Sissejuhatus

Käesolevas artiklis kirjeldan ja mõtestan oma kogemust haigla hingehoidjana, räägin neist kohtumistest, kus raskelt haigete inimestega oleme kõnelenud igaviku teemadel, surmast ja surmajärgsest. Räägin hingehoidlikest vestlustest kolme naisega, kellega saime koos viimsete asjade üle mõelda, koos seda teekonda käia.[1] Me rääkisime ka läbi elatud elusündmustest, suhetest lähedastega, haigusest, kannatusest ja lootusest. Neid inimesi ühendas see, et nad ei olnud aktiivsed kirikuliikmed, nad olid huvitatud erinevat laadi spirituaalsetest küsimustest, mil polnud teoloogilises mõttes kokkupuudet kristliku usuga. Nad teadvustasid, et hingehoidjana olen ma kristlane ja soovisid minuga kristlikust usust rääkida. Olen neile inimestele tänulik koos oldud aja eest, koos räägitud mõtete eest. Nad on olnud mulle ka õpetajaks, aidanud sügavamalt mõista elu ja surma tähendust.

Hingehoiutöö avaramaks mõistmiseks olen kirjatöös oma kogemuse juurde liitnud ka erinevate teoloogide, vaimulike ja hingehoidjate Paavo Kettuneni, Kirsti Aalto, Hans-Christoph Piperi, Paul Tillichi ning arstide Pille Sillaste, Cicely Saundersi, Elisabeth Kübler-Rossi, Risto Pelkoneni jt kirjapandud kogemusi ja käsitlusi.

Suremisest ja surmast on raske rääkida mitte ainult raskelt haigestunud inimese, vaid ka terve, täies elujõus inimese jaoks. Ma hakkasin sügavamalt mõtlema, kuidas üldse neist teemadest rääkida, kui olin valmis kirjutanud hingehoiu baaskoolituse lõputöö, mille pealkiri oli „Vestlused surijatega“. Siis tunnistas nii mõnigi kaasõppur, et ta ei avanudki seda kirjutist, kuna kartis, et see puudutab liiga sügavalt ja masendab, tekitab ängi. Jah, see on raske teema nii rääkijatele kui ka kuulajatele. Tänases kultuuriruumis (mõtlen siin laiemalt kogu me ühiskondlikku olemis- ja mõtlemisruumi) pole justkui sel valdkonnal õigust end avaldada, ta on tõrjutud. Ning ometi me kõik inimestena teame, et oleme surelikud, et nõnda kui sünd, on ka surm elu osa ja me maapealne elu ajalik. Teoloog ja vaimulik Paul Tillich on sõnastanud inimeseeksistentsi olemuse: ajalike inimestena me tuleme mitteolemisest ja läheme mitteolemisse. Ning oma eksistentsi lõplikkuse tajumisest sünnib eksistentsiaalne äng. See ühendab  meid inimestena. Aga inimesel on ka potentsiaalselt võime olla seotud igavikulisega, Jumala kui olemisega. (Tillich 2017, 196–197) Jah, nõnda kui meditsiiniliselt, nii ka teoloogiliselt ja filosoofiliselt on võimalik surma ja igaviku teemat justkui julgemalt-vabamalt käsitleda, aga kui kõne all on inimese enda isiklik surm, kui neist asjadest tahab meiega koos mõelda ja rääkida surev inimene, siis see nõuab suurt hingejõudu ja julgust. Ja seda mitte ainult rääkijalt, vaid ka kuulajalt. Tillichi sõnul just siis vajab inimene oma eksistentsiaalses ängis preesterlikku hingehoidlikku abi. (Tillich 1954, 59)

Hingehoidjana vähihaige inimese kõrval

Töötan hingehoidjana Põhja-Eesti Regionaalhaigla Palliatiivravi Keskuse[2] hingehoidjana ning osakonnad, kus peamiselt patsientidega hingehoidlikud vestlused toimuvad, on onkoloogia osakonnad, nii aktiivravis kui ka järelravi kliinikus Hiiul.

„Vähk on haigus, millega inimestele seostub peamiselt surm ja valu. Selles valguses muutub järjest olulisemaks võitlus valuga, mis haigusega sageli kaasneb. Valu on vähihaigete jaoks tõsine mure. Seda nii neile, kes saavad aktiivset ravi, kui eriti neile, kel paranemislootust pole,“ (Sillaste 2017a) räägib oma arstitöö kogemusest Palliatiivravi Keskuse juhataja doktor Pille Sillaste. Tema sõnul: „Valu on subjektiivne ja seda mõjutavad erinevad asjad – diagnoosiga kaasnev surmahirm, raviga seotud füüsilised vaevused nagu iiveldus, oksendamine, õhupuudus, unehäired, depressioon, kõhukinnisus, kõhulahtisus. Lisaks füüsilistele ja emotsionaalsetele probleemidele, on ka sotsiaalne pool. /…/ Peame rääkima surmast ja suremisest. Püüame aidata leida leppimust, kui näiteks ravi on lõpetatud. Kui kutsume kokku patsiendi lähedased ja räägime, kuhu punkti on haigus ja ravi jõudnud, näeme väljakooruvaid perekondlikke pingeid, konflikte, mis siis vallanduvad. Siis on vaja, et keegi meist on piksevardana juures, et nad saaksid jutud räägitud, lepiksid ja patsiendi minemine oleks võimalikult inimlik, rahuga südames. Tavaliselt esitab arst perekonnale aktsepteeritavas vormis ravi lõpetamise põhjenduse ja hingehoidja püüab olla puhver, kuulata ära emotsioonid ja aidata leida rahu.“ (Sillaste 2017b)

Inimest, kes saab teada vähidiagnoosi, valdab šokk. See on esmane reaktsioon, mis tuleneb kas eelnevatest kogemustest lähedaste kaotusel ja levinud arusaamast, et vähk on ravimatu haigus, ning ka hirmust valu, kannatuse  ja surma ees. Hingehoidlikel vestlustel haigetega on sageli nõnda, et raskeid sõnu nagu „onkoloogia“, „pahaloomuline kasvaja“, „vähk“ ei suudeta välja öelda.

Onkoloogilisest haigusest põhjustatud kriis haarab inimese kogu tervikut. Sellega kaasneb totaalne valu. Total pain – selle mõiste võttis kasutusele inglise arst, palliatiivmeditsiini rajaja Cicely Saunders. Tema sõnul totaalne valu hõlmab endasse inimese elu neli tasandit: füüsilise, psüühilise, sotsiaalse ja spirituaalse. (Saunders, Clark 2006, 253–254)  Haigus toob kaasa inimese ellu tagasipöördumatuid muutusi. On elu enne ja elu pärast haigestumist. Muutused ei  puuduta mitte ainult inimese tervislikku seisundit, tema füüsist, vaid ka igapäeva harjumuslikku rutiini, elukvaliteeti, suhteid lähedastega, pereelu, tööelu, kogu sotsiaalsete suhete võrgustikku. See on ka kaotus. See on inimese seniste mõtlemiste, iseenda, nagu inimene ennast teab ja tunneb, tervise, senise töövõime, kõigi oma harjumuste kaotus.

Elu seab haigestunud  inimese vastamisi temale tundmatu olukorraga ja ka inimese silmitsi iseendaga. Seda uut „mina“ inimene veel ei tunne. Vallanduvad sügavad tunded, pinnale tõusevad senini varjul olnud lahendamata pinged, küsitakse suuri eksistentsiaalseid küsimusi: mis on selle mõte, miks mina, mida ma olen elus valesti teinud, millega kannatuse ära teeninud, kuidas ma toime tulen, mis mind ees ootab. Valdavad mõtted suremisest ja surmast. Ja kui inimesel on religioossed veendumused, siis tõuseb hingesügavusest üles jumalaküsimus, suhe Jumalaga: „Miks Jumal lubab seda kannatust, millega olen karistuse ära teeninud, mis mind „seal“ ees ootab?“ Või siis sünnib sügav usaldus Jumala vastu, toetumine Temale, kus toeks on usk, et Jumal ei jäta maha ka kõige suuremas kannatuses ja annab jõudu minna läbi sellest vaevast, et Tema käes on kõik me elupäevad.

Haigestumine toob kaasa ka leina. Ameerika arst ja psühhiaater Elisabeth Kübler-Ross on raamatus „Surmast ja suremisest“ („Über den Tod und den Sterben“) sõnastanud surijatega peetud vestluste põhjal leinamudeli viis faasi: eitus, viha, kauplemine, masendus, leppimine. Tema sõnul on lein protsess ja faasid tinglikud, mis põimuvad, võivad tulla tagasi ja korduda. Iga inimene on individuaalne ka leinas. Leina tugevus on seotud inimese elu, vanuse, haiguse ja kannatuse raskusega, tema suhetega lähedastega, tema religioossusega, maailmavaatega.

Igavikust, surmast ja surmajärgsest saab raskelt haigestunud inimesega rääkida, üldse inimesega rääkida, kui tema haigusest tulenenud sümptomid on kontrolli all, kui ta on valuvaba, kui ta saab hingata, teisisõnu „saab olla“. Ning hingelises mõttes, kui ta on jõudnud leppimusse, kui on läbi elatud eelnevad leinafaasid. Ja toimub rahunemine, kus inimene saab aru, et kaotus on paratamatu, et sellega on võimalik leppida, ta soovib sel teemal rääkida, mõtestada oma elu, seda, mis oli, mis on ja mis teda ees ootab. See on valmistumine uueks. Siis kerkivad üles elu sügavad küsimused ning inimene tahab rääkida tulevast, sellest, mis on pärast surma. Raske haiguse ja kannatuste puhul pole see mitte rõõmus rahufaas, vaid väsimus ja lootus magama jääda, igaveseks.

Vestluskogemused hingehoidjana surijatega on andnud aimu, et surmast ja suremisest, viimsetest asjadest rääkimine on inimesele raske seetõttu, et tal pole oma mõtteid, tundeid, hirme, kujutlusi kellegagi jagada. Lähedased kas ei suuda või ei julge neil teemadel rääkida või haigestunu ise ei taha surma teemaga omakseid kurvastada, vapustada. Aga need teemad tahavad jagamist, välja rääkimist, sõnastamist, nad on sureval inimesel meeles ja mõtetes kui tiirlevad ummikmõtted, mis otsivad väljapääsu ja tekitavad ängi, kui neist ei saa rääkida.

Soome haiglavaimulik Matti Aho kirjutab: „Professionaalsele aitajale saab inimene kõnelda üldiselt ka sellistest valusaid tundeid äratavatest asjadest, millest omakseid tahaks säästa. Tihti on sellisteks haigus ja läheneva  surmaga kaasnevad hirmud ja valud. Vaimulikud küsimused kerkivad pinnale ka siis, kui tuntakse surma lähedust.“ (Aho 2010, 49)

Kui inimesel on vajadus surmateemal kõnelda, on hingehoidja ülesanne aidata inimesel neist viimsetest asjadest rääkida, temaga koos liikuda mõtteis „piirialale“ ja „teispoolsusesse“. Hingehoiu erioskuste ühe olulise valdkonnana nimetab vaimulik ja hingehoidja Paavo Kettunen surma küsimuste käsitlemist: „…see on teema, mida erinevate ravivaldkondade inimesed meelsasti ei käsitle. /…/ Kui teised eiravad või põgenevad, on hingehoidja roll olla surija lähedal. /…/ Tema erioskused on seotud sellega, kuidas puutub surija kokku oma surmaga, ja sellega, mis surmale järgneb. Religioosse aitajana on tema ülesanne inimese sisemiste, psüühiliste protsesside käsitlemise kõrval aidata kohtuda ka viimse vaenlase – surma hävitava väega, aga samuti usu ja usaldusega Tema vastu, kes on surma võitja. Kiriku usu ja kristliku inimkäsitluse alusel tegutseva hingehoidja eritunnus on võrreldes teiste alade aitajatega usk ülestõusmisesse. /…/ See usk võib saada osaks ka psüühilisest suremisprotsessist.“ (Kettunen 2016, 118)

Hingehoidjalt nõuab surijale toeks olemine, et ta ise on enda jaoks surma ja suremise teema mõtestanud, oma elukogemust sellega seoses analüüsinud, oma leinad ja hingelised  kannatused läbi mõtestanud, enda hirme ja emotsioone tundma õppinud, et ta on enda jaoks leidnud toe. Et ise olla valmis aitajana hingeliselt ja vaimselt inimest toetama tema teekonna viimastel hetkedel.  Soome arsti Risto Pelkoneni sõnul: „Lähenevast surmast rääkimine nõuab tundlikku vaistu ja head mõõdutunnet, sest haige inimese jõuvarud, elusituatsioon ja julgus surmaga silmitsi seista on väga erinevad. Vestlus surmale läheneva inimesega on täis ebakindlust. Kuna ka sama haiguse kulg on eri inimestel erinev, ei saa läheneva surma saabumise hetke kindlaks määrata. Ja keegi ei tea, mis juhtub pärast surma. On ainult olemasoluga seotud eksistentsiaalsed küsimused, millele ei ole antud vastuseid. Seepärast püütakse neid leida üheskoos.“ (Pelkonen 2013, 105)

Omaenda  hinge tundmaõppimine on hingehoidja puhul vältimatu, ütleb vaimulik ja hingehoidja Hans-Christoph Piper. Hinge sügavusega kohtumine võib valmistada suurt hirmu, ja see muutub seda raskemaks, mida sügavamale me liigume. „Me saame hingehoidjatena oma aidatavaid juhatada ainult niikaugele „teel oma hinge“, kui kaugele me ise oleme läinud.“

Kolm vestlust

Astridi lugu

Vestluspartner oli ligi seitsmekümne viie aastane naine, kellel neli aastat tagasi avastati vähk, kaugele arenenud ja ägedaloomuline.  Oma haigusloo rääkis ta mulle esimesel kohtumisel säravsilmi. Ja ta oli isegi üllatunud, et elab ikka edasi ja enesetunne on hea. Inimene  oli kristlane ja samas otsinud abi ka alternatiivsetest ravidest ja esoteerikast. Oli vaadanud üle oma toitumised, alustanud puhastuskuure ja teinud erinevaid meditatsioone. Kõikidest oma ravitegevustest rääkis ta rõõmsa meelega ja veendumusega, et need olid teda aidanud. Pikemalt vesteldes saime liikuda ka sügavamatele teemadele: elu oli olnud raske, ta oli mehe matnud juba noores eas, kasvatanud üksi lapsed üles. Äsja oli ta kaotanud õnnetuse läbi peres lähedase inimese. Haiglasse oli ta tulnud sellepärast, kuna tekkisid rasked sümptomid. Uuringutest selgus, et kogu metastaatiline protsess oli aktiviseerunud. Parim – toetav ravi. Nii oli arstide poolt talle määratud, kuna arvestades kasvaja arengut, polnud  aktiivravi ega sümptomravi enam näidustatud.

Kõigist üle elatud eluraskustest rääkis ta rahulikult ja põhjalikult, püüdes leida neis mõtet. Ta oli väga vestlemisaldis ja tundus, et ta oli valmis rääkima nii oma elu rasketest sündmustest, ja ka viimsetest asjadest. Ta oli nende peale palju mõelnud. „Iga  elusündmus on õppetund … meile saadetakse raskused õpetuseks,“ rääkis ta. Ta oli lugenud arvukate eneseabi raamatute autorite kirjutisi. Küsis, mis ma arvan. Ütlesin, et mõtlema paneb mind, et Piiblist võib tuua sarnaseid mõtteid paralleelideks. Lugesin talle Piiblis neid kohti, kus oli kirjas kannatustest kui õppetundidest.  Üks selline Uues Testamendis on Heebrea kirjas, mille üle arutlesime pikemalt. Ta kuulas seda kirjakohta väga keskendunult. Natuke vaikisime mõlemad, ootasin tema mõttekäiku. Ja siit liikus teema tema surnud lähedaste peale, kellega oli olnud tugev hingeline side. Ja teema lõpetades ta ütles, et loodab nendega varsti kohtuda. „Nad on kindlasti taevas, seal me kohtume,“ ütles ta.

Vaimulik Raili Gothoni kirjutab: „Kas surm saab olla lohutav? Vahest siis, kui teatakse, et kannatus on lõppenud. Või siis, kui teatakse, et kõik on tehtud nii nagu inimlikult võimalik. Ka siis, kui surija ise on väljendanud valmisolekut, võib surma pidada lohutavaks.“ (Gothoni 2010, 69)

Astridiga koos Piiblit lugedes, elu sündmuseid  mõtestades  nende kirjakohtade abil, muutus kaotuse teema, lein ja kurbus hõlmatavamaks, oli võimalik rääkida sügavuti, justkui sündmuseid taas üles äratades, tundma õppides, mida nad tähendavad,  kuidas nad hinges ja kehas toimivad. Astrid tahtis oma lähedase kaotusest rääkida, kuidas see juhtus, mis oli enne ja pärast, kuidas see aeg on nüüd möödunud nende peres. Tundus, et enam kui enda haiguse ägenemine, oli ta meeltes lähedase kaotus. Tema vajadus rääkida oli nii intensiivne, et kõik küsimused ja minupoolsed mõttekäigud andsid talle kohe uut mõtteainest, lausa vallandavat. See on hingehoidja ülesanne ja võimalus: aidata inimesel välja rääkida hinges pakitsevad ja peas keerlevad kaootilised mõtted, aidata neid korrastada, sõnastada. Ning selle kaudu aidata mõista, mis on juhtunud. Aidata leida tähendust ja lootust, kuidas edasi elada, kuidas hakkama saada. Kuidas leppida. Astridi küsimus oli see, kuidas oma peret aidata selles kurbuses, kuidas aidata mõtestada kaotust, sellega leppida,  kuidas aidata neil edasi elada.

Vestlesime kahe kuu jooksul, mis ta oli haiglas, igal nädalal. Jõudsime surmateemani. Tal olid omad kujutlused, mida tahtis jagada. Ta tahtis rääkida teispoolsusest. Et mismoodi sinna inimene ikka läheb, kuidas tema ise sureb ja mis saab „seal“.  Kuidas inimese hing üles tõuseb, kuidas keha üles tõuseb viimsel päeval. „Ma ei tea, meil pole ligipääsu sellele teadmisele,“ ütlesin. „Huvitav, kuidas Piiblis on,“ küsis ta. Lugesin talle ette Johannese ilmutusraamatust. Pärast mu lugemist arutles Astrid hingede rändamise üle, ka et kuidas tema hing üles läheb ja kas ta siis näeb oma lähedasi, et mismoodi need kohtumised on, ikka et kas kehad on ka alles. Rääkisime siis inglitest, mismoodi nemad välja näevad. Ta ütles, et hirm on ka, et mismoodi suremine toimub. Ta lootis, et pole suuri valusid, ning arvas, et kõige parem oleks, kui jääks magama. Mulle tundus, et vesteldes neist surmajärgsetest asjadest, tundis ta suurt kergendust. „Ma tean, et suren, ma olen valmis, ja ootan, mis saab. Valusid mul praegu ei ole. Tahangi oma lähedasi  näha. Mina usun kindlalt, et „seal“ kohtume.“  Ta vaatas mulle rahulike silmadega otsa.  Neist  teemadest rääkides, tundus, et ta oli rõõmus, et sai neist rahulikult rääkida, et ma võtsin teda tõsiselt, et leidsime ka kokkupuuteid Piibliga.

Gerli lugu

Gerli oli ligi neljakümne aastane naine, kolme lapse ema, kaugele arenenud vähiga haiglas. Vähk oli avastatud liiga hilja, arstide poolt määrati raviks palliatiivne kiiritus- ja keemiaravi. Temaga esimest korda kohtudes tundis ta pigem huvi minu vastu – mida hingehoidja haiglas teeb ja kuidas ma selle elukutse omandasin. Rääkisin lühidalt oma teekonna. Endast ja  oma haigusest ei soovinud ta alguses rääkida, vastused olid napisõnalised, ütles, et saab hakkama ja peab olema tugev, et lootus peab olema. Ta pühendas mind vestluse käigus oma „saladustesse“, et on otsinud alternatiivseid ravivõimalus, käib ühe tiibeti ravija juures, on ostnud endale sealt rohtu, et talle on antud mantrad, mida ta iga päev kordab, on ka budistlikel kogunemistel teinud läbi puhastusriituseid. Jõudsime teemadega budismi juurde. Ta vabandas justkui, et tal on küll üks raamat kaasas, aga pea valutab ja ta ei ole palju jõudnud budismiga tutvuda, et on alles algaja. Küsisin, kas ta soovib, et loeksin talle seda raamatut ette. Ta mõtles kaua, ja siis ütles: „Räägi mulle oma usust.“ Rääkis, et eile üks hooldaja oli talle öelnud, et ta võiks lugeda meieisapalvet, ja ta küsis minult, kuidas see käib. „Õpeta mind palvetama.“ Rääkisime palvetamisest ja Jumalast. Lugesin talle ette Matteuse evangeeliumist, mida Jeesus ütleb palvetamise kohta. Kui olin lugemise lõpetanud, palus ta: „Loe mulle veel Piiblit.“  Lugesin Markuse evangeeliumi. Algusest peale. Vahepeal katkestasin ja selgitasin, mis midagi  tähendab, nii ajalooliselt ja ka teoloogiliselt, seda, mismoodi kirjakoht võiks olla meie endi eluga seotud. Ta küsis küsimusi juutide kommete kohta, mida miski tähendab. Mingil hetkel nägin, et ta väsis. Leppisime kokku, et järgmine kord jätkame sealt, kus pooleli jäime. Küsisin ta käest, kas ta soovib, et palvetan ta eest. Ta noogutas. Lugesime koos meieisapalvet.

Järgmine kord tema palatisse astudes, ütles ta, et ta juba ootas. Ütles, et oli väga imelik ja hea tunne, kui keegi su eest palvetab. Lugesime edasi Markuse evangeeliumi. Ja nii me lugemised jätkusid kuni tema kojuminekuni. Nimelt viidi ta korraks koju lapse sünnipäevale.

Mõne päeva pärast, kui ta oli tagasi haiglas, oli ta väga heitunud, kui läksin tema palatisse. Kodus oli olnud halb olla, ta püüdis olla laste jaoks olemas, tegi koogi ja püüdis koristada, aga jõudu oli nii vähe olnud, et oli kukkunud põrandale ja ei jõudnud tõusta. Tema sõnul  oli haiglas isegi kergem ja rahulikum olla. Rääkisime sel korral esimest korda tema haigusest ja tunnetest. Arutlesime, et mis kodus oli juhtunud, ja mida ta tundis, rääkisime lastest ja perekonnast, tema vanematest.  Lugesin talle Piiblit, aga ta ei jõudnud pikalt kuulata. Istusin siis vaikides ta kõrval. Ja mingi rahu tuli tema sisse. „Mis on pärast surma?“ küsis ta. Vastasin, et ma usun, et meie elu on igavene, et me tuleme Jumala juurest ja läheme tagasi Jumala juurde. Vaikus. Pikk vaikus. Ta soovis palvetada. Palvetasime. See oli meie viimane vestlus. Ta suri kaks päeva hiljem.

Mõeldes väga pikkadele ja rasketele vaikusehetkedele vestlustel patsientidega, on olnud tunne, et õhk on lausa kokku surutud ängi all ja see äng vajab välja rääkimist, sõnastamist. Hingehoidjana on tõepoolest olnud pingutus ära oodata, et sõnad vallanduksid inimeses. Et mitte segada, mitte suunata enam, vaid lubada inimesel ise sõnastada, oma tunded välja elada. Paavo Kettunen on vaikuse raskusest kirjutanud: „kõnelemine võib olla kui kaitsevõrk, mille abil püütakse peita iseennast, oma tühjust või oma raskusi. /…/ Inimene valitseb olukorda kõneldes, et temale rasked ja tõrjutud asjad ei pääseks tema teadvusse. Kui need pääseks teadvusse, peaks inimene tunnistama midagi sellist, mis põhjustaks talle kannatust. Ometi on just selle äratundmine sageli möödapääsmatu, et võiks toimuda mingi positiivne muutus. Võib esineda ka nii raskeid olukordi, kus nii aidatav kui ka hingehoidja vaikivad pikalt. Sellistes olukordades on eriti hingehoidjal raske vastu pidada. Hingehoidja võib end tunda tühja ja abituna, kuna ta ei suuda aidata. /…/ Vaikus võib olla oluline raskesti haige ja surmale läheneva patsiendi juures. Siis on tihti kõik vajalik juba öeldud. Kui jõud kahaneb, et tohi inimest sõnadega koormata.“ (Kettunen 2016, 94–95)

Kui mõtlen tagasi meie vestlustele, siis mulle tundus, et Gerli ei olnud valmis otsesõnu rääkima oma haigusest, maha jäävast perekonnast, oma surmast. Ja samas ta rääkis sellest siiski, rääkis vaikuses, oma soovide kaudu, mida ta minult ootas. Piibel oli see ühine sild, mida mööda me saime nendele teemadele liikuda. Temaga rääkides tundus, et ta leidis veidigi rahu, kui rääkisin igavesest elust, inimese tulekust maailma ja lahkumisest tagasi Jumala juurde. Tundus, et tema jaoks toimus oma haigusele tähenduse andmine  Markuse evangeeliumi ja palvete kaudu, samal ajal ta mõtles ja rääkis endast, oma kannatustest, lootusest. Mingitel hetkedel, kui ta kuulas evangeeliumi, oli ta silmis selline keskendatus ja huvi, mulle tundus, et temas oli rõõmu helk hetkeks.  Tema küsimused Jeesuse kannatuse üle, ristsurma, lunastuse ja ülestõusmise üle – need olid nii siirad, nagu laps küsiks ja arutleks.

Liiliani lugu

Liilian oli veidi üle viiekümne aastane naine. Abielus. Lapsi ei olnud. Tal oli kaugele arenenud vähk, arsti sõnul oli prognoos väga kehv. Vähk oli avastatud aasta tagasi, varases staadiumis, siis oli patsient ravist loobunud. Nüüd haiglasse jõudes olid siirded üle kogu keha. Ta oli väga nõrk. Püüdis küll ise hakkama saada oma toimingutega, aga see oli üha raskem.

Saime esimesel kohtumisel hea kontakti. Selle kahe kuu jooksul, mis ta oli meil haiglas, rääkis ta oma elust ja abielust, mis oli keeruline, kuna mees oli teisest rahvusest ja kultuurist. Esimesed abieluaastad olid olnud väga konfliktsed. Ta rääkis ka oma lapsepõlvest, vanematest, õpingutest, tööst. Ja rääkisime ka usust. Ta oli kristlane, otsinud endas ja kirikus rahu, aga ikka oli olnud jumalateenistustel tundnud mingit tõrget, mingit õõnsust, mis peletas eemale. „Olen olnud otsija,“ ütles ta. Selle pooleteise kuu jooksul, kuni tema surmani, olin igal nädalal tema voodi kõrval. Tal olid süvenevad ja väga suured valud, süüa ta ei saanud, ta kõhnus. Ta oli haigusega leppinud: „Tuleb mis tuleb, eks see on nii määratud. Aga miks ma pean niimoodi kannatama?“. See küsimus kordus iga kohtumisel.  Ta ei oodanudki vastust, see oli pigem ohe. Viimastel nädalatel istusin lihtsalt ta voodi kõrval vaikides, kui ta oli poolunes. Ühel päeval, kui olime koos vaikides olnud, olime ka palvetanud, ütles ta: „Lugege mulle Piiblit.“  Niimoodi algasid meie ühised piiblilugemised. Lugesin Johannese evangeeliumi. Ta kuulas liikumatult ja lahtisi silmi, aeg-ajalt küsisin, kas loen edasi või tahate puhata. Ta ütles: „Lugege edasi.“  Nõnda lugesin iga kord veerand tundi, kuni ta magama jäi. Vaikselt liikusin siis välja.

Tundus, et evangelist Johannese evangeeliumi pikad  meditatsioonid igavikust, armastusest, valgusest, tõest ja teest, korduvad Jumala valguse kujundid, Jumala ja Jeesuse „üksolemine“, Jeesuse tulek igavikust ja  tagasiminek Isa juurde  – need  kirjakohad viisid ta justkui kaasa suurde rahusse. Lugesin vaikselt ja aeglaselt. Ja seal heledas palatis, kus Liilian lamas valudes, oodates, et valu lõpeks, tundus, et see oli leevendus. Ta hingas rahulikult, tasakesi vahepeal oiates, paludes, et ma edasi loeks. Ja ikka oli nii, et jäi mõne aja pärast magama. Hakkasime nimetama meie lugemisi uneraamatuks. „Surija lohutamine on raske ülesanne. Kõigis kultuuride näib surijal olevat samasuguseid ootusi: et teda ei jäetaks üksi, et keegi istuks kõrval ja hoiaks käest kinni. Ligiolu lohutab ja lisab turvatunnet. Mõni soovib üksindust ja rahu, teine soovib vaikset muusikat,“ kirjutab vaimulik ja hingehoidja Kirsti Aalto (Aalto 2010, 69). Evangeelium oli vaikne muusika me jaoks. Jumala muusika. Võibolla kui oleksin talle lugenud mõnd teist raamatut, oleks see samamoodi rahustavalt ja leevendavalt mõjunud, aga see ei tulnud mulle mõttesse. Tema soovis: „Lugege Piiblit.“

Olen kogenud koos patsientidega, et lugedes Piiblit, neid kirjakohti, kus teemaks Jeesuse kannatused, ristisurm, Tema surnuist ülestõusmine, andeksand, lunastus, igavene elu ja Jumala armastus, on sel surijale lohutav ja lootust andev mõju. Ja ka avav ja avardav mõju: me saame Pühakirja abil julgemalt sellele meile tundmatule alale liikuda oma mõtetes ja arutlustes.

„Käsitledes hingehoius usulisi küsimus, on hea meeles pidada pastoraalpsühholoogilist vaatenurka: iga sündmus on ka psühholoogiline sündmus. See tähendab, et inimese psüühiline ja religioosne reaalsus kattuvad. Nii võib inimene kõnelda religioosses keeles siis, kui ta kannatab tundeelu raskuste, näiteks ebakindluse, üksinduse või hüljatuse tõttu. /…/ Religioosse ja psüühilise elu kattuvus tähendab hingehoidjale vähemalt kahte asja. Esiteks, oma religioossusest kõneldes jutustab aidatav samal ajal ka oma psüühilisest maailmast. /…/ Teiseks on hingehoidja väljakutse mõista, mida ütleb aidatava jutt oma tundeelust tema usuliste vajaduste kohta. /…/ Suutmaks  vestelda hingehoius loomulikult usulistest küsimustest, peab hingehoidja ise harjuma kõnelema teistega oma usuküsimustest.“ (Kettunen 2016, 119)

Mida tähendab see mõte, et hingehoidja peab harjuma rääkima oma usust? See tähendab kristliku usu aluste süvitsi tundmaõppimist, tugevat teoloogilist alust, aga sama oluliselt ka enesekohast Jeesuse Kristuse lohutava sõnumi taipamist, et see oleks osa hingehoidja enda mõtlemisest ja kogemusest, et see oleks isiklikult kogetud usk ja arm.

Kannatava inimese kõrval olemine, temaga viimsetel hetkedel kaasas käimine siinses maailmas, see nõuab hingehoidjalt empaatiat, oskust kuulata ka vaikust, hingejõudu, lootust ning usku Jeesuse  halastusse, lohutusse ja armastusse. Usku, et meie maine teekond on ajutine, ja kui Jumal kutsub meid tagasi enda juurde, oleks meil usaldus Tema tõotusse: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ (Jh 11:25)

Kasutatud kirjandus

Aalto, Kirsti (2010) Lein ja surm – Inimese kõrval. Koost. Kirsti Aalto, Raili Gothóni. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Aho, Matti (2010) Hingehoiu vahendid – Inimese kõrval. Koost. Kirsti Aalto, Raili Gothóni.  Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Gothoni, Raili (2010) Hingehoidlik tugi avahoolduses – Inimese kõrval. Koost. Kirsti Aalto, Raili Gothóni. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Kettunen, Paavo (2016) Aitav kohtumine I. Hingehoiu teoloogilised alused. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Kübler-Ross, Elisabeth (2012) Über den Tod und das Leben danach. Berlin: Verlag Die Silberschnur.

Pelkonen, Risto (2013) Surma väärikusest. Vana arsti mõtisklus – Hospiitsteenus surija toetajana. Toim. Kirsti Aalto. Tallinn: SA Vähihaigete toetusravi.

Piper, Hans-Christoph (1998) Einladung zum Gespräch. Themen der Seelsorge. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Saunders, Cicely; Clark, David (2006)  Cicely Saunders: Selected Writings 1958–2004. Oxford: Oxford University Press.

Sillaste, Pille (2017a) Vähivalu on alahinnatud. Med24. https://www.med24.ee/onkoloogia/aid-40855/pille-sillaste-vahivalu-on-alahinnatud

Sillaste, Pille (2017b) Pöördumatult haige peaks saama olla võimalikult kaua oma kodus. Med24 https://www.med24.ee/uudised/aid-41718/pille-sillaste-poordumatult-haige-peaks-saama-olla-voimalikult-kaua-oma-kodus.

Tillich, Paul (1954) Angst, Religion und Medizin – Der Mut zum sein. Stuttgart: Verlag Steingrüben.

Tillich, Paul (2017) Systematische Theologie I-II. Berlin: Walter de Gruyter.

[1] Inimeste nimed ja andmed on muudetud ning faktid modifitseeritud.

[2] Palliatiivne ravi kergendab raskest haigusest ja ravist tingitud vaevusi, näiteks valu, õhupuudust, väsimust, iiveldust jt. Palliatiivravi abil ei saa küll terveks raskest haigusest või pahaloomulisest kasvajast, aga raviga on võimalik enesetunnet oluliselt parandada. Palliatiivravi toetab haiguse ravi nii ravimitega kui ka hingelisi, vaimseid ja kehalisi vaevusi leevendavalt. Ka juhul, kui haigus pole ravitav, on oluline  sümptomeid leevendada, et elada pikemalt ja paremini. Seetõttu pakume palliatiivset ravi kogu haiguse vältel, sõltumata sellest, kas spetsiifiline haigusevastane ravi toimib või enam ei toimi. Palliatiivravi keskusesse kuuluvad valu- ja palliatiivse ravi arstid, onkoloog, õed-nõustajad, sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja hingehoidjad.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.