Mis on patt? Kas me defineerime pattu patunimekirjade alusel? Et enne on nimekiri, ja alles siis patt. Kas me räägime patust või pattudest?

Kui me peame loodusseadusi Jumala seadusteks, siis homoseksuaalsust pidada patuks on patt, sest looduses – ja inimene on kaheldamatult loodusseaduses olev Jumala loodu – on olemas homoseksuaalsus. Nüüd on siin see, koht, kus keegi ütleb, et looduses esineb ju ka pedofiiliat, nekrofiiliat ja palju muud. Et kas need on ka Jumala tahetud? Räägime siin ainult homoseksuaalsusest.

Mida me teame Jumala loodud seadustest? Oleme vist teadlikud ainult ühest – gravitatsioonist. Aga siiani ei oska me seda õieti kasutada, rääkimata ületamisest. Ainult väga vagades juttudes väga vagad inimesed on selle ületanud. Ja ka muid Jumala seadusi nad nendes juttudes ületavad. Kui tuhandeid aastaid on inimesed surnud – Jumal seadis inimesele surma –, siis pole mitte ühelgi inimesel õigus teist inimest surnust üles äratada. Jeesus eksis korduvalt selle Jumala seatud korra vastu. Naughty boy.

Jumala loodud seadustest teame vaid kübekest – me ei suuda isegi Marsile lennata, ainult pisuke piilukaamera on seal olnud meie, loodusekroonide (Jumala loodu kroon?) ja Jumala näoga loodute poolt saadetuna. Tunnistagem, et oleme üsna armetud ja võimetud tundma Jumala loodud seadusi.

Aga oma patuse ühiskonna loodud (patuseid) seadusi me tunneme hästi. Nagu ma õieti aru saan – ma saan ju õieti aru – on peaaegu 2000 aastat olnud homoseksuaalsus patt pattude nimekirjas. Eranditega. Aga erandite tegijad on samuti patused, sama patused nagu homoseksuaalidki. Saan ma õieti aru? Kui nii kaua on Kirik pidanud homoseksuaalsust patuks, siis see peab ju õige olema, st Jumala tahetud. Saan ma õieti aru? Kirik on Jumala tahte esindaja, Jumala hääletoru. Ka lilla särk piiskopi seljas on Jumala tahetud. Ja Kiriku rahapaigutused. Aga homoseksuaalsus mitte. Mitme erandiga. Aga nemad on sama patused nagu homoseksuaalidki.

Küsigem enestelt, kas meid häirib homoseksuaalsus või see, et on lagunemas meile harjumuspärane? Kas meile harjumuspärane on Jumala tahe? Muidugi, juba tuhandeid aastaid on nii olnud, st, et see on Jumala tahe. Näiteks me oleme harjunud sõdadega – see ei tähenda, et me tahaksime seda oma õuele. Me oleme niivõrd sõjaga harjunud, et Kirik, vastavalt selle maailma nõudmisele, väljastab sõjaväele kaplaneid ning vaimulikud kuuluvad sõjaväkke-sõjaliitu, mida me hellitavalt kutsume kaitseks. Et sõjad on tuhandeid aastaid olnud – Jumala eest, et keegi ometi seda korda ei rikuks –, siis need peavad olema Jumala tahetud. Kas kaplanid ütlevad sõduritele, et nood lahkuksid koheselt sõjaväest? Sellised kaplanid lastaks töölt koheselt lahti, sõjaolukorras maha.

Inimese tapmine teatud olukorras on õigustatud, st ei ole nn surmapatuks – üldise ehk ühiskonna hüvanguks. Homoseksualism mitte iial. Välja arvatud mõningate eranditega, aga selliste erandite tegijad on homoseksuaalidega sama patused. Mis kasu võib olla homoseksuaalidest ühiskonnas? Rääkimata nn kristlikus ühiskonnas? Nad ju häirivad enamuse harjumuspärasust. Häirivad mingisugust, aga eriti müütilist perekonnamudelit.

Iga inimese Jumal tuli inimeseks meie keskele, aga me ei tundnud Teda ära ega võtnud vastu. Mõne erandiga. Miks küll ei olnud inimeseks saanud Jumalale oluline küsimus homoseksuaalsusest ja samasooliste abielu? Jumal, Sa käisid meie seas, aga Sa vaikisid. Kas apostlid ei osanud küsida õigeid küsimusi? Muidugi ei osanud. Nüüd me oleme palju-palju targemad ja kohe küsiksime, kas homoseksuaalsus ja samasooliste abielu on patt.

Jeesus ei ehitanud kirikuhoonet. Ta oleks võinud ju lasta ehitada, kus Tema ja väljavalitud saaksid hardalt koos käia. Ta ka ei andnud korraldust hoonete ehitamiseks. Hoopis lammutas Jahve eluaseme maha. Jahve jäi ilma oma korterist, juudid käivad siiani selle Läänemüüri ääres itkemas ja inimesed üle maailma oma soovikesi pragude vahele pistmas – ehk Jahve kuuleb siiski, Jeesus on sealt ammu lahkunud koos prohvet Jeremijaga. Kirikuhoonete ehitamine Jumala teenimiseks ja Jumala pälvimiseks on Jeesuse tõlgendamise tulemus, puhtalt inimeste kätetöö. Aga see on Jumala tahe, sest neid on ehitatud peaaegu 2000 aastat.

Aga äkki Jumal tahab, et perekonna – meile harjumuspärane – mudel muutuks? Meie, kes me oma igavest elu otsime kirjatähest ehk Piiblist, saame vastuseks, et Jumal seda küll ei taha. Oh Jeesus, miks Sa küll ainult liivale kirjutasid? Miks Sa ei andnud meile kirjarulli, kus oleks kõik oluline sees? Naughty boy.

Mu auväärne sõber, õigeusu preester, küsis ühes loengus nelipüha kiriku piiskopi käest, et kas Püha Vaim langeb ka homoseksualisti peale. Piiskop ütles jah. Nüüd võiks siin mõelda mõni, et kui homoseksualist täitub või riietub Püha Vaimuga, siis ta saab terveks ehk saab lahti homoseksualismist, sest kirjatähe alusel on homoseksualism patt. See peab nii minema, teisiti ei saaks see mitte mingil juhul olla. Teised võiksid öelda, et Püha Vaim kunagi ei riietu ega riieta homoseksualisti, sest selline inimene elab patus. Püha Vaim ei saa langeda sellise inimese sisse ega peale. Jeesus ei saa saata oma Vaimu kirjatähe alusel sellisele inimesele. See on välistatud. Tähendab, kirjatäht on ülimuslikum Tuulest, kes puhub, kust tahab, kuhu tahab, millal tahab. Jumal lasi inimestel endale kirjutada seaduse, mille vastu Ta mitte iial ei eksi, sest Ta on kohusetundlikult ustav jumalus.

Aga oletame, et Püha Vaimuga inimene ei vabane homoseksualismist. Hea küll, olgu ta Püha Vaimuga, aga abielluda ta ikkagi ei tohi – kirjatähes on niimoodi kirjas. Hea küll, olgu ta homo edasi, aga praktiseerida ta seda ei tohi – kirjatähes on niimoodi kirjas. Ja ka paturegistris. Oh Jeesus, meie armas Jumal, miks Sa ei andnud meile selgesõnalist paturegistrit? Naughty boy. Kus oleks sees ka klausel homoseksualismist ning samasoolistest abieludest. Sa ainult lunastasid meid patust, kuid sellest nuhtlusest, homoseksualismist, mitte. Naughty boy.

Ma tänan iga päev Jeesust, et Tema on minu Jumal ja minu päästja. Ma ei täna Paulust selle eest, ega Johannest või Jaakobust. Ma olen iga päev lõpmatult õnnelik, et just Jeesus on mu Jumal ja mu päästja, mitte Paulus või Johannes või Jaakobus või Kirik. Minu Päästja annab mulle võimaluse olla see, kes ma olen – me räägime siin homoseksualismist, ja heteroseksualismist. Jätame tapmise siin kõrvale, rääkimata pedofiiliast ning muust, isegi Kiriku raha paigutuse või patriotismi võime praegu kõrvale jätta (tuleb välja, et Jeesus on iga riigi patrioot; oh kui Ta ometi valiks kellegi välja, ja kui Ta Eestit ei vali, siis pole mõtet ka sõjaliitu kuuluda).

Miks on sellel kirjutisel selline pealkiri? Kas pole see siis intrigeeriv? Aga äkki on see tõde? Muidugi ei ole. See on hereesia, mis nõuab karmi hukkamõistu. Püha kirja alusel.

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.