Käsivartele tätoveeritud pühakud ning püksisäärtele trükitud ristid. Perfomance, mis seisneb burka järkjärgulises lühenemises, mille suureks finaaliks on vaid tükike trikotaaži alasti kehal. Krutsifiks ehtimas jõule vaid tarbimispühaks pidava neiu kaelas. Muusikafestivalil meelemürkide all noorust nautiv neid, laubal bindi ning siredal säärel hennaga maalitud hamsa. Lady Gaga laulmas sellest, et loor on kõigest võimalus katta oma keha. Selle kõige kõrval endiselt püsiv pühadus ning sellega kaasnev doktriin.

Moodi ei seostata enam ammu pelgalt riideesemega, vaid selle kaudu on võimalik analüüsida ajalugu, indiviidi tõekspidamisi ning ühiskonnas toimuvat. Moodi  saab jagada meelevaldselt kaheks: igapäevane ready-to-wear mood ning haute couture ehk kõrgmood. Viimase tarbeks luuakse kunsti, kantavaid teoseid, mis tarbekunsti alaliigina annavad võimaluse jõuda inimestele lähemale. Kui uurida lähemalt 20. sajandi moeajalugu, siis on seal märgata kindlat tendentsi. Moelavadele jõudvate kollektsioonide algallikaks, inspiratsiooniks on noored tänaval. Nii antikonsumeristlike biitnikute kui mässumeelsete hipide meelisriideesemed leidsid koha moelavadel. Sealt algas edasi tee massideni. Nende noorte mässumeelsete mässumeelsus ei aidanud. Tarbimisühiskond on kogu oma täiega end sisse seadnud ning mõtted postmateriaalsest ühiskonnast tunduvad veel utoopilistena. Mida ütleb moetööstuses religiooni sümbolite ning religiooniga seotud rõivaste kasutamine meie zeitgeist’i kohta?

Moekunstnikud on ammutanud inspiratsiooni ajaloost, kultuurist, religioonist. Kuid neid kolme ei saa võtta eraldi, nad moodustavad kolmkõla. Eesti Rahva Muuseumis toimunud noorte moekunstnike show ENNE aluseks oli võetud Eesti rahvarõivas. Sirli Pohlak oli oma kollektsiooni alusmaterjalina kasutanud tanusid. Tanud on osa eesti rahva kultuuriloost ning väljend „tanu alla saama” on kasutusel veel tänagi. Traditsioonilise abielunaise juukseid katva peakatte kasutamine uuenduslikus võtmes on saanud vaid kiidusõnu. Eestlaste tanu ei ole aga seotud pühakirja ja kindlate õpetussõnadega. Kui kasutada inspiratsiooniallikana aga burkat, mis muuhulgas katab ka pead, siis muutub olukord. Õpetussõnade järgi riietumine tõmmatakse oma kontekstist välja ning asetatakse ebasobivatesse oludesse. Koraan ei nõua terve keha katmist, vaid õpetab, et naised peavad kandma sündsaid rõivaid. Riigipöörete tagajärjel on muudetud aga burkade kandmine kohustuslikuks. Nii on võimalus eristada endid ülejäänud maailmast, kuid veel enam tõmbab see piiri meeste ning naiste vahele. Ja kindlasti ei ole viimased need, kellel oleks võimalus ning õigus midagi muuta. Luues sellest midagi uut, siis tehakse pahameelt tervele inimgrupile. Häbistatakse midagi, mis on nende jaoks püha. Kui Karl Lagerfield 1994. aastal lõi Chaneli moemaja jaoks kleidi, millele oli trükitud lõik Koraanist, siis oli tulemuseks terve inimgrupi pahameel. Modelli jaoks, kes kleiti lavalaudadel kandis, tuli palgata ihukaitsja ning valmis tehtud kleidid tuli ära põletada. Lõik Koraanist põletati. Püha sõna oli trükitud kangale ning sellele pandi tuli otsa. Üsna paradoksaalne. Asi ehk polnudki niivõrd kleidis, vaid selles, et seda kandis paljastatud pea ning õlgadega naine. Kui Lagerfieldi kleit oleks raamitult näitusesaalis, siis oleksid kleidid jäänud ehk põletamata. Nimelt on moslemite seas populaarne püha sõna levitamiseks ning andumuse näitamiseks maalida koraanilõike seintele, valmistada vastavaid kleebised või trükkida see tekstiilile. Kleiti oleks võinud võtta vaid tekstiilina.

Kindlate rõivaste ning sümbolite äratuntav kasutamine on seotud hoiakuga. Avaldades midagi, mis ei ole pelgalt riietusese, vaid hõlmab endas inimgrupi uskumusi ja ajalugu, ei saa jääda neutraalseks. See tähendab, et mood on võimalus astuda dialoogi, visuaalselt edasi anda oma seisukoht. Seda laadi seisukohavõtt võib olla riskantsem kui jämedad väljaütlemised. Ajal, kui sõnade tähtsus hakkab oma rolli kaotama, on visuaalsus veel see, mis suudab liigutada. Tegu kaalub üles sõna, kuid eesmärk on sama. Kui võetakse seisukoht, siis eeldab see omakorda, et kunstnik on viinud end seonduvaga kurssi, sest moraalne vastutus eeldab teadlikkust. Seisukohavõtuga kaasneva vastutustunde saab jagada omakorda kaheks: vastuoluks ning kooskõlaks. Esimene võtab sümbolid või esemed ning esitab need visuaalsuse kõrval ka olulises dialoogivõtmes. Näiteks moekunstnik, kes loob provokatiivse trükiga hijab’e, et väljendada oma vastumeelsust. Nii on püha segatud millegagi, mis sellega kokku ei kuulu. Kooskõla väljendub aga sümbolite kasutamise puhtas esteetilisuses. Visuaal, mis ei protesteeri, vaid edastab ilu. Religioon, mida peetakse sama vanaks kui inimkonda, pakub kogu oma ümbritsevaga võimalust kasutada end suurepärase inspiratsiooniallikana.

Vastupidiselt eelnevale levis paar aastat tagasi noorte hulgas trend, kus palvehelmestele sarnanevaid plastmasskaelakeesid kombineeriti needistatud ristidega retuuspükstega. Rõivaid võeti vaid asjana – eirati taotluslikult nende tausta. Seda eelkõige poekettide poolt, kes nõudluse tõttu turule ristimärkidega tooteid paiskasid. Ignorantsus oli valdav noorte seas, skeptilised olid vanemad. Kui risti kasutamine ja kandmine tekitab lääne ühiskonnas kahtlusi, siis on sümboleid, mis kuuluvad kaugemate religioonide juurde ning mille tähtsust täielikult hoomata ei suudeta. Hinduismi sümbol om on meie kultuuriruumis saanud populaarseks käsivarre tätoveeringuks ning T-särgi prindiks. Selle tähendust üldjuhul teatakse, kuid ei usuta. Pelgalt teadmine ning sõnumiga rõiva kandmine teeb inimesest info edastaja, kuid mitte uskuja. Om omab idas suurt tähendust, see on universumi sümbol ja kokkuvõtlikult „mina”. Selle pühadus on võrdväärne meie kultuuriruumi ristiga. Kui moekunstnik loob millestki, milles ta näeb vaid vahendit, või kui tarbija kannab miskit, milles näeb vaid esteetilist sobivust, siis kas on õigus olla nende peale pahane? Teadmatusest sünnib kollektsioon või kasvõi ainult riideese, mis on pühaliku tähendusega. Kui hüpoteetiliselt looks usklik moelooja sama kollektsiooni või riideeseme, kas siis tähendus muutuks? Teadmatus versus tahtlikkus: tulemus on sama, kuid loomise põhjus erinev. Põhjuseni paraku alati ei jõuta. Konsekventsialism on seisukoht, mille järgi käitumise moraalne headus/õigsus või halbus/ebaõigsus tuleneb selle tagajärgedest. Lähtudes antud tagajärje-teooriast, oleks võimalik heaks kiita või maha laita mõlemad.

Milline on meie zeitgeist aastal 2018? Aastal, mil korraldatakse New Yorki kostüümiinstituudis näitus, mille eesmärgiks on arendada dialoogi, proovida panna inimesi mõistma ning vaatama avatud pilguga. Näituse teema on vastuoluline: „Heavenly Bodies: Fashion and the Catholic Imagination” (tõlkes „Taevalikud kehad: mood ja katoliiklik kujutlus/ettekujutlus/mõttekujutlus”). Näituse korraldamiseks kogutakse aga raha Met Galal, kus punasel vaibal kohtuvad kuulsamad A-klassi staarid ning välguvad fotograafide kaamerad. Kindlasti leidub neid, kellel paljastub mõni ebasünnis kehaosa ning avalikkuse tähelepanu püütakse aina kavalamate nippidega. Meie ajastuvaim on individualistlik. Vabas ühiskonnas, kus peaaegu kõik on võimalik, võetakse aina julgemaid seisukohti, millega kaasnevad peaaegu alati ohud. Lääne ühiskonna probleemide põhjuseks on juba keskajast saati nimetatud teadmatust. Individualistlikul ajavaimul tuleb laveerida oskuslikult erinevate tõekspidamiste vahel. Ta peab targalt otsustama, et mitte haavata oma käitumisega nii feministe, konservatiive kui loomakaitsjaid. Selle kõrval ka meeles hoidma püsima jäänud religiooni. Ta peab arvestama, et tegudel on tagajärjed ning nendega kaasneb vastutus. Kui usund annab sõrme, siis mõistlik oleks piirduda sellega. Pühadus peab säilima, kuid seda saavad säilitada need, kes hoolivad.

Lisette Sivard on Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 12. klassi õpilane. Ta võtab oma eluloo kokku järgnevalt: lasteaed-põhikool-gümnaasium-teadmatus. Sinna vahele mahuvad veel lisaks tantsutrenn-jooksurada-kunstikool. Olen tüdruk, kel meeldivad hulljulged ettevõtmised, veidrad hüpoteetilised olukorrad ja loovad inimesed. Armastan tarkust ja ilu.