Foto: Karin Kallas
Rahu. Seda ütles Jeesus oma üliõpilastele. Kus on see rahu, mis pidi olema üle mõistuse? Kus on see lunastus, mille Jeesus tõi? Ja võit kuradi ning surma üle? Oli kord üks hulluks peetu, kes võttis päise päeva ajal laterna ning läks välja Jumalat otsima. Kui tänapäevased kristlikud vaimulikud, surematuse eliksiiri ehk Kristuse Ihu ja Verd „valdavad”, kuulevad kedagi neile ütlevat, et otsitakse Jumalat, mida nad vastavad? Ja kas nad ei võtagi seda Jumala otsimist Jumala torkena nende pihta – kus on see võit surma üle? Vastatakse: otsige Jumalat enda südamest. Mis hea pärast peaks siis inimene minema kuhugi kirikusse, nii hoonesse kui organisatsiooni, kui Jumal, surematus on leitav iseenda südamest?
Kunagi oli surematuse leidmine lihtsam, piisas Jeesuse järgimisest, tänaseks päevaks, läbides erinevate keisririikide (ja nende lagunemise) interpretatsiooni ning arengu, on see, nagu ta on – sa võid leida Jumala oma südames, aga kirikus peaksid ikkagi käima, sest juba Jeesus õpetas seda Teed sääraselt.
Kui tahta teada midagi inimesest, tasub tal valida kahe isiku, Lao-zi ning Kong-zi vahel. Üks roomab, teine lendab – „Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada võrguga, lendajat saab peatada noolega. Draakon aga … ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandub. Täna nägin ma Lao-zid. Ta on kui draakon!” Surematud lendavad draakonite seljas, nagu kirjeldab Erki Lind oma artiklis „Surematuse ideest ja selle arengust taoismis”. Algne surematu, nii nagu budismis ja kristluses, on draakon, hilisemad on „ainult” nendel ratsutajad. Kui jumalus on sinu ratsu, kas on ta siis ka sinu ori? – „Siis külastab tarka Lõunamaalt Kong Fu-zi. Kong Fu-zi käib toas ära, väljub ja ei ütle sõnagi. Siis tahab teada Kong Fu-zi õpilane, miks ta ei kõnelnud selle lõunamaa targaga, olles ammu tahtnud temaga kõnelda. Kong Fu-zi vastab: kui mu pilk langes selle mehe peale, otsemaid nägin paistvat tema olemise tao’d, siis läks iga jutt ülearuseks. Nii juhtus muidugi ka nendega, kes käisid Buddha juures. Seetõttu, et nad nägid ükskord inimest, muutus sageli ülearuseks kõik, mis nad enne olid olnud. Ja nad olid seetõttu kõigist koormaist järsku lahti – ehk kristliku terminiga – nende patud olid neile andeks antud.” Kes meist on inimene? Või oleme ainult näitlejad erinevatel lavadel, kaasa arvatud kristlikul?
Kinga Marjatta Pap Ungari Evangeelsest Luterlikust Kirikust tõstab teravalt oma loos „Kas naisvaimulik tohib abielluda?” esile naise kui inimeseks olemise probleemi. Veel tänasel päeval, 15.09.2017, pole naine seoses Jumala Vaimu kutsumisega mehega võrdne. Miks? Sest juba meie armas Jeesus õpetas, et Püha Vaim kutsub ainult ja ainult mehi vaimulikku ametisse. Pühale Vaimule piisast ainult ühest naisest – Jumala Emast. Mitu naisvaimulikku on Eesti baptisti kirikus? Või metodisti? Suuremate kohta pole mõtet küsidagi. EELK on langenud. Millal tunnistati aborigeenid inimesteks? Või indiaanlased? Kristlikud inimesed, te auväärsed mehed, kes te naiste rõivaid ei kanna, kas ei saa lõppeks nii olema, et teie mehelikud rõivad võetakse teilt lõppeks seljast? Kas Püha Vaim sõltub inimese soost? Jah, sõltub. Veel aastal 1997 esineb ühe kreeka kloostri bülletäänis „Abiks patukahetsejale” küsimus seoses pattudega iseenda vastu: Naine, kas sa paned selga meeste riietust? Kui te tahate Jumalat pilgata, tehke seda kapi taga, sest sinna ei näe isegi Allah mitte.
Preester Kerstin Kask räägib oma jutluses ustavusest ja Jumala antud andidest inimestele: „Head kirikulised, küsigem täna enestelt, mis on minu annid, mida ma olen Jumalalt kingituseks saanud“. Kui mitmetel on kiusatus öelda: naisvaimulik? Ja kui nad seda ütlevad, mis on nende rõhuasetus? Aga kui naine mõtleb andidele, mida Püha Vaim on talle andnud, kas ta peaks siis neid vaka all hoidma? Aga, kas siis ei juhtu temaga sääraselt, nagu juhtus mõistuloos kolmanda sulasega? Ja kaotab lõppeks ka võimaluse surematusele? Selline küsimuse asetus on demagoogiline, sest pühamast püham Kirik on algusest peale ja kõikjal õpetanud, et Püha Vaim ei anna naisele sellist andi – meeste riietus on patt. Me oleme läbi keisririikide ja nende riismete õpetatud, et Püha Vaim sõltub kohalikust kultuurist – patriarhaalsest. Alanduge jumaliku kultuuri ees ja kaitske traditsioonilisi pereväärtusi. Juba Jeesus tegi seda. See on eriliselt selgesõnaliselt Jh 22:7.
Hollywood on tootnud filmi „300”, kus 300 kuninglikku sparta sõdurit seisavad vastu pärslaste tohutule armeele. 300 on Jumala Vaimu number kristlikus aritmeetikas. 300 on tänase Kirik & Teoloogia number. Olge hoitud, ja ärge matke maha Püha Vaimu andi, ole sa siis mees või naine või üldse soota. Igaühe jaoks on olemas surematus, jumalikkus ja rahu, mis üle mõistuse. Hääd lugemist!
Tänasest numbrist võib lugeda:
Erki Lind, Surematuse ideest ja selle arengust taoismis.
Kinga Marjatta Pap, Kas naisvaimulik tohib abielluda?
Kerstin Kask, Oleme kutsutud Jumalat oma andidega teenima (Mt 24:14–29).
Alustati Kirikute Maailmanõukogu „Usu ja kirikukorra dokumentide“ sarja digitaliseerimist.
Kutse konverentsile: Konfliktist osaduseni. Registreerumise tähtaeg 18. september.
Kirik & Teoloogia ootab lugejate annetusi.
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
Vaata ka 2011.–2016. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!
