Tänase paastu- ja meeleparandusaja esimese pühapäeva keskmes seisab Jeesus kui kiusatuste võitja, kelle kohta Kirjas heebrealastele öeldakse: „Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.“ (Hb 2:17–18)

Pole teada, kes oli selle Uue Testamendi ühe sõnaosavama ja viimistletuma kirja autor – kas Paulus, Barnabas, Priscilla või keegi muu, nagu pole ka teada see, kuhu see läkitatud oli – kas Rooma, Jeruusalemma või Korintosesse. Küll aga on teada, et see oli – nagu nimigi ütleb – suunatud heebrealastele, juudi-kristlastele. Ja seda esimese kristliku sajandi keskpaigas, mil kristlastele said osaks mitmed katsumused ja nii mõnedki olid valmis oma usust taganema ja taas judaismi pöörduma. Oma tuumas vägagi jutlust meenutava kirja autor kinnitab kogudusele, et „Varasem käsk tühistatakse, […] asemele tuuakse aga hoopis parem lootus, mille kaudu me võime saada Jumala ligi.“ (Hb 7:18).

Ja selleks lootuseks on Jeesus – Jumala poeg ja ainus ülempreester, ainus vahendaja inimese ja Jumala vahel. Mitte mingi ingellik, reaalsuskauge olend, vaid keegi, kes on nelikümmend päeva kiusajaga kõrbes silmitsi seisnud ja seetõttu võimeline aitama neid, keda kiusatakse ehk meid kõiki.

Sest nagu ütleb Koguja: „Ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu.“ (Kg 7:20). Ja siinkohal poleks midagi lihtsamat, kui lugeda ette näiteks James Joyce raamatus „Kunstniku noorpõlveportree“ sisalduv värvikas jutlus patu tasuks olevatest piinadest nagu kaotuspiin, südametunnistuse piin, ekstensiivsuspiin, intensiivsuspiin. Kuid ehk piisab sellestki, kui noppida sealt välja mõte, mille kohaselt tulenevad meie üleastumised korraga nii järeleandmisest oma loomuse kihkudele kui ka ära pööramisest kõrgema loomuse nõuandest, kõigest puhtast ja pühast. See on kaugenemine Loojast.

Kiusamine (kr peirazo; hbr nisa) ehk proovile panemine, läbikatsumine, ahvatlemine, on osa meie elust, osa meist endist. See on midagi, mis tuleb meist. Nagu ütleb pühakirigi: „Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.“ (Jk 1:13–14).

Või kui mõelda Pauluse Esimesele kirjale korintlastele, siis on katsumused nagu rätsepaülikond, igaühel tema mõõtude järgi, sest: „Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1Kor 10:13).

Uue Testamendi osaks olevate kirjade kirjutamisega samal ajal oli väljakujunemise järgus ka rabiinlik judaism, mille kohaselt inimeses on korraga nii hea tung (hbr jétser hatóv) kui ka kuri tung (hbr jétser hará), piltlikult öeldes inglike ja kuradike, kes inimese õlgadel istuvad. Kuri tung aga ei ole iseenesest kuri või nagu juudi õpetlased on öelnud: „Kui poleks kurja tungi, siis keegi ei ehitaks maja, keegi ei abielluks, keegi ei saaks lapsi ega teeks äri“.

Kui hea tung on suunatud meist väljapoole, tegema midagi, millest kasvab kasu teistele, siis kuri tung keskendub meie egole ja selle upitamisele. See on sisehääl, mis ajendab meid midagi taunitut tegema või midagi head tegemata jätma. Hääl, mis ütleb õunaraksus käies: „Ma võin seda teha küll, keegi ju ei näe“ või abivajajat nähes „Küll keegi teine aitab“.  Kuri tung või siis kiusatus muutub ohtlikuks siis, kui talle oma elus liialt ruumi ja voli anda, kui talle liialt järele anda: nii saab elu nautimisest liialdus, võime kasumit teenida muutub ahnuseks, eneseväärikus upsakuseks jne. Inimesel on vabadus nende kahe tungi vahel otsustada, nagu tal lasub ka oma otsusest tulenev vastutus. Sageli on meil aga raske märgata, kui lähedal oleme libastumisele.

Mida siis teha? Kõikjal ja kõiges komistuskive näha oleks paranoiline. Kiusatust väevõimuga alla suruda on sama, kui murda pliiats pooleks: ühe asemel on nüüd kaks juppi, millega kirjutada.

Luther on öelnud: „Sa ei saa keelata lindudel üle oma pea lennata, kuid saad hoiduda sellest, et nad sulle pesa pähe ei ehitaks.“  Selleks aga tuleb meil meie pea kohal tiirutavatest lindudest teadlik olla. Kui Jeesus tervendas pimeda Bartimeuse, siis ta ju teadis, mis tollel viga on. Selleks, et tervendamine saaks toimuda, pidi Bartimeus ise esmalt sõnastama selle, millest ta soovis paraneda.

Kui üritada midagi jõuga muuta või sundida end millestki loobuma, on see raske: keelatud vili muutub üha magusamaks ja inimmeel üha leidlikumaks, leidmaks endale vabandusi selleks üheks, „veel viimaseks“ korraks. Selline loobumine sunnib keskenduma „kaotusele“, ilmajäämisele. Kuid palju kergem on loobumine millegi või kellegi nimel, millegi või kellegi hüvanguks, mõnd  suuremat eesmärki silme ees pidades. Loobuda ja seeläbi leida midagi palju enamat. Loobuda näiteks kallima, lapse või sõbraga koos olles oma nutitelefoni piilumast ning tõepoolest kuulata ja silmast silma vestelda.

Kiusatus ahvatleb meid eemale meie tegelikust olemusest, puhtusest ja pühadusest. Meie ülesanne ja vastutus on enda juurde tagasi jõuda, eneses selgust luua. Teha loobumise läbi eneses ruumi sellele, mis meid tõeliselt täidab. Tabada ära oma kutsumus, oma maailmas olemise eesmärk ja ülesanne, mis aitab meil vahet teha olulisel ja ebaolulisel, heal ja kurjal.

Ja paastuaeg võiks olla just selline enesesse vaatamise ja süüvimise aeg, oma meele uuendamise ja seeläbi võib-olla isegi elu muutmise aeg. See võib tunduda keeruline või isegi ületamatult raske, kuid ei maksa unustada, et Jumala abiga on see võimalik. Sellele osutab ka tänase pühapäeva ladinakeelne nimetus Invocavit (Ta hüüab mind appi), mille aluseks on psalm 91, kus on öeldud: „Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.“ (Ps 91:15).

Kui me oleme kogenud kannatusi ja kiusamist, aga ka abi neis kannatusis, saame ka meie ise olla oma õpetaja Jeesuse sarnased ja aidata neid keda kiusatakse. Nii nagu on kirjutatud Jesaja raamatus: „Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?  Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle.“ (Js 58:6–8).

Ilmugu sel paastuajal siis me valgus!

Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.