Esiletõstetud lood

Hoiatus ebajumalateenistuse eest (5Ms 13:1–5)

„Pidage hoolsasti kõike, mida ma teid käsin! Ära lisa sellele midagi juurde ja ära võta sellest midagi ära! Kui su keskel tõuseb prohvet või unenägija ja ta lubab sulle tunnustähe või imeteo, ja see tunnustäht või imetegu sünnib, millest ta sulle rääkis, öeldes: „Käigem teiste jumalate järel, keda sa ei ole tundnud, ja teenigem neid!“, siis ära kuula selle prohveti või selle unenägija sõnu, sest Issand, teie Jumal, katsub teid, et teada saada, kas te armastate Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest. Te peate käima Issanda, oma Jumala järel, ja te peate teda kartma, pidama tema käske, kuulama tema häält, teenima teda ja hoidma tema poole!“ (5Ms 13:1–5)

Tänase pühapäeva teemaks on tõde ja eksitus. Väga paeluv ja oluline küsimus, mis on inimesi vaevanud aastasadu ja see vaev ei ole kuhugi kadunud. Mis on ikkagi tõde?

Olen küll kohanud inimesi, kes ütlevad, et nemad teavad tõde. Mind haaravad sellisel juhul väga vastakad tunded – ühelt poolt on mul nende üle hea meel, nende maailm on paigas, asjad on selged. Aga siis tahaks ju ikka küsida ja teada saada, et milles siis see tõde seisneb ja kuidas see väljendub ning realiseerub. Üks levinumaid vastuseid on, et tõde on kiriku õpetuses. Taaskord lause, millele ei saa ometi midagi vastu väita, nii see ju tõesti on. Aga küllap on küsimus minu jaoks ennekõike selles, kui üldine või detailne see tõde parasjagu on.

Vana Testament on kirjutatud konkreetses ajas konkreetsetele isikutele. See aeg on küll üpris pikk, aga see on siiski suunatud õpetus, mis vastab teatavatele vajadustele ja küsimustele. Eriti Viies Moosese raamat ehk Deuteronomium, mis on otsekui eelneva nelja raamatu essents, see peamine õpetus ja juhised: mis, kus ja kuidas.

Tänasel päeval, meie kiiresti muutuvas infotehnoloogilises maailmas on uus komme jagada inimesi generatsioonide kaupa võõrtähtedega leegionideks. Nt kuulun mina y-generatsiooni, siin kirikupingis on inimesi nii x, y kui ka vanematest generatsioonidest ning loodame, et ka z-generatsioon siia tee leiab. Et me kõik ühtemoodi aru saaksime, siis y-generatsiooni sünniaeg jääb vahemikku 1980–2004, z-generatsiooni sünniajaks peetakse umbes aastat 1997, y-generatsioonile eelnes x-generatsioon, kelle sünniaeg jääb umbes aastatesse 60ndad ja 70ndad jne. Loomulikult on kõik need numbrid varieeruvad sõltuvalt allikast.

Mis on selle generatsioonideks jaotamise idee taga? Peamiselt erinev arusaam maailmast. Seda kasutavad nt personalijuhid ja marketingi-inimesed, et mõista, mis kedagi köidab või millised on kellegi töötamisharjumused ja loogikad. Selle kohta leidsin isegi ühe artikli: personalijuhi õudusunenägu, põlvkondadevaheline konflikt. Küsimus oli, kuidas panna eri põlvkondade inimesed omavahel koostööd tegema. X-generatsioon väärtustab tugevalt nt vabadust ja on üpris pragmaatiline, kuna on tihti üles kasvanud esimestes lagunevates perekondades. Nendest eelneva põlvkonna jaoks, kes on sündinud pärast sõda, oli üheks olulisimaks märksõnaks majanduslik edukus. Y-generatsiooni märksõnaks on ühiskondlikkus, samas on nende jaoks oluline isiklik areng ja nad on üpriski mina-kesksed. Z-generatsioon on üles kasvanud moodsa tehnoloogia kontekstis ning nad ei ole altid töötama ühes konkreetses kellast kellani töökohas, pigem iseloomustab neid võime olla kohal 24/7. Kuid loomulikult on need vaid mõned üksikud märksõnad ning äärmiselt üldistavad, ei ole ju ka mina sotsiaalteadlane ning olen nende põlvkondade kohta lugenud vaid isiklikust huvist. Sest miski siin aitab mõista. Aitab ennetada seda põlvkondadevahelist konflikti, aitab n-ö tõlkida üksteise arusaamu. Näiteks kui minu ema põlvkonna jaoks oli üpris normaalne töötada terve elu samal töökohal, siis minu põlvkond näeb seda asja hoopis teise loogikaga. Siit tuleb ka erinev arusaamine sellest, mida ja kuidas õppida. Kas piisab, et õppida asi ära või on iga asi uus sõltuvalt kontekstist ja sõltuvalt sellest, millise teise ainega see kokku pannakse? Meie kool on praegu veel üpriski ainekeskne, kuid õnneks ollakse liikumas palju enam lõimitud õppe suunas, mis tunduvalt rohkem vastab eriti praeguse töömaailma vajadustele.

Üks tore näide kirjeldas konflikti advokaadifirmas.

Nagu paljudes teistes firmades, on ka selles advokaadibüroos loomulikult oma motivatsioonisüsteem ja -kultuur, kuid näib, et uue põlvkonnaga see ei toimi. Vanasti ei pidanud noored advokaadid paljuks osanikuks saamise nimel ennast mitmeks aastaks raamatukogu laua taha naelutada ja sajatunniseid töönädalaid teha. Täna tahavad juura lõpetanud aga enam hoopis tasakaalu töö ja eraelu vahel, paindlikke tööaegu ning filantroopiaga seotud tööülesandeid. Osanikuks saamine huvitab neid üsna vähe, kui üldse. Vanemad advokaadid arvavad seepeale, et noored on lihtsalt laisad.

Kuidas see haakub tänase pühapäeva teemaga „tõde ja eksitus“? Kas ka mitte neis põlvkondadevahelistes konfliktides pole tihtipeale küsimus selles, kellel on tõde? Kes teab täpsemalt, millist elu peab elama ja kuidas see peaks toimima? Ehk taaskord küsimus, kui detailne on tõde? Või kas tõde on universaalne või kontekstuaalne?

Proovime võtta ühe Piiblist tuntud universaalsusele pürgiva tõe: armasta oma ligimest. Viime selle konteksti. Kas ma pean armastama oma naabrit, kes juua täis peaga oma naist peksab? Korrektne vastus oleks, et ma pean armastama oma naabrit, aga mitte tema teguviisi. Ehk armasta patust, aga mitte pattu. Aga kas naisepeks on alati ja kõikjal olnud patt? Nt India traditsioonilistes korraldustes leidub seda ikka veel ka päris igapäevase nähtusena. Seega – universaalne tõde „armasta oma ligimest“ võib saada konkreetses situatsioonis väga erineva tähenduse.

Kuidas siis saada aru, mis on tõde ja mis on eksitus? Kuidas tunda ära need valeprohvetid ja unenägijad? Paljusid tänapäevaseid ilminguid on erinevad grupeeringud saatana sigitiseks tunnistanud. Heebreakeelne sõna, mida kasutatakse tõe kohta, tähendab ühtlasi ka õiglust ja õigust. Kõlab vägagi tammsaarelikult, kas pole.

Ja tegelikult, tänane jutlusetekst tõest ei räägi. See räägib käskude pidamisest ja Jumala teenimisest. Antud peatükk on tervikuna pühendatud ebajumalateenistusest hoidumisele. Kuid selle sidumine tõetunnetamisega on tavaline. Kuidas me muidu teame, millest hoiduda? Mis on see ebajumalateenistus? Ikka see, mis on tõe vastand; mis on vale. Me tahaksime, et meil oleks tõde, siis on ju lihtne teada, kes on need ebajumalad ja valeprohvetid. Elu oleks nii palju lihtsam, kui tõde oleks meile selgelt formuleeritud ja meil oleksid need vanatestamentlikud käsud, millest me üle ei tohi astuda ja mida peaksime täitma piinliku täpsusega.

Aga ei ole nii. Meile on antud üleüldine tõde, mis on ehk realiseerunud kaksikkäsus ning mäejutluses, kuid rakendusaktid on jäetud meile endile formuleerida.

Tõde on see, et Kristus suri meie pattude pärast ristil. Kuid oma pattude registripidamisega jääksime me ise kindlasti hätta. Siiski oleme me tihti altid pidama mõne teise inimese oma. Kuid ka siin tuleks meil lihtsalt alandlikult paluda – andesta meile kõik meie patud, mis me oleme sooritanud mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega. Usaldame siis nii lõplikku tõe kui ka oma ja teiste inimeste patud tema kätesse. Aamen.

 

Triin Käpp (1982) on EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja ja Tartu Luterliku Peetri Kooli õppejuht.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English