Sissejuhatus

Rändekriisi tingimustes on üks olulisemaid küsimusi migrantide kohanemine sihtriigi kultuuriga ja migrantide kultuurierisuste aktsepteerimine põliselanike poolt. Paljud migrandid saabuvad religioossetest ühiskondadest, kus religioon ei sätestata mitte ainult usuliste rituaalide läbiviimist, vaid reguleerib ka igapäevatoiminguid. Lääne kristlikus kultuuriruumis on mõeldamatu lepingute sõlmimisel ja täitmisel viitamine Piiblile ja teoloogide arvamustele, islamis sätestab šariaat nii tehingute võimaliku objekti kui ka soorituse tingimused. Seejuures islamis loetakse religioossed ettekirjutused imperatiivseteks, nad pole kaubeldavad.

Tõstatub küsimus – kuidas mõjutab sekulaarses ühiskonnas ainult ühe poole soov tuua lepingusse religioosseid elemente? Või kuidas on olukorraga, kus see on mõlema poole tahe, kuid pooled esindavad erinevaid religioosseid doktriine? Kas tehingud on võimalikud ja kuidas toimub tehinguotsustuse tegemine?

Artiklis antakse teoreetiline mudel, mida kontrolliti aastatel 2014–2016 486 Eestist pärit anketeeritava vastuse analüüsiga. Mudeli aluseks on järgmised eeldused: a) lepingu sõlmimine on kommunikatsioon, mille käigus pooled sõnumite vahetamise teel täpsustavad soorituse tingimused, b) igasugune täpsustus ja soorituse hilisem monitooring tähendab tehingukulu, kas rahalist või ajalist, c) mida vähem on eriarvamusi, seda väiksemad on tehingukulud, rohkemad eriarvamused tähendavad tehingukulude kasvu, d) teatud piirist alates tehingukulude kasv ületab tehingust saadava kasu ja tehingu sõlmimine on ebaotstarbekas, e) tehingukulusid hinnatakse subjektiivselt, lähtudes indiviidide hoiakutest.

Kommunikatsiooni käsitlemine tehingumudelis

Läbirääkimistel on kommunikatsioonil eriline eesmärk – viia läbi kaubaliste hüvede vahetus, testides selle käigus poolte positsioone, luues vahetuseks sobivad tingimused, ja lahendada kerkinud probleemid. Läbirääkimisi iseloomustab: a) huvide konflikt poolte vahel, b) konflikt lahendub mõlema poole poolt saavutatava konsensusliku kokkuleppega, c) kokkuleppe saavutamisel ja soorituste tegemisel on pooled vastastikkuses sõltuvuses ja tagasisides, d) pooled peavad kommunikeeruma, saavutamaks optimaalseid tingimusi. (Čulo & Skendrovič 2012: 326) Sekulaarses ühiskonnas järgitakse vahetuses lepinguõiguse reegleid. Lepingulise kommunikatsiooni uurimisel saab kasutada kahe koolkonna – semiootilise ja protsessikoolkonna – mudeleid.

Semiootiline koolkond vaatleb kommunikatsiooni kui kultuurist mõjutatud signaalide ja sõnumite kogumit. Ferdinand de Saussure’i mudeli kohaselt eristame: a) signaali füüsilist kandjat (Saussure kasutab terminit signifier), b) signaali mentaalset osa (signified) ning c) vastuvõtja poolt signaalile antavat tähendust. Charles Sanders Peirce rõhutab interpreteerija, objekti ja signaali ühtsust – iseendast objekt ja signaal ei tähenda midagi, oluline on muutus indiviidi teadvuses (Feijter 2006: 112–113). Kultuur mõjutab nii signaalide valikut kui ka loodavate sõnumite sisu ja struktuuri. See koolkond keskendub sõnumi sisule ja saatja ning vastuvõtja identiteet määravad ära sõnumi tähenduse. Indiviid on keele vang ja keel aitab luua sõnumite tähendust. Tähendused on grupikultuuri arengu tulemus ja tähendustega seonduvad koodid kas aitavad kaasa ühisele arusaamisele või takistavad seda. Mõned tähendused on polüseemilised, s.t mitmetähenduslikud – indiviid võib subjektiivselt eelistada mõningaid tähendusi ja mõningaid tähendusi eelistatakse grupi poolt kasutatava sekulaarse või religioosse narratiivi mõjul. Sõnumite tähendused võivad sõltuda situatsioonist.

Semiootiline koolkond sunnib küsima, kuidas a) sekulaarseid ja religioosseid, samuti erinevate religioonide tähendusi ühendatakse, et oleks võimalik kokkuleppimine koostöös, b) tähendused seostuvad indiviididega ja millised on tähenduste kasutamise eelistused, c) tähenduste erinevus seostub tehingukuludega.

Protsessikoolkond vaatleb kommunikatsiooni kui sõnumite ülekannet. Sõnumite tähendust hinnatakse võrdväärsena kommunikatsiooni protsessi muude elementidega. Protsessikoolkonna mudelitest märgime Harold D. Lasswelli (1948)[1], C. E. Shannoni (1948)[2] ja W. Weaveri (1949), Theodore N. Newcombi (1953)[3] ning David Berlo (1960)[4] mudeleid.

1. D. Laswelli mudelis pööratakse tähelepanu neljale elemendile: kes on sõnumi saatja, mida räägitakse (sõnumi sisu), millised on kommunikatsioonikanalid (-vahendid) ja kellele sõnum saadetakse. Nende nelja komponendi mõjul peaks vastuvõtja juures alati tekkima efekt ehk muutus. Muutes kommunikatsiooni elemente, muutub efekt ehk tagajärg.

Shannoni ja Weaveri mudeli järgi koostab saatja sõnumi ja kodeerib selle edastamisvahendi alusel sobivaks signaaliks, mille vastuvõtja dekodeerib. Signaali moonutab informatsiooniline müra. Mudeli tähtsuse juures saab nimetada kahte asjaolu: a) see eristab sõnumit ja signaali – sõnumitele tuleb anda sobiv vorm ehk kodeerida ja hiljem dekodeerida, b) infomüra ja kodeerimis-dekodeerimisprotsessi erinevuse tõttu tajub vastuvõtja sõnumit saatjast erinevalt. Mudeli puuduseks on lineaarsus ehk ühesuunalisus – tagasisidet ei käsitleta. Tegelikult on indiviidid dialoogis, olles samaaegselt saatjad ja vastuvõtjad. Kodeerimis-dekodeerimiserinevuste mõjutaja on kultuur, indiviidid pole neutraalsed sõnumi sisu suhtes. Shannoni järgi on kommunikatsiooni põhiline probleem see, kas saatja juures loodav sõnum reprodutseeritakse vastuvõtja juures täpselt samana (Shannon & Weaver 1949: 3). Seejuures saab indiviid üheaegselt mitmeid sõnumeid (ka samalt partnerilt) ja ta peab valima, millistele sõnumitele ta pöörab suuremat tähelepanu.

Newcombi mudel koosneb järgmistest elementidest: a) sõnumi saatja ja vastuvõtja, b) saatja ja vastuvõtja hoiakud üksteise suhtes, c) saatja ja vastuvõtja hoiakud suhtlusteema suhtes. Saatja ja vastuvõtja pole neutraalsed üksteise ja arutelu teema suhtes. Hoiakud teema suhtes seostuvad indiviidide poolt tajutava subjektiivse eeldatava kasulikkusega, hoiakud üksteise suhtes riskide hindamisega. Seega saatja ja vastuvõtja hindavad hoiakute alusel a) teemasse religioosse elemendi sissetoomisest tulenevat kasulikkuse muutust, b) religiooni või sekulaarsuse mõju vastaspoole usaldusväärsusele ja koostöötahtele. Hoiakutega seondub D. Berlo mudel – sõnumite tähendus tuleneb inimesest, mitte sõnadest kui mõistetest üldiselt. Mudel analüüsib nii saatja kui vastuvõtja juures mõjufaktorite kogumit – suhtlemisoskused, hoiakud, teadmised, sotsiaalse süsteemi mõju, kultuuri mõju.

Kommunikatsioonimudelitest tuleneb artikli uurimismudel: a) vähemalt ühel lepingu poolel on religioosne tunnus ja tahtlus tuua religioosseid mõisteid tehingu tingimustesse, b) pooltel on subjektiivsed hoiakud religiooni suhtes üldiselt, konkreetse religiooni suhtes ja indiviidi suhtes, kes on kas religioosne või sekulaarne, c) toimub tagasisidega diskussioon tehingu tingimuste üle, kus pooled sõnumeid kodeerivad ja dekodeerivad ning interpreteerivad, d) religioosne element diskussioonis võib vähemalt ühele poolele või siis mõlemale tekitada kommunikatsiooniraskusi, mis ületavad mõistliku määra.

Empiiriline uurimus

Anketeeritavatele esitati uurimisküsimused:

1. Lepingupartner soovib teksti sisse tuua vastajale võõrast religioosset reeglit või jätta vastaja poolt pakutud religioosne käitumisreegel välja (viimasel juhul on tegemist religioonide vastasseisuga). Kuidas vastaja käituks:

Tabel 1: Käitumisvariandid religioosse elemendi sissetoomisel

Midagi muu all märgiti: a) vastaja ei näinud mingit seost religioossete reeglite ja lepingu vahel ning ei taibanud, miks oli vaja mingit religioosset elementi sisse tuua (2 isikut), b) pakuti võimalust lepingupartner ümber veenda (5 isikut).

Siiski ei oldud kategooriliselt vastu religioossetele soovidele – 46,8 % oli valmis minema kompromissile, kui nad saavad mingi hüvitise. Hüvitise suurust ei küsitud, kuid osa vastajaid ise seostas selle tehingu liigiga (18 isikut).

2. Milline on võõrapärase religioosse regulatsiooni määr, et vastaja keelduks lepingu sõlmimisest? Vastajail tuli subjektiivselt valida skaalal 1, ….., 10. Seejuures tähendas 1– vähese religioosse elemendi olemasolul kaalusid vastajad lepingu sõlmimisest keeldumist, 10 – iga lepingu punkt on religioosse tähendusega.

Tabel 2: Võõrapärase religioosse regulatsiooni määra seos tehingu sõlmimisest keeldumisega

Selle küsimusega testiti, kas religioossuse määr võiks mõjutada vastaja hoiakuid. Tabelist 2 näeme, et kuigi oldi valmis religioosse elemendi sissetoomisega, siis omadussõna „võõrapärane“ muutis hoiakuid. Religioosse elemendi sissetoomine on võimalik vaid väheses ulatuses ja järeleandmine varalise omakasu suurenedes on piiratud. Seega peavad pooled tõlgendama nii võõrapärasuse kui ka religioosusse määra, mida peaks ühendama religioosse soorituse varalise väärtusega. Probleem seisneb valikualternatiivides: a) hulga ja alternatiivide kriteeriumide (religioosne vastandina sekulaarsele, religioosne vastandina varalisele kasule) määramises – anketeeritavatele oli üllatuseks, et mõnes religioonis võib usuline tekst sätestada ka lepinguõigust (näiteks islamis), seejuures mittekaubeldava keeluna, b) väärtuse hindamises.

Oli vastuseid, kus tunnistati, et juba sekulaarne lepinguõigus on piisavalt keerukas (29 isikut) ja religioosse elemendi sissetoomise osas puudub kogemus. Ka W. Shramm rõhutas nn kogemuste välja tähtsust – ilma ühise keeleta, ühise kultuurilise taustata on peaaegu võimatu interpreteerida sõnumit korrektselt. W. Shrammi järgi on kommunikatsioon kultuurireeglite ja ootuste funktsioon ja rahuldavaks kommunikatsiooniks on vaja mõlemalt poolt aktsepteerida toimingu kultuurilisi elemente. Ka end religioosseks pidavad isikud vajaksid kaalutlemiseks abi – näiteks hüvitise suuruse ja usulise reegli kulukuse seostamiseks. Vastused viitavad, et kui vastaspool kasutab oma religioosse soovi iseloomustamiseks mingit religioosset mõistet või tavamõistet teises tähenduses, on dekodeerimine raskendatud.

3. Kuna tehinguotsustus võib sõltuda hoiakutest religiooni (suhtlusteema) ja religioosse isiku (lepingupoole) suhtes, siis küsiti, milline on eelistus sekulaarsete ja religioossete normide osas üldse.

Tabel 3: Ilmalike, usuliste ja kombineeritud reeglite eelistamine

Tabelist 3 näeme, et usueelistusega vastajaid on vähe – eelistatakse kas ilmalikku käitumist või kombinatsiooni.

Tabel 4: Kombinatsiooni pooldajate lisavalikute jaotus

Kombinatsiooni pooldajad märkisid 96 juhul mitmesuguses sõnastuses üldinimliku usuvabaduse ja solidaarsuse tunnustamise vajadust („me peame ka teistsuguseid inimesi aktsepteerima“, „tuleb anda aega kohanemiseks“ jne). 161 isikut märkis situatsiooni tähtsust – mis tehinguga on tegemist, kas ta näib usaldusväärne. Vastaspoole veenmisjõu ja diskussioonikäitumise tähtsust märkis 47 isikut, 35 isikut osutas sõnumi esitamise viisile (kanal, signaali vorm) – avalik, privaatne, järeleandmist võimaldav (seos reputatsiooni ja n-ö näo säilitamisega). Suhete tähtsusele viitab D. Berlo mudel – kommunikatsiooni mõjutab mitte ainult suhtlemisoskuste tase, vaid ka suhted poolte vahel. See viitab tagasiside tähtsusele ning hoiakute täpsustamisele vastavalt kommunikatsiooni kulgemisele.

Sellele, kuidas võiks toimuda ilmalike ja usuliste tähenduste ühendamine, vastata ei osata. Oskamatus erinevaid tähendusi ühendada on kombinatsiooniga nõusolevate isikute hulgas suur – 282 isikut. Seejuures 131 vastajat märkisid ära ilmalike normide ja tähenduste ülimuslikkuse – see vastus viitab reeglite ja tähenduste hierarhilisele tajumisele. Ilmalike normide valiku teinud märkisid: a) kehtib Eesti riigi õigus, kirik on võimust lahutatud ning Eestisse saabunu peab sellega arvestama, b) religioossed reeglid on osa muinasjuttudest ja muinasjutte õigusdokumentides ei tsiteerita, c) viidati religioossete tekstide subjektiivse tõlgendamise võimalustele – ka sama koguduse piires. 22 isikut ilmaliku valiku teinutest viitasid võimatusele tähendusi ühendada – islam on keskajas, islami käitumisreegleid ei saa ühendada moodsa lepinguõigusega.

Kokkuvõte

Vastajad ei oska vastata, kuivõrd religioosne element viib läbirääkimiste kommunikatsiooni komplitseerituse kasvule. Vastaspoolele antavate sõnumite kodeerimine õiguslikeks ettepanekuteks ja tähenduste lahti kodeerimine nõuab spetsiaalseid teadmisi Eesti kultuuriruumis tundmatute religioonide (islam, hinduism) osas. Ei saa väita, et suhtumine võõrapärasesse oleks tõrjuv, pigem ollakse ettevaatlik ning omakasu silmas pidav. Esmapilgul võiks teisest kultuuriruumist tulnud isikutele soovitada, et koos enda religioossete soovidega võiks pakkuda põliselanikele tehingu tulemist suuremat materiaalset osa – kaotus ilmalikkuses ning kommunikatsiooni komplitseerituse kasv kompenseeritakse suurema kasulikkusega. Samas satub selline soovitus vastuollu kaubandusliku tehingu olemusega – eesmärk on vahetada varaliselt hinnatavaid hüvesid. Ei saa olla, et üks pool saab tehingust kas kogu või suurema osa varalisest tulemist, teisele poolele jääb rahuldus õigest religioossest sooritusest.

Kasutatud kirjandus

David K. Berlo (1960) The Process of Communication. New York: Holt, Rinehart & Winston.

Ksenija Čulo & Vladimir Skendrovič (2012) „Communication in Negotiation” – Informatol, 4, 323–327.

Ineke de Feijter (2006) The Art of Dialogue: Religion, Communication and Global Media Culture. Berlin-Münster-Wien-Zürich-London: LIT Verlag.

Harold D. Lasswell (1948) „The Structure and Function of Communication in Society” –  The Communication of Ideas. Toim. Lyman Bryson. New York: Harper & Bros, 117–129.

Theodore M. Newcomb (1953) „An Approach to the Study of Communicative Acts” – Psychological Review, 60/6, 393–404.

Claude E. Shannon (1948) „A Mathematical Theory of Communication” – The Bell System Technical Journal, Vol. 27, 379–423.

http://math.harvard.edu/~ctm/home/text/others/shannon/entropy/entropy.pdf (27.04.2018)

Claud E. Shannon & Warren Weaver (1949) The Mathematical Theory of Communication. Urbana, Illinois: University of Illinois Press.

[1] Harold D. Lasswell (1948). „The Structure and Function of Communication in Society” –  The Communication of Ideas. Toim. Lyman Bryson. New York: Harper & Bros, 117–129.

[2] Claude E. Shannon (1948). „A Mathematical Theory of Communication” – The Bell System Technical Journal, Vol. 27, 379–423. Vt siit.

[3] Theodore M. Newcomb (1953). „An Approach to the Study of Communicative Acts” – Psychological Review, Vol. 60, Issue 6, 393–404.

[4] David K. Berlo (1960). The Process of Communication. New York: Holt, Rinehart & Winston.

Alver Aria (1950) on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna kaubandusõiguse lektor.