Foto: Tuuli Varik
See kõik on vaieldamatult ja eksimatult nähtav – käes on jõulupühad, mida uue kalendri järgi elav kristlik maailm tähistab nüüd kalendriaasta lõpus. Vaieldamatult ja eksimatult nähtav pole aga see, mida see sündmus ja selle iga-aastane tähistamine tähendavad. See võib olla talvine pööripäev, päkapikupüha, jõuluvana sünnipäev või lihtsalt paar vaba päeva. Kristlastele tähendab see aga palju enamat, sest see sündmus künnab sügava eraldusvao olnu ja tuleva vahele. Meil on ajastu enne ja ajastu pärast jõulusündmust, kus avatakse justkui esimene aken Jumala kosmilises advendikalendris. Aken akna haaval paotatakse meile üksiksasju Jumala plaanist, kuni saab selgeks, et meie silme ees lahtirulluv pilt ei vasta absoluutselt senisele ettekujutusele Jumalast.
Kaks munka armastasid omavahel arutada, milline võiks küll elu paradiisis välja näha, aga kuna tõsikindlaid fakte kusagilt leida ei olnud, leppisid nad kokku, et kes iganes neist peaks esimesena surema, püüab teisele unes ilmuda ning öelda vaid ühe sõna, kuidas paradiis tegelikult välja näeb. Need kokkulepitud sõnad olid kas “taliter” ehk kõik on nii, nagu me ette kujutasime, või “aliter” ehk kõik on teistmoodi, kui me ette kujutasime. Nii sünnibki, et esimesena surnud munk ilmub unes veel elavale vennale ning edastab talle kokkuleppest hoolimata kaks sõna: “totaliter aliter” ehk täiesti teistsugune.
Vaata, Jumal ongi täiesti teistsugune! Aga mitte selles mõttes, et ta oleks meist, inimestest, täiesti erinev, vaid ta on hoopis erinev meie kujutelmast Jumalast, mille kohaselt ta on täiesti teistsugune ja tal ei saa inimesega midagi ühist olla. Üks on suveräänne Looja, teine tema põrmust loodud kätetöö. Aga nüüd elab Jumal täiesti meiesugusena inimeste keskel. Jumala ja inimese vahele on ehitatud sild. Jumal sai inimeseks, et inimene võiks saada Jumalaks – Jumalaga lahutamatult ja jagamatult ühendatud inimeseks.
Nähtamatu ja eemalviibiva Jumala kõrval võib ka inimesekujuline Jumal kõlada absurdi või suisa provokatsioonina. Jumalaotsija tööriistana on pikksilm kasutu, kuid kui see asendada mikroskoobiga, ei pruugi tervikpilt samuti olla palju selgem. Küll nähtav, aga liiga lähedal, liiga tavaline, liiga argine, et temas tunda ära Jumalat. Seepärast on jõulud ka Jumalaga kohtumise ja äratundmise püha nii nähtavalt kui nähtamatult, südame silmadega.
Tänase ajakirja Kirik & Teoloogia numbriga soovime oma lugejatele inimesele lähedale tulnud Jumala äratundmist ja pakume pühadeaegseks lugemiseks eelmisel nädalal ilmunud lugusid:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Perikoopide abimaterjal 4: vana-aastaõhtu (Ilm 2:1–5).
Katri Aaslav-Tepandi, Jõuluaeg haiglas.
Thomas-Andreas Põder, Jumal on meiega (Mt 1:18–25). Neljanda advendi jutlus.
Toomas Paul, Õige aja ootuses (Gl 4: 3–5). Jutlus jõuluõhtul.
Kirik & Teoloogia ootab lugejate annetusi.
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
Vaata ka 2011.–2016. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
