöögilauas, ilma et neil oleks vähimatki huvi ja tahtmist jagada teineteisega oma rõõme ja muresid. Töökaaslased, kes veedavad pikki tunde ja nädalaid samas ruumis ja vahetavad vaid viisakusfraase, üritamatagi tungida pealispinnast sügavamale. Kirikulised, kes istuvad igal pühapäeval kõrvuti ühes pingis, jätavad heal juhul pärast jumalateenistust jumalaga ja lähevad kumbki oma teed, püüdmata kunagi luua lähemat kontakti. See tundub olevat nii loomulik – paljud tulevatki kirikusse just selleks, et nautida rahu ja vaikust ning puhata liigsest suhtlemisest.

Säärane „puhkus inimestest” on aga rohkemal või vähemal määral kunstlik. Loomulikult vajame me kõik aega üksi olemiseks ja vaikuseks, kuid lärmitsevas kohtutoas kätega kõrvad katnud inimene ei ole tegelikult üksi ega naudi ka vaikust. Pigemini põgeneb ta elu tegelikkuse, iseenda ja oma kaasinimese eest – suhete eest, mis on haprad ja riskantsed, teevad haiget ja valmistavad pettumust.

Oleme harjunud mõtlema, et eestlaste, nagu ka teiste põhjamaa rahvaste või soomeugrilaste jaoks, on vaikimine ja endasse suletus loomulik olek, meie rahvuslik natuur ja omapära. Me nagu ei oskagi hästi rääkida sellest, mis meie jaoks on oluline. Me ei oska ära tunda ja väljendada oma tundeid, pigem varjame neid ja hoiame endasse, sest nii on meid õpetatud – tugev inimene ei anna tunnetele voli. Ilmselt oleme kogenud sedagi, et meie siiruse hetkedel on teised meid naeruvääristanud või meile lihtsalt mõistmatusega vastanud. On sümptomaatiline, et ka kõige lähedasemad inimesed ei taha ega oska rääkida teineteisega vaimsetel ja vaimulikel teemadel – elust ja surmast, Jumalast ja igavikust, oma lootustest ja ängist, hirmudest ja igatsustest. Tihti kanname näol maski, mis kuulutab väljapoole, et me ei vaja kedagi, oleme tugevad ja saame enesega hakkama, kuid selle maski taga oleme üksikud ja kurvad.

Apostlite tegude raamatu 2. peatükis jutustatakse Püha Vaimu väljavalamisest ja esimesest nelipühast. Jeruusalemma templi siseõue oli kogunenud kevadiseks lõikuspühaks tuhandeid ja tuhandeid juute Rooma impeeriumi erinevatest piirkondadest. Kui Püha Vaim tulekeeltena apostlite peale langes, siis hakkasid nad erinevate keelte murretes rääkima Jumala suurtest tegudest – Tema halastusest inimeste vastu ja Tema poolt pakutavast uuest elust Kristuses. Sellises rahvamassis ja keelte paabelis, ilma igasuguse helivõimenduseta, pidanuks olema suisa võimatu millestki aru saada. Ja ometi – kõik kuulsid evangeeliumit oma emakeeles ja said sellest aru. See ei jäänud paljalt sõnadeks. Kui Peetrus oma jutluse lõpetas, käis valu nende südamest läbi ja nad küsisid: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Sellel päeval ristiti kolm tuhat hinge.

Kui kristlik kirik tähistab nelipühadel oma sünnipäeva, siis ei ole tegemist üksnes ühe minevikusündmuse meenutamisega, vaid sellele hoovusele mõtlemisega, mis on kandnud ja suunanud kirikut kõigil aegadel. See, kellest või millest me oleme sündinud, määratleb meie olemuse. Kristlik kirik üheskoos ja iga kristlane eraldi on sündinud veest ja Vaimust. Seal, kus Jumala Püha Vaim oma kogudust täidab ja kus Ta inimeste ellu ja südameisse tuleb, puudutab Ta meie keeli, kõrvu ja südameid, julgustades meid üksteisega rääkima ja üksteist kuulama. Püha Vaim tekitab ja süvendab inimeste vahelist dialoogi ja aitab kõrvaldada tõkkeid ning lammutada müüre.

Püha Vaim on loonud, kandnud ja elustanud kristlikku kirikut, kuhu kuulub inimesi kõigist rahvastest ja kultuuridest. Püha Vaim on teinud ja teeb võimalikuks selle, et Kristuse rõõmusõnum kõlab üle maailma – mõistetavalt, puudutavalt, elustavalt, kaasakutsuvalt. Jumal ei loo mitte üksi elu, vaid ta annab ka lootuse, mis ulatub siinsest elust kaugemale, ta annab usalduse, mis suudab ületada kapseldumise ja umbusu, ja lõpuks – ta annab armastuse, mis on tugevam kui surm. Aga Püha Vaim on tegev ka meie igapäevaelus – meie pere-, argi-, ja töösuhetes, tuues nendesse suhetesse loovust, usaldust, riskivalmidust ja elu. Kus Püha Vaim meid juhib ja täidab, seal ei ole enam üksteisest üle karjumist ega endasse kapseldumist, ei ole lootusetuid olukordi, lootusetuid inimesi, lootusetuid suhteid.

Paljudes kirikutes toimuvad nelipühal konfirmatsiooni- või leeriõnnistamise talitused. Inimesed, keda Jumala Vaim on kutsunud ja valgustanud, liituvad Kristuse kiriku, Jumala perekonnaga. Praegu, mil kirikus kõneldakse palju perekonna tähtsusest ja selle kaitsmise vajadusest, on oluline meenutada, et ainuüksi armastavast perekonnast ei piisa vaimulikuks kasvamiseks. Inimene on midagi enamat kui bioloogiline olend, teda ei saa määratleda üksnes perekondliku, sugukondliku ja rahvusliku kuuluvuse läbi. Jeesus, silmitsedes neid, kes istusid ringis Ta ümber, ütles: „Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.“ (Mk 3:34-35).

Tulles tagasi Raskolnikovi juurde – kristlik osadus ja ühtsus algab ühisest ja isiklikust patutunnistusest, süü omaksvõtmisest selle teiste kaela veeretamise asemel. Kuulajate küsimusele „Mida me peame tegema, mehed-vennad?“ vastas Peetrus: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andeksandmiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“ (Ap 2:38) Aga see on juba ühe teise jutluse teema.

Marko Tiitus (1971) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku haridusassessor, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.