Sissejuhatus: uuringu eesmärgid ja metoodika

Sotsiaalse vahetuse teooria kohaselt astuvad indiviidid üksteisega kontakti omandamaks puuduolevaid materiaalseid või sotsiaalseid hüviseid, samuti koostöö raames liitmaks enesel puuduolevaid ressursse.

Empiirilise uurimistöö raames paluti vastajatel ette kujutada müügitehingut ning selle raames anda hinnang mitmesugustele väidetele. Üks väidetest hõlmas olukorda, kus üks pooltest või mõlemad kontakti pooled avaldavad oma usulise hoiaku. Religiooni suhtes hoiaku avaldamist käsitleme kui piirangut tehingu tingimuste valikule (usaldus või mitteusaldus, tehingu objekti omadusi puudutavad tingimused, tehingu soorituste tingimused).

Usulise hoiaku avaldamine võib toimuda kas: a) ilma erilise põhjuseta oma identiteedi demonstreerimiseks; b) põhistamaks oma kommunikatsioonimustreid ning käitumispiirangud („šariaadiga sätestatud lepinguõigus“), c) põhjusega – vajadus teadvustada kontaktipartnerile oma tarbimis(ostu) piiranguid. Näiteks teatab moslem vastaspoolele, et ta ei saa tarbida sealiha või alkoholi sisaldavaid tooteid.

Eeldasime, et samalaadsete vaadetega isikute vahel usu suhtes hoiaku avaldamine ei mõju kaubanduslikule tehingule. Erinevate vaadete korral võib esineda doktriinide konflikt, mis mõjutab ka kaubanduslikke läbirääkimisi ning tekitab osalistes stressi.

2014–2016 läbi viidud küsitluse eesmärk oli uurida: a) millised on vastajate arvates usulise hoiaku avaldamise tagajärjed etteantud skaalal; b) kas on olemas seos tagajärgede hindamise ning vastajate enda hoiaku vahel religiooni suhtes. Vastajatele rõhutati, et vastamisel kujutaksid nad ette just modelleeritud vahetussituatsiooni, sest eeldatavalt situatsioon võib oluliselt mõjutada hoiakut. Samuti polnud võimalik kontrollida, kas indiviidid teeksid reaalses situatsioonis valikuid täpses vastavuses oma hoiakutega.

Küsitlemisel kasutati osaliselt struktureeritud ankeeti, st vastuseid etteantud skaalal. Vastajal oli võimalus vastust ka lisaseletustega täiendada.

Skaala oli 21-punktiline, -10 (mõjub absoluutselt negatiivselt, toob kaasa vaid ebameeldivusi) kuni +10 (absoluutselt positiivselt). -10 vastus seostab teoorias usulise hoiaku usulise eelarvamuse ja vaenulikkusega, +10 seostub veendumusega religiooni positiivsest mõjust indiviidile.

Oletuste grupp jaotus kaheks: a) esiteks, sotsiaalse keskkonnaga seonduv: ateistid ja ükskõiksed suhtuvad negatiivselt usulise identiteedi avaldamisse ning usklikud suhtuvad usulise identiteedi avaldamisse positiivselt, c) teiseks, seoses Eesti sotsiaalse keskkonna sekulaarsusega peaks olema valdav oma usulise hoiaku mitteavaldamine.

Vastused on kõik subjektiivsed arvamused. Vastajatelt ei nõutud põhjendusi ega positiivsete või negatiivsete tagajärgede kirjeldusi. Kohustuslik polnud diferentseerimine, kas enese seisukoha avaldamise tagajärjed on erinevad, kui vastaspool on mitteusklik või usklik või kuulub teise religiooni. Vaikimisi eeldati, et hoiak avaldatakse läbirääkimiste käigus.

Indiviid võib enese hoiakute avaldamist käsitleda mitmest aspektist:

a) kas eneseavaldamine on sotsiaalselt aktsepteeritav („eestimaalased eelistavad pigem kinnisust“) ning milline võiks olla vastuvõetav määr („eneseavaldamise sotsiaalsed piirid“, „personaalsed eneseavaldamise piirid vastandumas kollektiivsetele piiridele“);

b) kas religioossust käsitletakse tavapärasest kõrgemat moraalset taset näitavana („usklik ei saa ju petta, sest ta eeldab jumala karistust petmise eest“);

c) religioossus (ja valik mingi religiooni kasuks) või selle puudumine näitab sotsiaalset hierarhiat („ma kuulun õigesse religiooni ja ma pole mingi marginaliseeritud grupi liige“) või siis religioossus on „õige meelelaadiga inimese tunnus“ ning religioosne eneseavaldamine võib olla normatiivne ja isegi oodatav. Islam jaotab indiviidid moslemiteks, muudeks Pühakirja omavateks isikuteks ning uskmatuteks – viimased on konservatiivse islami õpetuse järgi kõige madalamal sotsiaalsel tasemel asuvad. USA-s läbi viidud empiirilised uuringud näitavad, et ateist olla on sotsiaalselt kahjulik. Noored ameeriklased arvavad osa uuringute põhjal, et olla religioosne tähendab olla moraalne (seejuures ei tohiks olla „liiga religioosne“) (Bobkowski, Pearce 2011: 745);

d) mida avaldatakse – religioosseid fakte, emotsioone, kogemusi, suhteid teiste isikutega, käitumisstrateegiat;

e) milline on religioonihoiaku avaldamise viis („kommunikatsiooni juhtimine“).

Eneseavaldamist mõjutavad isiksuse omadused on avatus ja suletus, kusjuures mõlemad on suhteliselt stabiilsed. Lisaks mõjutavad järgmised tegurid seda, kas religiooni peetakse indiviidi poolt eraasjaks või grupi tunnuseks: vanus, sugu, rahvus, indiviididevahelised sõprus- ja muud suhted, situatsiooni omadused.

Vastajate enamik ei eristanud religioone (eristamise aluseks on tavaliselt vaid väline käitumine) või religioonisiseseid kontseptsioone (islami, kristluse, budismi eri suunad). Hoiakud on kujunenud paljus meedia ja sotsiaalsete stereotüüpide alusel (religioosete teadmiste allikate kohta käivaid vastuseid antud artiklis ei analüüsida). Ka usklike teadmised piirduvad kas oma kodureligiooni või siis huvi objektiks oleva religiooni teadmisega. Teadmiste puhul on tegemist tavaliselt teadmusega rituaalide tehnilisest küljest, teoloogiline arutlus pole võimalik. Hoiakud põhinevad emotsioonidel, mitte konkreetsete indiviidide käitumise analüüsil ja kogemusel. Kollektiivse emotsionaalse hoiaku mõjul mõnesse usuvoolu üldiselt suhtutakse reserveeritult (Moskva õigeusu kirik), konkreetsesse indiviidi ja tema avaldustesse positiivselt (õigeusklik ja tema pühad).

Uuringu aktuaalsus tuleneb nii globaalsetest majanduslikest kontaktidest kui Eestisse suurenevast sisserändest (võõra päritoluga töötajad, põgenikud) nendest religioossetest populatsioonidest, kus: a) on tavaks enda religioosset kuuluvust avalikult manifesteerida; b) kus suhtumine kontaktipartnerisse sõltub tema hoiakust religiooni suhtes üldiselt või teatud religiooni suhtes.

Vastuste kogum ja üldist gruppide kohta

Tabelis 1 on antud üldise kogumi vastused skaalajaotuse alusel:

Tabel 1:Oma religioonihoiaku avaldamine kontakti vastaspoolele

Diagramm 1: Oma religioonihoiaku avaldamine kontakti vastaspoolele 

Diagramm 2: Kogumi jaotus religioonihoiakute alusel

Vastajatel paluti end määratleda kuuluvana: a) veendunud ateist (145 isikut ehk 31%); b) ükskõikne (131 isikut ehk 28%); c) usuline otsija (55 isikut ehk 11,7%); d) religiooni valinud, kuid kiriklikku kogudusse mittekuuluv usklik (74 isikut 15,8%); e) usklik kirikukoguduse liikmena (63 isikut 13,5%). Jaotades vastajad kaheks, saame mitteusklike grupiks 276 isikut (59 %) ja erineval määral usklikeks 192 isikut (41%).

Vastuste puhul ei uuritud vastava hoiaku määra. Vastajaid oli kokku 468 (100 %).

Tulemuste üldistamiseks jaotati 468 vastaja vastused kolme gruppi (tabel 1, diagrammid 1 ja 2): a) oma religioossuse näitamine või religioonile hinnangu andmine mõjub positiivselt (skaala näidud +1 kuni +10) – 128 isikut ehk 27,3%; b) religioossuse demonstreerimine kaubanduslikus kontekstis ei mõju üldse (skaala näit 0) – 65 isikut ehk 13,9%; c) oma religioossuse demonstreerimine või religioonile hinnangu andmine mõjub negatiivselt (skaala näidud -1 kuni -10) – 275 isikut ehk 58,8%. Selles artiklis ei vaadelda vastuste jaotust soo ja vanuse järgi.

Diagramm 3: Enese liigitamine hoiaku järgi ning eneseavaldamise mõju

Suurem osa vastajaist määratleb end mitteusklikena ning hindab enese religioonihoiaku avaldamise mõju negatiivseks (diagramm 3). Selline tulemus vastab sekulaarse ühiskonna mudelile, kus enamik populatsioonist on mitteusklik ning religiooni peetakse indiviidi privaatsfääri kuuluvaks.

Neutraalne grupp

13,9% vastajaist märkis, et hoiak religiooni suhtes ei peaks üldse mõjutama kontakti. Põhjenduseks on see, et:

1. Paljud vastajad polnud kogenud müügisituatsioonis usulise identiteedi avaldamist. Religioonihoiaku avaldamise võimalusele pole mõeldud, sellise situatsiooniga pole kokku puudutud ja ei suudeta võtta mingit seisukohta. Situatsiooniga mitte kokku puutunud märkisid, et nad Eestis pole kombeks kaubanduslike tehingute puhul rääkida ise või pärida religioonihoiakute suhtes. Ei omata ülevaadet konkreetsetest mõjudest, mida võiksid kaubanduslikule suhtele avaldada religioossed piirangud. Valitseb arvamus, et religioossed piirangud sarnanevad muude tarbimiseelistustega (taimetoit, ökoloogilised tooted jne). Näiteks avaldas üks kooliõpetaja arvamust moslemite toidupiirangute kohta: „Me oleme vastu tulnud taimetoidulistele lastele ja olukord on igati lahenenud.“ Samas polnud tal ülevaadet, kas moslemitele sobivat toitu võib valmistada samas nõus, kus äsja valmis sealihapraad. Pagaritooteid ei seostada võimalku alkoholisisaldusega (näiteks tordid), piimatoodete (näiteks juust) puhul ei saada aru võimalusest mõne komponendi sealihaselisest päritolust. Seega situatsiooniga mitte kokku puutunute alagrupp isegi ei oska täpselt öelda oma võimalike reageeringute kohta. Situatsioon taju muutub, kui jätta välja tehingu raamistik – sellisel juhul tajutakse teise poole usulise hoiaku demonstreerimist kas usu- või ateismipropagandana (mida tajutakse negatiivsena) või siis poliitilise seisukohavõtuna (näiteks põgenike suhtes). Siit võib teha järelduse, et eneseavaldamise jaoks on oluline situatsioon, kusjuures ka kaubanduslik situatsioon ise võib olla erinev.
2. Teatav kogemus on turismireisidelt, kus näiteks giid väitis, et „ma ei saa koos teiega alkoholi tarvitada, sest ma olen moslem“ või on teenindaja öelnud: „Mina moslemina sealiha ei saa pakkuda.“ Kui aga võtta aluseks negatiivsed tagajärjed (pettus, vale informatsiooni esitamine), siis kogemused turismireisidelt ei võimalda eristada religiooniga seostuvat vaenulikku käitumist vaesusest tulenevast müügiagressiivsusest.
3. Neutraalset gruppi iseloomustab subjektiivne tunne informatsiooni esitamise kohta ja võimaluse kohta informatsiooni liikumist kontrollida („Ma ise otsustan, mida avaldan, ja seega avaldatu ei saa mind kahjustada“, „Ja mida siis teine isik ikka selle teadmisega peale hakkab, mind kaitseb tehingus ju seadus“, „Ma avaldan mitte igasugusel viisil oma usklikkust, vaid lubatud vormis“, „Kui tekibki vaidlus, siis on võimalus asja arutada“).
4. Neutraalsus võib olla formaalne, veeretades otsustamise kolmandatele isikutele, või siis sisuline, kus Eestis religioossel eneseavaldamisel tõesti mingit mõju ei nähta. Formaalne neutraalsus toetub usuvabaduse põhimõttele (on kehtestatud põhiseadusega) – igaühel on õigus avaldada oma hoiakut religiooni suhtes ja vastaspoolt sellised arvamused ei mõjuta. Usuvabaduse põhimõte tuleb sisse erinevate selgistustega: „Kuidas ma siis peaks reageerima, kui ta ütleb end olevat usklik“, „Igaüks saab ju endale ususilti kaela riputada, isegi kui see kommete järgi pole sobiv“, „Ma ei saa kedagi karistada, kui ta ütleb välja enda usuvaliku“, „Usu näitamise eest kedagi karistada on keelatud põhiseadusega, seadusega võib ära keelata vaid mõned riietusesemed“, „Oma usulise kuuluvuse näitamiseks pole mingit luba tarvis, ega see mingi tänavademonstratsioon pole“. Sisuline neutraalsus väljendub arvamuses nõnda: „Kõik inimesed on võrdsed, nende poolt öeldu on tavaline kauplemine ja ei mõjuta mingil määral lepingu sõlmimise protsessi. Kauplemisel on palju faktoreid, mis mõjutavad kokkuleppele saamist“. Sellest võib järeldada religioosse eneseavaldamise igasuguse funktsiooni puudumist või siis tagajärgede juhuslikkust.

Religioossuse avaldamise positiivsust hindav grupp

Selle grupi analüüsiks võib jaotada isikud kahte suurde gruppi: a) usklikud; b) mitteusklikud. Usklike puhul võiks vastuste puhul eristada: a) religioosse kogukonnaga seotud isikud (kogukonda kuuluvad); b) religioosse kogukonnaga nõrgalt seotud isikud (isikud väljaspool kirikut ja otsijad).

Usklike mõlema grupi selgitus oli:

1. Religioosne enesenäitamine pole küll vajalik, kuid on osa tõest – „Kui ma olen usklik, siis ma ei tohiks seda varjata“.

Kirikusse mittekuuluvad vastajad olid rohkem veendunud vajaduses end religioosselt manifesteerida. Eesti tingimustes võib see tähendada sisemise religioossuse suuremat avaldumist – formaalsesse kogudusse kuulumine on paljudel juhtudel traditsiooni ja sotsiaalsete sidemete küsimus. Pealegi paistab kogudusse kuulumine juba ise olevat eneseavaldamine, pole tarvis teha lisapingutusi oma usulise profiili selgitamiseks. Tegutsemise suunamisel nähakse ka igapäevategevustes olulisena religiooni: „Inimese elu peab olema suunatud usulisele täiustumisele“, „Jumal on meie eesmärk“, „Kui usk nõuab tõe väljaütlemist, siis ma ei tohiks tühise materiaalse huvi pärast sattuda usuga vastuollu“. Selliseid väljaütlemisi võiks seostada sisemise religioosse orientatsiooniga (Allport, Ross 1967: 434), mis näeb religioonis ülimat eesmärki ja vaatleb toimuvat läbi eesmärgi prisma.

Vastustes selgitati, et tuleks teha vahet: a) oma seisukohtade selgitamise; b) „usuliselt värbava“ teadvustamise ning c) „salgamise“ vahel. Seega eneseavaldamise seisukohalt on oluline ka motivatsioon. Eristuvad dimensioonid „õige“ ja „vale“.

„Salgamist“ seostati „valega“ ning tahtega meeldida vastaspoolele, mis uskliku puhul ei tohiks olla käitumise aluseks. Omavahel ei tohiks olla vastuolus „vastaspoolele meeldimine“ ja „jumalale meeldimine“(„jumalat ei tohiks salata“). Kuna „vastaspoolele meeldimise“ aluseks kaubandussuhtes on rahaline kasu või rahaliselt mõõdetav sotsiaalne kasu, siis võiks „vastaspoolele meeldimise“ võrdsustada „mammona orjamisega“. Siiski võib küsida, kas jumalalt saadavat „võitu“ võiks siiski mingil määral asendada rahaline või sotsiaalne võit – milline on „jumalale truuduse“ absoluutne tähendus.

Tekkis küsimus, kas ametlikult kiriku liikmeks olevatel isikutel oli sisemine religioossus kõrgem kui mitteliitunutel. Küsimustikus spetsiaalselt sellist aspekti ei uuritud, kui vastustest nähtub suure osa ametlikult kirikuga liitunute suhte formaalsus (traditsioon, sotsiaalne reputatsioon). Mitteliitunud võivad olla oma religioossetes veendumustes sama tugevad ja end avalikult väljendavad kui kirikuga ametlikult liitunud. Religioossust ei seostata mitte niivõrd korrapäraselt ühistel kiriklikel riitustel käimisega, kuivõrd sisemise veendumusega.

Meelsamini avaldatakse oma vaateid sarnastele („Sõltub, kas ta võiks olla samade vaadetega“, „Ma avaldan end isikule, kes ei vihasta“) või lähedastele isikutele („Oleneb, kas ma tunnen teda või tema mind, ja mis ma arvan tema reaktsioonist“, „Ma avaldan end siis, kui ma arvan usulise hoiaku avaldamise teisele isikule meeldivat; kui ta krimpsutab juba alguses nägu, siis olen pigem vait“, „Väga tähtis on, kui tuttavad me oleme“) – seega arvestatakse võimalikku suhte iseloomu ja vastureaktsiooni („Ma arvestan seda, kas minu avaldus aitab meil üksteisest paremini aru saada“).

Sellistest vastustest võib tuletada, et religioossuse avaldamine on sotsiaalse toetuse taotlemine ja sarnasus on ühtlasi usaldusväärsuse ning koostöötahtega seotud. Eneseavaldamine tehingu situatsioonis pole „üldine kõigile suunatud paljastus“, vaid eesmärgipärane, konkreetsele isikule suunatud. Seda kinnitavad selgitused: „Ma ei pea seletama talle kogu oma arusaamist oma usust, vaid ainult tehinguga seonduvat“, „Kõike ei pea korraga hinge pealt ära rääkima“. Igal juhul on eneseavaldamine sotsiaalse maski langetamine ja see võib olla vastuolus senise imagoga.

2. Oluline on kaubandusliku suhte kestvus – pikaajalise lepingu (näiteks üürilepingu) korral tuleb usuline kuuluvus igal juhul välja (usupühade pidamine, riietus, ruumide sisustuselemendid).

Tüüpiline vastus oli, et „juhuslik tehingupartner ei pea minu usulise vaateid teadma, küll tekivad probleemid, kui ma olen usulist kuuluvust varjanud ja see tuleb hiljem välja“. Tuleks teha vahet ka sellel, mis on eneseavaldamise (avatuse) täpne sisu ja ulatus („Ma arvan, et suhe sõltub sellest, mida ma avaldan. Kui ma räägin, et ma olen usklik ja ma ei taha midagi teha – see on üks asi. Kindlasti on minu ja Jumala suhtes midagi, mida ma ei peaks rääkima ja mis pelutab teise inimese eemale“). Suhte pikkus seostub seega omavahelise sarnasusega või tekkiva lähedusega.

3. Oluline on, millisesse gruppi kuulutakse, kas Eestis juba tuntud või üldsusele vähetuntud religiooni. Enda manifesteerimine luteri kiriku liikmena on positiivsem kui moslemina või mõne tundmatu kristliku sekti liikmena.

Võib märgata grupi normide mõju. Oma usu salgamine on mõne vastaja arvates religioosselt taunitav ja tema grupi poolt hukkamõistetav („Mul oleks häbi oma kogudusele öelda, et ma salgasin nad maha“, „Mõnikord tuleb usu nime kannatada, seda juhtus nõukogude ajal – aga minu pere oli ja on minu üle uhke“).

Kõik grupid märkisid, et positiivse reaktsiooni aluseks on:

1. Religioosse eneseavaldamise eesmärk, viis ja määr.
2. Eneseavaldamine peab olema kooskõlas suhtluse muude aspektidega.

Näiteks osa vastajaist märkis: „Tarbimise eelistused tulevad välja üldise suhtlemise käigus“, „Mul oleks imelik, kui me räägiksime ainult usust, kõik muu oleks ülimalt salajane“, „Lahedatele vendadele saab alati vastu tulla ja leida mingi kompromissi“, „Ma vaatan, mis inimene vastaspool üldse on, siis otsustan talle lepingus järeleandmiste ulatuse“.

Religioonihoiakute avaldamise negatiivsust märkiv grupp

Eesti tingimustes on jälgitav erinevus mitteusklike ja usklike vahel. Seejuures on osutunud oluliseks, millist vajadust eneseavaldamine täidab. Esines väiteid „Miks ma peaksin tema usuvaateid teadma“ või „Miks tema peaks teadma minu usulisi vaateid“, mis seostusid hirmuga andmete edasisest levikust kolmandatele isikutele („Usk on eraasi, kui ma räägin midagi võõrale, siis see teadmine levib edasi jumal teab kellele“). Kui vastajailt küsida, kas eneseavaldamine oleks vajalik toidueelistuste täpsustamiseks, siis on suhtumine positiivne, sest toiduvaliku erisusi on ka mittereligioossetele isikutel. Kui eelistused puudutavad riietust, usuliste rituaalide täitmiseks vajalikke vaheaegu, siis vastajate reaktsioonid on erinevad – palju oleneb kujunevatest emotsionaalsetest seostest. Ankeedi järgnevad küsimused puudutasid sarnase ja erineva kultuuriruumi tajumist ning suhtumist „võõrastesse“. Kui kõneks tulevad seejuures religiooniga seonduvad fundamentaalsed islami protestiaktsioonid Euroopas, siis riietuse, usurituaali ja töökeskkonna religioossete erinevuste esiletoomine on negatiivne.

Usklikud väidavad, et:

1.Neid peetakse veendunud mitteusklike poolt „lihtsalt napakaiks“, kelle tõsiseltvõetavus on kahtluse all ka kaubandussuhetes.

Religioonist rääkimine väljaspool usutalitust või kogudust tekitab ebamugavust – vastaspool seostab seda usupropaganda tegemisega. Nõukogudeaegse põlvkonna inimesed võivad pidada usklikkust vaimseks veidruseks. Küll aktsepteeritakse kuulumist kogudusse kui sotsiaalse võrgustiku ja vastava imago loomist.

Mitteusklike poolt on suhtumine usklikesse erinev sõltuvalt kirikusse kuulumise ja tegutsemise põhjustest. Kuna kiriku poolt viiakse läbi „ametlikke tseremooniaid“, siis osavõtt ametlikest rituaalidest on positiivne (näiteks „jumalateenistus presidendi osavõtul“, „kodutute heategevus“). Suhtumine muutub, kui tegemist mittedominantsete usuvooludega ning „mitteametlike tseremooniatega“ ja vajadusega põhjendada maailma teket, toimimist ja reegleid. Paraadil sõjaväekaplani palvuse kuulamine ja palvusel osalemine on igati positiivne („Olen osalenud paraadipalvusel, pere nägi mind televisioonis ja minu tüdruk kiitis mind“). Samas igapäevaelus eelistakse religioonist mõjutatud reaalsusele ateistlikku reaalsust – „Kui keegi räägib jumalale lootmisest lepingus, siis tekitab see minus kõhedust. Ma ei arva, et Jumal tegeleb majaehituses tellisseina loodimise või katuse katmisega või see oleks üldse jumala mure“, „Isegi moslemid käsivad oma eesli sidumisega ise tegeleda, mitte loota Allahile“. Tehingu vastaspoolele seletamine, et „tehingu sõlmimise reeglid on jumala poolt antud, tuleb lugeda pühakirja ja tehingus tulemuse saavutamine on jumala kätes – selleks on vaja palvetada“ on kohatu. Kahtlusi tekitab asjaolu, et samu pühasid tekste tõlgendatakse sektide poolt erinevalt – „Ma ei tea, kas selle uskliku selgitus ja eelistused on ikka õiged. Ühed ütlevad, et tuleb nägu täielikult katta, teised räägivad, et see pole õige. Millise reegli siis peaks panema lepingusse?“. Kui võtta aluseks, et ka „religioosne reaalsus“ on uskliku jaoks sama õige kui mitteuskliku jaoks „mittereligioosne reaalsus“ (Baehr, Gordon 2012: 387–388), siis taandub vastuolu küsimusele, kas ühes kontaktis võivad edukalt koos eksisteerida kaks erinevat reaalsust koos oma piirangutega või tekivad konfliktid paratamatult. Samuti võib olla raske seostada kontakti „religioosseid tingimusi“ „ilmalike tingimustega“, sest nad võivad olla sobimatud („Huvitav saab olema, kuidas Eesti pangad panevad intressi keelu laenulepingutesse“).

Võib teha järelduse, et negatiivne või positiivne suhtumine usklike eneseavaldamisse sõltub mitte ainult sisemisest veendumusest, vaid ka situatsioonist ja situatsioonis osalevatest isikutest. Üldiselt püütakse vältida „ängistust“ ja „kaotusi“ loovaid situatsioone. Situatsiooni hindamine sõltub varasemast kogemusest („Mind koolis narriti, kui ma rääkisin perega kirikus käimisest ja ma lihtsalt kannatasin selle ära“, „Tööl öeldi, et krišnaiidid on hullud ja paluti töökaaslastega mitte sellel teema rääkida, ma pole üldse rahul“), mis kujundab ettevaatlikku ja kinnist käitumist, eriti kui situatsiooni pole võimalik täielikult kontrollida. Selline enda mahasurumine ja samas sotsiaalse aktsepteerimise taotlemine on psühholoogiliselt raske ning võib viia sulgumisse lähedaste või samalaadsete isikute ringi („Ma räägin oma usust vaid lähedastele sõbrannadele“, „Mulle piisab, kui minu usust teavad vaid koguduse liikmed, ma ei hakka seda poes kuulutama – ma lihtsalt jätan kauba ostmata, ilma põhjusi avalikult kuulutamata“).

2. Mõnda religiooni peetakse kohalikule kultuurile vaenulikuks ja seega ka usklikke endid vaenulikeks („moslemid, õigeusu kirik“). Stereotüübi puhul eeldatakse, et võõrapärane usklik on vaenulik mitteuskliku vastu („Neil on välja kuulutatud püha sõda“)

Põgenikest moslemitesse suhtutakse umbusklikult. Moslemi koguduse suletuse tõttu on raske öelda, kuidas moslemid (eriti põgenikud) ise tajuvad eestimaalasi. Küll tajuvad venelastest Moskva patriarhaadi alla kuuluvad õigeusklikud end rohkem diskrimineeritavat kui luterlased jne, kuid siin on vastuste puhul lisandunud ka keele- ja kodakondsusküsimused.

Seega võiks väita, et enese religioosse avaldamise tagajärjed sõltuvad sellest, millisesse religiooni indiviid end defineerib kuuluvat. Näiteks küsitlemisel selgus erinev suhtumine budismi (üldiselt soosiv) ja islami (üldiselt tõrjuv). Budismi puhul on siiski arusaam budismi olemusest ja normidest ähmane ning suures osas ka kommertsmeedial põhinev (budism võrdub teatud kehaliste harjutustega või taimetoiduga).

Religiooni võidakse pidada isiku halva käitumise põhjuseks – „Nad on muidusööjad sellepärast, et islam nõuabki teiste uskude ja kultuuride ahistamist“, „Moslemite arvates kohalikud peavadki nende heaks töötama ja toitma, nad ongi eurooplaste suhtes vaenulikud – neil pole kavatsuski tööle minna“, „Islam õpetabki põlgama põlisrahvast ning me oma naiivsuses ei reageeri sellele piisavalt“, „Moslemite omavahelised suhted määravad nende olemuse – nad käituvadki vägivaldselt meiega, sest nad omavahel on vägivaldsed“, „Ma arvan, et need pagulased ei ole head inimesed“.

Negatiivsed stereotüübid religioossuse (eriti võõra religioossuse) suhtes tõstavad umbusku sellise isiku suhtes – eriti ollakse vastu šariaadi sissetoomise vastu lepingutesse (kuigi võimalikest erisustest Eesti seadusandluse ja šariaadi normide vahel ei olda teadlikud). Näiteks võõramaalase poolt religioossuse manifesteerimine sunnib küsima, kuidas ta lepingu täitmisel tegelikult hakkab käituma ning millised on võimalikud konfliktiohud. On väidetud: „Kui nad tahavad siin elada, siis peavad kohanema“, „Pole vaja tulla elama kristlikku riiki, mis elab sealiha süües ja õlut juues“, „Mul pole kuskile taganeda, teist Eestit pole – neil on aga palju araabia riike, kus elada“, „Põgenikud muudavad ka meie endi suhted siin kahtlaseks – ma ei suuda eristada, kes on ärimees, turist, siia tööle kutsutud spetsialist. Kõik nõuavad midagi, aga makse põgenikud ei maksa“.

Mošeesid peetakse vaenulikkuse keskusteks. Kuigi Eesti kontekstis on kirik lahutatud riigist, aktsepteerivad traditsioonilised kiriklikud institutsioonid riiklikku võimu. Mošeede puhul arvatakse, et nad „uue poliitilise võimu keskusteks“ või „kultuurilise võimu keskusteks“ – „Me ei tea, mida nad seal õpetavad“, „Mullad ei järgi mingisuguseid maksuseadusi, nad oleksid nagu teine riik riigis“. Seejuures lisandub mošeedele võimaliku vägivallale üleskutsumise aspekt. Eestlaste hulgas leiab ettevaatlikku käsitlemist Moskva patriarhaadi õigeusu kirik, mille puhul kahtlustatakse liigset Vene riigi mõju.

Ateistid ja mitteusklikud tunnevad end usu suhtes hoiakut avaldades kindlamini, sest sekulaarsus on „dominantvaade“ – vähemalt pole oodata sotsiaalseid üldisi karistusi. Siiski on tajutav ebakindlus vastaspoole reaktsioonide suhtes – „Islami kritiseerimise suhtes peab väga ettevaatlik olema, sest mingid hullud on kritiseerijad ära tapnud“.

Nii mittereligioossed kui religioossed isikud on Eestis tõrjuvad usulise eneseavalduse suhtes, kui:

a) Kui nad pole kindlad, et enesepaljastus üldse midagi situatsioonile positiivselt lisab.

Selle seisukohaga seonduvad ütlused: „Ma pean olema kindel, et vastaspool üldse mind kuulata tahab“, „Usust rääkimine peab juurde andma, mis vastaspoolele minu väiteid selgitab“, „Teine inimene peaks tagapõhjast aru saama, ma ei hakka talle ju lepingu sõlmimisel usuõpetust andma“, „Mõlemad pooled peavad aru saama, mida ühe või mõlema isiku usuhoiaku avaldamine otsusele juurde annab“.

b) See on seotud mitteusulise tarbimiseelistuse järgimisega, kuivõrd usu ärakasutamisega oma majandusliku positsiooni tõstmiseks.

Anketeerimisel kerkis korduvalt üles põgenike teema: a) põgenikud avaldavad oma religioosseid eelistusi „nõudval moel ja kes suruvad maha kohalike usulise traditsioone“; b) religioosne eneseavaldamine positiivsena peab vastama sotsiaalselt normaalseks peetavale religioossuse määrale – „Ei tohiks olla tagurlik“, „Põgenikud on sellisel määral usklikud, et see ei võimalda neil tööd teha“, „Põgenike usk ei tohiks segada põliselanike tavapärast elu“, „Põgenikud ja muud sisserändajad võivad muidugi tarbida eripäraselt, kuid nad peaks selle kinni maksma – nii nagu taimetoitlased ja ökoinimesed seda teevad“. Mõne küsitluse puhul kerkis ankeedi väliselt üles homode ja lesbide küsimus ja nende suhe kirikuga – vanema põlvkonna hulgas pole aktsepteeritud ka liiga „liberaalne religioossus“.

Huvitavalt kerkis mõne vastaja puhul seoses immigrantidega üles „ausa religioosse eneseavaldamise“ teema. Märgiti, et religioossus ei tohiks olla „alusetu tarbimise“ ja religiooniväliste eesmärkide saavutamiseks: a) „abirahade väljanõudmiseks ja töö tegemise vältimiseks“ – kui vastaja arvab, et immigrandid „alusetult riigilt“ nõuavad, siis kujuneb negatiivne suhtumine selle isiku suhtes üldiselt, ka seoses tema religioossete omadustega; b) „Mullad tahavad riiki muuta ja poliitiliselt võimu haarata, mitte ei ripu oma usu küljes – seda nad on teinud oma lähteriikides, nüüd tahavad sama teha meil“, c) „Harimatud moslemi mehed tahavad oma naisi allutada, mitte ei ripu oma usu küljes – miks nad muidu joovad viina ja tikuvad ligi võõrastele naistele“. Seejuures ei osatud päris täpselt kirjeldada, mis oleks „puhas religioosne eneseavaldamine“ ning „muude eesmärkidega seotud religioosne eneseavaldamine“.

Seetõttu on näha vanema põlvkonna (pensionärid, sotsiaalabi saajad) suuremat tõrjuvat suhtumist teistmoodi indiviididesse, sest eeldatakse nende väiksemat kohanemisvõimet ja suuremat sotsiaalabi vajadust kohalike arvel.

c) Kui eneseavaldamisega taotletakse oma usureegli sissetoomist majandussuhetesse tõrjumaks välja riiklikku õigust või teiste religioonide allasurumist.

Aktsepteeritakse individuaalset tarbimiseelistust ja palvet arvestada erivajadustega: „Kas selles toidus on sealiha või mitte; mina ei joo alkoholi, sest ma ei saa usu tõttu seda tarbida“, „Nad võivad ju paluda mitte pakkuda sealiha, aga nad ei tohi nõuda kaubandustavade muutmist. Prantsusmaal nõuti terves kiirtoiduketis sealiha keelustamist, see on kristlaste diskrimineerimine“.

d) Kui keegi avaldab oma religioosseid erisoove, siis tuleb arvestada kohalikku kommunikatsioonimustrit.

Vastuste hulgas oli arvamused: „Kui nad tahavad lambaliha, siis tuleb seda avaldada viisaka kauplemisena, mitte rusikaid raputada“, „Õppigu viisakalt käituma ning omandagu keel, siis saame me nende tahtmistest aru“, „Püssipaukude ja pommidega ei saa nad ju meid lõpetada koraani kritiseerimast, nad peaks astuma usulisse vaidlusse“, „Vaadake, kuidas nad piiridel läbipääsu nõuavad – meie esitame avaldused valitsusele, nemad lihtsalt märatsevad“, „Ma ei oskaks vist põgenikega üldiselt suhelda – nad on harjunud reageerima ebameeldivale vägivallaga“, „Nad lihtsalt ei oska paluda – põgenik ei saa midagi nõuda, vaid saab nii palju, kui mul on võimalik talle anda“.

Kokkuvõte

Religiooni osatähtsust kontaktide paremale kulgemisele hinnatakse pigem negatiivselt kui positiivselt. Selline hinnang on kõikide vastajagruppide lõikes. Põhjused on küll erinevad – usklikud kardavad diskrimineerimist, mitteusklikud ei näe põhjust muuta kontakti tingimusi keerukaks. Religioosse eneseavaldamise juures peetakse kombekaks järgida kohalikku kommunikatsioonimustrit ning arvestada tuleks situatsiooni. Religioossed eelistused ei tohiks olla religioosse grupi kehtestamise vahendiks, vaid ainult oma tarbimiseelistuste selgitamiseks. Religioossed eelistused ei tohiks olla aluseks mittetöötamisele ning eelistused tuleb rahaliselt korvata. Tarbimispiirangud on religioonide lõikes vastajatele ebaselged, isegi religioosse enesemääratlemise korral tuntakse vaid „kodureligiooni“ osasid nõudeid. Suur on vastuseis immigrantidest moslemitele – pole vaja tulla kristlikku riiki, kus süüakse sealiha. Suur on meedia mõju – seda on näha suhtumises moslemitesse, keda nähakse ohuna kohalikule kultuurile (järelikult ka kohalikele tarbimiseelistustele). Religioossed eelistused ei tohi olla vastuolus kohaliku õigusega.

Kasutatud kirjandus

Allport, Gordon William; Ross, J. M. (1967), „Personal religious orientation and prejudice” – Journal of Personality and Social Psychology, 5, 432–443.

Baehr, Peter; Gordon, Daniel (2012) „Unmasking and disclosure as sociological practices: Contrasting modes for understanding religious and other beliefs” – Journal of Sociology, 48(4), 380–396.

Bobkowski, Piotr S.; Pearce, Lisa, D. (2011) „Baring their souls in online profiles or not? Religious self-disclosure in social media” – Journal for the Scientific Study of Religion, 50(4), 744–762.

Alver Aria (1950) on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õppejõud ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorant.