Esiletõstetud lood

Jutlus rogate pühapäevaks (Jr 29:11–14)

„Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind
kõigest oma südamest.  Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand, ja ma pööran teie vangipõlve ning kogun teid kõigi rahvaste seast ja kõigist paigust, kuhu ma teid olen tõuganud, ütleb Issand, ja toon teid tagasi paika, kust ma lasksin teid vangi viia.“ (Jr 29:11–14)

Aamen.

Prohvet Jeremia, kes elas ja tegutses 6. sajandil enne Kristuse sündi, edastab need Jumala sõnad Iisraeli rahvale, kes oli kuningas Nebukadnetsari poolt viidud Jeruusalemmast Paabelisse asumisele. Möödub 70 aastat, enne kui võõrsile viidud rahvas pääseb tagasi kodumaale. 70 aastat võõra ja vaenuliku võimu all on pikk aeg ‒ võrdluseks võiks tuua, et umbes sama kaua kestis ka nõukogude võim.

See on raske aeg, sünge aeg. Aeg õppimiseks minevikust, aeg, et otsida ja leida tagasitee oma vanemate Jumala juurde, kelle hülgamine, kelle kõrvalejätmine, kelle nõuannete ignoreerimine, on rahva sellisesse olukorda viinud. Kuid-Jumala rahval on lootust tulevikule, sest Jumal on halastaja, ja nagu ta prohveti kaudu teatab: mõtted, mida ta oma rahva pärast mõlgutab on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted.

Oma vigade taipamine, nendest õppimine, pole kerge ja võib võtta väga pikka aega. Rahval, kellele kuulutab Jeremia, kulus selleks 70 aastat. Alles selle aja möödudes täituvad Jumala sõnad: „Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand.“ (Jr 29:12-14).

„Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida,“ ütleb Jumal (Jr 29:13-14). Rogate pühapäeva, palvepühapäeva teemaks on südame kõne Jumalaga. Palvetamisest on palju kõneldud. Iga jumalateenistuse ja muu kirikliku talituse lahutamatuks osaks on palvetamine. Ristiinimesed peaksid palvetama ka väljaspool kirikumüüre, kodudes. Palvetamine peaks olema ristiinimese elu lahutamatu osa. Kuid ‒ kas me oskame palvetada, tõeliselt palvetada? Kas palves kõnelevad meie südamed või huuled? Mitte ilma asjata ei ütle Jumal: „Te […] leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ (Jr 29:13). Palve, kui see ei tule südamest, on lihtsalt tellimuste nimekirja edastamine teenindajale. Kas oleme mõelnud, kust tulevad meie palved?

Meeste riietuses on põuetasku paigutatud vasakule poole. Jah, muidugi, enamus inimesi on paremakäelised ja nii on tõesti mugavam taskus olevat kätte saada. Oleks ka naistel, aga mood paraku miskipärast paigutab nende riietuses taskud teisele poole, paremale poole.  Mida aga mehed enamasti hoiavad põuetaskus – rahakotti! Traditsiooniliselt on pere rahakott pere pea ja juhi ‒ mehe ‒ käes. Süda on vasakul, st asub rahakoti taga. Kas meiegi pole liialt sageli varjanud oma südame rahakoti taha? Lasknud oma südamel kõnelda rahakoti sisuga ja lasknud sellel oma palveid täita. Lasknud sellel varjutada Jumala.

Raamatus „Väike prints“ ütleb rebane: „Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind.“

Loomulikult ei saa loodu hakata Loojat, inimene Jumalat taltsutama. Küll aga peame võtma aega, et lasta Jumalal ennast taltsutada, aega et Jumalat tundma õppida, aega, et teda kuulata ja temaga kõnelda. Vaid siis, kui Jumalat vähemalt veidigi tunneme, kui ta ei ole meile täiesti võõras, on meil, millest Temaga kõnelda. Siis me teame, mida Temalt oodata, mida tasub paluda Temalt, ja milliste palvete täitmise võime rahulikult oma rahakoti hooleks usaldada.

Rebane ütles printsile: „Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“

Süda ei juhi aga ainult nägemist, ei ole ainult silmade avajaks ja pilgu teravdajaks. Kui me tahame öelda, et inimene kõneleb siiralt, ütleb, mida mõtleb, on oma sõnade taga, siis ütleme, et ta kõneleb südamest, tema sõnad tulevad südamest. Kui sõnad öeldakse vastu tahtmist, siis öeldakse, et need tulevad moka otsast. Küllap oleme kõik kuulnud palju erinevaid kõnelejaid. Ja oleme tundunud vahet. Südamest tulnut me tunnetame hoopis teisiti ‒ seda me jääme kuulama, see tungib meie südamesse ja mõjutab meid, isegi kui me öelduga alati nõus ei ole. Südamest tulnut me võtame tõsiselt. Kuid südamest kõnelda pole lihtne.

Ainult  inimestega, keda tõeliselt usaldame, keda julgeme endale lubada väga lähedale, keda armastame, saame kõnelda täiesti avameelselt kõigest, saame kõnelda südamest südamesse. Just sellist kõnelust, kõnelust südamest südamesse, tahab Jumal pidada ka inimesega. Sellises kõnes, kõnes südamest südamesse, sünnibki tõeline palve. Alati see ei õnnestu, nagu ei õnnestu kõik kõnelused alati ka lähedase inimesega. Aga see on miski, mille poole püüelda.

Kui oleme Jumalaga kõnelenud südamest, siis oleme oma palvele tegelikult osa vastusest  juba saanud: oleme saanud rahu ja kindluse, et Jumal kuulis meid, võttis meie palve vastu, võttis selle töösse. Ta töötab koos meiega meie palvetega edasi, et need täituksid. Lisaks sõnadele peame ju ka ise midagi tegema, et meie palve täituda saaks. Kui me näiteks palume, et meil koolis eksam õnnestuks, siis peame ikka ise ka õppima, et Jumal saaks õigel ajal kinkida meile rahu ja avada mõistuse, nii et teadmised, mida oleme oma ajju paigutanud, sealt hõlpsasti üles leiame.

Aga kas me kõneleme teiste inimestega südamest südamesse? Kas me üldse oleme kunagi kellegagi nii kõnelenud? Tänapäeval inimestevaheline suhtlemine, nendevaheline elav kõne  aina väheneb. Kasutuses olev sõnavara aina väheneb. Me meilime, blogime, säutsume, parimal juhul helistame, kasutades kõneluses vaid lihtlauseid ja lühendatud sõnavorme.

Aga kui me ei oska ja ei suuda kõneleda kaasinimestega, kuidas saaksime siis kõneleda Jumalaga? Me ei oska, ei leia sõnu. Ehk seetõttu ongi nii levinud eestpalvete palumine. Eestpalved, teiste eest palumine on hea ja õige, sest mõnikord on inimene ise omadega nii läbi, et tal lihtsalt ei jätku jõudu ise paluda. Siis on oluline tunda kedagi, vähemalt palvetamaski, enda kõrval. Eestpalve kellegi eest näitab hoolimist.

Aga ‒ kas need, kelle murede või ka rõõmude eest me palume, ise ka Jumalaga kõnelevad siis, kui nad omadega veel täitsa läbi ei ole? Kas pole paljud eestpalved just selle tulemus, et asjaosaline ise on jätnud Jumalaga kõnelemata? Või loodavadki paljud ainult eestpalvetajate oskuste peale? Aga kas nemad oskavad, kas meie oskame?

Kuidas leida tee Jumala südamesse? Millised sõnad on võtmeks, mis avavad Jumala südame meie palvetele? Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus jüngritele: „Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te

saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Jh 16:23–24).

Tee Jumala südamesse avab niisiis tema poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimi. Tee Jumala juurde läheb tema poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, Tema ristisurma ja ülestõusmise kaudu, mis avas inimestele tee igavesse ellu. Need, kes sellest hoolivad, kes on selle eest tänulikud, kes on ristimisel võtnud Jeesuse vastu oma Issandaks, usuvad Tema tõotusi, püüavad käia oma elu tema õpetuse kohaselt, teda järgida ‒ need on armsad ka Jumalale ja Jumal ise tunnistab neid oma lastena, oma poegade ja tütardena. Jeesus ütles evangeeliumi tekstis: „Ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“ See tähendab, et paludes Jeesuse nimel me võime kindlad olla, et Jumal kuuleb meid, et tee Tema ja meie südamete vahel on avatud. Avatud on kanal kõnelemiseks südamest südamesse. Nii sünnib tõeline palve, südame kõne Jumalaga. Palve mis kannab, palve, milles on sisu.

Iisraeli rahval kulus 70 aastat vangipõlve Paabelis, et õppida südamest kõnelema oma Jumalaga. 70 aastat. Kui kaua läheb meil, Eesti rahval? Kui palju aega kulub minul ja sinul? Kui mõelda sellele, et ega inimese keskmine eluiga väga palju pikem kui 70 aastat polegi, siis kas piisab meie elueast, et jõuaksime kordki kõneleda Jumalaga südamest südamesse? Kõnelda sellest, mis on viimselt tõeliselt oluline? Palugem Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, et me jõuaksime seda teha.

Aamen.

 

Eve Kruus (1964) on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ning EELK Konsistooriumi personalispetsialist.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English