Bingeni Hildegard (1098–1179) on kahtlemata keskaegse õhtumaa üks silmapaistvamaid naisi. Tema austavatele tiitlitele Reini sibüll ja prophetissa teutonica, mis rõhutavad Hildegardi jumalikku kuulutaja-andi lisandus 2012. aastal veel üks eriti väärikas, kui paavst Benedictus XVI nimetas ta kiriku doktoriks, tunnustades nii ametlikult Hildegardi sõnumi aegu ja ajastuid ületavat iseloomu. Kas ja kuivõrd Hildegard ka tänapäeva inimest kõnetada suudab, võib eesti lugeja nüüd ise otsustada, sest Tallinna Ülikooli Kirjastuses on ilmunud tõlkevalik tema laialdasest kirjavahetusest.
Hildegardi kirjad võimaldavad kõige vahetumat vaadet selle mitmekülgse naise elule. Küllap vahetumatki kui tema peateosed, kolm mahukat raamatut, kus suurejooneliste allegooriliste nägemuste najal selgitatakse kristlikku loomis- ja lunastuslugu, inimhinge võitlust patu ja pahedega ning jumalikku loomiskorda, mis ilmneb kõikjal loodus ja peegeldab vaimseid tõdesid. Nendesamade teemade kokkuvõtlikke kajastusi võib leida ka Hildegardi kirjades. Nii on kirjavahetus muuhulgas hea sissejuhatus tema maailmapilti, lisaks sellele, et võimaldab ligi kolmekümne aasta vältel kaasa elada Hildegardi elu keerdkäikudele, enesemõistmise arengule, kiindumustele ning vastuoludelegi. Näeme, kuidas 40 aastat klausuuris elanud tundmatust benediktiini nunnast saab üha enam maailma asjades kaasa rääkiv julge naine. Näeme, kuidas Hildegardi kui Jumala prohveti kuulsus levib ja kuidas kaugemalt ja lähemalt saabub kirju küll eestpalvesoovide, küll teoloogiliste, küll hingehoidlike küsimustega. Hildegardi korrespondentide seas on vaimulikke ja ilmalikke võimukandjaid alates paavstidest ja kuningatest, piiskoppe ja peapiiskoppe, kloostriülemaid, preestreid, munki ja nunnasid ning mõlemast soost ilmikuid. Hildegardi kirjavahetuse maht (ligikaudu pooltuhat kirja, sh nii tema enda kirjutatud kui ka talle saadetud) on võrreldav tema ajastu suurimate kirjakorpustega, koguni Clairvaux’ Bernardi omaga.
Nii on Hildegardi kirjavahetus ka suurepärane näide ajastu kirjade stiilist ja teemadest. 12. sajand on epistolaarstiili õitseaeg, mil kirjadest sai üha enam kirjaliku eneseväljenduse põhiline vorm. Lisaks sellele peeti kirju üldse spetsiifiliselt kristlikuks žanriks, mille eeskujudeks olid Uue Testamendi kirjad. Kiri oli avalik žanr, kirja kirjutaja arvestas peaaegu alati võimalusega, et seda loeb rohkem kui üks inimene. Kloostrites loeti ka erakirju sageli avalikult, neid imetleti ja saadeti isegi edasi. Seepärast on ka tavalised sõnumid sageli kirjanduslikud ja kompositsioonilised meistriteosed. Väljapaistvate isikute kirju koondati kogumikesse juba nende eluajal ning väärtustati samamoodi teiste kirjanduslike žanritega. Hildegardki oli sellest hästi teadlik, nimetades oma kirjavahetust „vastusteks ja manitsusteks paljudele tähtsatele ja vähemtähtsatele inimestele“ ning paigutades selle oma muude kirjatöödega ühte ritta.
Ometi on Hildegardi kirjutatud kirjadel väga isikupärane pitser. Peaaegu alati on neis mingil kujul viide nägemusele. Ja eks see oligi üks peamisi põhjusi, miks Hildegardile kirjutati: et saada mingisugustki isiklikku sõnumit jumalikust allikast, millele Hildegardil kui Jumala prohvetil oli ainukordne ligipääs. „Sõnad, mida ma räägin, ei pärine minult eneselt või mõnelt teiselt inimeselt, vaid ma annan nad edasi nii, nagu olen nad taevases nägemuses saanud,“ kirjutab Hildegard Gembloux’ mungale Wibertile, kes pärib tema nägija-anni üksikasjade kohta. Ennast nimetab Hildegard viletsaks naisolevuseks, savianumaks, suleks, mida Jumala Vaim kannab, kuhu tahab. Hildegardi kuulatakse ja imetletakse, sest kaasaegsete silmis on talle osaks saanud ainulaadne arm, ta on väljavalitu, kelle suu läbi kõneleb Püha Vaim.
Hildegardi kirjade eestikeelne valikväljaanne on koostatud põhimõttel, et see hõlmaks võimalikult paljusid erinevaid teemasid, mis tema kirjade korpuses kajastuvad. Kirjad ei ole kogumikus päris kronoloogilises järjekorras, kuigi ka seda on koostaja püüdnud võimalusel jälgida. Nii on kogumiku esimene kiri (aastast 1146/47) ka päriselt Hildegardi esimene kiri, nimelt Clairvaux’ Bernardile, ajastu mõjukaimale mehele, kellelt Hildegard küsib nõu, kas ta peaks kuuletuma taevase hääle käsule oma nägemusi kirja panna või siiski vaikima. Viimased kirjad aga pärinevad Hildegardi viimasest eluaastast ning nende kirjutamise ajendiks on interdikt, mis on pandud Rupertsbergi konvendile seoses Hildegardi keeldumisega lasta oma kloostri surnuaialt välja kaevata ekskommunitseeritud, kuid enne surma kirikuga lepitatud aadlimehe keha. Vahepealsetes jaotistes on aga kirjad komplekteeritud kas saaja staatuse (paavstid, kroonitud pead, kodukloostrid), kindlate teemade või juhtumite (Richardis von Stade, jutlused, eksortsism) või konkreetsete isikute (Schönau Elisabeth, magistra Tenxwind, Gembloux’ Wibert) järgi. Peatükki Miscellanea on kogutud mitmesuguse temaatikaga põnevaid kirju, mis muude pealkirjade alla hästi ei sobitu.
Mitmel puhul on kirjad suurepärane võimalus peatuda pikemalt mõnel huvitaval juhtumil või olulisel suhtel Hildegardi elus, seetõttu on kirjadele lisatud saatesõnad, mis avavad tausta ja selgitavad kirja kirjutamise asjaolusid. Näiteks eksortsismi peatüki kirjad seostuvad looga, kus Hildegardilt palutakse abi ühe seitse aastat kurjast vaimust vaevatud naise vabastamiseks, Richardis von Stade peatükk aga on ehk kõige emotsionaalsem, kuivõrd siin võitleb Hildegard oma armastatud nunna lahkumise vastu ning tal tuleb leppida traagilise kaotusega. Shönau noorelt nunnalt, samuti nägija-anniga Elisabethilt võime aga lugeda pikka Hildegardile adresseeritud kirja, kus ta kõneleb oma ekstaatilistest kogemustest ja nendega kaasnenud ebakindlusest.
Hildegardi elutunnetus on kahtlemata sügavalt müstiline. Kuid see ei ole niisugune müstika, mis januneb ekstaatilise ühenduse järele taevase peigmehega. Pigem on see igapäevane teadmine Looja kohalolust igas loodud oleses, usk, et inimene võib olla Jumala imetegude kirgas peegel. Inimene on Hildegardi mõtteilmas Looja kaastööline, kes on varustatud vägevate voorusjõududega, et viia nende abiga lõpule töö, mille Jumal on inimeseks saades ja ristil surres alustanud. Hildegardi müstika on traditsiooniliselt benediktiinlik tõusmine vooruselt voorusele, juhiks eristusvõime ja mõõdukus, sihiks tarkus ja armastus.
Riina Ruut (1970) on teoloogiamagister ja tõlkija.
