Foto: Kerstin Kask

Kui püüda leida ühisosa erinevates usundites, siis võib avastada, et enamasti on selleks sisemise tasakaalu ja vaimse enesekindluse taotlus. Vaimse valgustuse ja elu ning olemasolu mõtte otsingud võtavad mitmesuguseid usulisi vorme ka ühe usundi piires. Nii on ka kristlus algusest peale olnud mitmepalgeline ja kohati vastuoluline religioon. Vaatamata mitmekesisusele, eksisteerib kristluseski erinevusi ühendav ühisosa, sügav implitsiitne rõõm, mis varjatul kujul peidab end tekstide, metafooride ja usulise sümboolika ning praktika erinevates vormides.

Tänases numbris on meil rõõm avaldada filoloogi ja religoiooniloolase, Tartu ülikooli Lähis-Ida usundiloo dotsent Amar Annuse tõlgitud „Saalomoni oodid“. Tõlkija ja Tallinna Kirjastuskeskuse lahkel loal avaldame selle nüüd veebiväljaandena. Nagu Annus sissejuhatuses ütleb, on „Saalomoni oodide“ puhul tegemist ainukese iseseisva korpusena säilinud varakristliku laulude koguga, mis „jäid siiski väljapoole kristlikku kaanonit ja lääne kristluses täiesti tundmatuks kogumikuks kuni 19. sajandi alguseni. /…/ Saalomoni oodid on endiselt mõistatus, mille lahendamine võib olla äärmiselt oluline mitmepalgelise algkristluse arenemise mõistmiseks.“

Saatesõna Saalomoni oodidele on kirjutanud arvamusrubriigis toimetuskolleegiumi liige Jaan Lahe. Lahe märgib: „Saalomoni oodidele on iseloomulik värvikas ja kujundlik pildikeel. Osa siin leiduvatest piltidest ja sümbolitest on pärit Vanast Testamendist, osa on aga iseloomulikud Mesopotaamia/Süüria kultuuriruumile laiemalt ning neile leidub paralleele juba väga varastes Mesopotaamia tekstides.“ Lahe viitab Uku Masingule, kes uskus, „et kristluse „algne rõõm“ ei ole läinud kaduma, vaid on varjatud kujul alati olemas olnud. Aeg-ajalt lahvatab see ajaloos otsekui tuha all varjul olnud leek..“

Vaimsest kindlusest Ilmutusraamatu põhjal räägib oma jutluses ka EELK Jüri koguduse diakon ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane Ülo Liivamägi. Kuna inimene on alati ohustatud tuleviku ebakindlusest, siis viitab Liivamägi prohvetikirjandusele, mille ülesanne on anda „üha uut kinnitust Jumala pidevast kohaolust ajaloos ja selle juhtimisest.“ Ilmutusraamatki, mida on kantslil välditud, täidab sedasama eesmärki: „Jumal on ilmutanud end täielikult Naatsareti Jeesuse saatuses, milles on kirjas kogu tulevane ajalugu. Jeesuse elus, kannatuses, surmas ja ülestõusmises toimus ette ära kõigi sündmuste edasine kulgemine ja lõpp.“

Tänases numbris:

Amar Annus, Saalomoni oodid, 1. osa.

Jaan Lahe, Pilguheit 2. sajandi kristluse vaimuilma. Saatesõna Saalomoni oodide internetiväljaandele.

Ülo Liivamägi, Imelik ja imeline ilmutusraamat (Ilm 1:9–20).

Porajmos: mäletagem roma holokausti.

Kirik & Teoloogia ootab lugejate annetusi.

Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

Vaata ka 2011.–2016. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!