Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma. Umbes 60. a jõudis Igavesse Linna ka apostel Paulus, kes elas ja tegutses siin vähemalt kaks aastat (Ap 28:30). Tänu Paulusele sai impeeriumi pealinnast Piibli linn, mille ajaloo ja mälestiste tundmine on oluline Uue Testamendi kaasaja mõistmise seisukohast. Käesolev artikkel annab ülevaate Pauluse-aegsest Roomast ja selle olulistest paikadest. Artikli autor tugineb lisaks kirjandusele ka oma isiklikele reisikogemustele, mis pärinevad 2016. a suvest, mil tal oli võimalus olla külalisteaduriks Saksa Arheoloogia Instituudis Roomas ning tutvuda antiikmälestistega Roomas, Ostias, Napolis ning erinevates Sitsiilia linnades.

Pilt 1: Pauluse teekond Rooma (allikas: http://www.keyway.ca/gif/paulrome.gif)

Paulus ja Rooma kogudus

Erinevalt arvukatest Pauluse rajatud kogudustest (Efesos, Korintos jt) ei ole Rooma kristliku koguduse tekkimise asjaolud teada. On tõenäoline, et kogudus sündis mitte plaanipäraste misjoniretkede tulemusena, vaid inimeste loomuliku liikumise kaasnähtena. Eriti liikuv sotsiaalne grupp, mille hulgas oli ka kristlasi, oli näiteks Rooma riigis ringi rändavad käsitöölised ning on võimalik, et ristiusk jõudis Rooma linna just viimaste kaudu (Lampe 1999: 1–4; Schnelle 2003: 332). Vanim ajalooline teade, mida on tõlgendatud vihjena ristiusu jõudmise kohta Rooma, on Suetoniuse (69–pärast 122 pKr) teade „Chrestusest“, mis on säilinud „Keisrite elu“ 5. raamatus („Jumalik Claudius“, XXV, 4), kus keiser Claudiuse kohta öeldakse: „Juudid, kes Chrestuse õhutusel pidevalt rahutusi korraldasid, ajas ta Roomast välja“[1].

Sellele sündmusele, mille 5. sajandil elanud ajalookirjutaja Paulus Orosius dateeris keiser Claudiuse 9. valitsusaastasse (Historia adversum paganos, VII, 6, 15), st aastasse 49, vihjab ka Ap 18:2.  Me ei tunne Suetoniuse allikaid, kuid teadet on tõlgendatud vihjena rahutustele, mida põhjustas Rooma juutide hulgas sõnum Jeesusest kui Kristusest (Theissen, Merz 2011: 90; Haacker 1999: 10–11). Ajaliselt järgmine allikas on Pauluse Rooma kiri, mis dateeritakse 50. aastate teise poolde[2] ning kolmas allikas Tacituse (55/56–u 120) teade keiser Nero korraldatud Rooma kristlaste tagakiusamisest seoses linna põlemisega aastal 64 pKr (Annales 15,44,2–5).

Nagu nähtub Rooma kirjast (vt eriti Rm 16:3jj), tundis apostel isiklikult paljusid Roomas elavaid kristlasi. Viimaste nimed viitavad nende pärinemisele Rooma riigi idaprovintsidest ning nende madalale sotsiaalsele staatusele (Schnelle 2003: 333; Haacker 1999: 15; Lampe 1987: 124–153). Enamuse koguduseliikmetest moodustasid pagankristlased, kuigi koguduses oli olemas ka arvestatav juudikristlik vähemus (Schnelle 2003: 332). Viimased olid rekruteeritud Rooma juudi kogudustest, mille olemasolu on esmakordselt mainitud juba 139 eKr (Schnelle 2003: 331). Nagu kinnitavad Porta Laurentina[3] ees paikneval kalmistul olevad heebrea nimed hauakividel, oli juudi kogudus olemas ka Rooma sadamalinnas Ostias juba 1. saj-l eKr. Ostias on säilinud ka sünagoogi varemed. Ehitusajalooliste uuringute andmetel rajati see sünagoog 1. saj keskel pKr (Bolder-Boos 2014: 50; Freyberger 2013: 107). Rm 16:14 ja 16:15 viitavad mitmete kristlike kodukoguduste olemasolule Roomas (Schnelle 2003: 333).

Rooma kirja kirjutamise ajendite kohta on tehtud mitmeid oletusi, ent kõige tõenäolisema hüpoteesi järgi vajas Paulus Rooma kristlaste toetust oma kavandatud misjoniretkeks Hispaaniasse (Haacker 1999: 12–13; Schnelle 2003: 334; Schnelle 2005: 130; Theissen 2002: 56). Selle misjoniretke kohta puuduvad igasugused andmed, mistõttu on tõenäoline, et misjoniretk ei saanud teoks. Küll jõudis aga Paulus Rooma pärast seda, kui ta oli nõudnud enda viimist keiserliku kohtu ette (Ap 25:11–12).

Apostlite tegude raamat kirjeldab üksikasjalikult Pauluse teekonda Kaisareast Rooma (Ap 27–28:16). Käsitlemata siin nimetatud reisi üksikasju[4], olgu vaid nimetatud, et muuhulgas peatus Paulus sel teekonnal kolm päeva Sitsiilia saarel Sürakuusas (Ap 28:12)[5], Rhegionis[6] (Ap 28:13) ning seitse päeva Puteolis (Ap 28: 13)[7]; viimases eksisteeris Ap 28:14 järgi ka kristlik kogudus, mis on järelikult vanim teadaolev kristlik kogudus Itaalias väljaspool Roomat.

Pilt 2: Apolloni ja Artemise templi varemed Sürakuusas (Jaan Lahe foto)

Roomas elas apostel kaks aastat üüritud korteris (Ap 28:30). Mis juhtus pärast seda, sellest Apostlite tegude raamat vaikib, ent oletatakse, et Paulus suri märtrina 60. aastate alguses; tõenäoliselt ei toimunud see siiski Nero korraldatud kristlaste tagakiusamise ajal 64. a (vt Bornkamm 1993: 118–120; Lohse 2003: 263–266; Schnelle 2003: 425–431; teisiti Berger 2002: 18).

Rooma linn 1. sajandil

Ajal, mil Paulus Rooma jõudis, võis Igavene Linn vaadata tagasi juba pikale ajaloole. Kuigi arheoloogia andmetel oli Rooma linn asustatud juba 10. sajandil eKr (Aigner-Foresti 2009: 31; Kolb 2009: 8; linna varasema ajaloo kohta vt ka Beard 2017: 48jj Woolf 2012: 56jj) ning linlik asula eksisteeris Rooma territooriumil juba 6. sajandil eKr (Kolb 2009: 9), saavutas Rooma oma välise hiilguse vabariigi lõpus (1. saj eKr) ning keisririigi kahel esimesel sajandil. 1. sajandil valitsesid Rooma riiki Juliused-Claudiused[8] ja Flaviused[9]. Sellest ajast pärinevad paljud Rooma silmapaistvad ehitised, mida me järgnevalt ka vaatleme. Kõige ulatuslikum ehitustegevus algas keiser Augustuse ajal[10].

Suetonius ütleb Augustuse kohta: „Rooma, mis polnud ehitud suurriigi väärikusele vastavalt ning oli üleujutuste ja tulekahjude meelevallas, tegi ta sedavõrd kauniks, et võis õigusega uhkustada, kuidas ta sai telliskivist linna, aga maha jättis marmorist linna“ („Jumalik Augustus“, XXVIIII, 3)[11]. Augustuse valitsusajal jagati linn 14 linnaosaks (vt König 2009: 29–33) ning Augustuse valitsusajast pärineb ka vanim teadaolev linnaplaan. Ka Augustusele järgnevad keisrid jätkasid suurejoonelist ehitustegevust (vt König 2009: 24–25), ent kuna Rooma on korduvalt põlenud ja kannatanud üleujutuste all[12], on paljud ehitised hävinud. Hiljem on ehitisi lõhutud lubja ja ehituskivide saamiseks ning säilinud valik muistse Rooma hoonetest on juhuslik.

Varase keisririigi ajajärgu Rooma oli miljonilinn ning suurim linn kogu impeeriumis[13]. Linn oli multikultuurne ja multietniline; lisaks roomlastele elas siin kreeklasi, süürlasi, araablasi, juute jt (etnoste kohta Roomas vt Noy 2000). Seetõttu oli Rooma ka multireligioosne. Lisaks kreeka-rooma jumalatele, kelle arvukatest templitest on enamik säilinud vaid varemetena,  austati Roomas erinevaid idamaise päritoluga jumalusi, nagu Väike-Aasiast pärinev Suur Ema ja tema armastatu Attis[14], Sabazios[15], erinevad egiptlaste jumalused[16] ning süüria[17] ja araabia päritoluga jumalad. Linnas oli mitu juudi sünagoogi. Kristlased oli ainus religioosne grupp, kellel 1. saj-l siin kultusehitisi ei olnud, kuid tollal ei olnud neid veel Rooma riigis kusagil – jumalateenistusi peeti kodudes.

Apostel Pauluse ajal oli sadamaks, mille kaudu toimus Rooma varustamine erinevate kaupadega (sh viljaga), Puteoli, kust kaubad transporditi maismaateed pidi Rooma. Alates keiser Claudiuse valitsusajast saab Rooma uueks mereväravaks Ostia, millest kujuneb samuti kosmopoliitne linn. Suur osa Ostia ehitistest on tänaseks välja kaevatud ja konserveeritud[18].

Pilt 3: Antiikse Ostia varemed (Jaan Lahe foto)

Forum Romanum

Kui Rooma oli roomlaste jaoks maailma keskpunkt, oli Forum Romanum Rooma keskpunkt. Forum Romanum oli Rooma linna poliitilise, usulise ja ärielu keskus, mis jagunes territoriaalselt kaheks osaks – põhja pool asus comitium, kus peeti poliitilisi koosolekuid ja rahvapidustusi; seal asusid ka senatihoone ehk kuuria ja oraatorite lava ehk rostra; lõuna pool asusid turg ja rahavahetajate lauad. Religioossetest ehitistest paiknesid foorumil Saturnuse, Disoskuuride ja Concordia tempel ning foorumi servas Vesta tempel koos Vesta preestritaride maja ja pontifex maximus´e elamuga (vt Coarelli 2013: 42–122; templite kohta vt ka König 2009: 59–65).

Forum Romanum saavutas oma suurima õitsengu 2. saj-l eKr. Tollal ehitati siia basiilikaid turgude ja kohtute jaoks. 1. saj-l eKr ehitati riigiarhiiv ehk tabularium (vt Coarelli 2013: 31–37). Julius Caesar ja keiser Augustus laiendasid foorumit; Caesar rajas comitium´i asemele Forum Juliumi (vt Coarelli 2013: 123-130). Kuuria ja rostra asukoht paigutati ringi. Augustuse ajal rajati foorumile jumaliku Caesari tempel (Hintzen-Boolen, Sorges 2008: 66; König 2009: 70) ning hiljem ka Tituse ja Vespasianuse tempel.  Kuni varase uusajani kasutati foorumit kivimurruna. Väljakaevamised algasid siin 1788. a, alates 19. saj algusest on foorumil kaevatud süstemaatiliselt ning ehitisi on konserveeritud. Tänapäeval on Forum Romanum paik, mida külastavad arvukad turistid.

Pilt 4: Forum Romanum (Jaan Lahe foto)

Kapitoolium

Forum Romanumi kõrval on linna üks tähtsamaid ajaloolisi paiku Kapitoolium. See on üks seitsmest Rooma künkast ning üks vanimaid asustatud punkte linna territooriumil. Kapitooliumil paiknes juba kuningriigi ajajärgul roomlaste linnus ja alates varase vabariigi ajajärgust (hiljemalt 6. saj-st eKr) asus seal ka Jupiteri tempel (Coarelli 2013: 26–29). Paraku ei ole Roomat tabanud tulekahjude ja rüüstamiste tõttu Kapitooliumil varase keisririigi ajal eksisteerinud ehitisi säilinud.  Kapitooliumil paikneb aga kaks olulist muuseumi, mis sisaldavad rohkesti antiikkunsti mälestisi, sh ka varase keisririigi ajast pärinevaid mälestisi – 14. sajandist pärinev Konservaatorite palee ja Uus palee (Palazzo Nuovo), mis pärineb 17. sajandist.

Kapitooliumil asub ka Marcelluse teater, mille rajamise algatas Julius Caesar ja lõpetas Augustus (u 13 eKr). Marcellus oli Augustuse õepoeg, kes oli abielus Augustuse tütre Juliaga ning paljud kaasaegsed lootsid temas näha Augustuse järeltulijat. Viimaseks sai siiski Tiberius. Poolringikujuline travertiinist ehitis ei ole püstitatud mitte mäenõlvale, nagu kreeka teatrid, vaid on täiesti iseseisev. Teatri kahte kaaristukorrust liigendasid dooria, joonia ja korintose poolsambad. Tänaseni on säilinud vaid kaks alumist korrust. Esialgse 33-meetrise kõrguse juures mahutas teater umbes 15 000 pealtvaatajat (Hintzen-Boolen, Sorges 2008: 47; vt ka Krüger 2009: 107–108). Teatri kõrval on säilinud Apollo templi varemed (kolm sammast koos talastikuga). Tempel ehitati aastatel 36–28 eKr (Coarelli 2013: 172).

Pilt 5: Marcelluse teater (Jaan Lahe foto)

Palatinus

Ka Palatinus oli üks seitsmest künkast.  Palatinusel asus keisri residents (palee; sõna on tuletatud Palatinuse nimest). Juba Augustusel oli siin maja. Tiberiuse valitsusajal ehitati Palatinusele keiserlik palee, mida Nero valitsusajal ning seejärel korduvalt laiendati. Paleest on säilinud vaid varemed. Säilinud on aga Augustuse maja ning ka tema abikaasa Livia maja (vt Coarelli 2013: 166–171; König 2009: 80–81). Neis mõlemas on säilinud kaunid seinamaalingud, mis kujutavad mütoloogilisi stseene, olustikupilte ning erinevaid taimi ja loomi. Tänapäeval asub Palatinusel oluline antiigimuuseum (Palatinuse muuseum), kus eksponeeritakse arvukalt ka 1. sajandist pärinevaid kunstiteoseid (eeskätt skulptuure).

Circus Maximus

Oluline koht tollase Rooma elus oli meelelahutustel. Palatinuse külje all on säilinud Circus Maximus, kus toimusid kaarikuvõidusõidud. Staadion mahutas 385 000 pealtvaatajat ning seal võistlesid neli võistkonda – punased, sinised, rohelised, valged, kellel olid oma tallid, abimeeskonnad ja ka fännid. Viimaste vahel tuli ette kaklusi, mida võib võrrelda tänapäeva jalgpallihuligaanide kokkupõrgetega. Circus Maximus rajati juba Caesari ajal ning järgnevate keisrite ajal seda laiendati (vt Krüger 2009: 122–124).

Forum Boarium

Forum Boarium („Veisteturg“) paikneb tasandikul, mida piiravad ühelt poolt Kapitoolium, Palatinus ja Aventinus ning teiselt poolt Tiber. Forum Boarium on olnud juba iidsetel aegadel paik, kus ristusid olulised kaubateed. Seal asus üks Rooma vanimaid turge ning kuni tänaseni on seal säilinud kaks Rooma vanimat templit – Hercules Victori tempel (2. saj eKr) ja sadamajumala Portunuse tempel (u 100 eKr); viimane neist viitab Tiberi jõesadama lähedusele. Templid on hästi säilinud tänu sellele, et hiljem ehitati nad kirikuteks ümber (König 2009: 45; Hintzen-Boolen, Sorges 2008: 365).

Pilt 6: Hercules Victori tempel (Jaan Lahe foto)

Marsi väljak (Campus Martius)

Nagu juba nimigi viitab, oli Marsi väljak seotud militaarvaldkonnaga. Seal peeti sõjaväeõppusi, aga ka rahvakoosolekuid. Vabariigi lõpus hakati väljakut hoonestama ning tänaseks on väljaku territoorium täis ehitatud. Marsi väljakul asus Marsi altar ning seal paiknes  ka mitmeid templeid, millest kuulsaim on Isise tempel. See ei ole küll säilinud, kuid sellest on säilinud skulptuure, mis on eksponeeritud Rooma erinevates muuseumides. Jumalanna Isise kultus oli jõudnud Rooma juba vabariigi lõpus ning hakkas ulatuslikumalt levima keiser Caligula valitsusajal, kellel oli eriline armastus Egiptuse kultuuri ja kultuste vastu. Marsi väljaku servas paikneb Ara Pacis Augustae („Augustuse rahu altar“), mis väljendab hästi Augustuse ajastu ideoloogiat. Lähtudes juba vanade kreeklaste hulgas tuntud maailma ajaloo periodiseerimisest metallide kui väärtussümbolite järgi, kuulutasid Augustuse ajastu ideoloogid (tema õuepoeet Vergilius jt), et keiser Augustuse valitsusega on saanud alguse rahu- ja õnneajastu, st kuldne ajastu on tulnud tagasi ning Augustus on selle ajastu tooja. Kristlikus kuulutuses Augustuse ajal sündinud Jeesusest kui Jumala rahu toojast võib näha paralleeli Augustuse ajastu ideoloogiale ja võib-olla ka varjatud poleemikat viimasega (vt Lahe, Naab 2014, 6–25).

Pilt 7: Augustuse rahualtar (Jaan Lahe foto)

Via Appia

Rooma oli kuulus oma teedevõrgu poolest. Viimast ei kasutanud edukalt mitte ainult pealinna ja provintside vahet liikuvad riigiametnikud, vaid ka kristlikud misjonärid. Via Appia („Appiuse tee“) oli tähtsaim Roomast lõunasse kulgev tee (vt Krüger 2009: 133–135). Kuigi see kividega sillutatud maantee on välja kaevatud vaid osaliselt, illustreerib see kujukalt, milline nägi välja üks Rooma maantee. Via Appia ääres paikneb palju hauakambreid. Roomlaste arusaama järgi oli surnukeha rüvetav ja seetõttu tuli surnud matta linna pühast piirist (ld pomerium) väljapoole. Tuntuim Via Appial asuv haudehitis on patriitsisoost Caecilia Metella mausoleum meie ajaarvamise algusest. See on nelinurksel soklil seisev 11 meetri kõrgune ja 29,5-meetrise läbimõõduga ümarehitis, mille karniisi all jookseb härja pealuude, vanikute ja trofeedega kaunistatud friis. Kohalikud hüüavad ehitist Härjapeaks (Capo di Bove). 14. sajandil muudeti torn kaitserajatiseks (Hintzen-Boolen, Sorges 2008: 405).

Pilt 8: Via Appia (allikas: https://historyhiker.files.wordpress.com/2014/08/img_3343.jpg?w=2560&h=1200&crop=1)

Kasutatud kirjandus

Brigit Carnabuci. Sizilien. Geschichte Tempel, römische Villen, normannische Dome und barocke Städte im Zentrum des Mittelmeeres. Dumont Kunst-Reiseführer.

Brigitte Hintzen-Bohlen, Jürgen Sorges (2008) Rooma. Kunst ja arhitektuur. Tallinn: Koolibri.

David Noy (2000) Foreigners at Rome. Citizens and Strangers. London: Gerald Duckworth & Co. Ltd.

Eduard Lohse (1996) Paulus. Eine Biographie. München: Beck.

Filippo Coarelli (2013) Rom. Der archäologische Führer. Darmstadt, Mainz: Philipp von Zabern.

Frank Kolb (2009) Das Antike Rom. Geschichte und Archäologie. München: Beck.

Gerd Theissen (2002) Das Neue Testament. München: Beck.

Gerd Theissen, Anette Merz (2011) Der historische Jesus. Ein Lehrbuch. 4. Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Gottfried Schille (1989) Die Apostelgeschichte des Lukas. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament, 5. Berlin: Evangelische Verlagsanstalt.

Greg Woolf (2012) Rome: An Empire´s Story. Oxford: Oxford University Press.

Günther Bornkamm (1993) Paulus. 7. Aufl. Stuttgart, Berlin, Köln: Kohlhammer.

Ingamar König (2009) Caput mundi. Rom – Weltstadt der Antike. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Jaan Lahe (2004) „Egiptuse kultused kreeka-rooma maailmas“ – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 3, 7−29.

Jaan Lahe (2007) „Kybele ja Attise kultus“ – Usuteaduslik Ajakiri, 1, 58−90.

Jaan Lahe (2009) „Süüria kultused Rooma keisririigis“ – Akadeemia, 6, 1275−1303.

Jaan Lahe, Ergo Naab (2014) „Keisrikultus Juliuste-Claudiuste ja 1. Flaviuste dünastia valitsusajal ja selle võimalikud kajastused algkristlikus kirjanduses“ – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 1, 6−25.

Jacob Jervell (1998) Die Apostelgeschichte. Meyers Kritisch-Exegetischer Kommentar über das Neue Testament. Dritter Band, 17. Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Karl Christ (2005) Geschichte der römischen Kaiserzeit. München: Beck.

Klaus Berger (2002) Paulus. München: Beck.

Klaus Haacker (1999) Der Brief des Paulus an die Römer. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament, 6. Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt.

Klaus Stefan Freyberger (2013) Ostia. Facetten des Lebens in einer römischen Hafenstadt. Mainz: Nünnerich-Asmus Verlag Et Media.

Luca Cerchiai, Lorena Janelli, Fausto Longo (2004) Greek Cities of Magna Graecia and Sicily. Arsenale Editrice.

Luciana Aigner-Foresti (2009) Die Etrusker und das frühe Rom. 2. Aufl. Darmstadt: Wissenscaftliche Buchgesellschaft.

Marion Bolder-Boos (2014) Ostia – Der Hafen Roms. Zaberns Bildbände zur Archäologie. Sonderbände der Antiken Welt. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Mary Beard (2017) SPQR. Vana-Rooma ajalugu. Tallinn: Varrak.

Peter Lampe (1987) Die stadtrömische Christen in den ersten beiden Jahrhunderten. Wissenschaftliche Untersuchungen zum Neuen Testament. 2. Reihe 18. Tübingen: Mohr (Siebeck).

Robert Turcan (1997) The Cults of the Roman Empire. Oxford: Blackwell Publishers.

Rudolf Pesch (1986) Die Apostelgeschichte (Apg 13-28). Evangelisch-Katholischer Kommentar zum Neuen Testament V/2. Zürich, Einsiedeln, Köln: Benziger Verlag.

Suetonius (2009) Keisrite elulood. Ladina keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Taffenau. Tallinn: Tänapäev.

Udo Schnelle (2003) Paulus. Leben und Denken. Berlin, New York: Walter de Gruyter.

Udo Schnelle (2005) Einleitung in das Neue Testament. 5. Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

[1] Tsiteeritud väljaande järgi: Suetonius 2009.

[2] Rooma kirja dateeringu kohta vt Schnelle 2005: 130–133. Pauluse kronoloogia kohta vt  Schnelle 2003: 29–39.

[3] Üks Ostia linnaväravatest.

[4] Vt nende kohta Jervell 1998: 600–621; Pesch 1986: 283–304.

[5] Linn Sitsiilia idarannikul, mille asustasid 8. saj eKr Korintose kolonistid. Langes 212 eKr roomlaste kätte (linna vallutamise ajal tapeti Archimedes). Rooma keisririigi ajal resideeris seal Sitsiilia propreetor. Sürakuusa kohta vt Cerchiai, Jannelli, Longo 2004: 202–215 ja Carnabuci: 111–146.

[6] Linn Itaalia rannikul Messiina väina ääres (tänapäeva Reggio di Calabria). Tekkis 8. saj eKr Chalkise kolooniana. Keisririigi ajajärgul asus seal oluline sadam.

[7] Kyme koloonia Kampaanias, sadama- ja kaubalinn, paljude keisrite (Caligula, Nero) suveresidents. Oli oluline Vahemere kaubanduskeskus.

[8] Juliuste-Claudiuste dünastiasse kuuluvad järgmised keisrid: Augustus 27 eKr–14 pKr, Tiberius 14–37 pKr, Caligula 37–41 pKr, Claudius 41–54 pKr, Nero 54–68 pKr, Galba 68–69 pKr, Otho 69 pKr, Vitellius 69 pKr.

[9] Flaviuste dünastiasse (1. Flaviuste dünastia) kuulusid järgmised keisrid: Vespasianus 69–79 pKr, Titus  79–81 pKr, Domitianus 81–96 pKr.

[10] Augustuse ehitustegevusest Roomas annab ülevaate Christ 2005: 133–158.

[11] Tsiteeritud väljaande järgi: Suetonius 2009.

[12] Roomat tabanud katastroofidest annab põhjaliku ülevaate König 2009: 21–23.

[13] Suuruselt järgnevad linnad olid Aleksandria ja Antiookia.

[14] Suure Ema ja Attise kultuse kohta vt Lahe 2007: 58–90.

[15] Sabaziose kohta vt Turcan 1996: 315–325.

[16] Egiptuse kultuste kohta kreeka-rooma maailmas vt Lahe 2004: 7–29.

[17] Süüria kultuste kohta Rooma riigis vt Lahe 2009: 1275−1303.

[18] Ostia kohta vt Freyberger 2013; Bolder-Boos 2014.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.