Esiletõstetud lood

Jumala ainulisuse saladus (Rm 16:25–27)

Armulise, helde Jumala nimel. Me kuulame Pühakirja sõna Rooma kirjast,  16. peatüki salmidest 25–27. Apostel Paulus kirjutab seal nõnda:

„Ent sellele, kes teid võib kinnitada minu evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse jutluse järgi selle saladuse ilmutust mööda, mis on olnud igavesest ajast varjul, aga nüüd on saanud avalikuks ja on prohvetite kirjade kaudu igavese Jumala käsul tehtud teatavaks kõigile rahvastele usu sõnakuulelikkuse saavutamiseks – ainsale targale Jumalale, Jeesuse Kristuse läbi, temale olgu au ajastute ajastuteni! Aamen.“ (Rm 16:25–27).

Armsad kirikulised, nüüd, kristliku advendiaja kolmandal pühapäeval oleme kogunenud siia selleks, et mõtiskleda ainujumala saladuse avalikuks saamise üle Jeesuses Kristuses. Keskendugem siis kolmele märksõnale ‒ saladus, avalikuks saamine ja ainujumal.

Meie aeg on selline, et kõik peab olema avalik, kõigile kättesaadav. Sellest kõnelevad kaunid loosungid nagu „Kunst kuulub rahvale!“, mille nimel maailmakunsti tippteostest tehakse odavad reproduktsioonid postkaartidel, postmarkidel või tikutoosi etikettidel. Kõik peab olema kõigile kättesaadav ja kõigil peab olema kõigest osa, miski ei või olla eraldine või ligipääsetav üksikutele. Siia kuulub ka lööksõna demokraatia, mis tähendab rahva valitsemist. Kas on aga rahvas kunagi edukalt valitsenud? Tuletagem meelde nõukogudeaegseid kolhoose: talude eraomand jaotati kõigi vahel, keegi polnud enam rikas ega vaene, aga kuhu see majandusmudel viis, seda teame hästi. Bernard Shaw on öelnud autokraatia ja demokraatia võrdluseks: esimene tähendab ühe, võib-olla et rikutud isiku valitsemist, teine aga on harimatu rahvamassi valitsemine. Ma ei ole kindel, et on olemas inimesi, kes meie eesti riigikogu peaksid mõneks haritlaste klubiks. Seepärast on arukas arvata, et kõik ei kuulu kõigile ning kõik pole ka ühtemoodi avalik ja mõistetav.

Et Jumal oma olemuselt on saladus, see ei vaja vist seletamist. Küll aga on ikka ja jälle tahetud see suurim saladus avalikuks teha. Judaismi müstikas valitses teatud perioodil tahtmine Jumala mõõtmeid kindlaks määrata, eeldades, et kui Esimese Moosese raamatu 1. peatüki 27. salmis öeldakse, et Jumal lõi inimese oma kuju järele, peab Jumal olema inimese kujuline. Nii saadi ühe arvestuse järgi tema pikkuseks 236 tuhat parasangi, teise järgi on tema jalatalla suurus juba ainuüksi 30 miljonit parasangi. Ja judaistlik tekst ütleb, üks Jumala parasang on aga kolm miili, üks miil on kümme tuhat küünart, üks küünar on kolm vaksa ning vaks aga on maailma suurune, nõnda nagu on öeldud, et Jumal mõõdab oma vaksaga taeva. (Nii on öeldud Jesaja raamatu 40. peatüki 12. salmis.) Peagi saadi aga aru, et sellised spekulatsioonid on viljatud ja hilisem juudi müstika püüab pigem kirjeldada jumaluse nii-öelda siseelus toimuvaid protsesse, mille tulemuseks on maailma loomine ja mis avaldavad maailmale mõju praeguse ajani. Nimelt püüti mõista ja kirjeldada seda, kuidas Jumal inimmõistusele kättesaamatus kõrguses erinevate omaduste või jõudude vastasmõjuna nii-öelda allapoole laskub, tänu millele ta loob maailma ja hoiab seda tänase päevani.

Kristluses tehakse Jumal avalikuks Inimese Jeesuse kujul, kelle kohta teoloogia tarvitab sõna Jumala poeg, samas kui judaismi seisukohalt on kõik iisraellased Jumala pojad ja  tütred, nõnda kui see on kirjas prohvet Jeremija raamatu 31. peatüki 9. salmis (ja neid kohti on Vanas Testamendis veelgi). Muidugi ei ole võimatu, et inimese vastuvõtuvõime piiratuse tõttu ilmutab Jumal end talle inimesena; Šihāb ad-Dīn Yaḥyā Suhrawardī ütleb kusagil oma raamatus „Ingel Gabrieli tiibade sahin“ – see on ilmunud Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandel aastal 2016 –, et sipelgad kindlasti peaksid Jumalat sipelga kujuliseks. Muidugi võib Jumal ilmuda ka sipelga kujul, aga Jumal jääb ikkagi Jumalaks, ka siis kui ta inimestele end inimesena ja sipelgatele sipelgana ilmutab. Mis või kes Jumal on, jääb inimese eest selles maailmas igavesti varjatuks. Küll aga on võimalik öelda, et ta on inimese suhtes teenimatult helde ja armuline, arvestades, milliseks inimene tema maailmas on muutnud.  Tõsi küll, mõnes asjas me oleme edenenud ning oma esivanematest kaugemale  jõudnud. Aga kas keegi söandab öelda, et me oleme kõiki oma eeldusi õigesti ära kasutanud, neid eeldusi ja võimalusi, mille poolest me oleme loodud loomadest ülemateks? Pigem paistab, et me oleme looduse nuhtlus ja miks Jumal sellele lõppu ei tee, võib küsida. Näib siiski, et tema halastus ja pikk meel inimese vastu ei tunne piire, seni vähemalt veel mitte. Küllap selles suhtes on õigus Peipsi ääre kaluritel, kes ütlevad, et enne saad sa teada, kus elab latika vanaema, kui mismoodi käivad Jumala mõtted.

Jumala varjatust ja saladust on kõige järjekindlamalt toonitanud islam. Jumal kui selline on absoluutselt hoomamatu. Oma sõnas, islami seisukohalt Koraanis, on ta teinud end mõistetavaks sel määral, kui ta seda tahab. Koraan arvestab inimeste arusaamisvõime piiratust ja kõneleb seetõttu inimkeele sõnade ja piltidega. Koraani keele ja pildistiku mõistmiseks on tarvis seletusteadust, mis hõlmab mitmeid  teadusharusid nagu  filoloogia, ajalugu ja teised. Koraani filoloogiliseks mõistmiseks on  araabia keeleteadlased teinud ära tohutu töö: nii uuriti aastakümnete vältel erinevate suguharude juures sõnu ja sõnade tähendusi, mille tulemusel valmis mitmeid sõnaraamatuid. Suurim nendest araabia keele seletavatest sõnaraamatutest on mitukümmend köidet ning selle ingliskeelne osaline tõlge ilmus 19. sajandi teisel poolel kaheksas köites. Aga see väljaanne jäi ingliskeelse väljaande koostaja surma tõttu pooleli ja selles mahus tööd söandati jätkata alles päras teist maailmasõda, ja nüüdseks on ilmunud sellest paar köidet, kusjuures saksa- ja ingliskeelsena. Selle mahust annab tunnistust kasvõi see, et tähestiku L-tähele pühendatud köidete – kolm köidet – maht on  üle 2500 lehekülje. Koraani sisuliseks mõistmiseks on olemas kaks erinevat tasandit: sõnasõnaline tasand, mille puhul mõistmine saavutatakse ajalooliste ja keeleteaduslike vahenditega, ning vaimne mõistmine, mille puhul sõnades ja piltides nähakse sümboleid kõrgemate vaimsete tõdede tarvis. 11. sajandi islami teoloog Nāsir-e Khosrau võrdleb Koraani sõnasõnalist ja vaimset mõistmist naiste ja meestega. Nõnda kui islami ususeaduse šariia järgi naise pärandiosa on kaks korda väiksem kui mehe oma, nii saavad spirituaalse tõlgenduse poolehoidjad Koraani tekstist poole rohkem aru kui sõnasõnalise tõlgenduse kammitsas viibijad. Samuti võib ühtesid võrrelda lihtrahvaga, teisi aga eliidiga. Ning ega jumalasõna kahetasandiline mõistmine pole võõras ka kristlusele. Siin ei ole põhjust rääkida keskajast või antiikajast Piibli tõlgendamisel, küll aga kohtab seda ka 21. sajandi Eestimaal. Nii vastas teoloogiadoktor Arne Hiob lihtsameelsele osutusele, et Vana Testamendi jutustuses kasvatab üks ja sama põld ühtaegu läätsi (2Sm 23:11) või otrasid (1Aj 11:13) või et vilistide vägilase Koljati tappis Taavet (see on kirjas 1Sm 17) või Elhanan (2Sm 21:19 järgi). Sellele vastas teoloogiadoktor Hiob, et Piiblit tuleb osata lugeda. Aga mis parata, kui kaasaegse luterliku eksegeesi viljelejad viibivad naiste või laste tasemel, kes on saanud – Heebrea kirja tsitaadiga – nende aruliseks, kes vajavad piima ja ei mitte tahket rooga (Hb 5:12).

Jumala ainsust või ainulisust tunnistavad kõik kolm maailmareligiooni, mis peavad oma esiisaks Aabrahami, kes hülgas oma isa Terahi ebajumalad ning oli esimene ainujumala kummardaja ehk monoteist. Kõige enam rõhutab Jumala ainulisust ja absoluutsust siiski islam. Islami üks õpetuslause on: „Jumalal ei ole poegi ega tütreid.“ Islami ajaloos tegeleti 8. ja 9. sajandil innukalt küsimusega, kas Jumalal on omadusi ja kuidas need on temaga seotud. Talle omaduste omistamises nähti nimelt ohtu monoteismile. Et väita, et Jumal on tark, armastav ja nii edasi, tähendaks nende omaduste seadmist temaga nii-öelda ühele pulgale, st tema kõrvale, mis aga on islami seisukohalt suurim mõeldav patt. Seega pole võimalik väita, mis või milline on Jumal, saab ainult öelda, milline ta ei ole. See nii-öelda negatiivne teoloogia meenutab kangesti ortodoksse kristliku kiriku müstikute negatiivseid Jumala definitsioone. Aga õigupoolest ei saa sedagi öelda, sest Jumal on niivõrd kaugel inimsõnast ja inimloogikast, et ta ei allu ühelegi määratlusele. Tõsi, hiljem küll islami teoloogias leiti kompromisslahendusi ja väideti, et loomupäraselt või olemuslikult on Jumal tark, ilma et tal oleks tarkust, Jumal on armastav, ilma et tal oleks armastust. Sest muidu tekiks küsimus, kus tema tarkus, armastus ja nii edasi paiknevad. Jumal peab olema homogeenne tervik, mitte aga mingi omaduste kimp.

Filosoofid ja vagamehed nägid Jumalas kõige ainsat põhjustajat. Nii näiteks väideti, et hoop ei põhjusta valu, vaid Jumal loob hoobi hetkel hoobi saajale valu tunde. See arutlus oli ühenduses küsimusega, kas väikelapsed ja loomad tunnevad valu. Kuulus vagamees Abū Jazīd Jumala kohtu ees väitnud end olevat olnud täiusliku monoteisti. Jumal aga öelnud talle: tuleta meelde lugu piimaga. Nimelt oli Abū Jazīd kord õhtul joonud piima ja ärganud kõhuvalu peale ning pahandanud: see piim pani mu kõhu valutama. Jumal aga öelnud talle: sa unustasid, et mina olen ainus põhjustaja ja sa seadsid piima minu kõrvale. Analoogselt aeti Aadam paradiisist välja, sest ta seadis puu Jumala kõrvale. Ja nimelt – Aadam tahtis paradiisiaias süüa igavese elu puust, selleks, et igavesti Jumala läheduses olla. Ning Jumal ütles talle: mina olen see, kes annab elu, sina aga tahtsid seda puult saada. See lugu lõpeb aga positiivselt: Jumal ütleb, et paradiisist välja ajamisega äratas ta Aadama selleks, et Aadam peaks teda kogu aeg meeles. Usk ainujumalasse on ajaloo käigus kõigis religioonides tõestanud oma vägevust. Milliseid pingutusi ja eneseületamisi on selle nimel korda saadetud! Ja siin maksab meeles pidada, et õigupoolest kogu meie Euroopa kultuur on kristlikule usule oma olemasolu eest tänu võlgu. Ainujumala usu vägevuse kohta ütleb Abū Bakr aš-Šiblī 10. sajandil: kellel kübegi ainujumala usku on, see kannab taevast ja maad ühe ripsmekarva otsas. Või sellega võib võrrelda Jeesuse sõnu: kui teil oleks usku nagu sinepivakene ja te ütleksite sellele mäele – siirdu siit sinna, siis ta siirduks. Ja miski ei oleks teile võimatu. See on kirjas Matteuse evangeeliumi 17 peatüki 20 salmis.

Olgu siis Jumala tahtmine, et meilgi oleks rohkem mägede siirdajaid ja mooruspuude merre istutajaid. Aamen.

Soovin teile rahulist jõuluaega ning Jumala halastust ja heldust. Kiitus Jumalale, maailmade isandale, armulisele, heldele, viimse kohtupäeva kuningale.

 

Jutlus on peetud 17. detsembril 2017 EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduses.

 

Kalle Kasemaa (1942) on teoloog ja tõlkija, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

 

Loe Kalle Kasemaa kohta veel Kirik & Teoloogiast:

Toimetus, Kalle Kasemaa 70 (27.12.2012)

Johann-Christian Põder, Prohvetid ei armasta hobuseid. Laudatio Kalle Kasemaale (28.12.2012)

Urmas Nõmmik, Vestlus Kalle Kasemaaga, saateks tema õpilaste impressioone (28.12.2012)

Toimetus, Augustikuu Akadeemias kaks Kalle Kasemaale pühendatud artiklit (23.8.2013)

Toimetus, Kalle Kasemaa pälvis riikliku kultuuri elutööpreemia (10.2.2017)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English