Metsise evangeelium – resonants on võimalik

„Ühel selgel ööl tõuseb Välgi metsade taga laiuvatest Selgise mägedest lendu tohutute tiibadega metsis, silmade asemel valged sõstrad, ja lendab otse taevasse, nokas eestlaste sõnastamata igatsused. See mütoloogiline lind ühendab meie teadvuse kõrgemate maailmadega, lülitab inimese eksirännakud universumis hargnevasse maagilisse võrgustikku” (Valdur Mikita, Lingvistiline mets, Grenader, 2013, 202).

Neid Valdur Mikita poeetilisi lauseid võiks nimetada metsise evangeeliumiks. Rõõmsaks sõnumiks, et meie maailmasuhe kätkeb endas midagi rohkemat, kui oleme harjunud mõtlema; et me ei ole üksi külmas ja vaenulikult vaikivas – või meie poolt täis räägitud – maailmas, vaid et loodus ja universum on meiega dialoogis. Et võimalik on resonants.

Järgnevas tahan seda sõnumit avada kahe nurga alt: nii üldinimlikus kui Eestiga seotud plaanis. Mihkel Kunnus osutab õigusega ühes Mikita arvustuses, et kuigi Mikita teemaks on esmapilgul eestlus ja Eesti, hõlmab see palju enamat (Mihkel Kunnus, „Geniaalne, Watson!“ – Sirp 13.03.2014). Nii alustan universaalsega ja haaran seejärel Mikita etnofiltri järele. Viimase puhul on oluline näha, et rahvuslik identiteediloome, mida Mikita pakub, on ühtlasi mitte-identiteet, destabiliseeriv ja transformeeriv kogemus, „eimiski” kui imesid täis võlumaa. Rahvuslik identiteet ei ole valmis kaanon või doktriin (midagi, mida ta kahtlustab kristluse puhul), vaid kreatiivne mängulisus, taksonoomiline pillerkaar, sõnastamata igatsused metsise noka vahel.

„Mõistuse teine” ja selle päästmine

Mikita mõtlemine paigutub modernsuse keerdkäikude pingevälja. Ta osaleb päästekomandos, mille eestvõitlejad on olnud näiteks Goethe (maailm on värviline!) või lähemast minevikust filosoof Max Scheler (kõige olulisem on südame loogika!). Nii värve kui emotsioone võib näha „mõistuse teise” (Schelling) epifaaniana maailmas, mis buldogi kombel on ennast kinni hammustanud ratsionalistlikusse mõistusekäsitlusse.

Õhtumaa arengut on tihti nähtud pideva ratsionaliseerimise, moderniseerumise ja tsiviliseerumise võidukäiguna. Kõrgelt hinnatud on lõputu mõõtmine ja formaliseerimine, klassifitseerimine ja distsiplineerimine, asjastamine ja tehnifitseermine, korrastamine ja üldistamine. Max Weber nägi selles arengus maailma „lummusest vabastamist“. Aga täiesti korras tuba ei pruugi olla enam õdus ja kõnekas, vaid võib viidata hoopis depressioonile. Midagi väärtuslikku sai ehk koristamise käigus suure hooga kolikambrisse tassitud? Selles kolikambris tuulab ringi ka Mikita.

Mõistuse teine osutab usalduse kriisile valgustusliku ja ülioptimistliku hoiaku suhtes mõistusesse ja progressi. Eriti mõistuse instrumentaalse kuju ühekülgne profileerimine jättis inimese elu suurte küsimuste osas tühjade pihkudega. Spengler märkis süngelt, et inseneridest on saanud uued preestrid, kes pakuvad masinate kaudu lunastust. Mõistuse teine osutab aga kõigele sellele, mille mõistus on oma instrumentaalse karjääri jooksul alla surunud: loodusele, ihule, meeltele, tunnetele, aimdustele, müüdile, unenäole, fantaasiale. Manades esile mõistuse teist – eriti loovust ja loodust –, näeb Mikita uue preestrina mitte inseneri, vaid metsavahti.

Mikita päästeoperatsioon – mõistusekeskse identiteediloogika metsikustamine

Tõepoolest: mõistuse stiliseerimine inimese määratluseks ja sellega seotud allutav-korrastav maailmasuhe põhineb valikul, mida tihti ei teadvustata. Eriti jõuliselt väljendub anastava ja ülemäärasusse kalduva mõistuse kriitika hilismodernse mõttesuuna puhul, mille tähed on Lyotard, Foucault, Rorty ja Mikita poolt armastatud Derrida.

Modernismi mõistusekeskse identiteediloogika destabiliseerimise evergreen-näitena on ikka veel tabav Borgese tõenäoliselt fiktiivne Hiina loomade taksonoomia, mis oli Foucault’ jaoks oluliseks ärgituseks: a) keisrile kuuluvad, b) palsameeritud, c) taltsutatud, d) piimapõrsad, e) sireenid, f) muinasjutulised, g) hulkuvad koerad, h) käesolevasse klassifikatsiooni kuuluvad, i) kes mürgeldavad nagu hullud, j) loendamatud, k) joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga, l) et cetera, m) kes on äsja lõhkunud kannu, n) kes eemalt paistavad kärbeste moodi (Michel Foucault, Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogiast, Varrak, 2015, 7).

Ka Mikita metsik mõtlemine lõhub harjumuspäraseid kordi ja hierarhiaid – tõeliselt väärtuslik meeletaju on meeli segaselt põimiv sünesteesia ja need, kes on väheke „metsa poole”, on justnimelt õige joone peal (vrd Foucault’ hulluse rehabilitatsiooniga). Mikita peadpööritav inimesemääratlus kõneleb sarnast keelt: „Inimene on muinasjutuline olevus, kes on loodud tähetolmust, tuuleõhust, ookeaniveest, kividest, mikroobidest, seentest, rohukõrtest, hiirtest, jumalasõnast, Lermontovi surematutest värssidest, kvantmehaanikast, armastusest, parasiitidest, praekartulitest, kaladest, emakeelest, kurbusest, kirest, unenägudest, ilumeelest, kättemaksuhimust, viirastustest, aritmeetikast, huumorimeelest, närvirakkudest ja lõputust igatsusest irratsionaalsete asjade järele” (Mikita, Lingvistiline mets, 117–118).

Heterotoopiad ja vaimsed praktikad

Mikita päästeoperatsiooni teeb paeluvaks selle praktiline ja käegakatsutav konkreetsus, tema (hetero)topograafiline tundlikkus ja terav silm vaimsete praktikate suhtes. Nende otsesemaks taustaks on moderniseerumise tänapäevased väljakutsed: globaliseerumine, elu- ja ühiskonnaprotsesside kiirenemine, lineaarne edu- ja turuloogika, panoptiline läbipaistvus, ahistustunne tähendusi ületootvas ja ühtlasi nivelleerivas meediakultuuris. Kõik „teine” ja „võõras” lihvitakse siledaks, et stabiliseerida ja kiirendada süsteemi kasvu- ja identiteediloogikat. Nii tundub, et inimene muutub masinavärgi funktsionaalseks osaks ja põleb mingi hetk lihtsalt läbi.

Globaalsele läbipaistvusele ja kiirenemisele asetab Mikita vastu teistmoodi kohad – veidi saladuslikud ja iselaadi ajatundega heterotoopiad – ning vaimsed, võõrandumist ravivad praktikad. Eriti mets, suvekodu, taluõu ja saun on Mikita jaoks paigad, kus inimene võib kogeda resonantsi iseenda, looduse ja universumiga. Esimene heterotoopia meister oli juba mainitud Foucault, kes huvitaval kombel nimetas ka ise – mitmete teiste asjade seas – heterotoopiatena suvilat ja (skandinaavia) sauna.

Aga ka vaimsete praktikate osas on Mikita tolle urbaanse, ent hingelt dionüüsosliku prantslase mõttesugulane. Mikita avab tundlikul moel metsikuid praktikaid nagu seenelkäik, rattasõit või sõrmedega õhku maalimine. Foucault oli materiaalse sisu osas ettevaatlikum ja hoidus konkreetsete enesehoole (souci de soi) praktikate kiitmisest või soovitamisest – ja tõepoolest, paljud eestlased tunnevad end täna paremini joogatunnis kui seenemetsas. Kui see oleks aga võimalik olnud, oleks Foucault antiikse kreeka-rooma elukunsti kõrval kindlasti kasutanud inspiratsioonina ka Mikita metsaharjutusi.

Et Mikita ei taha näha heterotoopiana kirikut ega seosta vaimseid praktikaid kristlusega, osutab probleemile, mis vajaks eraldi käsitlust. Kristluse mõistmine „valmis” kaanoni või õpetusena on vildakas, kuigi sellist muljet aitavad vahel luua ka kiriku esindajad ise. Ka haakub kristlik kujutlus Jumala väe ja vaimu kohalolust looduses ja universumis (uus)animistlike hoiakutega. Dünaamilisem nägemus kristlusest ja kristluse-kultuuri põimumisest oleks ehk muutnud ka Mikita vaatenurki ja etnopoeetilist müüdiloomet (vt Valdur Mikita, Kukeseente kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas, Välgi metsad, 2017, 109–112, 117; vrd siiski dünaamilist põimingut lk 38).

Ussiauk unistuste Eestisse

Mikita missiooni eripära ongi selge etnofookus, heterotoopiate ja metsikute praktikate põimimine konkreetse maa ja rahvaga. Eestlane või läänemeresoomlane on Mikita jaoks mõistuse teine, perifeerse teadvuse meister, salapärane kukeseen, kes on keeldunud metsast välja tulemast. Eesti Vabariigi sünnipäeval võtab küllap nii mõnigi kätte Mikita armastuskirjad Eestile ja naudib rohkeid ülivõrdeid seoses meie looduse, keele ja pärimusega. Romantik Eichendorff luuletas võlusõnast, mille tabamisel maailm meie ümber laulma ärkab. Tõepoolest, ka Mikitat lugedes võivad Eestimaa mets, meri ja taevas – ja isegi muidu morni näoga või tülli kiskuvad kaasmaalased – võimsalt helisema ja laulma hakata.

Mikita rahvuslik mütopoeesia ei ole siiski natsionalistlik ja konservatistlik ideoloogia, mis rahvust jäigalt ontologiseeriks või essentsialiseeriks. Vastupidi: Mikita on avatud ja dünaamiline. Eesti ja läänemere kultuur on eelkõige avastuslik, loominguline, loodusega seotud seisundiloome. See on peadpööritav segu, lõputu kohanemine ja laen. Eesti kultuur ja mõtteilm on „salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis sööstavad siia-sinna nagu parv kärmeid pisikesi linde” (Mikita, Lingvistiline mets, 7). Derrida on Lévi-Straussi najal kirjeldanud müütide isepära – neil puudub absoluutne kese, subjekt või autor, privilegeeritud referents ja absoluutne ühtsus ning allikas. Sarnaselt avatuks ja brikolaažina mänguliseks jääb suuresti ka Mikita müüdiloome.

„Eesti kultuur on … irreaalne substants kusagil metsiku looduse või kauge muinasaja piiril, mille külge inimene ennast haagib, et siis vägevat sõitu teha” (Mikita, Lingvistiline mets, 176). See koosneb „justkui eimillestki”, mis ometi on imesid täis võlumaa. Ussiauk unistuste Eestisse võib olla kohisev puulatv, emakeele metsikud äärealad, hingetuks lööv leil, samblas peituv reibas kukeseen. Ja järsku kõneleb meiega terve ajalugu ja universum. Resonants on võimalik!

Kas Mikita metsad vajavad mõistuse kirvest?

Tänaseks on paljud taibanud, et mõistuse poolt tõrjutu pole midagi irratsionaalset ja kaootilist, mida peaks lõputult alla suruma. Loodus, tunded ja müüdid on (taas)avastatud valdkondadena, millel on oma ratsionaalsus või loogika. Siiski – veel Walter Benjamin, mitmekesine mõtleja ja kriitilise ühiskonnateooria inspireerija, kirjutas seoses müüdiga: „Urbaniseerida paikasid, kus seni vohab vaid hullus. Edasi tungida mõistuse lihvitud kirvega ja seda paremale või vasakule vaatamata, et mitte langeda õuduse kätte, mis meelitab ürgmetsa sügavusest” (Walter Benjamin, Das Passagen-Werk, Bd. I/II, Frankfurt, 1983, 570–571). Kas Mikita maagilised metsad vajavad urbaniseerimist, mõistuse lihvitud kirvest? – Ei vaja ja vajavad ka.

Ei vaja, sest Mikita mütopoeesia on iseennast tühistava ja vedeldava toimega. Iroonia, grotesk, huumor, hüperboolid ja sõnastamatu „eimiski” täidavad Mikita loomingus tõhusa enesekriitika rolli. Teiseks aga põimib Mikita müütiline identiteediloome selgelt kokku eesti rahva Euroopa ja läänemeresoome pooluse. See loob müüdi sees justkui polümüütilise võimude lahususe, kus erinevad jõujooned üksteist kriitiliselt tasakaalus hoiavad. Need kaks tendentsi aitavad maandada probleeme, mis on seotud müüdi jutustava, monoloogilise eneselegitimatsiooniga. Nii peaksid need aitama näiteks vältida, et ussiauguna unistuste Eestisse võidakse näha natsionalistliku partei peakontorit.

Vajavad, sest nagu ka Hasso Krull märgib, ei ole Mikita siiski väärkasutuse eest kaitstud (Hasso Krull, „Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku“ – Vikerkaar, nr 10/11, 2013). Tollest tegelikult Anti-Mikitast annab märku nii Meelis Oidsalu arvustus, mis näeb Mikitas ohjeldamatut rahvusideoloogilist pöörasust, aga tendentsina ka Mihkel Mutt, kes stiliseerib Eesti suureks ideeks rahva alalhoiuinstinkti ja Mikita riikliku propagandatalituse eestvõitlejaks (Meelis Oidsalu, „Mikiga või Mikita“, Nihilist, 18.06.2014; Mihkel Mutt, „Anti-Mikita ehk Eesti suur idee hüüab näkku igal tänavanurgal“ – Postimees, 01.02.2018). Nii jääb varju, et Eesti suur idee on ka iga inimese väärikus, õigused ja heaolu. Taoliste tendentside vältimiseks vajab Mikita müüt logos’t – dialoogilist, diskursiivset, analüütilist ja enesekriitilist distantsi võimaldavat mõistusekasutust. Mõistuse kirvest ei pea pelgama – see ei ole ammu enam enesekeskne allutaja, vaid ammutab elujõudu justnimelt ka sellest, mida ta varasemalt välistas.

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Kopenhaageni ülikooli süstemaatilise teoloogia ja meditsiinieetika järeldoktor.