„Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!““ (Mk 13:33-37).

Tänase kirjakoha teemaks on niisiis valvamine. Võrdum, mille Jeesus oma jüngritele ja ka meile esitab, koosneb tema mõistukõnedele iseloomulikul viisil hüperboolidest ehk võimatuseni liialdatud kõnepiltidest. Reisile minev majaomanik, kes oma sulastele ülesandeid jagab, on küllalt tavapärane kujund, ent tema tagasitulek enam nii tavapärane ei ole.

Üldiselt ei reisinud inimesed Jeesuse ajal öösiti, vaid ikka turvaliselt päeva ajal. Võimalus, et majaisand naaseb pärast pikka eemalolekut just öösel, on seega juba üsna ebatavaline. Sellele lisandub tõdemus, et just öine valvamine on kõige pingutavam. Ajajaotus õhtuks, keskööks, kukelaulu ajaks ja varahommikuks vastab Rooma ajamääratlusele, mispuhul öö oli sõdurite vahel jaotatud neljaks kolmetunniseks vahikorraks. Meie loo õnnetu uksehoidja peab isanda ebatõenäolist tagasitulekut oodates olema ärkvel kõik kaksteist tundi ja me ei tea, kas teda ka päeval keegi asendab. Valvamine on intensiivne pinges olek, kristlane on nii-öelda „tööl 24/7“.

Siit edasi tuleb küsida, et mis siis ikkagi on „see aeg“, mis kätte peab jõudma? Vastuse sellele leiame eelnevast. Meie tänane kirjakoht on Markuse evangeeliumi 13. peatükis esitatud Jeesuse pikema kõne kulminatsioon. Kõik varem öeldu lõpeb üleskutsega „Valvake!“.

Seejuures on see kõne osaks Jeesuse elu viimase nädala sündmusist. Ta on koos oma jüngritega pidulikult jõudnud Jeruusalemma, paljud peavad teada tõotatud Messiaks, kes oma rahva roomlaste ikke alt vabastab. Ta on avalikult välja astunud templi vastu, nimetades seda röövlikoopaks, ja rahva ülemad on aru saanud, et see mees on ohtlik ning asunud otsima võimalust teda hukata. Neid takistab ainult Jeesuse populaarsus inimeste seas. Samal ajal esineb Jeesus avalikult rahva ees ning on varjamatult kriitiline võimuesindajate suhtes. Just selles situatsioonis peab Jeesus oma jüngritele viimase pikema kõne, mis ongi Markuse evangeeliumi 13. peatüki sisu.

Siit edasi lähevad aga piibliteadlaste hinnangud selle kõne iseloomu kohta küllalt oluliselt lahku. Traditsioonilise vaate kohaselt nimetatakse Markuse evangeeliumi 13. peatükki „väikeseks apokalüpsiks“. Apokalüpsideks nimetatakse toonase ajastu tekste, mille sisuks on tüüpiliselt taevaste nägemuste kirjeldamine ja ka tuleviku ennustamine. Kõige tuntumad apokalüptilised tekstid Piiblis on Taanieli raamatu lõpupeatükid Vanas Testamendis ja Ilmutuse raamat Uues Testamendis. Mitmed kujundid Jeesuse kõnes, nagu „hävituse koletis“ ja „Inimese Poeg pilvedes“, on kindlasti seotud Taanieli raamatuga. Kõne üldine iseloom, nii nagu traditsiooniline vaade seda näeb, on väga hästi esitatud 1989. aasta Uue Testamendi eestikeelse tõlke vahepealkirjade kaudu: kõigepealt „Jeesus ennustab templi lammutamist ja suurt häda, siis „Jeesus ennustab kohut Juudamaa üle“ ning lõpuks „Jeesus räägib viimsepäeva tulekust ja õhutab valvama“.

Niisiis on „see aeg“, mille kätte jõudmist me kristlastena teadmatuses viibides 24/7 intensiivselt oodates valvama peame, maailmalõpp ehk viimnepäev. Tänasel päeval, mil võime öelda, et „see aeg“ pole ikka veel kätte jõudnud, ehkki pea 2000 aastat on Jeesuse kõnest juba möödas, võimendub võrdumis kirjeldatud majaomaniku tagasituleku ebatõenäosuse element veelgi. Asjale lisab vürtsi teadmine, et tegelikult algab meie tänane kirjakoht sisu poolest tegelikult salm varem. Jeesus juhatab valvamise teema sisse salmis 32: „Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi“. Ja alles seejärel tuleb „valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!“ Nii et mitte ainult meie ei tea, millal see päev tuleb. Inglid ka ei tea. Ja isegi Jumala Poeg ei tea. Aga meie asi on valvata 24/7.

Ei ole vist raske mõista, et sellist üleskutset on kristlase praktilises elus väga raske järgida. Uksehoidja võib innuka pingutuse korral teha nelja tavapärases öövalves oleva sõduri töö ära ühel ööl. Ja teisel. Ja ehk kolmandal ja neljandalgi ööl. Aga mingil hetkel saab jaks paratamatult otsa ja ta peab tunnistama, et ta enam ei jõua, et talle on antud ülesanne, mida on võimatu täita. See on miski, mida võiks nimetada valvamise valuks.

Kirik ehk kristlased on siiski õppinud selle valuga elama. Kõigepealt on siin see, et Jeesus on oma järgijate ette seadnud teisigi ideaale, mida sõnasõnalt ja lõpuni on üsna võimatu täita. Olgu selleks siis näiteks vaenlase armastamise ja muretsemisest loobumise nõuded Mäejutluses, mis kõik on seotud üleskutsega olla sama täiuslikud nagu Jumal taevas. Ja siis on siin printsiip, mille kohaselt kristlane ei ela oma usuelu mitte ainult iseenese jõust, vaid viimaks on Jumala halastus ja arm see, mis maksab. Need arusaamad toimivad kui valu leevendav arstirohi.

Aga valuga elama õppimine tähendab muuhulgas ka seda, et mingil tasandil ja mingil määral on valu koguni õigustatud. Valu tuletabki meile meelde, et peame õppima Jumalale lootma. Väga hästi võtab selle temaatika kokku kiriku käsiraamat ehk agenda, milles tänase valvamispühapäeva sissejuhatuses öeldakse järgmist: „Valvamise teema rõhutab kirikuaasta lõpul vaimulikku valvamist ja Kristuse tagasituleku ootust. Väsimise ja hooletuse oht on suur. Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unustab, et ta ei ela siin jäädavalt. Kristlane peaks olema igal hetkel valmis seda elu maha jätma. Valvamine ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule. Jumala tõotuse kohaselt kristlased ootavad „uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).“

Kõige seniöeldu kõrval tuleb tõdeda, et ehkki traditsiooniline vaade, mille kohaselt meie päeva kirjakoht on seotud maailmalõpu ootustega, on tänini üsna levinud, on see nüüdseks mitmetel eri põhjustel paljude piibliteadlaste poolt vaidlustatud. Alustagem sotsiaalteadusliku analüüsi perspektiivist, mida viljeleb rahvusvaheline uurijate rühm, keda liidab ühisnimetus „kontekst-grupp“. Kontekst-gruppi kuuluvad uurijad on viimaste aastakümnete jooksul intensiivselt tegelenud piiblis väljenduvate kultuuripraktikate uurimisega. Lühidalt öeldes seisneb nende tõdemus selles, et väliselt sarnased kultuurinähtused võivad oma tähenduselt kultuuriti küllalt olulisel määral erineda. Ja Piibli autorid elasid ja kirjutasid oma tekstid kultuuris, mis erines paljuski meie harjumispärasest elukorraldusest.

Jeesust ja Markuse evangeeliumi 13. peatükki puudutab see järgnevalt: see, mis meie ees siin on, on Jeesuse lahkumiskõne. Lahkumiskõnedel oli toonases kultuuris spetsiifiline tähendus, seda nii hellenistlikus antiigis laiemalt kui judaismis. Meil tänapäeval on levinud arusaam, et surm, mis meid kõiki ju kunagi tabab, on midagi väga isiklikku ja personaalset. Selle väljendusena kuuleme me mõnikord inimeste surmalähedastest kogemustest, mispuhul kogu varasem elu jookseb tema silme eest mööda nagu filmilindil. Me tajume ennast elavat individualistlikus ühiskonnas ja mõtleme ning kogeme maailma sellele vastavalt. Pealegi võib öelda, et ühiskonnas, mille mootoriks on majandus, puudutab inimese viimne tahe, testament, tema varanduse jaotamist.

Piibliaegses antiigis oli aga inimese põhiliseks elukorralduslikuks struktuuriks perekond. Surija viimane mure seostus selle kahjuga, mille tema surm perekonnale kaasa toob. Johannese evangeeliumis leiame näiteks Jeesuse veel ristil oma perekonna asju korraldamas. Samasse maatriksisse asetuvad eraldi tüübina oluliste isikute lahkumiskõned. Surma lähedal olevatest inimestest usuti, et kuna nad on nüüd Jumala või jumalate teispoolse maailma lävel, on neil privilegeeritud ligipääs sellele, mis saab juhtuma nende lähedastega pärast nende lahkumist. Seda tüüpi kõned olid teisenenud teadvuse seisundis viibija ennustuskõned, mille fookuses oli lähedaste inimeste tulevik.

Nii Markuse 13 kui selle paralleelid Matteuse ja Luuka evangeeliumis on tüüpilised lahkumiskõned. Jeesus teab, et õige varsti ta sureb. Ja ta teab ka seda, mis saab juhtuma tema uue perekonna, tema jüngritega. Mainida tasub, et ka Johannese evangeeliumis on pikk lahkumiskõne, mis küll sisult erineb, et mille ülesanne on sama: rääkida jüngritele sellest, mis saab nendega juhtuma pärast õpetaja surma.

Jeesus alustab kõigepealt sellest, et ta ennustab Jeruusalemma templi hävimist ja raskeid kitsikuse aegu nii oma jüngritele kui kogu Juudamaale. Viis, kuidas ta seda teeb, on nii-öelda „piiblikeelt“ kasutades. Jeruusalemma linn ja ka Iisraeli identiteet Jumala väljavalitud rahvana olid lahutamatult seotud piiblitekstide erinevate tähendusväljadega – viimaks rippus see ju kõik ära Jumalast. Nii on otse loomulik, et surmaeelselt Jumalale lähedal olev Jeesus kasutab piiblikeelt.

Teiseks on kõnes mainitud tulevikuhädad nagu sõjad, rahvaste vaheline vaen, näljahädad, tagakiusud ja päikese pimenemine seotud toonaste arusaamadega sellest, et need nähtused on põhjustatud taevas tähtedega seotud sündmustest. Samuti oli taevane olend Inimesepoeg taeva pilvedel. Mis kõik viitab kokkuvõttes sellele, et kirjeldatud sündmused ja nähtused ei olnud tajutud kui universaalsed kogu kõiksust hõlmavad maailmalõpusündmused, vaid pigem Iisraeliga seotud lokaalsed vapustused.

Mõneti teistsuguse, aga samasuunalise lugemisstsenaariumi on pakkunud briti uustestamentlane Tom Wright. Temagi rõhutab seda, et kogu Mk 13 kõne on suunatud konkreetselt lähitulevikku: „Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, enne kui kõik see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!“ (Mk13:30-31). Taeva ja maa hävingut ei tule siin mõista sõnasõnalt, vaid see on retooriline kujund, mis kinnitab öeldu tõsidust. Erinevalt kontekst-grupist seob Wright tulevikuhädad astroloogia asemel täiendavalt „piiblikeelega“, näidates kuidas need peamiselt prohvetitekstidest laenatud kujundid töötavad. Kui prohvetid hoiatasid omal ajal Jeruusalemma languse eest ja rääkisid Jumala karistusest Iisraelile, siis nüüd on need teemad Jeesuse poolt uuesti üles võetud. Ja siin ei vajanud Jeesus mingit erilist taevaste nägemuste tarkust, vaid talle piisas piiblitundmise kõrval lihtsalt Juudamaa lähiajaloo ja kaasaegse olukorra poliitiliste reaaliatega kursis olekust. Jeesus kõneleb kui prohvet ja hoiatab: Iisraeli ootab kohus.

Kõik see saab alguse hetkest, kui ta koos jüngritega templist väljub. Üks jüngritest ütleb: „Õpetaja, ennäe, missugused kivid ja missugused hooned!” Ja Jeesus ütles talle: „Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Mk 13:1-2). Käisime abikaasaga just mõned nädalad tagasi Roomas. Ja Colosseumi võlvide all ning Caracalla termide varemetes seistes tundsin ilmselt midagi sarnast, mida koges see nimetu jünger.

Teadsin ennegi, et need hooned on suured ja roomlaste insenerioskused muljetavaldavad, ent see teadmine sai otse hoomatavaks reaalsuseks kohapeal. Toonane Jeruusalemma tempel polnud vähem võimas – see pidi oma suuruse ja majesteetlikkusega hõlmama kõik inimmeeled. Colosseumis seistes pidin tegelikult peaaegu et jõupingutusega endale meelde tuletama, et see koht oli loodud julmadeks ja veristeks vaatemängudeks ning et kogu see süsteem sai toimida ainult paljusid rahvaid rõhuva brutaalse võimuaparaadi toel. Midagi sarnast tuletas oma jüngrile meelde ka Jeesus. Küsimus ei olnud seejuures ainult Roomas, vaid ka kogu Iisraeli templisüsteem ise osales inimeste rõhumises.

Jeesus kuulutas ligiastunud Jumala kuningriiki, mis pidi asendama senise süsteemi. Ta juba teadis, mis teda ennast ootab – surm. Ja oma jüngritel soovitas ta järgnevas kõnes mitte lasta ennast eksitada võimumaailma ahvatlusist, seda enam, et ta nägi ette, et samal kursil jätkav Iisrael on varsti paratamatult Roomaga vastakuti ja et see kõik kulmineerub suure hävinguga.

Pilvedel tuleva Inimese Poja kujund ei ole seejuures ei apokalüptiline ega astronoomiline taevane figuur ‒ see on metafoor, mis kõneleb sellest, et inimeste poolt surma mõistetud inimese poeg Jeesus mõistetakse Jumala poolt õigeks ja ülendatakse Jumala Väe paremale käele. Viimast kujundit kasutab Jeesus ka siis, kui tema üle suurkohtus kohut mõistetakse. Jeesus kõneleb endast.

Kui see kõik nüüd kokku võtta, võib öelda, et ehkki kontekst-grupi ja Tom Wrighti Mk 13. peatüki lugemisviisid erinevad üksteisest detailide poolest, ei näe kumbki neist seda peatükki apokalüptilise maailmalõpuootuse valguses.

Mida tähendab siis Jeesuse üleskutse „Valvake!“ nüüd? Ühelt poolt siis seda, et templi hävitamine ja sellega kaasnevad katastroofilised sündmused ning „see aeg“, mida oodata, ei ole kaks eri asja – üks ajalik ja teine aegade lõpu sündmus. Pigem on tegu kohtumõistmise protsessiga, mille täpseid detaile teab vaid Isa taevas, mitte aga Poeg ja inglid ja inimesed. Teisalt juhtub see aga veel selle põlvkonna jooksul, selles on Jeesus kindel.

Maja valvav uksehoidja ei pea pimeduses valvel olema määramatu aja, vaid ta võib olla kindel, et isand tuleb ikkagi tagasi juba siis, kui valvajal veel jaksu on. Ja valvamine ei ole passiivne ootamine: see on maailmas toimuva tähelepanelik jälgimine teadmises, et Jumal on asunud aktiivselt tegutsema. Vahetult enne meie tänast, Jeesuse toonast kõnet lõpetavat kirjakohta sõnas ta järgmist: „Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal – nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga“ (Mk13:28-29). Need kaks võrdumit ‒ meie tänane uksehoidja lugu ja sellele eelnev viigipuu lugu ‒ kuuluvad kokku ja täiendavad teineteist.

Kui ma enne kasutasin kujundit „valvamise valu“, siis nüüd võiks selle asemel öelda hoopis „valvamise võlu“. Sest siin on veel üks element, mis on väga oluline. Ma võtan tõsiselt Tom Wrighti tõdemust, et eelnev kujund Inimese Pojast taeva pilvedel kõneleb Jeesuse õigeksmõistmisest ja ülendamisest. See on nii-öelda Jeesuse troonile asumist kirjeldav kujund. Jüngrid, kellele Jeesus oma lahkumiskõne pidas, ei taibanud seda veel. Oma suureks kohkumuseks pidid nad juba mõne päeva pärast nägema, kuidas nende Õpetaja hukati. Ent siis läks kolm päeva ja Õpetaja oli tagasi. Ja veel nelikümmend päeva ja Jeesus võeti taevasse. Siitpeale kuulutasid nad ülestõusnud ja ülendatud Issandat, kes on surma ära võitnud.

Jeruusalemm sammus väliselt ikka oma hukatuse poole, kuid selle kõrval levis sellessamas rõhuvas ja brutaalses impeeriumis evangeeliumi rõõmusõnum. Ka see oli asi, mida valvaja pidi nägema. Kui evangelist Markus oma jutustuse kirja pani, siis oli ta sellest topeltperspektiivist juba väga hästi teadlik. Jeesusega juhtunule tagasimõtlemine ja evangeeliumi lugemine kinnitas selle mõlemat poolt: maailmast ei ole ahistavad sündmused kuhugi kadunud ja kohati läheb aina hullemaks, ent Jumal on sellessamas maailmas ikkagi tegev ja kohtumõistmise kõrval pakub ta inimkonnale ka armu.

Mida see tähendab meile? Aga seda, et ehkki Jeruusalemma tempel on ammu hävinud ja sündmused, mida Jeesus ennustas, on ammu toimunud, ei ole maailm muutunud. Siin on endiselt hädasid ja õnnetusi, siin on endiselt kurjust ja brutaalset jõhkrust, kuid siin on endiselt ka evangeeliumi rõõmusõnum, sõnum lunastusest. Nii et pangem tähele ja valvakem!

Aamen.

Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ning usuteaduse ja religiooniuuringute programmijuht Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.