Artiklid

Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad peaksid kristlikke koole asutama ja ülal pidama (1524), 2. osa

Samuti on kogemus seda näidanud ja näitab jätkuvalt. Sest õige varsti pärast apostlite aega, kui keeled lakkasid olemast, hakkasid ka evangeelium ja usk ja terve kristlus üha enam kahanema, kuni nad paavsti all hoopiski põhja läksid; ning sellest ajast saadik, kui keeled kahanesid, pole kristluses enam midagi erilist esile kerkinud. Küll aga on keelte mitteoskamise tõttu sündinud palju hirmuäratavat. Niisiis jällegi: kuna nüüd on keeled taas esile tõusnud, toovad nad endaga kaasa sellise valguse ja saadavad korda nii suuri asju, et terve ilm imestab ning on sunnitud tunnistama, et meil on olemas evangeelium pea niisama selgelt ja puhtalt nagu ta oli olemas apostlitel ning ta on saanud tagasi oma algse puhtuse ning on märksa puhtam kui ta oli püha Hieronymuse või Augustinuse ajal. Ja kokkuvõtteks, Püha Vaim pole mingi narr ega veeda aega kergemeelsete ja kasutute asjadega. Ta on pidanud keeli kristluses nii kasulikeks ja hädavajalikeks, et ta on neid mitmel korral taevast endaga kaasa võtnud. Ainuüksi sellest peaks piisama, et meid keeli innuga ja austavalt taga otsima ja mitte põlgama panna, kuna ta neid ju ka taas ise maa peal äratab.

Sina aga kostad: „Jah, aga paljud isad on saanud õndsaks ja on õpetanud ka ilma keeli tundmata.“ See on tõsi. Aga kuidas sa seletad seda, et nad Pühakirja nii sageli vääriti tõlgendasid? Kui sageli eksib püha Augustinus psalmides ja teistes tõlgendustes, nagu ka Hilarius[1] ja kõik teised, kes ilma keeli oskamata on võtnud ette Pühakirja seletamise? Ja kuigi neil oli õigus paljuski, mida nad ütlesid, polnud nad ometi kindlad selles, kas see, kuidas nad seda kirjatähte seletasid, ikka tõesti seal kohas seisab. Ma toon ühe näite: see, et Kristus on Jumala Poeg, on õigesti öeldud. Kui naeruväärselt pidi see aga kõlama nende [kristluse] vastaste kõrvades, kui põhjendusena nimetati Psalmis 110 [s 3]: Tecum principium in die virtutis tuae, kui ometi heebreakeelses tekstis seal sõnagi Jumala kohta kirjutatud pole.[2] Kui siis aga püütakse selliste ebakindlate põhjenduste ja valeväidetega usku kaitsta, kas see pole mitte häbiks ja pilkeks kristlastele nende pilkajate silmis, kes keeli oskavad? Nood aga jäävad veelgi põikpäisemalt oma eksimusele kindlaks ning neil on hea põhjus, miks meie usku vaid inimlikuks ettekujutuseks pidada.

Kelle süü see siis on, et meie usk niimoodi kahju kannatab? Põhjus on selles, et me ei oska keeli! Ja muud abi siin pole kui keeli osata! Kas polnud püha Hieronymus sunnitud psaltrit heebrea keelest uuesti tõlkima, kuna juutidega meie psalmiraamatust kõneldes pilkavad nad meid, öeldes, et heebrea keeles seal sugugi midagi sellist ei seisa, nagu meie omad väidavad? Nüüd aga on kõigi vanade isade tõlgendused, kes ilma keeli oskamata pühakirja on seletanud (isegi kui nad midagi valet ei õpeta), siiski sellised, et nad väljenduvad väga tihti ebakindlalt, ebaühtlaselt ja valesid väljendeid kasutades ning kompavad ringi nagu pimedad mööda seina, eksides sageli teksti õige tähenduse osas ning keeravad teksti nii, nagu neile sobib, nagu on näha eelpool toodud salmist Tecum principium jne. Koguni püha Augustinus ise peab kirjutises De doctrina christiana tunnistama, et kristlik õpetaja, kel tuleb pühakirja tõlgendada, peab lisaks ladina keelele oskama ka kreeka ja heebrea keelt. Vastasel juhul pole võimalik, et ta pidevalt ei komistaks; tõepoolest, isegi keeli osates on küsimusi ja tööd veel piisavalt.

Seetõttu on üks lihtne usukuulutaja midagi muud kui pühakirja tõlgendaja või prohvet – kui apostel Pauluse sõnu kasutada. Lihtsal jutlustajal on (tõepoolest) tänu tõlkimisele nii palju selgeid sõnu ja tekste kasutada, et ta tänu neile saab Kristust mõista, õpetada ja püha elu elada ning teistele kuulutada. Selleks aga, et pühakirja seletada ja ise sellega töötada ning sõgedate eksiõpetajate vastu vaielda, selleks tema jaksust ei piisa; seda pole ilma keeli oskamata võimalik teha. Seetõttu on kristluses vaja selliseid prohveteid, kes tegeleks Pühakirjaga ja seda seletaks ning kõlbaks ka vaidlusi pidama; selleks ei piisa pühast elust ja õigest õpetusest. Seepärast on keeled kristluses täiesti ja igati hädavajalikud, samuti nagu prohvetid või tõlgendajadki, ehkki pole hädavajalik, et iga kristlane või jutlustaja oleks selline prohvet, kellest apostel Paulus 1Kr 12 [salmides 6jj] ja Ef 4 [salmis 11] kõneleb.

Seepärast ongi pühakiri apostlite aegadest saadik nii segaseks jäänud ning kusagil pole selle kohta kirjutatud kindlaid ja usaldusväärseid tõlgendusi. Sest nagu juba öeldud, on ka pühad isad sageli eksinud ja kuna nad pole keeli osanud, on nad vaid haruharva sama meelt: üks ütleb üht, teine teist. Püha Bernhard oli suure vaimuga mees, nii et ma tahaks ta seada üle kõigi tuntud õpetajate, nii vanade kui uute; kuid vaata, kuidas ta pühakirjaga tihtipeale (kuigi vaimulikult) mängib ja selle oma tõelisest tähendusest eemale juhib. Seepärast ütlesid ka sofistid, et pühakiri on segane – nad pidasid silmas seda, et Jumala Sõna olevat oma loomult nii segane ning kõnelevat nõnda arusaamatult. Kuid nad ei näe, et kogu puudus on tingitud keeltest, sest kui me oskaks keeli, poleks kunagi midagi Jumala Sõnast selgemat kõneldud. Türklane kõneleb ju minu arvates arusaamatult, ning ometi mõistab seitsmeaastane türgi laps teda vägagi hästi; mina lihtsalt ei oska türgi keelt.

Seepärast oli see ka üks hullumeelne ettevõtmine, kui pühakirja püüti õppida isade tõlgenduste ning paljude raamatute ja glosside lugemise kaudu. Selle asemel oleks tulnud pühenduda keelte õppimisele. Sest kuna neil ei olnud keeleoskust, nägid armsad isad vahetevahel paljude sõnadega üheainsa kirjakoha kallal vaeva ning ei suutnud vaatamata sellele nende tähendust õigesti mõista ning pooleldi aimasid ja pooleldi mõistatasid [selle tähendust]. Nii sa püüad siis suure vaevaga selle tähenduse jälile saada, kuigi võiksid samas keelte abil seda tähendust ise palju paremini mõista kui see, keda sa järgid. Nii, nagu on päike varju suhtes, on keel kõigi isade glosside suhtes. Kuna kristlased peavad pühakirja kui enda üht ja ainsat raamatut tundma õppima ning see on patt ja häbi, et me omaenda raamatut ei tea ega tunne oma Jumala keelt ja sõna, siis on see veelgi suurem patt ja häbi, et me ei õpi keeli, kuigi Jumal meile nüüd annab inimesi ja raamatuid ja kõike, mis selle tarvis vaja on ja meid selleks innustab ning tahab, et tema raamat oleks avatud. Oh kui rõõmsad oleks pidanud olema pühad isad, kui nad nõnda oleksid pühakirja juurde tulla ja keeli õppida saanud, nagu see meil võimalik on! Kuidas neil õnnestus nõnda suure vaeva ja usinusega vaevu paar palakest kätte saada, kui meie samas poole väiksema või hoopis ilma tööta terve leiva kätte võime saada. Oh kuidas nende usinus küll meie laiskust häbistab; kui karmilt saab Jumal küll meie laiskuse ja tänamatuse eest kätte maksma!

Siia juurde kuulub ka see, et püha Paulus tahab 1Kr 14 [salmides 27, 29], et kristlaste seas antaks hinnang kõigele õpetusele, selle tarvis on aga ennekõike keeleoskus hädavajalik. Sest jutlustaja või õpetaja võib küll Piibli ikka ja jälle oma paremat äranägemist mööda kaanest kaaneni läbi lugeda, ta võib aga seejuures nii õigesti aru saada kui eksida, kui pole kedagi, kes otsustaks, kas tal on õigus või mitte. Kui siis tahta otsust langetada, peab valdama keelteoskuse kunsti, muidu läheb kõik see asi hukka. Seepärast, kuigi lihtsad jutlustajad võivad ilma keeleoskuseta usku ja evangeeliumi jutlustada, siis on see ometi kehvavõitu ja nõrk, ning viimaks muudab see tüdinuks ja paneb igavlema ning see langeb maha. Kus aga on keeled, seal on värskust ja tugevust ning pühakirja innukat uurimist ning usk uueneb üha uuesti mitmesuguste sõnade ja näidete abil; nii võrdleb Ps 29[3] pühakirja sellist uurimist jahiga, öeldes, et Jumal avab hirvedele tihedad laaned; ning Ps 1 [salmis 3] puuga, mis alati haljendab ning millel on alati värsket vett.

Meid ei tohi eksitada see, et paljud kiitlevad sellega, et neil on Vaimu ning nad ei pea pühakirjast piisavalt lugu; mõned, nagu näiteks valdenslased, ei pea ka keeli kasulikuks. Aga armas sõber, vaim sinna või tänna, ka mina olen Vaimus olnud ja olen Vaimu näinud (kui nüüd oma lihast kiidelda), vahest enamgi kui need, kes sellega nii väga kiitlevad, ühe aasta jooksul näha saavad. Samuti on minu vaim enda kohta tunnistust andnud, samas kui nende vaim istub täitsa vaikselt nurgas ega tee palju muud peale iseenda kiitmise. Seda tean ma aga küll, kuidas Vaim üksipäini seda kõike korda saadab, oleks ma ju kõigist puhta kaugel olnud, kui keeled poleks mind aidanud ning pühakirja osas kindlaks ja veendunuks teinud. Ma oleks ka võinud vaga olla ning vaikselt õigesti jutlustada, kuid paavstil ja sofistidel koos kogu antikristliku regimendiga oleks ma lasknud rahulikult edasi olla. Kurat hoolib vähem minu vaimust kui minu kõnest ja sulest, mis tegelevad pühakirjaga. Sest minu vaim ei võta temalt ära enamat kui üksnes minu; pühakiri ja keeled teevad aga maailma talle liiga kitsaks ning toovad kahju tema riigile.

Nii ei saa ma ka valdenslasi sugugi selle eest kiita, et nad keeli põlgavad. Sest isegi kui nad õigesti õpetavad, peavad nad ometi sageli teksti õiges tähenduses eksima ega ole piisavalt hästi varustatud ning osavad selleks, et usku eksimuste eest kaitsta. Pealegi on nende õpetus nii segane ja iselaadi ega kõnele pühakirja viisil, mistõttu ma kardan, et see pole puhas või ei jää selleks. Sest on väga ohtlik rääkida Jumala asjadest teisiti või teiste sõnadega, kui Jumal ise seda teeb. Lühidalt, nad võivad isekeskis pühalt elada ja õpetada; kuna nad aga jäävad ilma keeleta, peab neil olema puudus sellest, millest on kõigil teistelgi puudus – nimelt oskusest pühakirjaga kindlalt ja põhjalikult ümber käia; samuti ei saa nad olla kasulikud teistele rahvastele. Kuna nad aga seda teha saaks, kuid teha ei taha, tuleb neil endil vaadata, kuidas nad sellest Jumala ees aru annavad.

See olgu nüüd öeldud keelte ja kristlike koolide kasulikkuse ja hädavajalikkuse kohta vaimuliku regimendi ja hingeõndsuse poolest. Võtkem nüüd ette ka ihu ja oletagem, et pole olemas ei hinge ega taevast või põrgut ning et me peame silmas pidama vaid ajalikku regimenti maailmas – kas selle jaoks ei lähe vaja veelgi paremaid koole ja õpetlasi kui vaimuliku jaoks? Sest siiani pole sofistid sellest hoopiski hoolinud ning on koolide kujundamisel vaid vaimulikku seisust silmas pidanud, mistõttu see on olnud lausa häbiasi, kui mõni õpetlane on abiellunud ning ta on pidanud kuulma, kuidas öeldakse: „Näe, see hakkab ilmalikuks ega taha saada vaimulikuks“, otsekui oleks üksnes tema vaimulik seisus Jumalale meelepärane ning ilmalik (nagu nemad seda nimetavad) oleks hoopiski kuradi oma ja ebakristlik. Samas on nemad ise need, kes Jumala silmis kuradi omaks saavad ning üksnes see vaene pööbel (nagu sündis ka Iisraeli rahvaga babüloonia vangipõlves) on jäänud maale ja õige koha peale ning parimad ja ülikud on viidud kuradi juurde Baabüloni koos oma vagarüüde ja nudiks pöetud peadega.

Siinkohal pole tarvis kõnelda sellest, et ilmalik regiment on Jumalast seatud kord ja seisus (selle kohta olen ma juba nii palju öelnud, et ma loodan, et keegi selles ei kahtle), vaid vaja on käsitleda seda, kuidas saada sellesse seisusesse tublisid, osavaid inimesi. Ja siin panevad paganad meid suuresti häbenema ja on meile lausa pilkeks, iseäranis roomlased ja kreeklased, kes sugugi ei teadnud, kas niisugune seisus Jumalale meeldib või mitte ning kes ometi suure tõsiduse ja innuga poisid ja tüdrukud üles kasvatasid ja neil õppida lasid, et nad oma ülesandeid hästi täita oskaks. Kui ma selle peale mõtlen, pean ma häbenema meie kristlaste ja iseäranis sakslaste pärast, kes me oleme niisugused roikad ja metsloomad, et söandame öelda: „Milleks neid koole tarvis on, kui ei taheta vaimulikuks saada?“ Me ju ometi teame või vähemasti peaksime teadma, et see on hädavajalik ja kasulik ning et Jumalale on meeltmööda, kui vürst, isand, raehärra või kes iganes on määratud valitsema, on õpetatud ja osav oma seisust kristlikult juhtima.

Isegi kui (nagu ma ütlesin) hinge olemas poleks ning kui koole ja keeli pühakirja ja Jumala pärast tarvis ei läheks, siis oleks ometi juba see piisavaks põhjuseks, miks rajada igale poole kõige paremaid, nii poisslaste kui tütarlaste jaoks mõeldud koole, et maailmal on ka oma ilmaliku seisuse väliseks alalhoidmiseks tarvis tublisid, osavaid mehi ja naisi selleks, et mehed saaksid hästi valitseda maad ja rahvast ning naised saaksid kasvatada ja hoolt kanda majapidamise, laste ja teenijate eest. Sellised mehed peavad kasvama poistest ja sellised naised tüdrukutest. Seepärast tuleb poisslapsi ja tütarlapsi selle tarvis õigesti õpetada ja kasvatada. Ma ütlesin eespool, et tavaline mees ei tee selleks midagi; ta ei oska ega tahagi teha ning pole sest üldse teadlikki. Vürstid ja isandad peaks seda tegema, aga neil on tarvis kelgutamas käia, juua ja maskeraade mööda ringi joosta ning nad on koormatud keldri, köögi ja magamistoa kõrgete ja tähtsate asjaajamistega. Ja kui mõned seda ka hea meelega teeks, häbenevad nad teiste ees, et neid võidakse narrideks või ketseriteks pidada. Seepärast tahan ma selle anda üksnes teie, armsate raehärrade, kätte; teil on selleks ka rohkem ruumi ja võimalusi kui vürstidel ja isandatel.

Sina kostad seepeale: „Aga igaüks võib oma tütreid ja poegi ise õpetada ja kasvatada“. Vastuseks: jah, näha on, kuidas õpetatakse ja kasvatatakse. Kui ka kasvatusele panustatakse nii palju kui võimalik ja see õnnestub, ei ole tulemuseks ometi midagi enamat kui veidi pingutatud ja auline hoiak, aga muidu on tegu nendesamade edevate puupeadega, kes ei tea ei selle ega tolle kohta midagi öelda; ei oska nad kellelegi nõu anda ega kedagi aidata. Kui neid aga õpetataks ja kasvatataks koolides või mujal, kus on õpetatud ja oskajad õpetajad ja õpetajannad, kes õpetavad keeli ja teisi kunste ning ajalugu, siis saaksid nad kuulda terve maailma lugudest ja ütlemistest ning sellest, kuidas käis selle või tolle linna, riigi, vürsti, mehe või naise käsi. Nõnda saaksid nad lühikese ajaga terve maailma olemuse, elu, nõu ja plaanid, õnnestumised ja ebaõnnestumised enda jaoks kokku võtta ning otsekui peeglina enda ette seada, millest nad siis saaksid teha õigeid järeldusi ja jumalakartuses maailma asjade käigus orienteeruda; lisaks saaksid nad ajaloost õppida, mida selles välispidises elus otsida ja mida vältida ning teistele ka selle põhjal nõu anda ja valitseda. Kasvatus, mida kodus ilma sellise koolita antakse, tahab aga meile meie endi kogemuse põhjal tarkust jagada. Enne kui see sünnib, oleme me sada korda surnud ning oleme terve oma elu jooksul järelemõtlematult toiminud, sest enda kogemuse omandamine võtab palju aega.

Kuna noored peavad takka üles lööma ja ringi kargama või vähemalt midagi teha saama, mis neid huvitab, ning neid pole selle juures võimalik takistada ega oleks ka hea, kui seda kõike keelataks, miks ei peaks neile siis selliseid koole rajama ning niisugust kunsti tutvustama? Seda enam, et Jumala armust on nüüd kõik nii seatud, et lapsed saaks rõõmuga ja mängides õppida, olgu siis keeli või teisi kunste või ajalugu. Ja meie kool ei ole nüüd enam põrgu ja puhastustuli, kus meid piinati casualibus’te ja temporalibus’tega, ning ikkagi ei õppinud me mitte kui midagi vaatamata kogu nüpeldamisele, värisemisele, hirmule ja hädale. Kui nii palju aega ja vaeva kulutatakse selle peale, et lastele kaardimängu, laulmist ja tantsimist õpetada, miks ei võeta siis sama palju aega selleks, et lastele lugemist ja teisi kunste õpetada, kuna nad on noored ja neil on aega ning lisaks sellele on nad nutikad ja õpihimulised? Enda kohta ma ütlen, et kui minul oleks lapsi ja ma sellega hakkama saaks, ei peaks nad mitte üksnes keeli ja ajalugu õppima, vaid ka laulmist ja muusikat koos kogu matemaatikaga[4]. Sest mida muud see on kui puhas lapsemäng; kreeklased koolitasid juba ammusel ajal oma lapsi nendes distsipliinides, tänu millele said neist ometi ütlemata osavad inimesed, hakkajad kõiksugu asjade peale. Jah, kui kahju on mul praegu sellest, et ma ei lugenud rohkem poeete ja ajalugu ning keegi mulle seda ka ei õpetanud. Selle asemel pidin ma suure hinna, töö ja kahjuga lugema kuradi enda kõntsa – filosoofe ja sofiste, nii et mul on praegu küllalt seda, mida välja pühkida.

Sina ütled nii: „Tjah, kes saab niimoodi ilma oma lasteta läbi ajada ja neid kõiki aadlikeks kasvatada? Neil on koduski tööd teha“, jne. Vastuseks: ega minagi arva, et rajada tuleks selliseid koole nagu nad tänini on olnud, kus üks poisslaps on kakskümmend või kolmkümmend aastat Donatust[5] ja Alexandrit[6] tuupinud ega ole ometi midagi õppinud. Praegu on teistsugune maailm ja asjad käivad teistmoodi. Minu arvates tuleks poistel lasta iga päev tund või kaks sellises koolis käia ning muul ajal peaks neil laskma kodus tööd teha, käsitööd õppida ning mida iganes muud toimetada, milleks neid tarvis on, nii et mõlemad võiksid käia käsikäes, kuni nad on noored ja saavad [sellega] hakkama. Veedavad nad ju muidu vähemalt kümme korda rohkem aega kartuliplönnide tulistamise, pallimängu, ringikihutamise ja kaklemisega!

Samuti saab ju ühel tütarlapsel olla nii palju aega, et käia iga päev üks tund koolis ja jõuda ikkagi koduste töödega ühele poole saada; kulutab ta ju magamise, tantsimise ja mängimise peale palju rohkem aega. Puudu on vaid soovist ja tõsisest tahtmisest noori kasvatada ning maailmale oma inimestega abiks ja nõuks olla. Kuradile meeldivad märksa enam tahumatud puupead ja kasutud inimesed, et inimeste käsi nii hästi ei käiks maa peal.

Andekamad nende seast, kellest on loota, et neist saavad osavad inimesed, kes kõlbavad õpetajateks ja õpetajannadeks, jutlustajateks ja muudeks vaimulikeks ametiteks, neil tuleb lasta rohkem ja pikemalt koolis käia või lastagi sellele pühenduda – sarnaselt sellele, kuidas me loeme pühadest märtritest, kes kasvatasid püha Agnest ja Agathat ja Luciat[7] ja teisi nendesuguseid. Sealt on tulnud ka kloostrid ja stiftid, mis on aga nüüd hoopis teise neetud kasutuse saanud. Ning selle järele on ka suur vajadus, kuna pöetud peadega seltskond on kiirelt vähenemas; samuti on nad suures enamuses võimetud õpetama ja valitsema, sest nad ei oska midagi peale oma kõhu eest hoolitsemise, mis on ka ainus asi, mida neile on õpetatud. Samuti on meil vaja inimesi, kes jagaks meile Jumala Sõna ja sakramente ning oleks rahva seas hingehoidjaiks. Kust me aga tahame neid võtta, kui koolidel lastakse alla käia ilma, et nende asemele rajataks teisi, kristlikumaid? Seda enam, et koolid, mida on siiani jätkuvalt ülal peetud, pole küll lõplikult alla käinud, kuid ei suuda ka pakkuda midagi muud kui kadumaläinud, kahjulikke petiseid.

Seetõttu on hädavajalik, et mitte üksnes noorte pärast, vaid ka meie mõlema seisuse, vaimuliku ja ilmaliku, alalhoidmiseks tuleb täie tõsidusega aegsasti selle asja kallale asuda, kuna juhul, kui me selle nüüd tegemata jätame, peame me selle hiljem võib-olla hoopis sinnapaika jätma, kuigi me seda siis hea meelega teeks ning end kahetsuse piinadel ilmaasjata igavesti vaevata peame laskma. Sest Jumal pakub end rikkalikult [appi] ja ulatab oma käe ning annab kõik, mis selle asja jaoks tarvis. Kui me selle ära põlgame, on meil juba koos Iisraeli rahvaga kohtuotsus käes, nagu Jesaja ütleb: „Ma olen sirutanud oma käe kogu päeva kangekaelse rahva poole, kes mulle vastu hakkab“.[8] Ning Õp 1: „Ma olen sirutanud oma käe ja ükski pole tähele pannud, ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust, siis naeran minagi teie õnnetust ja pilkan, kui teie õnnetus saabub“.[9] Hoidugem selle eest. Järgige eeskuju, mida andis kuningas Saalomon suure innuga selle asja kallale asudes. Kuidas ta hoolis noortest, nii et ta oma kuninglike asjaajamiste seas koostas ka noorte tarvis raamatu, mille nimeks on Proverbium[10]. Ja kuidas Kristus ise väikseid lapsi enda juurde kutsub, kui innukalt ta meil nende eest hoolt kanda käsib ning kiidab ingleid, kes neid valvavad, Mt 18 [salmides 5, 10], et meile näidata, kui suur teenistus see on, kui me noori õigesti kasvatame ning kui hirmsalt ta vihastab, kui neid ärritatakse ja raisku minna lastakse.

Seepärast, armsad isandad, võtke ette see töö, mida Jumal teie käest nõnda tungivalt nõuab, milleks te oma ameti tõttu kohustatud olete, mis on noortele nii hädavajalik ning millest ei maailm ega Vaim saa loobuda. Me oleme kahjuks piisavalt kaua pimeduses mädanenud ja riknenud. Me oleme liiga pikalt olnud saksa metsalised. Laskem meil ka kord mõistust kasutada, et Jumal märkaks tänu oma headuse eest ja et teised maad näeks, et ka meie oleme inimesed, kes on võimelised midagi kasulikku kas neilt õppima või neile õpetama, et maailm ka meie läbi paraneks. Mina olen oma osa teinud. Ma tahtsin Saksamaale nõu anda ja seda aidata, ning mis ma saan sinna parata, kui mind mõned selle eest põlgama hakkavad ning sellisele siirale nõuandmisele käega löövad ja omast arust paremat nõu teavad. Ma tean küll, et on teisi, kes oleks seda paremini ette osanud kanda; kuna need vaikivad, ütlen seda mina, nii hästi või halvasti kui ma oskan. On parem sellest rääkida, ükskõik kui oskamatult see siis ka ei sünniks, kui sellest hoopis vaikida. Ja ma loodan, et Jumal teie seast nii mõnegi äratab ning et minu ustav nõuanne ei pudene tuhaks, ning et ei vaadataks mitte seda, kes sellest kõneleb, vaid et asja selle enda pärast aetaks.

Viimaks tasub kõigil neil, kel on hoolimist ja isu Saksa maadel selliseid koole ja keeli rajada ja alal hoida, mõelda sellele, et ei tasu säästa ei vaeva ega raha heade raamatukogude või raamatuhoidlate rajamiseks [ning] seda eriti suurtes linnades, kes seda endale lubada saavad.

Sest kui evangeelium ja kõiksugu kunst peavad alles jääma, peavad nad olema pandud kirja ja köidetud raamatutesse ja kirjasõnasse (nagu tegid prohvetid ja apostlid, nagu ma ülalpool nimetasin). Ja seda mitte üksnes selleks, et neil, kes peavad olema meile vaimulikeks ja ilmalikeks eestseisjateks, oleks, mida lugeda ja uurida, vaid ka selleks, et head raamatud säiliks ning kaotsi ei läheks koos kunsti ja keeltega, mis meil Jumala armust praegu olemas on. Ka püha Paulus oli selles osas usin, käskides Timoteosel hoolega lugeda[11] ning samuti käskides tal Troasse jäetud pärgamendi kaasa võtta[12].

Tõepoolest, kõik kuningriigid, mis on olnud midagi erilist, on sellele asjale erilist tähelepanu pööranud, nende hulgas esmajoones Iisraeli rahvas, mille seas Mooses esimesena selle tööga alustas ja käskis seaduseraamatut seaduselaekas alal hoida ning andis selle ülesande leviitide kätte, et see, kel tarvis, nende käest [selle] ärakirja küsiks; käskides ka kuningal selle raamatu ärakirja leviitide käest küsida[13]. Sellest on näha, kuidas Jumal andis leviitidest preestritele muude ülesannete seas ka ettekirjutuse raamatuid hoida ja valvata. Pärast seda täiendas ja parandas seda raamatukogu Joosua, seejärel Saamuel, Taavet, Saalomon, Jesaja ning peale seda veel palju kuningaid ja prohveteid. Sealt tuli Vana Testamendi pühakiri, mis poleks muidu iialgi saanud kokku kantud või koos püsinud, kui Jumal ise poleks nõudnud, et selle eest niimoodi hoolt kantaks.

Seda eeskuju järgides rajasid ka stiftid ja kloostrid varasematel aegadel raamatukogusid, kuigi vaid väheste heade raamatutega. Ja millist kahju see on toonud, et tollal, kui raamatuid ja inimesi oli selleks piisavalt, ei nähtud vaeva raamatute muretsemise ja heade raamatukogude rajamisega ning alles hiljem saadi sellest teadlikuks, kui kahjuks ajapikku olid juba alla käinud kõik kunstid ja keeled ning väärtuslike raamatute asemel oli kurat sisse viinud sõgedad, kasutud, kahjulikud mungaraamatud [nagu] Catholicon[14], Florista[15], Graecista[16], Labyrinthus[17], Dormi secure[18] ja muu [taolise] eeslisõnniku. Tänu sellele käis ladina keel alla ning kusagil ei jäänud alles mõistlikku kooli ega õpetust ega tudeerimisviisi. Nagu me oleme kogenud ja näinud, on keeled ja kunst suure töö ja vaevaga, kuigi küll ebatäiuslikult, tolmu ja raamatukoide käest päästetud vanade raamatute palukestest ja tükkidest taas päevavalgele toodud ning neid otsitakse ja nende kallal töötatakse jätkuvalt iga päev, nagu hävitatud linnas otsitakse tuha seest aardeid ja varandust.

See, mis meiega on sündinud, on olnud igati õiglane ja Jumal on meie tänamatuse eest tasunud, kuna me ei märganud tema heldust meie vastu ega varunud raamatuid ja õpetatud inimesi siis, kui selleks oli aega ja võimalust. Me lasime asjadel nõnda minna, nagu ei puutukski need meisse ning sama tegi ka tema, lastes pühakirja ja heade raamatute asemel tulla Aristotelesel koos lugematu hulga kahjulike raamatutega, mis meid Piiblist üksnes üha kaugemale viisid. Lisaks sellele veel kõik need kuradimaskid, mungad ja kummituslikud kõrgkoolid, mida me rikkalikult varaliselt toetasime, nagu me ka pidasime ülal ja toetasime paljusid doktoreid, predikaate, magistreid, pappe ja munkasid, neid punaste ja pruunide barettidega, sea sarnaselt kuldse keti ja pärlitega ehitud suuri, tahumatuid, pakse eesleid, kes meile midagi head ei õpetanud, vaid üksnes üha pimedamaks ja sõgedamaks tegid ning selle eest kogu meie vara nahka panid ning kogusid kõik oma kloostrite nurgad täis oma roppe, mürgiseid raamatuid – õudne on selle peale mõeldagi.

Kas see pole siiamaani olnud üks häda ja kannatus, et poisslaps on pidanud kakskümmend aastat või enamgi tudeerima ainult selleks, et ta oleks õppinud nii palju halba ladina keelt, et temast võiks papp saada ning et ta saaks missat lugeda? Ja kes nii kaugele jõudis, see oli õnnis. Õnnis oli see ema, kes sellist last kandnud oli. Ja ometi jäi ta eluks ajaks vaeseks õpetamata inimeseks, kes ei kõlvanud ei kaagutamiseks ega munemiseks. Selliseid õpetajaid ja meistreid oli meil külluses, kes ise midagi ei osanud ega mõistnud nad ka midagi head ja õiget õpetada; samuti ei teadnud nad, millisel viisil õppima ja õpetama peab. Kelle süü see on? Muid raamatuid polnud olemas kui need sõgedad munga- ja sofistiraamatud. Mida muud neist võiski siis tulla kui sõgedad õpilased ja õpetajad, nagu olid raamatud, mida nad õpetasid? Hakk ei haudu välja tuvisid ning narr ei tee tarku. See on tasu tänamatuse eest, [selle eest], et ei panustatud innuga raamatukogudesse, vaid headel raamatutel lasti kaduda ja alles hoiti kasutud.

Minu nõu pole aga see, et nüüd ilma vahet tegemata igasugu raamatuid hunnikute kaupa kokku kogutaks ega mõeldaks muule kui raamatute arvule ja hulgale. Ma tahaksin teha valiku, kuna pole tarvis koguda kõigi juristide kommentaare, kõigi teoloogide sententsikogumikke, kõigi filosoofide küsimuste ja vastuste kogumikke[19] ning kõigi munkade jutluseid. Sellise kõntsa viskaks ma üldse välja ja muretseks oma raamatukokku õiget sorti raamatud ning peaks selles osas nõu õpetatud inimestega. Kõigepealt peaks seal olema pühakiri nii ladina, kreeka, heebrea kui saksa keeles ning ka muudes keeltes. Seejärel kõige paremad tõlgendajad ja kui mul neid leida õnnestub, siis [ka] vanimad, nii kreeka, heebrea kui ladina keeles. Seejärel sellised raamatud, mille abil saab keeli õppida, nagu poeedid ja oraatorid, ükskõik, kas nad on paganad või kristlased, kreeka- või ladinakeelsed. Sest nende põhjal tuleb grammatikat õppida. Seejärel peaks [raamatukogus] olema vabade kunstide ja muidu kõigi ülejäänud kunstide raamatud. Viimaks ka õigus- ja arstiteaduse raamatud; ka siin on vaja head valikut kommentaaride vahel.

Kõige auväärsemate hulgas peaksid aga olema kroonikad ja ajalooraamatud, ükskõik, mis keeles nad kättesaadavad on, sest need on ülikasulikud, kuna lasevad maailma asjade käiku ära tunda ja juhtida ning ka Jumala imesid ja tegusid näha. Kui palju õilsaid lugusid ja ütlemisi meil peaks täna olemas olema selle kohta, mis on Saksa maadel juhtunud ja aset leidnud, millest me aga tänapäeval midagi ei tea, kuna seal polnud kedagi, kes oleks neid kirja pannud või juhul, kui need kirja olid pandud, polnud kedagi, kes oleks raamatuid alles hoidnud ning seetõttu ei teagi muudel maadel keegi midagi meist, sakslastest, mistõttu me peamegi terves ilmas kandma saksa metslaste nime, kes ei oska muud teha kui võidelda, õgida ja lakkuda. Kuid kreeklased ja ladinlased ning ka heebrealased on oma asju nii täpselt ja usinalt kirja pannud, et iga kord, kui isegi mõni naine või laps tegi või ütles midagi erilist, peab terve maailma seda lugema ja teadma. Meie oleme aga jätkuvalt sakslased ja tahame sakslasteks jääda.

Kuna Jumal on meile nüüd nii rikkalikult kinkinud mõlemaid kunste, õpetatud inimesi ja raamatuid, on aeg korjata ja lõigata vilja nii hästi, kui me oskame, ning koguda aardeid, et meil jääks ka tuleviku tarvis midagi alles nendest kuldsetest aastatest ja et me sel rikkalikul saagil raisku ei laseks minna. Sest on karta – ja selle algust on juba näha –, et koostatakse üha uusi ja teistlaadi raamatuid, nii et lõpuks jõutakse välja sinna, et kuradi tegemiste kaudu hakatakse nüüd trükist ilmunud häid raamatuid jälle alla suruma ning lahjad ja kohutavad raamatud koos oma kasutu ja mõttetu kraamiga murravad uuesti sisse ja täidavad kõik nurgad. Sest selle eest kannab kurat juba hoolt, et nagu ennegi, tuleb jälle hakata taluma ja end piinama igasuguste Catholicon’ide, floristide, modernistide ning neetud munga- ja sofistikõntsaga, pidevalt õppida ja ometi mitte kunagi midagi selgeks õppida.

Seepärast palun ma teid, mu armsad härrad, laske sellel minu ustaval püüdlusel endi juures vilja kanda. Ja kui leidub neid, kes peavad minust liiga vähe lugu selleks, et minu nõu järgi elada või mind kui türannide poolt hukkamõistetut põlgavad, need nähku ometi, et ma ei otsi mitte enda, vaid üksnes kogu Saksamaa õnne ja päästet. Ja kui ma ka oleks narr, aga tabaks ikkagi midagi head, ei sünniks ju minu järgimisest ühelegi targale kahju. Ja kui ma oleks lausa türklane ja pagan, kuid ometi oleks näha, et sellest mitte mulle, vaid kristlastele kasu tõuseks, poleks ju neist õige minu nõu ära põlata. Seda on juba ette tulnud, et narr on andnud paremat nõu kui terve tarkade nõukogu. Mooseski pidi end Jitrol õpetada laskma[20].

Sellega soovin ma teile kõigile Jumala armu, et ta teie südameid pehmendaks ja sütitaks, et need vaese, õnnetu, mahajäetud noorsoo eest tõsiselt hoolitseks ja Jumala abil neile nõu ja abi annaks, et Saksamaal oleks nii ihul kui hingel õnnistatud ja kristlik valitsus kogu täiuse ja küllusega, auks ja kiituseks Jumalale Isale läbi Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija. Aamen.

 

[1] Poitiers’ Hilarius (315–367), Poitiers’ piiskop, avaldas palju kirjutisi, sh Matteuse evangeeliumi (Commentarius in Evangelium Matthaei) ning Taaveti Laulude (Tractatus super Psalmos) kommentaarid.

[2] Ps 109:3 Vulgata tõlkes: „Sinuga on eestseisjad su vägevuse päeval“ – toim.

[3] Lutheril ekslikult Ps 128; vt Ps 29:9 – toim.

[4] Luther eristab siin laulmise praktilist kunsti ja muusikat kui teoreetilist distsipliini. Viimane moodustas koos aritmeetika, geomeetria ja astronoomiaga quadrivium’i, mis oli keskajal matemaatiliste ainete koondmõisteks – tlk.

[5] Aelius Donatus, Hieronymuse (347–420) õpetaja Roomas 4. saj keskel, koostas enda nime kandva ladina keele grammatika, mis koosnes algselt kahest osast: Ars minor ja Ars grammatica. Viimane kadus peagi kasutuselt, kuid esimene oli enam kui tuhande aasta vältel ladina keele grammatika standardõpikuks, kuuludes mh Gutenbergi trükikoja esimeste trükiste hulka – tlk.

[6] Alexander de Villa-Dei ehk Alexander Gallus, Normandiast pärit frantsiskaani munk, koostas Doctrinale puerorum’i (1199), heksameetrites kirja pandud teose, mille eesmärk oli lihtsustada ladina keele grammatiliste reeglite õppimist – tlk.

[7] Vastavalt rooma-katoliku kiriku pärimusele on tegu märtritega, kes kaotasid oma elu kristlaste tagakiusamise aegu. Roomast pärit Agnes hukati keiser Diocletianuse aegsete tagakiusamiste aegu ca 304. a. Sitsiiliast pärit Agatha ja Lucia surid märtritena vastavalt Deciuse (ca 250) ja Diocletianuse aegsete tagakiusamiste ajal (ca 304) – tlk.

[8] Vrd Js 65:2 – tlk.

[9] Vrd Õp 1:24 jj – toim.

[10] Õpetussõnade raamat – tlk.

[11] Vt 1Tm 4:13 – tlk.

[12] Vt 2Tm 4:13 – tlk.

[13] Vt 5Ms 17:18 – tlk.

[14] Ladina keele leksikon Summa grammaticalis, tuntud kui Catholicon, koostati 1286. a paiku Genuast pärit dominikaanlase Johannes Balbuse poolt – tlk.

[15] Hildesheimist pärit Ludolf von Luchow koostas 1317. a ladina keele süntaksi pealkirjaga Flores grammaticae, mis andis selle autorile hüüdnime Florista. Hiljem hakati seda nimetust kasutama ka teose enda kohta – tlk.

[16] Graecismus oli heksameetrites koostatud grammatiline kirjutis, mida on omistatud flaami grammatikule Béthune Eberhardile (surn ca 1212) ning sai oma nime 10. ptk järgi, mis tegeleb kreeka etümoloogiaga; ka seda teost hakati kutsuma autorile omistatud hüüdnimega – tlk.

[17] Labyrinthus oli Béthune Eberhardi koostatud poeem 13. saj algusest – tlk.

[18] Kirikuaasta jutlustekogu (kokku 71 jutlust), koostatud ilmselt frantsiskaani Johann von Werdeni poolt. Pealkiri viitab sellele, et see kogu oli mõeldud jutlustajatele, kes olid liiga võhiklikud või liiga laisad selleks, et ise jutluseid koostada – tlk.

[19] Lad Quaestiones: skolastilised filosoofid arutasid iga teemat n-ö quaestiones-vormis, st küsimuse ja vastuse vormis.

[20] Vrd 2Ms 18:17–24 – tlk.

 

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English