Austatud konverentsil osalejad! Konverents „Konfliktist osaduseni“ on Eestis üheks reformatsiooni 500. aastapäevaga seotud suursündmuseks. Reformatsiooni aastapäevaga seotud ettevõtmisi on Eestis väga rikkalikult ja väga mitmesugust laadi. Toimunud on ka mitmeid suuri konverentse ja kongresse. Tänase konverentsi eripäraks on kindlasti asjaolu, et seda korraldavad kohalik roomakatoliku kirik ja kohalik evangeelne luterlik kirik ühiselt. Nii on juba konverentsi korraldamine ise näide sillaehitamisest. Sillaehitamist võib näha aga veel mitmes teises olulises mõttes.

Meie kohalik konverents tõukub üleilmse luterlaste ja katoliiklaste ühiskomisjoni uurimusest „Konfliktist osaduseni“, mille värskelt trükis ilmunud eestikeelset tõlget konverentsi avaosas esmakordselt esitleti.[1] Nii on tänane konverents igal juhul märk sellest, et ka Eesti kontekstis suhestutakse dokumendiga, mis on pakkunud maailmas viimastel aastatel diskussiooniainet. Sellel dokumendil oli oluline ettevalmistav roll läinud aasta 31. oktoobril Rootsis Lundi luterlikus toomkirikus toimunud üleilmse luterlike kirikute osaduse ja roomakatoliku kiriku pidulikul reformatsiooni 500. aastapäeva meenutamise ühispalvusel. Seda juhtisid Luterliku Maailmaliidu poolt president piiskop Munib Younan koos peasekretär õp Martin Jungega ning Rooma-Katoliku Kiriku poolt paavst Franciscus koos kardinal Kurt Kochiga. Tollel üleilmse osalejaskonnaga ühispalvusel osalesid teadupärast ka piiskop Philippe Jourdan ja peapiiskop Urmas Viilma Eestist.

Lundi ühispalvusel ei osalenud mitte üksnes katoliiklased ja luterlased, vaid ka teiste kirikute esindajad. Tänase konverentsi teemakäsitlust rikastavad ettekanded vabakiriklikust ja õigeusu perspektiivist. Need näited aitavad ehitada silda meie kohaliku Eesti kiriklik-oikumeenilise konteksti eripäradega. Diskussioonide raames kuuleme aga kindlasti teistegi sõsarkirikute esindajate hääli ning loodetavasti ka nende hääli, kes ei ole seotud ühegi kirikuga. Konverents ei ole suletud, vaid avalik ja suunatud kõigile huvilistele. Need silda ehitavad kaalutlused ja taotlused iseloomustavad reformatsiooni 500. aastapäeva konverentsi „Konfliktist osaduseni“ Eestis.

Nagu paljud teist teavad, olen viimase aasta vältel pidanud ettekandeid reformatsiooni vaimsuse ja teoloogia põhijoontest, luterluse hetkeseisust ja tulevikuperspektiividest ning Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendusest täna. Just seetõttu olen väga rõõmus võimaluse üle aidata siinses Eesti kontekstis kaasa diskussiooni edendamisele „Konfliktist osaduseni“ sisu ja tähenduse üle.

Nõnda palju sissejuhatuseks. Järgneva mõttekäigu olen jaotanud kolmeks osaks. Alustan kirjeldava osaga, milles annan dokumendist lühikese ülevaate. Teine osa on analüütiline, milles arutlen kriitiliselt – st eristavalt – „Konfliktist osaduseni“ lähtekohtade, meetodi ja eesmärgi üle, kommenteerides mõningaid dokumendi rõhuasetusi. Kolmandas osas mõtisklen konstruktiivselt uurimuse „Konfliktist osaduseni“ tähenduse üle nii kitsamalt katoliiklaste ja luterlaste suhtele kui ka selle tähenduse üle laiemas oikumeenilises kontekstis. Nähtavaks saab muuhulgas üks Eesti oikumeenilist situatsiooni iseloomustav defitsiit ja sellega seotud ülesanne.

1. Dokument „Konfliktist osaduseni“ koostati aastatel 2009–2012 luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjoni töörühma poolt, mille moodustasid Luterlik Maailmaliit ning Rooma-Katoliku Kiriku tsentraalne oikumeeniline organ kristlaste ühtsuse edendamise paavstlik nõukogu. Luterlaste ja roomakatoliiklaste ametlik dialoog üleilmsel tasandil sai alguse II Vatikani kirikukogu järel, kui täpselt pool sajandit tagasi, aastal 1967, kutsuti kõneluste läbiviimiseks ellu kahepoolne ühtsusekomisjon. „Konfliktist osaduseni“ toetubki luterlaste ja roomakatoliiklaste ligi pool sajandit väldanud kõneluste tulemustele, sisaldades neist ka vahekokkuvõtet. Ühise uurimuse eesmärgiks on aga anda aru sellest, et ja kuidas roomakatoliiklased ja luterlased on aastaks 2017 olukorras, kus reformatsiooni aastapäeva tähistamine toimub vastutustundlikult vaid siis, kui see toimub ühiselt. Nõnda on dokumendi alapealkirjaks „Luterlaste ja katoliiklaste ühine reformatsiooni aastapäev aastal 2017“.

Dokument koosneb sissejuhatusest ja kuuest väga erineva pikkusega peatükist, mis on ühtlasi läbivalt jaotatud 245 punktiks.

Lugejat dokumendi suhtes häälestava väga olulise ja sisutiheda eessõna on allkirjastanud komisjoni kummagi poole esimehed. Eessõna lõpeb kutsega „kõigile kristlastele“ (punkt 8) – mitte ainult roomakatoliiklastele ja luterlastele – „uuri[da] komisjoni aruannet nii avatud meelega kui ka kriitiliselt“ ning olla kaaslasteks teel „kõigi kristlaste sügavama osaduse poole“.

Dokumendi sissejuhatus (p 1) algab sedastusega: „Aastal 2017 tähistavad luterlikud ja katoliiklikud kristlased üheskoos reformatsiooni alguse 500. aastapäeva. Luterlased ja katoliiklased võivad tänapäeval rõõmustada kasvava vastastikkuse mõistmise, koostöö ja austuse üle. Nad on jõudnud äratundmisele, et ühendavat on lahutavast rohkem“. Sissejuhatus lõpeb kahe ülesande sõnastamisega (p 3), mille ette aasta 2017 katoliiklased ja luterlased seab. Üks ülesanne on arutleda dialoogis, st üheskoos „Martin Lutheri isiku ja mõtlemise ümber koondunud Wittenbergi reformatsiooni teemade ja tagajärgede üle“. Teine ülesanne on leida viise ja vaatepunkte, kuidas reformatsiooni tänasel päeval meenutada ja „omaseks teha“. „Lutheri reformikava“ esitab spirituaalse ja teoloogilise väljakutse nii tänapäeva katoliiklastele kui luterlastele.

Peatükkidest ülevaadet andes peatun ma pikemalt esimesel peatükil, mis aitab luua mõistmishorisonti. Ülejäänud peatükke tutvustan lühidalt nii, et nähtavaks saab dokumendi kui terviku mõttekäik.

Esimene peatükk kannab pealkirja „Reformatsiooni aastapäeva tähistamine oikumeenia ja globaliseerumise ajastul“. Selles visandatakse mõningaid kaasaegse konteksti tunnusjooni, mis on uued ja eristavad väga oluliselt reformatsiooni 500. aastapäeva varasematest suurtest aastapäevadest. Muutunud konteksti eripärad tähendavad nii uusi võimalusi kui ülesandeid.

Mida tähendas juba varakult protestantliku reformatsiooni sümboliks kujunenud 31. oktoober konfessionaalse konflikti ja vastandumise ajastul? Vastus lühidalt: See oli ühelt poolt – luterlaste poolt – kiriku evangeelse kuju algusesaamise, selle olemasolu ja õigustatuse tähistamine, millega kaasnes kriitika roomakatoliku kiriku vastu. Teiselt poolt – katoliiklaste poolt – oli see süüdistus, et luterlased on löönud lahku tõelisest kirikust ja põlgavad Kristuse evangeeliumi (p 5). Kummagi kiriku jaoks andis reformatsiooni aastapäev seega kinnitust iseenda identiteedile ja õigustas lõhet üksteise vahel. Aastal 2017 toimub reformatsiooni suuraastapäev esmakordselt oikumeenilisel ajastul. Ma juba nimetasin luterlaste ja roomakatoliiklaste dialoogi 50. aastapäeva. Luterlaste ja katoliiklaste suhtlus ning vastastikune mõju on loomulikult toimunud ka mitmesugusel muul viisil ega ole taandatav ametlikule kahepoolsele teoloogilisele kõnelusele. Igatahes, nagu dokument nendib (p 7), ollakse aastakümneid väldanud oikumeenilise liikumise tulemusel täna olukorras, kus luterlastel ja katoliiklastel on „tekkinud soov tähistada 2017. aastat koos“.

See muutus tähendab ülesannet näha vaeva uue, ühise lähenemise nimel reformatsioonile ja selle aastapäevale (p 8). Ei ole võimalik lihtsalt korrata varasemaid ühe või teise osapoole kirjeldusi reformatsiooniaja kohta, mis peegeldavad luterliku ja katoliku vaatepunkti eraldatust ja sageli ka vastandumist. Nii on need minevikukirjeldused sageli konflikti süvendanud ja viinud vahel isegi vaenulikkuseni. Viis, kuidas reformatsiooni mäletatakse ja sellele mõeldakse, mõjutab aga kirikutevahelisi suhteid ka täna. Seetõttu on reformatsiooni aastapäeva ühine oikumeeniline tähistamine väga oluline, kuid ka keeruline. Dokument konstateerib: sõna „reformatsioon“ seostub kõigest hoolimata isegi veel tänapäeval paljude katoliiklaste jaoks eelkõige „kiriku lõhenemisega“, samas kui paljude luterlaste jaoks signaliseerib see eelkõige evangeeliumi taasavastamist, usuveendumust ja vabadust (p 9). Selleks, et neid vastandlikke perspektiive suhestada ja aidata suhtlema, on vältimatult vajalik võtta tõsiselt mõlemat lähtepunkti (p 9).

Esimene peatükk reflekteerib uue kontekstiga ühenduses veel ka seda, mismoodi mõjutab ja peaks mõjutama reformatsiooni aastapäeva tähistamist aastal 2017 oluline asjaolu, et kristlus on viimase sajandi jooksul muutunud üha üleilmsemaks ning et järjest on kasvamas lõunapoolkera kristlaste osakaal ja tähtsus. Samuti puudutakse seda, kuidas mõjutab reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamist see, et põhjapoolkeral kristlaste arv kahaneb ja et inimesed lahkuvad kirikutest või unustavad oma kirikliku pärimuse (p 10). Reformatsiooni aastapäeva tähistamise muutunud konteksti iseloomustatakse veel ühenduses kristlusesse uusi rõhuasetusi toonud nelipühi- ja muude karismaatiliste liikumistega (p 14), aga ka ühenduses religioosse paljususega, mis iseloomustab tänapäeval kristlaste elukeskkonda üle maailma (p 15).

Teine peatükk kannab pealkirja „Uusi perspektiive Martin Lutherile ja reformatsioonile“. Lähtekohana deklareeritakse: „Möödunut ei saa muuta, kuid see, mida minevikust mäletatakse ja kuidas, võib aja möödudes muutuda.“ (p 16) Ühenduses reformatsiooni aastapäevaga ei saa katoliiklaste ja luterlaste jaoks olla ülesandeks mineviku muutmine, ajaloo ümberkirjutamine. Küll aga on ülesanne kõnelda ajaloost teisiti (p 16), jutustada oma ajaloost uuel viisil (p 17) – mitte konflikti ja vastandumise võtmes. Põhjuseid selliseks suunamuutuseks on palju. Sissejuhatavalt nimetatakse mitmesuguseid tegureid, mis on toonud katoliiklasi ja luterlasi üksteisele lähemale (p 17, vrd p 7): perekondlikud sidemed kahe kiriku liikmete vahel, koostöö diakoonilis-karitatiivse teenimise vallas, ühine vastupanu türanniale mitmel pool maailmas. Süvenenud kokkupuuted on muutnud teineteise taju ning on andud uue tõuke oikumeenilisteks dialoogideks ja edasiseks teoloogiliseks uurimistööks.

Oikumeeniline liikumine on tinginud suunamuutust ka selles, kuidas tajutakse reformatsiooni. Uusi perspektiive tutvustav peatükk käsitleb hiliskeskaja uurimise panust, mis on mitmeti teisendanud arusaamist reformatsiooniajast ja ajendanud revideerima nii traditsioonilisi protestantlikke kui katoliiklikke käsitlusi. Käsitletakse kahekümnenda sajandi katoliiklikku Lutheri isiku ja teoloogia uurimist. Käsitletakse luterlike ja katoliiklike teoloogide oikumeenilisi ühisprojekte, mis tegelesid ühel või teisel moel otseselt reformatsiooniajaga ning päädisid 1999. aastal Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku poolt allkirjastatud „Ühisavaldusega õigeksmõistuõpetusest“. Ühisavalduses kinnitatakse üksmeelt või konsensust õigeksmõistuõpetuse põhitõdedes – niisiis just selles õpetuses, mis oli reformatsiooniajal keskne vaidlusteema ja üks vastastikuse hukkamõistmise põhjus. Alapeatükina antakse ülevaade arengutest nii katoliikluses kui luterluses, mis on aidanud kaasa uute perspektiivide avanemisele Lutherile ja reformatsioonile. Katoliikluse puhul rõhutatakse iseäranis Vatikani II kirikukogu impulssi ning luterluse raames olulisi arenguid Lutheri uurimises. Viimaks selgitatakse oikumeeniliste kõneluste tähtsust ning meetodit (p 32–24).

Järgmistest „Konfliktist osaduseni“ peatükkidest liigun üle kiiresti, et vaid mõttekäigu dünaamika silme ette saada. Kolmas peatükk on luterlaste ja katoliiklaste ühiselt jutustatud „Ajalooline lühikokkuvõte luterlikust reformatsioonist ja katoliiklikust vastusest sellele“. Alustatakse selgitamisega, mida tähendab sõna „reformatsioon“ ning tõstetakse järgemööda esile mõned kõige olulisemad 16. sajandi reformatsiooni olukorrad ja teoloogilised teemad (p 35). Pikemalt käsitletakse Trento kontsiili (1545–1563), mis oma otsustega määratles sajanditeks katoliiklaste ja luterlaste suhted, kuid mille „pärandit  [tuleb] vaadata tänapäeval läbi Teise Vatikani kontsiili (1962–1965) tulemuste“ (p 90). II Vatikani kirikukogu „tegi võimalikuks katoliku kiriku osalemise oikumeenilises liikumises ning laskis jätta selja taha reformatsioonijärgse aja poleemilise õhustiku“ (p 90).

Neljas peatükk on kaugelt kõige mahukam. Katoliiklased ja luterlased annavad selles ühiselt ülevaate mõningatest „Martin Lutheri teoloogia põhiteemad[est]“, nihutades need „luterlaste ja roomakatoliiklaste dialoogi valguses[se]“. Osutades sissejuhatavalt Martin Lutheri sügavale juurdumisele hiliskeskajas, patristilises traditsioonis, monastilises ja müstilises teoloogias, keskendub peatüki põhiosa neljale sajandeid vastasseise põhjustanud teemale, mida on alates 1967. aastast luterlaste ja katoliiklaste dialoogis põhjalikult käsitletud: õigeksmõistmine, armulaud, amet, Pühakiri ja traditsioon. Ühenduses igaühega esitatakse Lutheri arusaam, kirjeldatakse kaalutlusi, mis on olulised katoliiklastele, ning näidatakse, „kuidas oikumeenilises dialoogis on Lutheri teoloogia pandud vestlusse katoliku õpetusega“. Seejuures rõhutatakse ühist arusaama ning osutatakse allesjäävatele eriarusaamadele (p 95). Nõnda koondab ja talletab peatüki põhiosa katoliiklaste ja luterlaste senise dialoogi põhitulemusi. Peatüki lõpetavad aga kaks minu hinnangul üliolulist, ehkki lühikest alapeatükki, mis suunavad pilgu ühenduses oikumeeniliste kõnelustega ettepoole: „Evangeelium ja kirik“ ning „Konsensuse poole“.

Viies ja kuues peatükk on lühikesed. Viies peatükk kannab pealkirja „Kutsutud tähistama reformatsiooni aastapäeva ühiselt“ (T.-A. P. tõlge). Esmalt tõstetakse esile ristimist. Ristimise „kaudu [on] katoliiklased ja luterlased /–/ seotud üksteisega kui Kristuse ihu liikmed“ (p 221). „Reformatsiooni algust ühiselt meenutades võetakse oma ristimist tõsiselt.“ (p 221). Ristimine on nii ühtsuse kui ühise tähistamise alus. Seejärel käsitletakse lähemalt elemente või mõõtmeid, mis kuuluvad ühise aastapäeva ettevalmistuse ja tähistamise juurde: evangeeliumis jagatud rõõm, põhjused mureks ja kurbuseks, palve ühtsuse pärast, hinnang minevikule, katoliiklaste patutunnistus kiriku ühtsuses osas, luterlaste patutunnistus kiriku ühtsuse osas.

Kuues ja ühtlasi viimane peatükk sõnastab viis oikumeenilist imperatiivi 2017. aasta ühiseks tähistamiseks. Need on seotud vastastikuse mõistmisega, et „kuulutakse Kristuse ühte ihusse“, et „kuueteistkümnenda sajandi võitlused on läbi“, et „[s]eljataha on jäänud põhjused üksteise usku vastastikku hukka mõista“ (p 238).

Sellega lõpetan ma ülevaate dokumendist „Konfliktist osaduseni“. Teises osas arutlen kriitiliselt dokumendi lähtekohtade, meetodi ja eesmärgi üle ning kommenteerin mõningaid dokumendi rõhuasetusi.

2.1 Luterlaste ja katoliiklaste ühisdokumendi „Konfliktist osaduseni“ koostamise ajendiks oli 1517. aasta lähenev 500. aastapäev koos tõdemusega, et aasta 2017 tähistab ühtlasi 50 aastat oikumeenilisi kõnelusi katoliiklaste ja luterlaste vahel. Oluline on minu hinnangul, et see dokument oma põhisisus ei esita meile tegelikult mitte midagi originaalset ja täiesti uut, vaid kujutab endast pigem omamoodi kokkuvõtet sellest ühisest „oikumeenilisest teekonnast“ (p 92, p 244). Samas, selle ligi pool sajandit väldanud oikumeenilise dialoogi ja uurimistöö vilju kasutatakse selleks, et anda vastus uuele küsimusele – küsimusele, mis on seotud ajaloo kontingentsusega – küsimusele, kuidas ikkagi suhestuda oikumeeniliselt vastutustundlikult reformatsiooni 500. aastapäevaga. Kuidas mõtestada ja tähistada reformatsiooni 500. aastapäeva, pidades silmas aastakümnetepikkust oikumeenilist teekonda? Selline küsimuseasetus on uus, ehkki vastus – nagu öeldud – lõikab senise oikumeenilise teekonna vilju. Võiks ütelda, et senise oikumeenilise töö tulemuste kandevõime pannakse proovile: luterlaste ja katoliiklaste suhte iseloomu eripära näitlikustatakse ja konkretiseeritakse ettepaneku najal, kuidas ühiselt suhtuda ja tähistada reformatsiooni 500. aastapäeva. Ettekande eelmises osas sai mainitud, et reformatsiooni ja selle aastapäeva mõistmisega ühenduses oli sajandeid traditsiooniks ja valitsevaks vastandumise hermeneutika. Dokument „Konfliktist osaduseni“ näitab – minu hinnangul hästi ja õigusega –, et selle traditsiooni jätkamine oleks täna anakronistlik ja vastutustundetu.

2.2 Oikumeeniline teekond –  teekond konfliktist osaduseni – sai luterlaste ja katoliiklaste vahel alguse vahetult peale II Vatikani kirikukogu. Dokument kõneleb „katoliikliku teoloogia uuenemisest“ (p 27, vt lähemalt p 26–28, p 90), mis muu hulgas avas oikumeenilisi perspektiive, mis olid tundunud seni võimatud, ja tõid kaasa roomakatoliku kiriku sisenemise oikumeenilistesse dialoogidesse. Just oikumeeniliste kõneluste tähtsust oikumeenilise teekonna instrumendina rõhutab dokument korduvalt. Mismoodi dokument neid kõnelusi – nende kõneluste meetodit – iseloomustab? Igal juhul peegeldub selles igati loomulik ja õigustatud tõdemus, et ka arusaamine oikumeeniliste kõneluste protsessist on läbinud aastakümnete jooksul teatava dünaamika. Võimalusi on ju erinevaid. Nende üle on kriitiliselt arutletud ja vaieldud. Eriti just ka viimasel kümnendil. Minu hinnangul sisaldab ühisdokument „Konfliktist osaduseni“ väga selgelt selliseid kirjeldusi oikumeenilisest dialoogist, mis neid arutelusid arvestab ning suudab seetõttu õppida ja hoiduda teatavatest ühekülgsustest ja naiivsustest.

Seega, lisaks sellele, et dokumendist saab teada, kuidas roomakatoliiklaste ja luterlaste ühiskomisjon vaatab üheskoos tagasi 16. sajandi sündmustele; lisaks sellele, et saab teada, kuidas esitatakse Martin Lutheri teoloogiat; lisaks sellele, et saab teada, kuidas esitatakse luterlaste ja roomakatoliiklaste oikumeenilise diskussiooni seniseid tulemusi ja seisu – niisiis, lisaks kõigele eelnimetatule saab dokumendi najal õppida tundma, millisel kombel võiks ligi pool sajandit väldanud dialoogikogemuse valguses sõnastada seda, mis oikumeenilisel kõnelusel toimub või peaks toimuma (vt p 32–34, p 91–93, p 123, p 17).

Tõstan esile ja kommenteerin mõnda momenti. Esiteks: dokument rõhutab, et dialoogis osalejate jaoks on siduvad oma kiriku õpetused, kuna – vastavalt kummagi poole endi veendumusele – väljendavad need usu tõde (p 32). Kommenteerin: vastutustundlik kõnelus saab seega olla üksnes selline, kus kumbki osapool kõneleb oma kiriku jaoks siduvast õpetusest lähtudes. Oikumeeniline dialoog ei tähendada seda, et osapooled peaksid oma kiriku kehtiva õpetuse suhtes minema kompromissidele. Oikumeeniline kõnelus saab olla viljakas üksnes siis, kui oma kiriku kehtivat õpetust võetakse tõsiselt. Seetõttu ei ole oikumeenilised kõnelused – ja ka nende tulemused – rangelt võttes iseloomustavad kui „kokkulepped“, kui „kompromissid“. Oikumeeniline kõnelus ei tähenda lehmakauplemist. Seda ei ole õige kujutleda nii, et üks pool peaks või mõlemad pooled peaksid ühisosa leidmise või loomise nimel oma õpetuse hülgama.

Teiseks: õpetustes ilmneb suuri ühtelangevusi, kuid nende sõnastused võivad erineda või olla isegi vastandlikud. Ühisosad teevad dialoogi võimalikuks. Väljendusviiside erinevused teevad dialoogi hädavajalikuks (p 32). Dialoogi käigus võib saada nähtavaks, „et partnerid räägivad erinevaid keeli ja mõistavad sõnade tähendust erinevalt; nad tõmbavad piirjooni mõistete vahel erinevalt ja mõtlevad erinevaid mõttemudeleid kasutades. Kuid eriarvamus väljenduses pole mitte alati eriarvamus asjas eneses.“ (p 33) Kommenteerin: Dokument rõhutab seega, et dialoogis on tähtis õppida eristama õpetuse asja ja õpetuse vormelit. Eristamine ei ole lahutamine.

Kolmandaks: dokument iseloomustab oikumeenilist dialoogi protsessina, mille käigus toimub eemaldumine mõttemustritest, mis kasvavad välja erinevustest konfessioonide vahel ning rõhutavad neid. „Dialoogis vaatavad partnerid /–/ esmalt, mis on neil ühist, ning alles siis kaaluvad nad oma erinevuste tähenduslikkust. Siiski ei jäeta erinevusi tähelepanuta ega suhtuta neisse ükskõikselt“, sest „oikumeeniline dialoog tähendab /–/ üheskoos kristliku usu tõe otsimist“ (p 34). Kommenteerin: oikumeenilises dialoogis võetakse osapoolte erinevusi ja eripärasid tõsiselt. Need ei ole ükskõik. Kuid esmalt on tähelepanu all – ja seega ka rõhutatud – ühine. Arvestades seda, mis sai eelnevalt öeldud osapoolte jaoks siduva õpetuse kohta, on selge, et ühine on kummagi osapoole jaoks nähtav tema eripärasest konfessionaalsest perspektiivist. Niisiis, ligipääs ühisele ja ühise tunnustamisele on vahendatud läbi kummagi osapoole eripärase konfessionaalse perspektiivi.^[2] Ühisosa, mis oikumeenilise dialoogi käigus nähtavaks saab, on nõnda rangelt võttes mitte kompromissi karakteriga kokkulepe, vaid selle jaatamine ja tunnustamine, mida nii luterliku õpetuse perspektiivist kui katoliku õpetuse perspektiivist avastatakse ja nähakse ühisena. Etteruttavalt paljastan saladuse – see ühine on ennekõike evangeelium Jeesusest Kristusest. Selle juurde tulen viimases osas tagasi. Kuid oluline on, et oikumeeniline dialoog kui selline on tunnistus sellest, et kristliku usu tõde – kolmainu Jumal – ei ole kummagi osapoole valduses. Kumbki osapool ei kehasta oma eripära faktilisuses kristliku usu tõde ammendavalt ja terviklikult. Seetõttu ei saa ka eirata erinevusi ja olla nende suhtes ükskõikne, ehkki ühe või teise erinevuse lähemal uurimisel võib nende kaal ja staatus avaneda uues valguses. Oikumeeniline dialoog on protsess, mille käigus üheskoos liigutakse ja kasvatakse kristliku usu tõe tunnetuses.

2.3.1 Dokumendis „Konfliktist osaduseni“ on eriliselt kaalukas koht „Ühisavaldusel õigeksmõistuõpetusest“. Võiks isegi ütelda, et dokumendi mõttekäiku tervikuna vaadates, on ühisavaldusel suisa võtme roll (vt „Eessõna“). Mitmel põhjusel pole see üllatav. On ju ühisavaldus senise dialoogi hilisest faasist, st eeldab aastakümneid väldanud oikumeenilisi kõnelusi ja uurimistööd ning võtab selle kokku. Lisaks on „Ühisavaldusel õigeksmõistuõpetusest“ eristaatus võrreldes ülejäänud luterliku ja roomakatoliku ühtsuse komisjoni ühisavaldustega, kuna see läbis kirikutes erilise ametliku menetlusprotsessi ning 1999. aasta usupuhastuspühal, 31. oktoobril, allkirjastasid selle Wittenbergis Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku ametlikud esindajad. Tegu on dokumendiga, mis käsitleb luterliku kiriku õpetuse ja teoloogia jaoks fundamentaalse tähtsusega õpetust, mis sõnastab arusaamist evangeeliumist. Just see õpetus osutus 16. sajandi reformatsioonis üheks peamiseks konflikti, vastastikuse hukkamõistmise ning kirikulõhe ajendiks (vrd p 122).

2.3.2 Teoloogilistest põhiteemadest esimesena käsitleb „Konfliktist osaduseni“ just nimelt õigeksmõistuõpetust. Selle üle toimunud oikumeenilise dialoogi ja uurimistöö tulemuste kirjelduse aluseks ongi „Ühisavaldus õigeksmõistuõpetust“. Siinkohal tahan ma tõsta esile üksnes mõistet, mille abil „Konfliktist osaduseni“ iseloomustab dialoogi tulemust. Ühisavaldus talletab luterlaste ja roomakatoliiklaste „diferentseerivat konsensust“, mis maakeeli võiks olla „eristav üksmeel“, „üksmeel, mis eristab“. See mõiste on just „diferentseeriv konsensus“, mitte aga oikumeenilise teoloogia kontekstis varasemalt kasutatud „diferentseeritud konsensus“. Mida tähendab „eristav üksmeel“, mida ühisavaldus esitab? Tsiteerin dokumenti „Konfliktist osaduseni“: Ühisavaldus „[esitab] diferentseerivat konsensust, mis koosneb ühistest seisukohtadest koos kummagi poole erinevate rõhuasetustega, samas kinnitades, et erimeelsused ei muuda ühisosasid kehtetuks. See on seega konsensus, mis ei välista erinevusi, vaid just sisaldab neid selgesõnaliselt.“ (p 123) Esitades selgesõnaliselt nii ühiseid seisukohti kui erinevusi, teeb ühisavaldus nähtavaks, et „esitatud erinevused“ ei ole enam õpetuslike hukkamõistmiste ajendiks. Oikumeenilise dialoogi ja uurimistöö tulemusel on võimalik tõdeda, et kummagi kiriku õigeksmõistuõpetuses on erinevusi, kuid need ei lahuta katoliiklasi ja luterlasi (vrd Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest punkt 5 [„Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest, 1997“ – Documenta oecumenica. Kirik, ühiskond, misjon. Koost. Peeter Kaldur, Ingmar Kurg, Alar Laats, Tauno Teder, Veiko Vihuri. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised, XV [Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006], 114–132] ehk ÜÕÕ).

2.3.3 Luterlased on seega suhtes roomakatoliiklastega avastanud ja tunnustanud diferentseerivat üksmeelt arusaamises õigeksmõistust, st arusaamises evangeeliumist. Diferentseeriv üksmeel arusaamises evangeeliumikohasest armulauast ja ristimisest oli saanud nähtavaks juba varasemate oikumeeniliste dialoogide ja uurimistöö käigus. Luterlikust vaatepunktist tähendab see seda, et hoolimata mitmelaadilistest erinevustest nii õpetuses kui korras on luterlaste jaoks juba täna – ja see tähendab ühepoolselt – teoloogiliselt vastutustundlik täielikult tunnustada roomakatoliku kirikut kirikuna ka teoloogilises mõttes. Luterlikust vaatepunktist paistab seega tee avatud, et elada ja süvendada seda avastatud osadust kirikute vahel.

Luterlikust perspektiivist on kiriku ühtsus üksteist vastastikku kirikutena tunnustavate kirikute osadus. Üksteise avastamine ja tunnustamine kirikutena, s.t. Jeesuse Kristuse kiriku osana, tähendab ülesannet seda kiriku ühtsust – seda kirikute osadust – elada, kujundada, süvendada.

Selle sihini – üksteise vastastikuse täieliku tunnustamiseni kirikutena – ei ole luterlased ja katoliiklased jõudnud. Nagu „Konfliktist osaduseni“ eessõnas üteldakse: „Järgnev tekst kirjeldab teed „konfliktist osaduseni“ – teed, mille siht on saavutamata. Siiski, Luterlaste – Roomakatoliiklaste Ühtsuse Komisjon on võtnud tõsiselt paavst Johannes XXIII sõnu, „see, mis meid ühendab, on suurem kui see, mis meid lahutab.““

Niisiis, dokumendi „Konfliktist osaduseni“ pealkiri osutab oikumeenilisele teekonnale – teekonnale, millele oikumeenilised kõnelused on andnud ja annavad hädavajaliku panuse – teekonnale, mis kindlasti ei saa olla ega peagi olema üksnes sirgjooneline ja tagasilöökideta. Dokument näitab suurepäraselt vastastikuse mõistmise ja üksteise tunnustamise kasvamist, kuid selge on – ma tsiteerin –, et „vajadus jätkuva oikumeenilise dialoogi ning vastastikkuse mõistmise järele jääb“ (p 92). Lisan, et kirikutevaheline teoloogiline kõnelus jääb jätkuvalt vajalikuks ka kirikuosaduse olukorras, st olukorras, kus kirikud üksteist vastastikku täielikult kirikutena tunnustavad. Teoloogiline arutelu ja kõnelus on kirikute osaduse teostumise elementaarne osa.

Dokumendi eesmärki kirjeldades pöörasin praegu tähelepanu dialoogi eesmärgile kitsamas tähenduses – „eristavale üksmeelele“. See oikumeenilise dialoogi tulemust väljendav vormel ei ole aga eesmärk iseeneses. Ma tegin küll juba ka väikese vihje selle kohta, kuidas luterlikust perspektiivist oikumeeniliste püüdluste sihti võiks näha.

Järgmise ja ühtlasi viimase osa esimeses pooles vaatan natuke üldisemalt „Konfliktist osaduseni“ sõnumit. Küsin, kuidas vaatab tulevikku dokument, mis lokaliseerib luterlased ja katoliiklased omavahelise suhtes teelolijatena – rõhutan: päris ammuste ja seega päris lähedaste teelolijatena. Kuidas sõnastab ja mõtestab „Konfliktist osaduseni“ dokument mõningaid lähemaid konkreetseid samme teel nähtava ühtsuse poole ehk teel osaduse poole? Reformatsiooni 500. aastapäeva ühist tähistamist näeb dokument igal juhul sellel teel mitte takistusena, vaid vastupidi – esitleb seda tõotusrikka võimalusena. Viimase osa teises pooles asetan „Konfliktist osaduseni“ laiema oikumeenia horisondile, mis haarab kaasa enam kui vaid luterlaste ja katoliiklaste suhte, ning seon selle sõnumi otseselt ka oikumeenilise maastiku ja olukorraga Eesti kontekstis.

3.1.1 Luterlased ja katoliiklased on teel eesmärgi poole, mida minu hinnangul iseloomustatakse väga asjakohaselt ja ilusasti Luterliku Maailmaliidu ja Katoliku Kiriku ühises ametlikus seisukohas, mille allkirjastamisega kiideti kahepoolselt heaks „Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest“. See eesmärk on – tsiteerin – „täielik kirikuosadus, ühtsus erisugususes, milles järelejäävad erinevused [on] „lepitatud“ ja neil ei ole enam lahutavat jõudu“^[3] (p 3).

3.1.2 Nagu sedastab dokument „Konfliktist osaduseni“, on oikumeeniline dialoog mitte ainult „aidanud katoliiklastel paremini mõista Martin Lutheri teoloogiat“, vaid see dialoog „koos ajaloolise ja teoloogilise uurimistööga“ on aidanud „luterlastel ja katoliiklastel paremini mõista teineteise õpetusi, üksmeele peamisi punkte, samuti teemasid, mis vajavad jätkuvaid kõnelusi“ (p 211). Esile tõstetakse temaatika, mis on seotud õpetusega kirikust.

Kõneluste käigus on tulnud välja „selge konsensus, et õigeksmõistuõpetus ja õpetus kirikust kuuluvad kokku“ (p 216; vrd „Eessõna“!). Ühiselt mõistetakse „õigeksmõistmist ja Kirikut kolmainu Jumala tööna, mida saab õigesti vastu võtta üksnes usus temasse“ (p 216 = Church and Justification (1993), 5). Juba toimunud kõneluste käigus on kiriku mõistmise osas tehtud küll juba „märkimisväärseid edusamme“, kuid jätkuvaid kõnelusi – kõnelusi, mis arvestavad juba tehtud olulise tööga – vajavad sellised teemad nagu „kiriku nähtavuse ja nähtamatuse suhe, ülemaailmse ja kohaliku kiriku suhe, kirik kui sakrament, sakramentaalse ordinatsiooni vajalikkus kiriku elus ja piiskopiks pühitsemise sakramentaalne iseloom.“ (p 218) Kõneluste jätkamine kiriku üle on dokumendi sõnul pakiline ja hädavajalik, „sest katoliiklased ja luterlased pole kunagi lakanud tunnistamast üheskoos usku „ühte, pühasse, katoolsesse ja apostlikku kirikusse““ (p 218).

Dokument tervikuna aitab mõista juba toimunud oikumeeniliste kõneluste ja teoloogilise uurimistöö tähtsust ja vilju ning annab sõnumi, et jätkuvad kõnelused ja pingutused vastastikuse mõistmise nimel on hädavajalikud. Vaadates tulevikku, tuvastatakse konkreetse ülesandena dialoogi jätkumist kirikumõistmisega seonduva üle.

3.1.3 Konkreetne lähituleviku samm osaduse teel kasvab välja taipamisest, et evangeelsed luterlased ja roomakatoliiklased on „Kutsutud tähistama reformatsiooni aastapäeva ühiselt“. Nii kõlab 5. peatüki pealkiri. Väljendi „kutsutud“ kasutamist tuleks mõista minu hinnangul osutavana sellele, et kutse subjektiks või esitajaks on tegelikult Kristus ise. Igal juhul rõhutab dokument – viitega ka II Vatikani kirikukogule –, et katoliiklased ja luterlased on üksteisega seotud – ristimise kaudu seotud – kui Kristuse ihu liikmed (p 211, vrd p 210). Nii ollakse ühiselt osa Kristuse ihust. Seega, ehkki luterlaste ja katoliiklaste osadus „täieliku kirikuosaduse“ mõttes ei ole asi tegelikkuses, vaid lootuses, ollakse siiski juba osaduses, mis on ebatäielik. See Kristuses juba kingitud osadus tähendab, et seistakse üheskoos ühisel teel ning ollakse kutsutud liikuma sel teel edasi.

Dokument „Konfliktist osaduseni“ töötab hoolikalt välja, et reformatsiooni 500. aastapäeva ühine tähistamine on teoloogiliselt vastutustundlik ja kätkeb endas tõotust olla oluline samm teel evangeelsete luterlike kirikute üleilmse osaduse ja roomakatoliku kiriku täieliku osaduse ehk nn nähtava ühtsuse suunas. Ühtlasi kirjeldatakse põhijoontes mitmeid peaelemente, millest ühine tähistamine koosneb.

Väärtuslik ja tervitatav on dokumendi kandev idee, et 500 aasta tagustest sündmustest jutustades peaksid luterlased ja katoliiklased seadma „keskmesse /–/ Jeesuse Kristuse evangeeliumi“ ning „võtma juhtnööriks õigeksmõistuõpetuse, milles väljendub evangeeliumi sõnum“ („Eessõna“).

Väärtuslik ja tervitatav on ettepanek, et reformatsiooni 500. aastapäeva ühise tähistamise keskmes peaks olema evangeeliumi tähistamine ja selle edastamine tänapäeva inimestele, „et maailm võiks uskuda, et Jumal annab end inimestele ja kutsub meid osadusse iseenda ja oma kirikuga“ („Eessõna“).

Väärtuslik ja tervitatav on ettepanek, et ühine reformatsiooni aastapäeva tähistamine kätkeb kahte põhimomenti: me rõõmustame „meie ühise usu“ üle „Jeesuse Kristuse evangeeliumisse“, kuid selle rõõmu „juurde kuulub eristav, enesekriitiline vaade meile endile, mitte ainult meie ajaloos, vaid ka tänapäeval“ („Eessõna“). Nõnda üteldakse minu hinnangul õigupoolest seda, et reformatsiooni aastapäeva ühine tähistamine on sündmus, kus keskmes on kristliku identiteedi läte ja nähtavaks saab põhidünaamika, mis iseloomustab kristlikku elu nii individuaalsel kui osaduslikul tasandil. See aga tähendab ühtlasi, et ühine reformatsiooni aastapäeva tähistamine on olemuslikult misjonaarne sündmus.

3.2.1. Uurimus „Konfliktist osaduseni“ on oikumeeniliselt avatud ja kaasav dokument. Komisjoni töö tulemust kutsutakse uurima kõiki kristlasi – uurima kriitiliselt ja avatud meelega. Kõiki kutsutakse kaasa „teel kõigi kristlaste sügavama osaduse poole“ (vt „Eessõna“). Nii on mõistetav ja üksnes asjakohane, et meie kohalik evangeelne luterlik kirik ja kohalik roomakatoliku kirik ei pea seda konverentsi kahekesi, vaid kutsusid sellel osalema ka teisi. On rõõm tõdeda, et seda kutset on kuulda võetud ja konverentsil osalejaid on niivõrd arvukalt. Ehkki dokument „Konfliktist osaduseni“ tegeleb luterlaste ja katoliiklaste suhtega, on ju selge, et luterlased ja katoliiklased ei ela maailmas kahekesi ning nende kasvamine osaduses asetub avaramatesse raamidesse, teekonnale kõigi kristlaste sügavama osaduse poole. Kindlasti saab uurimust „Konfliktist osaduseni“ lugeda viljakalt ühenduses küsimusega, mida võiks sellest õppida luterlaste või katoliiklaste suhte ja dialoogi kohta teiste kirikutega. Söandan aga arvata, et luterlaste ja katoliiklaste dialoogi näitest on võimalik leida innustavat ja abistavat suhtluseks ja dialoogiks ka hoopis teiste osapoolte vahel. Igatahes „Viis oikumeenilist imperatiivi“, millega dokument „Konfliktist osaduseni“ lõpeb, väärivad läbimõtlemist juhatusena mitte ainult luterlaste ja katoliiklaste suhtluseks, vaid kristlaste vaheliseks suhtluseks üldse.

3.2.2 Avarama oikumeenilise horisondiga ühenduses tahaksin eespool kõneldut arvestades tõsta esile kaht momenti, millel on potentsiaal avaldada mõju kirikutevaheliste suhete edasisele kujunemisele.

Esiteks, Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku „Ühisavaldusega õigeksmõistuõpetusest“, millel on dokumendis „Konfliktist osaduseni“ nii oluline roll, kiitis 2006. aastal heaks Maailma Metodisti Nõukogu. Käesoleval aastal tegi seda ka Reformeeritud Kirikute Maailmaosadus. 31. oktoobril 2017 seisab Inglismaal ees pidulik jumalateenistus, mille raames väljendab dokumendi sisule toetust ka üleilmne Anglikaani Osadus.

Teiseks, dokument „Konfliktist osaduseni“, mis valmis 2012. aastal, osutas kiriku teema käsitlemise olulisele. Samal aastal jõudis lõpule pikk protsess, mille tulemusena Kirikute Maailmanõukogu usu ja kirikukorra komisjon sai valmis ning edastas liikmeskirikutele uurimiseks ja hindamiseks dokumendi „Kirik – teel ühise nägemuse poole“ („Church – Towards a Common Vision“). See dokument koondab endas õigeusu, protestantlikud ja roomakatoliku perspektiivid ning on kaalult võrreldav 30 aastat varem valminud tekstiga „Ristimine, armulaud, amet“ („Baptism, Eucharist, Ministry“). 2014. aastal valmis üleilmse luterlaste ja reformeeritute dialoogi tulemusena dokument „Osadus: kirikuks olemine“ („Communion: On Being the Church“). 2015. aastal valmis üleilmse luterlaste ja õigeusklike dialoogi tulemusena dokument „Kiriku müsteerium: Kiriku loomus, atribuudid ja missioon“ („The Mystery of the Church: The Nature, Attributes and Mission of the Church“). Samal 2015. aastal valmis Luterliku Maailmaliidu kontekstis uurimus „Luterliku osaduse enesemõistmine“, ning sai alguse üleilmne reformeeritute ja anglikaanide dialoog teemal „Osadus“ (Communion). Euroopa Evangeelsete Kirikute Osaduse kontekstis on 2018. aastal jõudmas lõpule õpetuskõnelus teemal „Kirikuosadus“ (Church Communion) ning dialoog Vatikaniga teemal „Kirik ja kirikuosadus“ (Kirche und Kirchengemeinschaft). Nagu sellest ülevaatest näha, on eklesioloogiline temaatika – kiriku ja kirikuosadusega seotud temaatika – hetkel ülimalt aktuaalne ning selle kallal töötatakse erinevate suhete raames ja mitmesugustel tasanditel.

3.2.3 Ma loodan südamest, et dokument „Konfliktist osaduseni“, mis nüüd on olemas ka eesti keeles, annab impulsi kirikutevahelise teoloogilise kõneluse ja ühise teoloogilise töö tõhustamisele Eesti kontekstis. Kahepoolsest dialoogist on esimene näide olemas. 2006. aastal algas dialoog Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vahel, mis on oluliselt aidanud kaasa näiteks sellele, et kaks kirikut teevad täna teoloogilise kõrghariduse vallas väga tihedat koostööd. Hädavajalik oleks tõhustada ka mitmepoolset dialoogi Eesti Kirikute Nõukogu raames.

3.2.4 Dokumendi „Konfliktist osaduseni“ proovikiviks ja selle viljakuse eriliseks märgiks oli juba nimetatud luterlaste ja katoliiklaste ühine reformatsiooni meenutamine ja ühispalvus Lundis läinud aasta usupuhastuspühal. Meenutan, et selle raames allkirjastasid Luterliku Maailmaliidu president piiskop Munib Younan ja paavst Franciscus ühisavalduse, mille sõnumis peegeldub dokument „Konfliktist osaduseni“ (vt Ühisavaldus katoliiklaste ja luterlaste ühisel reformatsiooni meenutamisel Lundis, 31. oktoobril 2016, K&T nr 256/ 4.11.2016). Ka tänase konverentsi toimumisele on sel dokumendil kandev tähtsus. Erinevate kirikute esindajad on tulnud kokku ühiseks teoloogiliseks tööks ja aruteluks. Tähenduslik ja ainuõige on see, et konverents „Konfliktist osaduseni“ lõpeb ühise palvusega, kus pöördume rõõmsas tänus ja kahetsevas meeleparanduses usu ja usuosaduse lätte poole – sillaehitaja poole, kelleks on Kolmainu Jumal Jeesuses Kristuses Püha Vaimu väes.

Lõpetuseks kasutan „Konfliktist osaduseni“ viimaseid lauseid: „Reformatsiooni algusaegade õige meelespidamine on see, kui /–/ üheskoos [kuulatakse] Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja [lubatakse] end uuesti kutsuda osadusse Issandaga. Siis [ollakse] liidetud ühises missioonis, mida kirjeldab Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest: „/–/ ühine eesmärk on tunnistada Kristust, keda tuleb ainsa vahemehena usaldada üle kõige (1Tm 2:5–6), kelle läbi Jumal Pühas Vaimus end annab ja oma uuendavad annid välja valab“ (ÜÕÕ, 18)“ (p 245).

Tänan teid tähelepanu eest!

[1] Ettekande aluseks on dokumendi algtekst: The Lutheran World Federation, The Pontificial Council for Promoting Christian Unity, From Conflict to Communion. Lutheran-Catholic Common Commemoration of the Reformation in 2017. Report of the Lutheran-Roman Catholic Commission on Unity, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, Badeborn: Bonifatius, 2013. Kasutatud on ka järgmisi tõlkeid: Vom Konflikt zur Gemeinschaft. Gemeinsames lutherisch-katholisches Reformationsgedenken im Jahr 2017. Bericht der Lutherisch/Römisch-Katholischen Kommission für die Einheit. Verantwortlich für die deutsche Übersetzung sind Theodor Dieter und Wolfgang Thönissen, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, Badeborn, 2. Auflage, 2013 ja Konfliktist osaduseni. Luterlaste ja katoliiklaste ühine reformatsiooni aastapäev aastal 2017. Luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjoni raport, tõlkija Vallo Ehasalu, toimetajad Tauno Teder ja Kadri Lääs, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Rooma-Katoliku Kirik Eestis, 2017.

[2] „Konfliktist osaduseni“ iseloomustab kummagi osapoole oikumeenilisi teolooge järgnevalt: nad „on otsustanud kõnelustes mitte vestluspartneri kulul oma konfessiooni õigust nõuda, vaid erinevustes ja isegi vastasseisudes ühisosa otsida ning selliselt kirikuid lahutavaid erinevusi ületada.“ (p 17).

[3] „[F]ull church communion, a unity in diversity, in which remaining differences would be „reconciled“ and no longer have a divisive force“ (Official Common Statement by the Lutheran World Federation and the Catholic Church, 3).

Ettekanne on peetud 27.09.2017 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Rooma-Katoliku Kiriku reformatsiooni 500. aastapäeva ühiskonverentsil „Konfliktist osaduseni“. Vt Endel Apsaloni fotogaleriid ja teisi konverentsiga seotud materjale siit.

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.