„Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: „Milline on kõige esimene käsk?” Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.” Ja kirjatundja ütles talle: „Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema; ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.” Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.” Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda“ (Mk 12:28–34).

Kes peab jutlusi harva, sellele tundub esmakordne kohtumine jutluse aluseks oleva kirjakohaga justkui loterii tulemuse teadasaamine. Ei tea, kas võidad või kaotad perikoobiga. Ei tea, kas tuleb lihtne või keeruline kirjakoht. Täna olen mina, kes ma harva jutlustan, õnnega koos. Sattus kirjakoht, mis rõõmustab igapäevaselt Vana Testamendiga tegeleja silma.

Jeesuse lühike vestlus kirjatundjaga Markuse evangeeliumi 12. peatükis on sügav, keskne, kristlaseks olemise jaoks põhimõtteline. Lisamata ei saa jätta, et kirjakoht on just praegu, just viimasel kahel nädalal jälle nii aktuaalne meie Eesti kiriklikus ja ühiskondlikus arutelus. Kuidas suhtuda Vana Testamendi käsku ja keeldu, mille Jeesus ja kirjatundja jutuks võtavad? Millal ja kus millist käsku või keeldu täita? Kas peaksime üldse nii mõtlema? Mis on tähtsaim käsk? Mismoodi täidab tähtsaim käsk kõik ülejäänud?

Kirjakoht viib meid Jeruusalemma, kuhu Jeesus on mõni aeg tagasi saabunud, et astuda oma kannatusterajale ning surra. Enne veel pöörab ta pea peale templi kaubandusliku elu, räägib mõistujutte ning kohtub hulga juutide usulises elus autoriteetsete tegelastega. Kirjatundja, kes küsib tähtsaima käsu kohta, on järjekorras kolmas küsija. Teda nimetatakse tihti ka kolmandaks kahe esimese kiusajate grupi järel. Igal juhul pannakse Jeesust kavalate küsimustega järjest proovile.

Esmalt küsitlevad Jeesust variserid, keda huvitab keisri kujutisega maksuraha küsimus. Teiseks küsivad saduserid, kes kiusavad Jeesust leviraatabielu paradoksiga ehk küsimusega, kelle naiseks saab järjestikku seitsme vennaga abiellunud naine pärast ülestõusmist. Kolmandana astub üles kirjatundja, kes on nähtavasti parteitu ning spetsialiseerunud pühade tekstide lugemisele ja tõlgendamisele. Teda huvitab teistest hoopis põhimõttelisem küsimus, milline on tähtsaim käsk.

Kolm küsimuste-vastuste vooru tundub olevat kohtu seadus, sest pärast kolmandat vestlust vakatavad kõik juures olijad, keegi ei julge enam rohkem küsida, nagu ütleb tänane viimane salm.

Jeesus vastab, et tähtsaim käsk on Jumala armastamise käsk. Aga ehk pisut ootamatul kombel lisab ta ka teise käsu: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Tehes nõnda ühest kahekordse armastuse käsu.

Ootamatu on see seepärast, et Vanast Testamendist sellist kaksikkäsku ei leia. Tsitaadid on küll, tõesti, otse Vanast Testamendist, aga kõrvuti nad seal ei asu. Esimese käsu sõnastus on võetud juudi usutunnistuse algusest 5Ms 6:5 ning on sarnasel kujul tuntud ka mujalt. Teise käsu asukohta ei oskaks ehk esmapilgul aimatagi, see on pärit juutide pühadusseadusest 3Ms 17–26. Käsk öeldakse seal üsna möödaminnes, 3Ms 19:18, suure hulga väga eriliste käskude ja keeldude vahel, muuseas ka meie kaasaegses Eestis äraütlemata tihti tsiteeritud seksuaalpattude keeldude vahel. Kuna pühadusseadus tegeleb Iisraeli kui püha ja äravalitud rahva eristamise ja puhtusega ning Jeesuse vastuses kirjatundjale kasutab ta kuulsat vormelit „Kuule, Iisrael!“, on meie tänane kirjakoht justkui väga Iisraeli keskne.

Ligimest võiks siin mõista ainult israeliidina, kellel on ainsana õigus erilisele jumalasuhtele. Aga ei, pane tähele kirjatundja vastust: tema on see, kes ütleb oma sõnadega Jeesuse öeldu ümber ning jätab sellest Iisraeli hoopis välja. Tema vastuses sisaldub universaalne arusaam ühest Jumalast ja ligimesest kui ükskõik millisest inimesest. Kui lisandub veel see, et kirjatundja taandab ohvritoomise nende kahe käsu kõrval teisejärguliseks, tundub Iisraeli eesõigus täiesti kadunud olevat.

On öeldud, et kahes käsus, mille Jeesus ja kirjatundja kokku võtavad, peegeldub ka kümme käsku, ja see, et Jumala armastamise käsk pärineb kümne käsu lähedalt (5Ms 5 ja 6), viitab samuti sellele. Jumala armastamine klapib kokku esimese kolme käsuga ning ligimesearmastuse käsk seitsme ülejäänud käsuga. Vaatamata sellele, et ligimesearmastamise käsk esineb Vanas Testamendis ainult ühe korra ja ainult Leviticuses (3Ms), viitavad siiski märgid Jeesuse kaasaegsest ja vahetult talle järgnenud juudi kirjandusest sellele, et juutide hulgas polnud selline kahe käsu kõrvuti seadmine tundmatu nähtus. Jeesus kindlasti ei üllatanud kedagi sellega, ei kirjatundjat ega varisere, ei sadusere ega teisi juures olijaid.

Aga tuleme tagasi kirjatundja juurde. Ta kordab Jeesuse öeldut ning teenib ära tunnustuse, et ta ei ole kaugel Jumala riigist. Selle kolmanda vestluse tonaalsus on hoopis teine kui variseride või saduseride puhul. Jeesus ei anna siin kavalat ninanipsu tegelastele, kes olid üritanud teda vahele võtta, vaid jõuab kirjatundjaga hoopis ühisele arusaamisele. Evangeeliumi kuulja või lugeja ootab siin, et kirjatundja annaks Jeesuse arukusele ja usule positiivse hinnangu – jah, ka see juhtub –, ent Jeesus pöörab vestluse teraviku ümber ja annab lõpliku hinnangu hoopis ise. Just selle peale kohalolijad vakatavadki. Vastuseisu asemele, mida kolme vestlusega on üles köetud, astub lepitus. Kõikeületav, ühine tõde, mis kirjatundjat ja Jeesust ning kohalolijaid tabab, ületab vastuolud.

Kõikeületav tõde ei ole sealjuures mitte lihtsalt õpetuslause, mis oleks kuidagi loogiline, kõikide teiste õpetuslausetega kooskõlas ning sobiv lausuda igal elujuhtumil oma vagaduse tõestamiseks. Tõde on siin see, mis otse ellu rakendub. Seesama vastanduv eluline olukord saab lahenduse. Käsk armastada oma ligimest saab koha peal ja kohe teoks – kirjatundja ja Jeesus leiavad üksteist võrdsetena Jumala ees. Ja käsk armastada oma Jumalat saab samuti tõeks, sest inimestena saame armastust Jumala vastu kinnitada vaid armastusega ligimese vastu.

Evangelistid ei lase kusagil mujal Jeesusel suhtuda kirjatundjatesse nii heatahtlikult. Jeesuse ja kirjatundja vaheline üksmeel on nii suur, et on isegi arvatud, et see on märk jutustuse tuginemisest reaalsele ajaloolisele situatsioonile, millelegi, mis tõesti ongi Jeesusega nii juhtunud. Seepärast polegi Jumala riik enam kaugel.

Sellel kindlasse situatsiooni püütud ligimesearmastusel tahaksin veel peatuda. Ei väsi ma rõhutamast, et armastus ligimese vastu on alati ajalik, alati seotud kindlate inimeste ja olukordadega. See ei ole metafüüsika. Tühjas ruumis ei saa olla ei jumalakuulekust ega pattu. Jumala ja inimese kõrvale on vaja alati veel kolmandat, nimelt ligimest. Ilma teiseta pole inimene ligimene. Ka selles seisneb meie tänase kirjakoha suurus: teooria muutub praktikaks.

Täiesti asjakohane on muuseas, et kui sedasama tähtsaima käsu lugu jutustab evangelist Luukas, siis laiendab ta ligimese küsimust halastaja samaarlase looga. Viimases ju mäletatavasti demonstreeritakse elavalt, kes on ligimene. Samaarlane teeb seal seda, mida Jeruusalemma juudid ei tee, seda, mida Jeruusalemma juudid ei ootakski. Tõelise ligimesena käitub see, keda Jeruusalemma juudid ligimeseks ei pidanud. Kõik teised käsud ja keelud saavad siin korraga täidetud, ainult nende kahe, ligimese- ja jumalaarmastamise käsuga täitmisega.

Kui küsime nüüd, kas ligimesearmastus on midagi, mida on lihtne täita, iga päev natuke abi teistele ja ongi koht paradiisis välja teenitud, siis eksime. Markuse evangeeliumi programmis tundub olevat tähtis ka see, et kolmele õpetuslikule kiusamisele eelneb Jeesuse mõistujutt viinamäe rentnikest ja viinamäe omaniku poja tapmisest, siinsamas 12. peatükis. Jeesus annab mõista, et teab, mis temaga juhtuma hakkab, et ta tapetakse. Aga just see surmaminemise teadmine annab Jeesuse vestlusele kirjatundjaga erilise varjundi, täiesti radikaalse loomuse (vrd Eduard Schweizer). Ligimesearmastuses läheb Jeesus lõpuni, surmani, eneseohverdamiseni. Nii võimatu, kui see meile ka ei tundu, meie ligimesearmastusele seatakse standard: see on jäägitu, täiesti isetu, radikaalne, see läheb lõpuni, surmani. Ligimesearmastus muutub peaaegu saavutamatuks, aga ometi millekski, mis seab sihi, millest me enam ei pääse.

Kui mõistame radikaalsust, siis mõistame ka, et meil on inimestena ilmvõimatu armastada ligimest ja Jumalat täiuslikult. Me ei saa lugeda ja mõõta oma konkreetseid armastustegusid ja neid kuhugi arvele panna, et selle eest end kunagi lunastada. Me ei küündiks iial selleni. Võime proovida kõigest hingest Jumalat armastada ja oodata siis andestust ja päästet. Aga me ei saa. Jääme poolikuks ja tajume edasi oma võimatut eksistentsiaalset olukorda.

On vaid üks tee, kus meie ligimesearmastus võib midagi loota. See on Jumala armu ja armastuse tee. Tema teeb esimese sammu, tema näitab meile oma armu. Kui seda kogeme, võime armastada ka ligimest ja Jumalat. Kui kogeme kõikehõlmavat ja vastupandamatut armu, siis muutume. Meie igasugune armastav tegu, mida kavatseme oma mõistusega hästi, aga mis ei tule välja või jääb poolikuks, võib saada külge kvaliteedimärgi. Ainult Jumala armus saame tunnistada endale, et andsime endast päriselt ka parima, sest Jumal aitas meid. Mis siis, et ligimesega kohtumise situatsioon oli ootamatu ning me ei osanud kohe kõige paremini reageerida ‒ Jumal tuli meile ometi appi ja lasi meil ligimest tõeliselt aidata. Mis siis, et kõiki käitumisreegleid, moraalinõudeid või ühiskondlikke standardeid polnud meeles, selle kõik ületas Jumala armu kohalolu. Rahu leiame ikka ja alati ainult Jumala armus.

Nüüd küsid, hea kuulaja, kas sind on Jumal juba armastanud? Kas oled tema armu tundnud? Kas on ta sinu mõtteid ja tegusid õnnistanud? Kas oled võimeline ligimesearmastuseks ja Jumala armastamiseks? Aga loomulikult oled. Muidu sa ei oleks ju täna siin kirikus. Sul on jumala- ja ligimesearmastus juba veres. Sind on kutsutud. Lase nüüd see armastus lihtsalt välja, ükskõik kui saamatu või küündimatu see Sulle ka ei tunduks. Ära lase ennast häirida sellest, et sulle öeldakse, et pead kõigepealt ära tundma patu, enda patususe, siis alles saavat sa ligimest armastama hakata. Ära oota! Jumala armus oled patu juba niikuinii ära tundnud, nüüd on juba aeg minna edasi. Lase ligimesearmastusel vohada. „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.”

Jutlus on peetud 15. oktoobril 2017 EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduses.

Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.