„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse
Kristuse Isa,
kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku
õnnistusega Kristuses;
nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne
maailma rajamist
olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses,
meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse
Kristuse kaudu enese juurde
oma tahtmise heameelt mööda,
tema armu kirkuse kiituseks,
mille ta meile on kinkinud selles Armastatus.“ (Ef 1:3‒6)
„Temas oleme ka meie saanud liisuosa
ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda
tema tahtmise nõu järgi,
et me oleksime tema kirkuse kiituseks,
kes me varem oleme lootnud Kristusele.
Temas olete ka teie sellest ajast peale,
mil te saite kuulda tõe sõna,
oma pääste evangeeliumi;
ja kelles teiegi, saanud usklikuks,
olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga; selle Vaimu,
kes on meie pärandi tagatis
omandi lunastamiseni ‒
tema kirkuse kiituseks.“ (Ef 1:11‒14)
Efesose kirja ei ole kirjutanud Paulus ise. Kirjast on selgelt näha, et see on töötlus varasemast, ning seega on kirja kirjutamise taustal juba nähtud ajalugu – üks on aeg Pauluse eluajal, teine on aeg Efesose kirja kirjutamise ajal. Kirja kirjutaja on teadlik, mida on Paulus varem teinud. Ta tunneb tükikest Efesose kiriku ajalugu. On ju Paulus olnud Efesose koguduses oma kolm või neli aastat. Veel enam, ta on ka teadnud, mida Paulus on varem kirjutanud. Efesoses on Paulus kirjutanud muuhulgas esimese kirja korintlastele ning mõelnud ka teise kirja peale korintlastele. Kusagil seal võis ta kirjutada galaatlastele, mis on ka ühtlasi Rooma kirja visandiks. Nii et Pauluse õpilastel olid ees jäljed, millesse astuda, kirjutades uut kirja. Siinkandis oli kirjutatud kiri koloslastele. Efesose kirja autor tunneb Pauluse kogudusi ja inimesi ning selle põhjal kirjutab tundmatu autor ka meile.
Tänapäeva koolipoisi mõtteviis nõuaks, et kui sul on vaja kirjutada tekst ümber, siis kirjutad sa pikema teksti ümber lühemaks. Mittevajalik välja! Efesose kirja kirjutaja tegi vastupidi, tema võttis lühema teksti, Kolossa kirja, ja pani selle sisse ja vahele uut ja väärtuslikku. Antiigis hakkasidki inimesed lugema pigem Efesose kirja kui Kolossa kirja, sageli oli just Efesose kiri neil peas. Pikem on kindlam!
Ja Efesose kiri ongi kirjutatud, tundes kogudust. Kirjutaja näeb, et Jumal armastab inimest. Ta saadab oma Poja, et see läbistab taevad ja õhuvallad, tuleb alla maa peale, sureb, tõuseb üles ja tõmbab inimesed enesega kaas uude ellu. Seda tõmmet läbi ajaloo, või pigem ‒ Efesose kirja mõtete kaudu ‒ läbi atmosfääri, nimetatakse kirikuks.
Kui inimesed kurdavad, et Piiblist ei saa midagi aru, siis kõige enam võiks see käia just Kolossa ja Efesose kirjade kohta. Mis teeb kirjadest nii raskesti mõistetavad, egas ometi pikad laused? Ka seda võib öelda, on ju Efesose kirja esimene lehekülg alates 3. salmist vaid kolm ülipikka lauset. Kuid suurem raskus on just Kolossa ja Efesose kirja viis panna ritta nii palju omastavaid käändeid rodus. Kuulaja aga tahaks tegusõnu, mitte lõpmatuid kuuluvussuhteid. Kuid meid see grammatiline keeristorm ei ehmata, näeme ju sõnu lendavat meist üle, meie aga imetleme seda kui loodusnähtust. Selles on hoogu ja pidulikkust. Võibolla ei kirjutatud seda kõrge kunsti kirja üldse mitte arusaamise, vaid kõla pärast? Selle kohta on antiigist teisigi näiteid suurtelt sõnameistritelt. Loomulikult jälgis igaüks, et kõlama on pandud ikka sisult õiged sõnad.
Ja kiri räägib meile sellest Jumala kutsest ja tõmbest. „Õnnistanud meid vaimuliku õnnistusega taevases asjades Kristuses“. Efesose kiri toob taeva maa peale. See on üks suur Efesose kirja sõnum. Sageli räägitakse kirikust kui organisatsioonist, millel on rajamise viis ja aeg. Üsna ebakohane tundub rääkida kiriku sünnipäevast, nagu oleks ta laps, kelle auks on vaja pidu korraldada (palun vabandust kõigi käest, kes nädal aega tagasi „kiriku sünnipäevast“ rääkisid). Efesose kiri räägib kirikust väga palju, kuid näitab, et kirik ei ole organisatsioon, vaid see on taevase Kristuse ulatumine maa peale, sinna, kus on tema sõna kuulutus.
Lähemalt seletades, Kristus on ülendatud taevasse, Isa aujärjele. Ta on seal ohver ja preester, kes pühakoja salajases ruumis loob meile rahu ja õnnistust. See töö on lõpule viidud, temast on saanud Kuningas, kes seda kui oma rikkust oma riigialamatega jagab. Tema riik ulatub taevast maa peale ja tema valitsuse sümbolid on meie keskel tema sõnas.
Tema riigile pannakse vastu, kirik ei ole mitte ilma mõradeta hoone. Ulatudes taevatroonilt maa peale, jääb kiriku sisse ja vahele taevaaluste vägede ala, kus liiguvad võõrad vaimud. Kuid kirikul on Jumala sõna, mis, nii nagu see kõlab taevatroonil, kordub ka maa peal. Milleks selline sfääriline maailmapilt? Põhjuseks on see, et antiigis oli paljudel inimestel juba selline kujutlus maailmaruumist, kus on hea taevas ja tõkked sellega ühenduse saamisel. Efesose kiri täidab selle müütilise pildi Kristuse kuulutuse sisuga. Olgu need taevaalused väed kui tugevad, ärme räägime nendest. Räägime Kristusest, kes on tunginud neist läbi, tulles taevast alla, siis minnes üles taevasse ja moodustades selle võimsa käiguga kiriku.
See Kristuse käik läbi taevaste on tugev tõmme, ta tahab meid kaasa tõmmata. Siin on need Kristuse antud köied, millest inimene tahab haarata. Just see tunne: tahan olla jumalateenistusel, tahan lugeda Piiblit. Nähes koguduses, nüüd juba paar aastakümmet, paljude elus, seda taevast tõmmet, ongi Efesose kirja autoril tekkinud selgus, kuidas kirjutada kirikust.
Ta kirjutab, „nagu ta on meid valinud … enne maailma rajamist, et oleksime pühad, määranud meid ette (Jumala) lasteks“. See koht tekitab inimestes liigseid mõtteid ettemääratusest. Üldiselt pole siin midagi muud, kui Jumala Isa teadmine enne maailma rajamist, et tal on Poeg, kes on kõigi tulevaste patuste Lunastaja. Selle teadmisega annab maailma Looja maailmale evangeeliumi sõna. See ongi kogu ettemääratus – teid on määratud saama Jumala lasteks pattude lepituses ja uues elus.
Hiljuti külastasin saja‒aastast koguduseliiget. Tal oli mulle ka üks kiire selge küsimus: „Mis on see sõna, millest Luther ütleb: „Eks meile sõna seisma jää?““ Meenus, see on Lutherile nii oluline evangeeliumi sõna. Ja kaks, vana ja noor, leidsid üheskoos, et peab paika. Evangeelium on kirikut kooshoidev, taevast ja maad ühendav köis.
„Milles ka teie, kuulnud tõe sõna … olete pitseriga kinnitatud püha tõotuse Vaimuga, mis on teie pärandi tagatis.“ Efesose kiri näeb siis Püha Vaimu kui kirikus toimetajat. Tema on pärandi pitser ja pärandi tagatis. Piibel räägib tihti mingist pärandist, ja on raske aru saada, milleks see pärandi teema, ega me ju kellegi surma ei oota. Kuid Vanas Testamendis on juttu pärimisest seoses Jeruusalemma ja selle ümbrusega, maa taastamisega. Kui sa lähed maad taas üles harima, oled pärija. Keegi pole surnud, lihtsalt, Jumal taastab Jeruusalemma hiilgust ja Jumala rahvas on tema riigi pärija.
Ja just sellised pärijad olete teie. Vana Testament armastab maastikupilte selle maa pärimise kohta. „Olete õiguse tammepuud, Issanda taimed,“ näha kaugele ja lähedale. Just selline maastik on Jeesuse kirik, koosnedes inimestest, kes on ühendatud taevaga.
Ning kui loeme seda esimest, ülipikkadest lausetest lehekülge veel kord, otsides sõnu Isa, Jumal, Kristus, Armastatud (Poeg), Vaim, siis märkame, et selles on täiesti õige kolmainuõpetus. Ning see on pandud loo sisse, kuidas Isa teeb oma tegusid Pojas ja Pühas Vaimus. Ja Efesose kiri ei olegi enam raske.
Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna abipraost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor.
