Möödunud aasta lõpus avaldasin Tallinna Ülikooli kirjastuse sarjas Bibliotheca Antiqua uue tõlketeose, mis tutvustab muistse Mesopotaamia loitse nõiduse vastu. Tõlgitud on esimesel aastatuhandel e.m.a. käibel olnud kõige pikem seeria „Maqlû“ ja sellest tunduvalt lühem loitsukogumik „Needus, needus“. Tõlkimiseks andis otsustava tõuke „Maqlû“ seeria tekstikriitilise väljaande ilmumine 2015. aastal.[1] Rekonstrueeritud akadikeelne tekst on peaaegu täielik, aastakümneid kestnud professor Tzvi Abuschi filoloogiline töö osutus ideaalseks alusmaterjaliks. Olgu lisatud, et nõiduse ja maagiaga tegelevaid muistse Mesopotaamia tekste on säilinud väga palju, kõikvõimalike deemonite vastu võitlemisega tegelev kirjavara on erakordselt mahukas. Mesopotaamia maagiast oleks võimalik tõlkida palju rohkem seeriaid kui äsja ilmunud raamat sisaldab. See tekstivaramu oli mõeldud kasutamiseks Mesopotaamia preestritele, kes tegelesid puhastus-, ravi- ja tõrjerituaalidega.
Usk nõidusesse oli oluline igapäevaelu komponent muistses Mesopotaamias, kuid oma tähtsust pole see minetanud tänapäevalgi. Näiteid võiks tuua palju, kuid mainin ainult üht. Pärast raamatu ilmumist leidsin Google Scholari otsingumootori abil maailma lastekaitseorganisatsiooni UNICEF raporti aastast 2010, mis käsitleb nõiduses süüdistatud lapsi Sahaara kõrbest lõuna pool asuvas Aafrika osas.[2] Laste süüdistamine nõiduses on Aafrika selles piirkonnas kahjuks väga tavaline. Nõidussüüdistuse ohvriks langevad pahatihti lapsed, kes on kuidagi teistest erinevad – kellel on surnud üks või mõlemad vanemad, kellel on mingi füüsiline puue, kes on põdenud mõnd rasket haigust või kelle käitumine on ebatavaline. Võib muidugi arvata, et teistest erinevaid lapsi võidakse taga kiusata igal pool, kuid selles maailma piirkonnas ei suudeta seda ühegi sekkumisega piirata. Nõiduses süüdistatud lapsed heidetakse kogukonnast välja ja kui neid just ei tapeta, on nende tulevik igal juhul tume. Mida need inimesed peavad läbi elama, on kujuteldamatu.
Nõiduses süüdistatakse sageli ühiskonna nõrgemaid, ajast aega on süüdistusi rohkem esitatud naistele. Nõiduses süüdistatakse pahatihti vanemaid naisi. Näiteks kinnitab statistika Tansaaniast, et ajavahemikul 1998 kuni 2001 esitati süüdistus nõidumises 17,220 naisele, kellest 10% tapeti. Põhjapoolses Ghanas on u 5000 naist oma kodupaikadest ära aetud ja sunnitud elama nõidadele spetsiaalselt mõeldud paikades, nn „nõialaagrites“. Naiste nõiduses süüdistamine on levinud Paapua Uus-Guineas, Indias, Nepaalis ja Lõuna-Ameerikas Andide piirkonnas. Paljudes Aafrika riikides on nõidus traditsiooniliselt seadusega keelatud tegevus, taolised aegunud seadused on pärit Prantsuse või Briti koloniaalperioodist. Kõige rohkem on koloniaalperioodi seaduseid uuendanud Zimbabwe, kus 2006. aasta reformi järel keelustati ainult „kahjustav“ nõidus ning kriminaliseeriti „alusetud“ süüdistused nõidumises. Nõnda toetab seadusandlus paljudes Aafrika maades nõiduse kui sellise reaalseks pidamist.[3]
Nõidususkumuste uurimine on antropoloogia huviorbiidis olnud selle distsipliini algusest alates. Klassikaline monograafia selles vallas on Edward Evans-Pritchardi 1937. aastal ilmunud raamat azande nõiduse kohta Sudaanis.[4] Veel 1960ndatel uurisid antropoloogid Aafrika rahvaste nõidususkumusi tõsiselt, kuid seejärel hakkas levima arvamus, et usk nõidusesse peaks evolutsiooni käigus peagi ära kaduma. Selles osas antropoloogid eksisid, usk nõidusesse ei ole Aafrikas kuhugi kadunud. Nõidus on endiselt avaliku ja eraelu kindel komponent, mis puudutab nii rikkaid kui vaeseid ja kohaneb edukalt kõikide elu muutuste ja tehnoloogiliste uuendustega. Usk nõidusesse on elastne ja võtab ühiskonna arenedes edukalt uusi vorme. Sedasama võib täheldada ka muudes maailma vähem arenenud piirkondades, usk nõidusesse elab jõudsalt edasi. Kui veel sada aastat tagasi arvati, et nõidususk on „primitiivne“, siis selle täiendatud versioonid on kenasti käibel veel tänapäevalgi.
Muistse Mesopotaamia nõidusvastased loitsud tegelevad nõiduse tuvastamise ja tõrjumisega. Sellest paremini aru saamiseks tuleks mõista, miks inimesi nõiduses süüdistatakse. Kas need isikud, kes teisi nõidumises süüdistavad, mõistavad seda täht-tähelt ja ise usuvad nõidust? „Nõid“ võib olla käibel pelga sildistava sõnana, mille abil õiendatakse arveid poliitiliste ja majanduslike vastastega. Nõiaks nimetamine võib lihtsalt olla vahend, et teatavatest tülikatest isikutest vabaneda. Süüdistused nõidumises võivad mõnikord olla seotud ka teadvuse muutunud seisunditega, nt kuulsaid Salemi nõiaprotsesse seostatakse hallutsinatoorse mürgistusega, mille tekitas tungaltera. Seda kõike arvesse võttes jääb siiski küsimus, kuidas analüüsida selliseid olukordi, kui nõidust tõepoolest usutakse, st arvatakse, et keegi isik suudab teisi maagilisel viisil kahjustada.
Võib väita, et nõidusega seotud uskumused põhinevad maagilisel ideatsioonil. Sedalaadi mõtlemise mõõtmiseks on Wisconsini Ülikoolis välja töötatud küsimustik – The Magical Ideation Scale. Selle testi tegija kas nõustub või ei nõustu nt kergelt ebausklike väidetega, nagu „horoskoopidel on liiga tihti õigus selleks, et see võiks olla juhuslik“; või selgelt pettekujutluslike arusaamadega, nagu „mul on mõnikord tunne, et võõrad inimesed on minusse armunud“ või ka harilikuma paranoia väljendustega, nagu „ma olen mõnikord tundnud enese ümber kurjuse kohalolu“. Selle testi väited sisaldavad ideid, mis võivad tunduda religioossed, nt „ma olen mõelnud, kas surnute vaimud võivad mõjutada elavaid“; paranormaalseid mõtteid, nagu „ma võiksin õppida lugema teiste inimeste mõtteid, kui ma tahaksin“; või isegi ufoloogilisi kujutlusi: „valitsus keeldub meile rääkimast tõde lendavate taldrikute kohta“. Uurimused näitavad, et selles katses kõrgeid punktisummasid saanud üliõpilastel oli teistest enam skisotüüpilisi sümptomeid ning neil oli vähem punkte saanutega võrreldes suurem risk saada psühhootilisi kogemusi ja haigestuda psühhoosi.[5] Maagilistel uskumustel on seega seos psühhootilise mõtlemisega.
Nõidusesse uskumise jaoks on peale maagilise mõtlemise tarvis aktiveerida ka teatavad tähelepanumehhanismid. Teadlased, kes tegelevad kognitiivse religiooniteadusega, on uurimiseks välja pakkunud mõiste „hüperaktiivne agendituvastamise mehhanism“.[6] See lähtub evolutsioonilisest ideest, et ellujäämise seisukohalt on kindlasti kasulikum tundmatuid objekte pigem karta kui nende tehtud kahju hiljem kahetseda. Seetõttu võib mehhanism häälestuda kõrgele tundlikkusele, omistades oma ümbruskonnas aset leidvatele liikumistele ja objektidele agentsust ja kavatsuslikkust. Isegi kui inimene eksib, pidades ohutut objekti ohtlikuks – nt eemal seisvat kahtlast värvi kivi varitsevaks karuks – ei pea ta selle eksimuse pärast kahjulikke tagajärgi kannatama. Palju suurem kahju võib tekkida siis, kui ta karu peab kiviks. Sellepärast on hüperaktiivse agendituvastuse süsteem evolutsiooniliselt kasulik.
Inimliku mõtlemise ja käitumise seletamisel on viimastel aastatel palju toetust kogunud nn duaalse süsteemi teooria. Selle järgi on inimesele omane mõtelda kahel viisil – ühel, mis põhineb emotsioonidel ning ökoloogilisel ratsionaalsusel, ja teisel, mis põhineb normatiivsel mõistuslikkusel.[7] Esimene süsteem on kiire, tõhus ning võtab vähe energiat, kuna see mõtlemisprotsess on evolutsiooni käigus automatiseeritud ning toimub aju teadvustamata osas. Teine süsteem on ratsionaalne, teadlik, kuid seetõttu ka aeglane, raske ja töömahukas. Need kaks süsteemi „võitlevad“ inimese mõtlemise ja käitumise kontrolli üle. Esimene süsteem on omane ka loomadele, mõlemad kognitiivsed süsteemid esinevad ainult inimajus. Siiski on need kaks süsteemi inimese ajus sageli konfliktis. Inimesele ainuomane mõistuslik süsteem võib ratsionaliseerida otsuseid, mis tegelikult põhinevad esimesel, kiirel ja tõhusal ökoloogilisel ratsionaalsusel. Nõnda pole kindel, kui palju aju ratsionaalne osa inimese käitumist tegelikult kontrollib. Ilmselt toimub see olukordades, milles on rohkem aega mõtelda ja analüüsivõimet pingutada. Igapäevastes ja kiirust nõudvates mõtlemisprotsessides toetub aju sageli vabakäigus olevatele kiiretele mehhanismidele. Võib arvata, et usku nõidusesse toetab kiire ja emotsionaalne süsteem, mida vähene kooliharidus suudab omalt poolt põhjendada.
Inimese igapäevaseid suhteid oma liigikaaslastega reguleerib aju osa, mida nimetatakse „sotsiaalseks ajuks“. Sotsiaalse aju osas, mille võimeid kutsutakse summaarselt ka „vaimuteooriaks“, on inimestel erisugune võimekus. Tavalised vaimse võimekuse testid sotsiaalse aju võimekust ei mõõda. Sotsiaalne aju on intuitiivne ja kiire, selle aktiivsust on seetõttu isegi raske märgata. Sotsiaalse aju võib jagada väiksemateks osadeks ehk mooduliteks, mis tegelevad teadvustamatult ja tõhusal viisil teatavat laadi sotsiaalse info sisendiga. Need moodulid on välja arenenud evolutsiooni käigus. Autismiuurija Simon Baron-Cohen on jaganud sotsiaalse aju moodulid funktsiooni järgi neljaks komponendiks – 1) tegeleb silmade ja pilgu jälgimisega, 2) loeb kavatsusi ja kavatsuslikkust, 3) loob sotsiaalse ühistunde kaasinimesega või grupiga, 4) seob moodulitest tulevat informatsiooni suuremasse tervikusse.[8] Oluline on tõsiasi, et autismispektriga isikute puhul esineb sotsiaalse aju moodulite puhul mahajäämust nii kiiruses kui tõhususes.
Tulles tagasi ülal mainitud „hüperaktiivse agendituvastamise mehhanismi“ juurde, võib küsida, kuidas käituvad sotsiaalse aju moodulid, kui nende häälestus on mingil põhjusel ebatavaliselt kõrge. Need võiksid olla järgnevad: 1) pilgu ja silmade jälgimise modaalsus muutub pettekujutluseks, et keegi vaatab sind ja luurab sinu järel, isegi kui sellist isikut pole. Kõikjal maailmas on tuntud kurja silma uskumus, mis on nagu peremeheta pilk või omanikuta silm, kes teeb oma vaatamisega kahju. Hüperaktiivne pilgu tuvastamise mehhanism võib leida silma ka seal, kus seda pole. 2) Kavatsuste ja agentide tuvastamise hüperaktiivseks muutunud modaalsus paneb inimese uskuma, et teatavad isikud jälitavad teda halbade kavatsustega või luuravad tema järel. 3) Sotsiaalse grupikuuluvuse modaalsuse liigne aktiveerimine tekitab isikule uskumusi konspiratsioonidest, nõnda et kõik, mis maailmas toimub, võib olla kuskil kokku lepitud vandenõu. 4) Hüperaktiivsed moodulid muudavad maailma juhuslikud objektid isiku jaoks tähenduslikuks, nagu oleks keegi paigutanud asju selleks, et sellele isikule edasi anda teatavat sõnumit.[9]
Sotsiaalsete moodulite hüperaktiivseks muutumise tulemusena omistab isik vaimu elututele asjadele – sealhulgas ka surnud inimestele – ja annab rohkem tähendusi maailmale kui mõistlik oleks. Nõnda võidakse omistada kavatsusi ja eesmärke sellisel viisil, mis tekitab usu nõidusesse – agente ja halbu kavatsusi leitakse sealt, kus neid kuidagi olla ei saa. Soome kognitiivteadlaste hiljutise uuringu järgi usuvad inimesed, kes kipuvad omistama vaimu elututele asjadele või nähtustele, ka üleloomulikke nähtusi – st kalduvad maagilise ideatsiooni valdkonda. Selles nähtub korrelatsioon üleloomulikku uskumise ja vaimu omistamise valmiduse vahel asjadele ja nähtustele, nagu nt valgus, tuul, riided, lilled jne. Viimast nähtust nimetatakse mõnikord ka „antropomorfismiks“, st asjade mõistmist inimestena. Nt kui keegi ütleb „kivid tunnevad külma“, siis saab seda võtta ainult poeetilise väljendusena, faktiliselt pole sellel väitel mingit sisu. Tavaliselt seletatakse vaimu omistamise liigset valmidust sotsiaalse info häiritud töötlemisega – inimesed eksivad, kui omistavad asjadele vaimu. Teine võimalus seletada kalduvust liigselt vaimu omistada on, et nendel inimestel on isikute tajumisega kõik korras, kuid häiritud on arusaamine objektide maailmast, et nad on asjade maailma suhtes hajameelsed. Mentaalsuse omistamine asjadele viitab füüsiliste objektide kahjustatud tunnetusele. Isikud, kes omistavad asjadele vaimu ja kavatsusi, tegelevad liiga palju mentaalsustega, kuna nende kognitiivne profiil on selles suunas kaldu.[10]
Sellisel viisil võib sotsiaalne aju ja selle moodulid teha inimese nii targaks kui rumalaks. Sotsiaalne mõtlemine asjade valdkonnas paneb inimese küsima liigselt antropomorfseid küsimusi nagu „kas ookeanil on teadvus?“, „mida kukeseen meist tegelikult arvab?“ või „kas lehmadel/mägedel/metsadel on eesmärk?“ Samuti võidakse juurelda selle üle, kas teataval looduslikul katastroofil on mingi „mõte“, kas selle taga võib olla teatavate üleloomulike olendite paha plaan, vandenõu vms. Kavatsus ja eesmärgid eksisteerivad ainult inimlike olendite mentaalses maailmas, mis moodustab kogu ilmast ja loodusest väga väikese osa. Ohjeldamatult teleoloogiline mõtlemine pole looduse ja asjade suhtes adekvaatne, sest neil ei ole eesmärki. Nõidusesse uskumist võib seletada inimese kalduvusega liigselt omistada vaimu, kavatsusi ja eesmärke seal, kus neid ei ole. Seda tehakse „parem karta kui kahetseda“ ning „parim kaitse on rünnak“ põhimõtete järgi. Hüperaktiivsete sotsiaalsete moodulitega saab usku nõidusesse seletada, kui kellelegi või millelegi omistatakse üleloomulikke võimeid ning kurje mõtteid, plaane ja kavatsusi. Seda võidakse teha ka heas poeetilises keeles, nagu Babüloonia loitsud tunnistust annavad. Näiteks niimoodi (VII 162-169):
Loits. Koidikul mu käed on pestud,
ilus algus alaku minu jaoks,
südame heaolu, liha heaolu käigu mu kannul,
mida iganes ihaldan, saavutagu ma oma ihaldus,
unenägu, mida ma nägin, pöördugu mulle heaks,
ärgu lähenegu, ärgu liginegu mulle midagi kurja, mis ei ole hea,
minu nõia ja nõiatari eritised,
Ea, Šamaši, Marduki ja vürstinna Bēlet-ilî käsul! Loits lausumiseks.
[1] Abusch, Tzvi (2015) The Magical Ceremony Maqlû. Leiden: Brill.
[2] Cimpric, A. (2010) „Children Accused of Witchcraft: An anthropological study of contemporary practices in Africa“, UNICEF. Loe teksti siit.
[3] Mgbako, Chi Adanna; Glenn, Katherine (2011) „Witchcraft Accusations and Human Rights: Case Studies from Malawi“ – 43 George Washington International Law Review 389, lk 400.
[4] Evans-Pritchard, Edward E. (1937) Witchcraft, Oracles and Magic among the Azande. Oxford: Clarendon Press.
[5] Eckblad, M.; Chapman, L. J. (1983) „Magical ideation as an indicator of schizotypy” – Journal of Consulting and Clinical Psychology 51, 215–225.
[6] Hyperactive Agency Detection Device (HADD), vt Boyer, P. (2002) Religion Explained (London: Random House), ptk 4.
[7] Evans, Jonathan St. B. T. (2010) Thinking Twice: Two Minds in one Brain. New York: Oxford University Press.
[8] Baron-Cohen, S. (2001) Mindblindness: An Essay on Autism and Theory of Mind. Cambridge, MA: MIT Press.
[9] Badcock, Christopher R. (2009) The Imprinted Brain: How Genes Set the Balance Between Autism and Psychosis. London, Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers, ptk 4.
[10] Lindeman, Marjaana; Svedholm-Häkkinen, Annika M. (2016) „Does Poor Understanding of Physical World Predict Religious and Paranormal Beliefs?“ – Applied Cognitive Psychology 30/5, 736–742. DOI: 10.1002/acp.3248.
Amar Annus (1974), PhD, on Tartu ülikooli Lähis-Ida usundiloo dotsent.
