Läinud nädalavahetusel olime koguduserahvaga Soome-reisil. Kui laevalt maha tulime, oli Helsingi lipuehtes, sest 27. aprillil tähistati seal üleriigilist veteranipäeva ‒ II maailmasõja ajal Soome kaitseväes võidelnud ja langenud sõdurite mälestuspäeva. See lõputu lipumeri viis mõtted kaugetele aegadele, millest minuealised on lugenud või oma vanematelt või vanavanematelt kuulnud. Meie oma veteranipäev, mida peetakse jüripäeval, 23. aprillil, keskendub enam lähiminevikule ja Eesti kaitseväe missioonidel osalenud sõduritele. Ometi on II maailmasõja jälg meie rahva ja kiriku saatuses sedavõrd suur, et väärib kahtlemata meenutamist ja mälestamist. Kasvõi küsimusena, kuidas seda kõike kanda suudeti.

Mõnikord piisab ühest mälestuskillust, et kauge aeg hakkaks kõnetama ja tekitaks elavaid seoseid tänapäevaga. Hiljuti olime isaga tema lapsepõlvemaal Saaremaal Kihelkonnal ja ta rääkis seal mulle ühe loo. Oli 1941. aasta kevad, minu vanaisa oli tollal Kihelkonna koguduse pastor ja isa 5-aastane poiss. Nende perekond oli oma kodust välja tõstetud ja pastoraadis elasid nõukogude sõjaväelased. Kiriku juures toimetades märkasid isa ja poeg üht tuvi, kes oli nööriga puu külge seotud. Ilmselt oli see sõdurite vemp. Vanaisa päästis nööri linnu jala ümbert lahti ja tuvi lendas rõõmsalt kiriku aknalauale. Isa sõnul on see tema üks viimaseid mälestusi oma isast. Varsti tuli juuniküüditamine ja kogu pere viidi Siberisse, kust vanaisa enam tagasi ei tulnudki.

Mind liigutas väga see hele mälestuskild tollest koledast ajast, milles oli nii palju julmust ja süütut kannatamist. Liigutas see, et väikese poisi mälestustes oli üks turvaline hetk oma isaga ja see vabaks päästetud lind, kes sümboliseerib ka Jumala Püha Vaimu. Aeg on läinud, aastaarvud ja riigikorrad on vahetunud. Praegu on jälle kevad ja aeg kirikuaastaski on sama, ülestõusmispühade ja nelipühade vaheline aeg, mida täidab Püha Vaimu ootus ja pinge. Ka elu suured küsimused, hea ja kurja võitlus ning kristlase elu väljakutsed on ikka samad.

Kaasaegne militaarteema, et mitte öelda militaarromantika, mis täidab meediat ja puudutab järjest enam ka tavakodanike elu, viib mu kristlasehinge kuidagi pingesse. Oleme rahvana unustamas üht olulist tasakaalupunkti ja jõuallikat, seda kandvat usku ja sisu, mis oli kahtlemata olemas paljudel neil, kel tuli kord minevikus reaalselt kanda sõjakoledusi ja taluda raskusi. Ka igapäevaelu väljakutsetes ja probleemides käitume sageli nii, nagu oleks kristlase tarkus ja armastus meis jalgupidi kinniseotud, nagu see õnnetu lind seal kirikuaias. Kahtlemata ei saa me jääda ükskõikseks, kui kohtame rumalust, ebaõiglust ja kurjust meie elus. Aga kui palju suudame ja tahame kasutada sellele vastu võitlemisel Püha Vaimu relvi, mis on meile antud kristliku armastuse ja halastuse näol?

Kristlase kasvamine ja küpsemine on paljuski Püha Vaimu töö mõtestamine oma elus, olenemata sellest, kus on inimese elu keskpunkt, see reaalne elu. Kas on see kirikust väljaspool, töös ja elus, kust on vahetevahel hea põgeneda kirikusse, täiesti teistsugusesse maailma, et saada sealt väge jätkamiseks argipäevas? Või on see koguduse töötegija elu, kus turvaline ja harmooniline keskkond on kirikus, nii lähedal ja loomulik, et hoopis elu väljaspool kirikumüüre paneb selle sisu ja väärtused proovile? Püha Vaimu vastuvõtmine südamesse aitab ületada barjääre meie endi südames ja inimeste vahel. Vaim aitab kinni siduda kurjust, teeb hinge julgeks ja vabaks ning annab lootust ka väga rasketes ja keerulistes olukordades.

Seda tarkust on meil võimalik õppida ka nende sugupõlvede mälestust austades, kelle usku, lootust ja armastust märksa karmimalt proovile pandi, kui rahuaja inimese mõtlemisse mahub. Kui nüüd veelkord meenutada artikli alguses mainitud lipumerd põhjanaabrite pealinnas, siis küll tahaks näha enam sinimustvalgeid lippe meie oma Eestis 14. juunil, mil mälestame küüditamiste ohvreid ja teisi sõjakeerises süütult kannatanuid ja langenuid. Möödunud aastal oli lippe väga hõredalt…

Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.