Esiletõstetud lood

Tartu rahu vaim. Kõne 2. veebruaril 1936.

Tartu rahu ei olnud harilik, igapäevane nähe, vaid midagi suurt, õilsat, otse uskumatut, üliinimlikku. Meie kõik, kes oleme vanas ja keskeas, mäletame oma isiklike kogemuste järgi väga hästi, nooremad teavad ajalooõpetuse ja ilukirjanduslikkude toodete kaudu meie Vabadussõja raskusi ja ohtusid, kus Eestil kui väikesel Taavetil tuli sõdida vägeva vaenlasega, enamlise Vene Koljat-sõjaväega. Samuti kui muistsel vana-seaduse ajal, seisis ka Eesti-Taavet oma püha õiguse eest, et saada peremeheks omas kodus, maa enese valitsejaks, elada iseseisva riigina siin päikese all omal vabal pinnal.

Vaenulised väed tahtsid meid jälle alla suruda võõraste valitsemise alla, kust meie olime saanud vabaks maailmasõja järel, meile taheti peale suruda sootuks teist ilmakorda, kui meie rahvas õigeks arvab. Säärases hiiglavõitluses meie jõud ei olnud suured. Vaenlase väed olid tugevad, nad said üle paljudest oma vastastest, nn valgete venelaste vägedest nii põhjas, lõunas, idas kui läänes, ja meie vabaduse kaitsmise lõpupäevil tulid nad kogu oma jõuga meie väikese, kuid teraskarastatud rahvaväe vastu. Viimast jõudu kokku võttes suutsime siiski vastu panna võimsatele vaenlase rünnakutele Narva müüride all.

Kuid iga sõja siht ei ole mitte taplus ise, küll aga võitluse kaudu parima võimaluse kindlustamine tänaste vaenlaste vahel rahus elamiseks soodsamais ja loomulikumais tingimusis. /—/ Oli vaja terve aasta ägedaid lahinguid, sangarlikke tegusid ja kannatusi, kuni lõpuks jõudis aeg, mil võidi tõsiselt asuda rahulaua taha, saavutama kokkuleppeid sõjategevuse lõpetamiseks ja uute vahekordade määramiseks.

5. dets. 1919. a. astus Tartus kokku Eesti-Vene lõplik rahukonverents. See ei pannud aga veel seisma verevalamist, sest rahuläbirääkimiste algus ei tähendanud meil, nagu see muidu tavaline, sõjategevuse seismapanekut. Riigijuhid said väga hästi aru võitluste raskustest, nad hoidusid liialdatud nõudmiste ülesseadmisest ja tegid kõiki mõistlikke järeleandmisi vaenlasega kokkuleppe saavutamiseks. Kuid meie vastaste nõudmised olid esialgu sedavõrd kaugeulatuslikud, et meil oli võimata neid vastu võtta. Nii nõudsid venelased alguses, et Vene-Eesti piirijoon peaks minema Kunda lahest Peipsi loodenurgani, Rannapungerjani, seega soovides Venele kogu s. o. rikast põlevkivi kaevanduste maa-ala ja vabrikute linna Narvat. Lõunas pidi Venele jääma kogu Petserimaa, mis äsja meie vägede poolt oli vabastatud vaenlase käest. Oli vaja veel pikki läbirääkimisi, oli eriti vaja kangelaslahinguid Narva rindel, kuni vaenlane nägi, et sääraste ebaõiglaste nõudmiste läbiviimist ei saa ta teostada ei jõuga lahinguväljal ega tingides rahu-laua taga.

Meie kõikide soov oli lõpetada verevalamist nii pea, kui võimalik. Ja tõesti näiski, et õnnestub leida ühist keelt vaherahu saavutamiseks jõulu laupäeval, kus läbirääkimised olid eriti hoogsad. Konverentsi koosolekud venisid kaugele üle poolöö, kesköine Tallinna rong peatati isegi neljaks tunniks rahudelegatsiooni liikmete ootel. Kuid meie tolleaegsete vaenlaste esindajate nõudmised, et Eesti väed peaksid lahkuma Narvast, ja kümne-kilomeetrine riba siinpool Narva jõge peab jääma alatiseks neutraliseerituks ehk kaitseta, osutusid vastuvõtmatuks, ning pärast jõule algas sõjategevus uue hooga.

Alles peale Vene uue rünnaku tagasitõrjumist Narva rindel saavutati vana-aasta viimasel päeval kokkulepe ka Tartu rahulaua taga vaherahu kohta, ja 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 lakkas sõjaline tegevus Eesti ja Vene vahel. Seda hetke mälestame armsaks saanud kombe järele igal aastal kaheminutilise üldise leinaseisakuga, tuletades meelde neid meie isasid, vendi ja poegi, kes andsid oma suurima vara, oma elu, suurima armastuse tähena oma isamaa õnne ja vabaduse eest. Kuid ka peale selle oli vaja veel terve kuu väsitavaid ja pinevaid läbirääkimisi, kuni juba sedavõrd kokku lepiti, et pühapäeval, 1. veebr. 1920, loodeti alla kirjutada lõplikule rahulepingule. Kuid ka see lootus äpardus, sest kokku tulles kell 8 õhtul Aia tänaval, endises Riigikohtu, nüüd Ringkonnakohtu saali valmistrükitud rahulepingu tekstile allakirjutamiseks, selgus, et meie vastased nõudsid mõningaid muudatusi rahulepingu lisakokkulepetes. Lepingu allakirjutamise asemel pidid delegatsioonid avama läbirääkimisi, kus aga kokkulepe saavutati võrdlemisi pea.

Ajanäitaja osuti oli aga vahepeal edasi nihkunud, ja oli kätte jõudnud juba 2. veebruar, kui viimaks kell 3 öösel alla kirjutati Eesti-Vene rahuleping. Suur ja pinev Eesti rahva võitlus oma iseseisvuse ja vabaduse eest oli leidnud oma väärika tunnustuse rahulepingu sõnades, kus lausutakse, et „lõpeb lepinguosaliste vahel sõjaseisukord“ ja Venemaa tunnustab „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud nii riigiõigusliku korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu“.

Uue päeva esimesel tunnil allakirjutatud rahuleping tähendas Eesti rahvale uut, paremat tulevikku, mattis maha kõik mineviku mure ja ülekohtu. Õigusega tähendas vaikselt rahudelegatsiooni juhataja [Jaan Poska] meile, oma kaaslastele, rahulaua taga: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 a. kestel, sest täna esimest korda määrab Eesti rahvas ise oma tulevikku vabalt lepingus oma endise valitsejariigiga.“ /—/ Eesti rahuleping oli esimene pääsukene Ida-Euroopas rahu jaluleseadmisel ja selles on temal määratu üldajalooline tähtsus. /—/ Ta on meie riigi ja rahva sõltumatuse ja vabaduse rahvusvaheline Suur Kiri, magna charta.

 

Kõne oli peetud Tartu rahu sõlmimise piduliku mälestamise puhul 2. veebruaril 1936. Ilmus ajalehes Postimees 3. veebruaril 1936.

Ants Piip (1884–1942) oli eesti õigusteadlane ja poliitik, oli 1920. aastal Eesti delegatsiooni liige Tartu rahu läbirääkimistel, 1920. aastal peaminister ja 1921. aastal riigivanem, 1921-1922, 1925-1926, 1933 ja 1939-1940 välisminister. 1917-1918 oli Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1923 I Riigikogu ja 1938-1940 Riigivolikogu liige. Aastaid Tartu Ülikooli professor. Hukati 1. oktoobril 1942 Nõrobi vanglas.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English