Artiklid

Mäletatud Jeesus ja austatud Jeesus

Jeesuse tähendus inimese usule ja üldse isikule on alust rajav nii siis, kui inimene on koguduse liige või teoloog, kui ka siis, kui ta Jeesuse kutset veel tähele ei ole pannud. Miks järgis Jeesust tema maapealse elu ajal nii palju inimesi ja pärast seda veel rohkem? Oleme 2000 aastat peale kristluse sündi status questionis olukorras ja õigete küsimuste leidmine on korraga tõenäolisim tee mingite tulemuste saamiseks.

James D. G. Dunn on ühe oma uuringu jaoks eristanud kolm küsimust: (1) Mis oli Jeesuse juures otsustav tegur, mis põhjendaks nii mõju, mida ta avaldas, kui ka seda, miks ta risti löödi? (2) Kuidas ja miks juhtus, et Jeesusest alguse saanud liikumine ei jäänud peale tema missiooni lõppu üksnes juutluse sisse ja miks muutus Jeesuse liikumine rabiinlikule juutlusele vastuvõetamatuks? (3) Kas teise sajandi kasvav pagankristlus oli loomult samalaadne kui esimese sajandi liikumine või see sellest erinev? (Dunn 2003: 3)

 

Minevik, ajalugu ja mineviku isikud

Tänasel konverentsil Usuteaduse Instituudis peatume lühidalt kahel esimesel küsimusel. Tõepoolest, kange püüd pääseda nn dogma Kristuse taha „ajaloo Jeesuse“ juurde on osutunud ühekülgseks ja ositi naiivseks ning see saab toota vaid halba ajalugu. Oleme nüüd sellevõrra arukamad, et väited objektiivse ajalookirjutuse ning väärtusvaba hoiaku kohta uurimistöös ei ole enam veenvad. Martin Kähleri arutlused mõistete Historie (tähistades üksnes andmeid) ja Geschichte (Historie selle tähenduslikkuses) (Kähler 1964: 63, 66)[1] üle on viinud meid edasi otsima ka Piibli jutustustes seda, mis oli tähenduslik, miks see oli tähenduslik ja kuidas see võis selleks taas saada.

Algkristlikke tekste ei oleks saanud sündida, kui nende algpõhjus Jeesus ei oleks olnud tähenduslik. Piibli Kristus on seega Jeesus nähtuna tema tähenduslikkuses. See arusaam on ka minu ja käesoleva kirjutise juhtmõte.

Seal, kus James Dunn vaatleb Jeesuse isiku uurimisvõimalusi ajaloo, hermeneutika ja usu koostoimes, püüab ta selgitada mitte üksnes seda, mis juhtus, vaid ka seda, miks see juhtus. Ajaloo, õigemini möödunu minevikulisus ja teistsugusus panevad meid küsima, missugused õigused on möödunul. Missugused õigused mineviku isikutel? Kindlasti on mineviku isikutel õigus reputatsioonile, millega neid jäädvustasid inimesed, kellele nad olid tähenduslikud. Mineviku isikute reputatsiooni kaitsevad need, kes austavad nende mälestust. Teave Jeesuse kohta sündis austava mälestuse pinnalt.

Ajaloolise Jeesuse mõiste on problemaatiline, kuna sisaldab nii ajaloolise uurimise poolt konstrueeritud Jeesuse kuju kui ka Galilea kallastel kõndinud Jeesuse isikut. Meie teejuhid on Jeesuse jüngrid, kellel kujunes algne Jeesus-taju. Nad andsid sellele tajule kuju ning sellest arenes esmane traditsioon. Dunn lähtubki iga Jeesuse ütluse, dialoogi ja jutustuse puhul eeldusest, et meil on traditsioonile tuginev aruanne sellest, missugune oli Jeesuse mõju (the impact made by Jesus). Meil ei ole aga võimalik mõju mõistmise taha minna.

 

Mõjust mäletamiseni ja evangeeliumideni

Sünoptiline traditsioon peegeldab suurel määral Jeesuse poolt öeldu ja tehtu mõju. See on jäädvustus mäletatud Jeesusest. Jeesus-traditsioonile pani aluse see, et tema jüngrid väljendasid oma usku. See ei alanud kindlasti alles peale Ülestõusnuga kohtumise kogemusi, vaid neil väljendustel oli tähendus juba varem. Jeesust saab paremini mõista, püüdes märgata mõju, mida ta avaldas juba oma esimestele kutsututele. Nii on meil juba Jeesus-traditsiooni sünnist alates olemas ajalooline usk, usk, mis väljendus ja mida elati ajas. Usu algus on isikliku uskumise alguse saamises. Jüngrite usuvastuste küllaltki suur omavaheline kooskõlalisus andis Jeesus-traditsioonile selle kooskõlalisuse (consistency). (Dunn 2003: 134)

Iga inimrühm vajab toimimiseks oma pärinemisjutustust. Jeesuse järelkäijad, mõnedele tuntud kui naatsaretlaste lahkkond (Ap 24:5), said kasutada mitte ühte või kahte, aga palju suulisi allikaid. Hästi sobib siia hüpotees Q-allikast, Jeesuse sõnade kogumist, mida sotsioloogilises ja traditsiooniloolises mõttes kandis kogukond, kes tõenäoliselt paigutus Galileasse. Kristuse mälestust edasi kandes ja teda austades ristuvad selle rühma ja Pauluseni jõudnud traditsioonide tunnistused Jeesusest väljendis „minu mälestuseks“ eis tēn emēn anamnēsin (nii Lk 22:19 kui ka 1Kr 11:24j). Püha õhtusöömaaja mälestamine ja tunnistamine said unustamatuks elemendiks uute gruppide identiteedi rajamisel. Püha õhtusöömaaja mälestuse kaudu näeme seost Pauluse ja ilmselt Q-rühma kaudu Luuka evangeeliumisse jõudnud traditsioonide vahel.

Sünoptilist traditsiooni esineb mõnevõrra ka Pauluse kirjades. Võib oletada, et tema kõnede ja kirjade kuulajad ja lugejad võisid täita Jeesust puudutavate viidete vahel olevaid lünki ise, kuna nad olid tuttavad sünoptilise traditsiooniga.[2] Kirjaliku kuju saanud evangeeliumid olid aga antiiksed elulood ehk bioi selles mõttes, et nende jutustuste keskmes oli peategelase karakteri ehk iseloomu varustamine sõnadega ja tegudega, mida teati traditsioonist. (Burridge 1992: 183–184)

Jeesuse lausutud sarnaste korduvate väljendite puhul on mõistetav, et kui Jeesus ütles samalaadset asja rohkem kui ühe või paar korda, siis ei ole olemas nende ütluste nn originaale. Sõnu jäädvustati ja anti edasi avaliku esitamiste kontekstides, kusjuures sõna, kõne või dialoogi iga uusesitus uues olukorras oli ka omamoodi uuslooming. Kogukond teostas oma austatud isikusse puutuvais asjus kontrolli, mida Kenneth Bailey nimetab informal controlled tradition’iks. (Bailey 1991: 34–54) Püüdes avada konkreetse sündmuse tausta, on loomulik otsida seda esmalt analoogiate põhjal jutustuste esitamise protsessist ja alles siis erinevate kirjanduslike kihististe lahtiharutamisest.

Tähenduslikkust otsides on vaja Jeesuse isik hermeneutiliselt endale „lähedamale tuua“, sest Jeesuse tähenduslik lähedus oli algkristlaste elu kandev jõud ning on ka meie teoloogia lähe. Uurimistöö jaoks on hea meeles pidada seda, et (1) ka meie püüd Jeesust kirjeldada saab toimuda mäletatud Jeesuse kaudu; (2) evangeeliumides olev kirja pandud traditsioon annab tunnistust jüngrite vajadusest meenutada ja mäletada Jeesust; (3) alles Jeesus-traditsioonist näeme, kuidas Jeesust mäletati; (4) traditsiooni esialgne kuju tekkis vahetust muljest, mida avaldas Jeesuse isik, kelle sõnad ja teod esmased pealtnägijad omapoolsetesse vormidesse valasid.

James Dunn kujundab selle alusel metoodilise kava: (1) on vajalik keskenduda Jeesus-traditsiooni kõige iseloomulikumatele joontele; (2) tähelepanu tuleb suunata evangeeliumide traditsioonide püsima jäänud vormidele, küsides, mida need jutustavad traditsiooni algupärast ja ajaloost; (3) arvestada sellega, et evangelistid on tundnud üksteisest sõltumatult mitmeid suulisi traditsioone lahus meile tuntud kirjalikest märkmetest. (Dunn 2003: 335j)

 

Jeesuse missiooni kuvamisest

Jeesuse tegevuse algust märgib tema ristimine Johannese poolt, mida Luukas Ap 1:21j Jeesuse eluloo kestuse tähisena ja tema järgijate jaoks autoriteedi kriteeriumina esile tõstab. Püha Vaimuga võidmise rõhutamine Ap 10:37j tähistab Jeesuse kui messia uut teatavaks ja avalikuks tegemist Apostlite tegude raamatu kuulajaile ja lugejaile peale sünoptiliste evangeeliumide ristimisjutustuste esitamist. Aga see on ka mõistetav, sest mis on loomulikum kui Jumala kuningriigi sidumine Jumala salvituga? Jumala kuningriik (kingship, reign, God’s sovereignty) Jumala valitsemise mõttes oli Iisraelile ajaloost tuttav, ent siin ei olnud tegemist niivõrd kontseptuaalse mõistega kui just sümboliga, mille tunnused olid:

  • Kuningriik on juba lähedale tulnud (kr ēngiken – perfekt), mis viitab teostatud tegevusele, mille tulemus jätkub olevikus. Samas on see ka tulevane tegelikkus, nagu näitab meieisapalve koos mitmesuguste sündmustega.
  • Toimub praeguste asjaolude eshatoloogiline ümberpööramine, millele viitavad õndsakskiitmised ja hädahüüud. Aset leiavad eshatoloogilised sünnitusvalud (Mk 13 par.) ja suur kohtupidamine (vt kohtupidamise tähendamissõnad). Aga on ka tasu ja on taevane pidulaud. Kuningriigi teema juurde kuulub igal juhul aja täitumine – see tegelikkus läheneb kohe peale Ristija Johannese tegevuse lõppu Mk 1:14jj. (Dunn 2003: 437, 456)

Kogu meie teave tugineb Jeesuse sõnumile jaatavalt vastanud inimeste muljetele ja neile osaks saanud mõjude jäädvustustele! Kuidas siis ikkagi kuulsid Jeesuse kõnet need, kes talle järgnesid ja tegid seda otsustavalt ning püsivalt? Jeesus ise ütles: „Õnnis on see kuulajaskond, kes minu sõnu kuuleb [vrd Mt 13:16j] ja kes teeb nende järele [vrd Mt 7:24jj]!“ Lausungi toetuspind oli Vanast Testamendist tuntud šema ehk ’kuule!’. Selle leiame 5Ms 6:4jj: „Kuule, Iisrael!“ Ja Jeesus lisas: „Kellel on kõrvad, see kuulgu!“ (Mk 4:9 par.). Jumala kuningriigi evangeeliumi kuulutuse võib tinglikult mahutada kolme teema alla:

  • Kutse meeleparandusele. See on tagasipöördumine šûb Iisraeli Jumala juurde.
  • Usk, Jeesuse kutse: „Uskuge minu sõnu.“
  • Jeesuse kutse: „Järgige mind.“

Kutsed olid esitatud kogu Iisraelile ja vähe leiab tuge niisugusele vahel esitatud oletusele, et Jeesus pööras tähelepanu kohalike kogukondade uueks kujundamisele. Elu võis ikkagi uueks kujundada, aga vaid nõnda, kui Toora ettekirjutusi peeti silmas lähtudes ligimesearmastusest, et võiks kujuneda andeks saanute suutlikkus ise andestada ja et niisugusel pinnal kujuneks uuelaadne „perekond“ ning avatud sõpruskond.

 

Jeesuse enesemõistmise küsimused

Jeesuse eneseteadvuse selgitamise alus on küsimus, kuidas mäletati teda ennast esitavat. Mitte ainult sõnades, vaid loomu poolest, sest meelde jääb just karakter. Jeesuse tajumise taustana arvame, et Taaveti liini järgi tuleva messia ootus oli Iisraelis igatahes olemas nii enne kui pärast Jeesuse aega.

Esiteks toetab messia nimetuse varajast seostamist Jeesusega ajalooline tõsiasi, et Jeesus hukati talle messialikku taotlust süüks pannes. Sisuliselt toetas niisugust mõtet ju Jeesuse kuulutus Jumala kuningriigist, seda kinnitavad ka kohtupidamine ja süüdimõistmine (Mk 15:1–39 par.), arutlus Taaveti pojaks olemise üle Ps 110 alusel, templi puhastamine koos vastavate ütlustega, pimeda mehe hüüded Jeesuse kui Taavet poja poole, eriline sissesõit Jeruusalemma, Peetruse tunnistus Mk 8:27–30 jm.

Üllatav aga on, et Jeesus ise ignoreeris messia tiitlit ja et messia tähendus muutus või tema järelkäijad muutsid seda. Messia tähendus on kujunenud esialgse taju põhjal ja järgneva tradeerimise käigus. Messialiku preestri kuju ei sobi hästi kokku Jeesust meenutava materjaliga, milles Hb kirja erand eriti selgelt esile tõuseb. Pigem on näha seost salvitud prohveti kujutlusega (Mk 6:15 par. Ml 3:23j kohaselt), kes on kas Moosese-taoline prohvet (5Ms 18:15jj) või keegi nimetu eshatoloogiline prohvet (Js 61:1–3). Me näeme, et Lk 13:31–33 järgi kasutas Jeesus prohveti nimetust ka enda kohta. Jeesust nähti ja ta ilmselt ise nägi end (ka) prohvetina. (Dunn 2003: 662, 666)

Teiseks mäletati Jeesust kui niisuguse autoriteediga õpetajat, mis üllatas ja pahandas ning andis alust järeldusele, et Jeesus on rohkem kui õpetaja. Mingisugune eristuva missiooniga õpetaja, nimelt Jumala kuningriigi õpetaja. Siit edasi saab küsida, millal tekkis mõte Jeesuse kui Jumala poja erilisusest, teistsugusest seosest Jumalaga kui sai olla mineviku kuningail. Missugused olid selle kujutluse paasa-eelsed juured? Aluse annab juba abba palve.

Kolmas aspekt viib meid kokku Inimese Poja nimetusega. Üksmeelse arusaama kohaselt kasutas Jeesus endast kõneledes Inimese Poja nimetust. Inimese Poja sarnase isiku kujutluse aluseks on Tn 7:13 ning selle põhjal hakkas kujunema juudi apokalüptilises kirjanduses Inimese Poja sarnase isiku kirjeldusi. Seetõttu on omaette teemad, missugune oli filoloogilise Inimese Poja ja apokalüptilise Inimese Poja kujutluste suhe Jeesuse traditsioonis. Kas traditsiooni mõlema aspekti algus on Jeesuse enda juures? Kuidas need aspektid kombineerusid Jeesuse enda kujutluses? Kuidas kujunes vaade, et need aspektid kuidagi ühildusid Jeesuse enda kujutluses, kuigi teda teised kunagi ei kõnetata Inimese Pojana? (Samas, 735, 737)

On huvitav märgata mingit enesestmõistetavust, sest juba väga vara, alates Mk 2:10 ei ole näha üllatust ega selgituse vajadust Inimese Poja nimetuse kasutamise suhtes. Mida arvata seoses Inimese Pojaga? Kas evangelistil, kelle potentsiaalne lugejaskond oli laialdane, ei olnudki mingit muret selle nimetuse mõistmise pärast? Vastuseid ei ole palju, aga Jeesuse Inimese Poja tuumjutustuste liini kuulub vähemalt üks Jeesuse enda mõistatuslik vastus ülempreestrile (Mk 14: 61–64) ja on ilmne, et nõnda seda episoodi ka mäletati ja edastati. (Samas, 759–761)

 

Jeesuse missiooni finaal

Jeesuse vahistamise ja hukkamise juures oli loomulik eeldada, et esimeste jüngrite vastus sellele, õigemini küll vastuste otsimise protsess juhtunule viis neid kõige kindlama teguri juurde, mis neil kasutada oli – oma Pühakirja juurde, mis oli neile nii juhtnöör, valgus kui ka elu (Ps 22 jm). Jeesuse matmise jutustused on ilmselt ühed täpsemad võimalikud jäädvustused. Kui kogu hukkamiseni viinud protsess algas, siis variserid ei esine enam aktiivsete tegelastena, selle asemel küll aga ülempreestrid. Ent miks Jeesus läks niisugusel kombel Jeruusalemma? Kas JHWH kuningluse keskuse pärast? Kas Jumala kuningriigi pärast? Kas Jeesus aimas ette oma surma? Võib arvata, et Mk 8:31 ja 9:31 par. tõendavad Jeesuse kannatusele viitavate ütluste jäetud muljete ehtsust.

Kas Jeesus omistas oma oletatavale surmale erilise tähenduse? Võimalike kinnitavate tõendite alust võib taas näha Tn 7, Tn 12 jm, kus Makkabide ajal tõstatunud teema õigete ja märtrite kannatustest ning ülesäratamisest oma alguse saab. Siin tuleb juurde tasulootus (Tn 7:14), kus tasuks on kuningriik. Jumala ustavate märtrite surnuist ülesäratamise lootus tähendas teise templi ajastul ideed hüvitamisest 2 Mak 7, 9, 14 motiividel, mida kohtab juba Mk 6:14jj par. Ristija Johannese kohta rakendatuna.

 

Jeesuse ülesäratamist kujutavad traditsioonid

Jeesuse ülesäratamine surnuist on iga kristliku traditsiooni taga olev eeldus ja alus, mis ilmneb Uue Testamendi kirjadest ja evangeeliumeist ning mille mõju mäletati. Jeesuse tühja haua ja selle külastamise episoodide kohta pidi olema liikvel erinevaid traditsioone. Iseloomulik on üks ühine nn negatiivne tunnus – meil ei ole jälgi, et mingilgi kombel oleks kujunenud Jeesuse tühja haua austamist. Varakristlased ei saanud austada ühtegi hauda, kuna nad ei uskunud üheski neist asuvat ihulikke säilmeid. (Dunn 2003: 831, 837)

Jeesuse ilmumisjutustused olid vastusteks küsimustele edasiste sündmuste kohta ja neil oli mitmeid ühiseid tunnuseid. Inimesed nägid Jeesust. Paradoksaalsel viisil ei suudetud teda mitmel korral ära tunda. Jeesus andis teda näinutele ülesande kõnelda ja kuulutada. Esineb ka paar ühise söömaaja traditsiooni. Ilmumiste juures märgitakse ära ka nädala esimest päeva (Mk 16:9; Jh 20:19). Pauluse vaadete kohaselt esines varakult mõte, et Jeesuse ülesäratamine surnuist oli üldise surnute ülesäratamise esmane lõikus, uudsevili (Rm 1:3jj; 1Kr 15), ent koos sellega kujundas Paulus ka pildi vaimsest ihulikkusest.

Kõige varasema kuulutuse keskmes ei ole mitte Jeesuse kuulutuse (gospel) kuulutamine vaid tema ülesäratamise kuulutamine (gospel about Jesus). Selles tuleb näha ülesäratamise sündmuse mõju! Meil kasutada olevad andmed kõnelevadki tühjast hauast ja Jeesuse ilmumistest. Jeesuse ülesäratamine metafoorina on tegelikkuse ümber kirjeldamine olukorras, kus reaalsus on otsesele kirjeldamisele ligipääsmatu. (Samas, 878, 879)

 

Jeesuse mäletamine ja austamine kuuluvad kokku

Mitte igasuguse mäletamise ja ükskõik kelle mäletamise korral ei kaasne austamine, veel vähem pühendumine sellele, keda mäletatakse. Samuti ei pälvi olulisemat mäletamist need, keda ei austata. Kuid just pühendumiseks on sobiv nimetada Larry Hurtado esitust algkristlusele aluse pannud isikust ja tema mõjust. Pühendumises avaldub usu põhjahoovus, see reaalne alus, mis murdumatult kandis algkristlaste elu ja Jeesust austavat traditsiooni. Nimetan sõna devotion pühendumuseks.

Pühendumus Jeesusele on tähelepanuväärne ajalooline nähtus. Pühendumus Kristusele näitab Jeesuse Kristuse isiku tähendust, tema tähenduslikkust ja rolli, mis tal oli usulises elus ja mõtlemises. (Hurtado 2003: 3) Siinjuures tõstan ma esile kahte metoodilist eeldust:

  1. pühendumus ajaloolise nähtusena on ajalooliselt uuritav;
  2. see nähtus iseenesest ei ole aga kaugeltki lihtsalt seletatav.

Selle pühendumuse jälgimiseks esitab Hurtado mõned tähelepanekud: (1) pühendumus Jeesusele algas varakult, aastail 30–50, ja see on nähtav juba Pauluse kirjades; (2) pühendumust esitati erilise intensiivsusega ja mitmekülgselt; (3) Jeesuse austamine jumalikuna leidis aset monoteistliku raamistuse rüpes; (4) pühendumus Jeesusele ei piirdunud väikerühmadega; (5) niisugusele pühendumusele puuduvad analoogid kogu kreeka-rooma maailmas. See viimane oma ainukordsuses tekitab uurimisele lisaraskusi. Kuidas küll tõusis Jeesuse isik, tema kuju Jumala kõrvale? Seejuures oli pühendumus Jeesusele keskne nii varakristlike rühmade juures kui ka mõjukas ilming kristluse hilisemas ajaloos. (Samas, 7)

Ei ole lihtne selgitada, miks ei olnud Inimese Poja tiitel varakristliku usutunnistuse osa ega objekt, küll aga kujunes viide Jeesusele Issandana algusest peale usku konstitueerivaks tunnistuseks. Seesuguse tunnistuse võimalus toetus Vana Testamendi sõnavarale, kuid see asjaolu ei lase selle tunnistuse sündi lihtsalt seletada. (Samas, 21) Mida ebatavalisem on mingi nähtus, seda raskem on uurimine, sest meie kaasaegne ajaloomõistmine toetub analoogiatele. Kus analoogiat ei ole, seisame seda suurema mõistatuse ees.

Püüdes leida tegureid, mis panid liikuma pühendumuse Kristusele ja kujundasid seda kahe esimese sajandi jooksul, näeme tegurite paljusust ja nende omavahelise mõju keerukust. Oli ju nii, et iga üksik kristlaseks saanu alustas varajasimal ajal oma teekonda Iisraeli usulise traditsiooni sees. Eksklusiivne monoteism oli peamine 1. sajandi juutluse eri rühmi ühendav ja ühine element, selle sisu ja telg. Hurtado üks tees on, et eksklusiivne monoteism aitas kaasa Kristus-pühendumuse niisugusele pretsedenditule tekkimisele nagu me seda kristluse ajaloos näeme. (Samas, 48) Pühendumus algas Pauluse kaudu meile teada olevast tunnistusest „Jeesus on Issand“.

Ent pühendumus Kristusele kinnitas alati üheainsa Jumala kummardamist. Kas kristlus tajus end olevat üks monoteismi variant? Küsimusi jätkub. Me näeme, et see oli „Üks ja Ainus Jumal“, kes ise andis Jeesusele au, mida kõik peavad andma, ning me näeme seda juba nii varakult nagu Fl 2:5–11 kuju saanud hümnis. Hurtado toonitab, et see oli otsese kogemuse toime, mille tõttu Kristus-liikumise liikmed olid veendunud, et nende usul on nii ilmutuslik põhjendatus kui ka piisav vägi kujundada oma religioosne praktika uut laadi monoteistliku mustri järgi.[3]

Kuna kristlaste elu oli niisugune, mis võimaldas levitada oma usku, siis sündis uus praktika, mis liitis endaga uusi inimesi. See kõik toimus aga kolmelt suunalt tulevas opositsioonilises vastutuules nii juutide, paganate kui ka riigivõimu poolt. (Samas, 75)

Paulus annab Jeesusele pühendumisest esmast tunnistust, paralleelselt teevad seda Jeesuse järgijad Galileas ehk Q-allika kandjad ja kogujad ning siis evangelistid: Jeesus kui Issand, Jeesus kui Jumala Poeg, Jeesus kui pre-eksistentne isik ja lõpuks neist tulenev järeldus, et Jeesuse algupära ja tähendus on Jumalas. (Samas, 126)

Jeesuse binaarne palvelemine tähendas seda, et Jeesust austati koos Jumalaga niisugusel viisil, nagu austatakse Jumalat. Jeesuse austamise vormid olid palve, Jeesuse appi hüüdmine, usu tunnistamine, ristimine, euharistia, hümnid ja doksoloogiad. Kirjast korintlastele (1Kr 1:2) saame teada, kuidas kõik kõigis paigus hüüavad meie Issanda Jeesuse Kristuse nimes. Võrrelda vaid, et 1Ms 4:26 teatab, et Seti poja Enosi päevil hakati hüüdma Issanda nimes!

Jeesuse järgijate üks kogukonna pilt Jeesusest kujunes Galileast pärineva pärimuse põhjal, mida eksegeedid on salmide kaupa välja sõelunud ja seda kogumit ütluste evangeeliumiks ehk Q-allikaks[4] nimetanud. Jeesuse tähenduse tunnistamine tema järgijate poolt on võtme tähendusega Jumala kuningriigi eshatoloogilise kohalolu ehk läheduse tunnistamiseks. Jeesuse üks autoriteetütlus Q-rühmituse rüpes ongi olnud eriti mõjukas, väestades tema järgijaid ja väljendades pühendumist: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja“ (Q/Lk 10:16). Q-allikale omistatavad salmid peegeldavad Jeesuse isiku mõju selle liikumise liikmetele, kes Q-allika koostasid.

Kõik neli kanoonilist evangeeliumi ühtivad suures osas Jeesust austavate nimetuste (messias, Issand, Inimese Poeg) kasutamise osas. Sünoptiliste evangeeliumide jutustustes kangastus läbiva lõimena Jumala kuningriik, mis üksnes Jeesuse isiku kaudu lähedale tuleb. Ja see kuningriigi lähedale tulemine on esitatud Rooma maailmariigi Juuda provintsi hästi ära tuntavas olustikus. Evangeeliumid on siis varasema suulise diskursuse kirjanduslikud väljundid, selle kirjanduslikustamised – literaturizations. (Samas, 272) Liigume siit edasi kirjalikku liini pidi.

 

Markuse imeline algatus ja Matteuse sihipärane arendus

Kirjanduslikult on imetlusväärselt jälgitav, kuidas Mk 1:1 kohaselt arhē (algus) ja evangeelium kindlasti viitavad esiteks järgnevusele Jeesus – tema järgijad – kõik austajad. Teiseks antakse siin kohe märku kogu jutustuse kulgemise suunast, mille kaudu pühendumus Jeesusele esile tuuakse ja üsna varsti ka tema vastastega kontrasti asetatakse. Järgnev Matteuse evangeelium on kasutanud ära ca 90 protsenti Markuse teksti materjalist ja on sellele struktuuriliselt lähedane.

Markuse tekstis puuduvad Jeesuse sünnilood. Jeesuse sündimise reaalajaloolistel sündmustel aga ei saanudki olla otsest mõju ning seetõttu ka mäletatavaid jälgi. Kui aga näiteks pärimus Jeesuse imelisest sündimisest oli varasem kui Mk 6:3 kirjapanemine ja piisavalt levinud, siis võis imelise sünni pärimus olla aluseks Mt ja Lk evangeeliumide sünnijutustustele. Ent paneme tähele, et sünnijutustustest ei saanud kunagi kuulutuse ega varajase usutunnistuse elemente ja ilmselt olid need mõeldud üksnes kristlikule lugejale ning mitte väljapoole. (Hurtado 2003: 322–330)[5]

Matteuse jutustuses lisandub Jeesuse ülevusele uusi tunnuseid. Jeesuse ülesäratamise järgsest sündmustikust (Mt 28) lisanduvad Jeesuse meelevallale veel mitmed aspektid ja need teevad Jeesuse kuningluse üleilmseks ja ajastut ületavaks. On veel üks ülevuse rõhutamise tunnus. Matteuse tekstis Jeesuse ette kummardamise väljendamiseks kasutatud sõna proskynein kirjeldab niisugust austust, mida osutatakse endast kõrgemale siis, kui palutakse temalt halastust või soosingut. Ja veel, kui Taaveti poja nimetust kasutas Markus kolm korda, siis Matteuse tekstis leiab seda kuninglikku tähistust üheksa korda. (Samas, 339)

 

Johannese eriline viis Jeesust austada ja Jeesusele pühenduda

Johannese evangeelium suunab inimest Jeesusesse uskuma ja Johannese kirjad asetavad rõhu õigele usule Jeesusesse. Alates Ristija Johannese püsivast Jeesuse tunnistamisest (Jh 1) haaratakse Jeesuse tunnistamisse variser ja juutide ülem Nikodeemos (Jh 3), seejärel Samaaria naine (Jh 4) ja lõpuks on kreeklased need, kes saavad otsekui „teiste lammastena“ (Jh 12) Jeesuse poole liikujatena kaasa haaratud. See on huvi ärkamise ja süvenemise ajalugu, kus kreeklaste soov Jeesust näha annab märku Jeesuse kirgastamise tunni lähedusest (Jh 12:23). Samas ei kao Iisrael ja tema eripära kunagi jutustuste fookusest.

Inimesed võivad saada Jumala lasteks (Jh 1:12j), kuid üksnes Jeesus ise on Ainusündinud Poeg, monogenēs. Evangeeliumi proloog on kujundatud lugejat juhtiva diskursusena, mille kohaselt Jeesuse kosmiline prioriteet ja taevane päritolu olid tähenduslikud nendele usklikele, kelle pühendumist Jeesusele Johannese evangeelium peegeldab. (Hurtado 2003: 368)

Evangeeliumile iseloomulikud Jeesuse enesekohased „Mina olen“ ütlused tõusevad esile ning lausa samasugusele viitamise kõrgtasemele nagu me näeme LXX-s olevaid viiteid Jumala enda ilmutusele. Ent siiski saab öelda, et Isa ja Poeg on Johannese evangeeliumis selgelt eraldatud, ent samaaegselt on rõhutatud Poja osalemine jumalikus austuses.

 

[1] Vt eesti keeles Kähler, Martin (2013 [1892]) „Niinimetatud ajalooline Jeesus ja ajalooline, piibellik Kristus“ – tlk Thomas-Andreas Põder. Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koost. Wilfried Härle, T.-A. Põder. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa, 209–217. – Toim.

[2] Vt võrdlused Pauluse kirjade ja sünoptilise traditsiooni vahel Dunn 2003: 182.

[3] 1Kr 15; 2Kr 12; Ap 7:54jj; Ilm 5:1–14.

[4] Logia ehk Jeesuse sõnade allikas ehk Q-allikas.

[5] Hurtado ka küsib, kas Mk 6:3 juures võib näha kaudset viidet juutide laimule Jeesuse sündimise ja päritolu kohta?

 

Kasutatud kirjandus

Bailey, Kenneth E. „Informal Controlled Oral Tradition and the Synoptic Gospels“ – Asia Journal of Theology 5 (1991), 34–54.

Burridge, Richard A. (1992) What are the Gospels? A Comparison with Graeco-Roman Biography. SNTSMS 70. Cambridge: Cambridge University.

Dunn, James D. G. (2003) Jesus Remembered. Christianity in the Making. Vol. I. Michigan; Cambridge, UK: William B. Eerdmans Publishing Company Grand Rapids.

Hurtado, Larry W. (2003) Lord Jesus Christ. Devotion to Jesus in Earliest Christianity. Michigan; Cambridge, UK: William B. Eerdmans Publishing Company Grand Rapids.

Kähler, Martin (1964) The So-Called Historical Jesus and the Historic Biblical Christ. Philadelphia: Fortress.

 

Artikli aluseks on 12. aprillil 2018. a EELK Usuteaduse Instituudis toimunud konverentsil „Varajane kristlus antiigi kontekstis“ peetud ettekanne.

 

Randar Tasmuth (1955), dr. theol., on EELK vikaarõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Usuteaduskonna dekaan, Uue Testamendi professor.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English