Meie teadmised 2. sajandi kristlusest on kasinad. Suur osa tollasest kirjandusest – ja mitte ainult hiljem „hereetiliseks“ kuulutatud voolude kirjavarast – ei ole säilinud, ning me tunneme paljusid teoseid vaid hilisemate autorite poolt ära toodud tsitaatide või üksnes nende poolt mainitud pealkirjade järgi.[1] Selle vähese põhjal, mis on aga säilinud, teame me, et 2. sajandi kristlus oli vähemalt sama kirev moodustis, kui 1. sajandi kristlus.

On selge, et mingit ristiusu „peavoolu“ veel tollal ei olnud. Taolise voolu olemasolu on vaid hilisema teoloogia tagantjärele postuleeritud  dogmaatiline konstruktsioon, millega püüti õigustada hiljem „ortodoksiaks“ kuulutatud seisukohtade algupärasust ja sellega nende õigsust. Nagu on veenvalt näidanud kirikuloolane Manfred Clauss, pidas iga varakristlik vool oma nägemust ristiusust mitte ainult kõige õigemaks, vaid ainuõigeks, samastades seda „tõega“ (kr aletheia), millest Jeesus räägib Johannese evangeeliumis.[2]

Kindlate „voolude“ eristamine on ristiusu vanima perioodi puhul (1.–2. saj) üldse problemaatiline, sest meil puuduvad selleks selged kriteeriumid. Juhul, kui me ei saa tõestada kindla grupiidentiteedi olemasolu, mille aluseks oli kas tuginemine teatud õpetaja seisukohtadele (nagu näit Basilides või Valentinos[3]), prohvetlikule autoriteedile (Montanus[4]) või selgelt väljendatud arusaam endast kui selgete piiridega grupist (nagu näit markionalaste kirik[5]), võib neis „vooludes“ näha tänapäevaseid teaduslikke konstruktsioone, mille tõeväärtus ei pruugi olla suurem kui varakristlikel dogmaatilistel konstruktsioonidel. Alles alates kristoloogiliste vaidluste algusest (3. saj lõpust ja 4. saj algusest) saab kergemini eristada erinevaid voole varases kirikus. Sellest ajast alates saab seda teha kristoloogia põhjal, millest kujunes koos Kolmainsuse tõlgendamisega hea alus kristlaste klassifitseerimiseks.

Nagu näitavad Uue Testamendi kirjutised, tuleb kristlaskonna hulgas keeleliste ja kultuuriliste erinevustega arvestada kindlasti juba alates ristiusu algusajast, 1. sajandi 30-ndatest ja 40-ndatest aastatest. Mida erinevamate kultuuride esindajaid kirikuga liitus, seda rohkem neid erinevusi tekkis. Ristiusu tugevus on olnud just tema tohutus kohanemisvõimes erinevate kultuuride ja ühiskonnas toimuvate muutustega.[6]

Saalomoni oodid, mille võrguväljaanne käesolevaga lugejatele avaneb, esindavad vaimsust ja vagaduslaadi, mis oli levinud ühe osa kristlaste hulgas Süürias. Viimane oli oluline ristiusu keskus juba apostel Pauluse tegevusajal ning jäi selleks veel ka Uue Testamendi teoste kirjutamisele järgnenud ajajärgul. 1. sajandil oli siin peamiseks keskuseks Antiookia, 2. sajandil sai teiseks oluliseks keskuseks Edessa. Ühe hüpoteesi järgi sündisid ka Saalomoni oodid just siin.

Oodide täpsema dateerimise osas puudub teadlaste hulgas kuni tänaseni üksmeel. Valdav enamus uurijaid on seisukohal, et Saalomoni oodid on tekkinud 2. sajandil. Vaieldakse vaid selle üle, millisesse sajandi poolde nad tuleks paigutada.[7] Kuigi oodide stiili ja pildikeele lähedus Johannese evangeeliumile on ilmne, ei ole see ometi piisav argument nende varase dateerimise kasuks, sest taolist stiili ja keelt võidi kasutada ka ajal, mis jääb evangeeliumi tekkeajast (u 100 pKr) kaugemale. Küll on aga endiselt erinevaid oletusi oodide algkeele suhtes. Põhiliselt peetakse selleks süüria või kreeka keelt. Pole välistatud, et paralleelselt olid oodid kasutusel ka mõlemas keeles, ent kõige terviklikum kogu oode, kus puudub vaid üks, 2. ood, on jõudnud meieni süüria keele vahendusel.

Saalomoni oodidele on iseloomulik värvikas ja kujundlik pildikeel. Osa siin leiduvatest piltidest ja sümbolitest on pärit Vanast Testamendist, osa on aga iseloomulikud Mesopotaamia/Süüria kultuuriruumile laiemalt, millele leidub paralleele juba väga varastes Mesopotaamia tekstides. Paljud uurijad on nimetanud oodide vaimsust „gnostiliseks“, ent käesolevate ridade autor on veendunud, et oodid ei kuulu gnostilise kirjanduse hulka, kuna neis puudub suurem osa sellest, mida võib pidada gnoosisele kui vaimsele liikumisele eriomaseks.[8] Küll võib neis kajastuvat vaimsust nimetada aga eksalteerituks või ekstaatiliseks. Kirikuloolane Alfred Adam oletab, et tekstid võivad olla sündinud inimeste keskel, kelle eesmärk oli ekstaasiseisundi saavutamine. Ta ei välista, et oodide laulmist – pole kahtlustki, et tegemist oli laulutekstidega – võidi kasutada ka abivahendina ekstaasiseisundi esile kutsumiseks. Selles suhtes võiks oode võrrelda islami sufi-luulega.

Uku Masingu meelest esindab oodide vaimulaad nn toomakristlust, mis oli tema arvates olemas juba 1. sajandil.[9] Nn toomakristlus oli Masingu jaoks kõige sümpaatsem ja kahtlemata ka kõige „õigem“ kristluse suund. Ehe ja ülevoolav rõõm Kristuses ilmunud lunastusest ja Tema toodud Teisest Maailmast ehk Jumalariigist kajastub Masingu arvates kõige ehedamalt ja intensiivsemalt just toomakristluses.[10] Nii nagu arvas 2. sajandi kristlik õpetaja Markion, et tema kaasaegne kirik langes tagasi „judaismi“, pidas ka Masing paljusid hilisemaid ristiusuvorme algse, sisemisest rõõmust kantud kristluse kõrval moralistliku või ritualistliku mandumisena. Samas uskus ta aga, et kristluse „algne rõõm“ ei ole kaduma läinud, vaid on varjatud kujul alati olemas olnud. Aeg-ajalt lahvatab see ajaloos otsekui tuha alla varjul olnud leek, saades nähtavaks näiteks erinevate müstikute elus ja õpetuses.

Saalomoni oodidest on tehtud palju tõlkeid erinevatesse keeltesse, koguni mitmeid tõlkeid on tehtud suurtesse keeltesse, nagu inglise, prantsuse ja saksa keel. Samas ei ole kuigi palju neid keeli, millesse oodid on tõlgitud. Et need eesti keeles olemas on, on vaid tänu sellele, et meil on üliandekas filoloog ja religiooniloolane Amar Annus (sündinud 1974), kelle roll Mesopotaamia kultuuriruumi kirjanduse vahendajana on võrreldav Sergei Stadnikovi (1956–2015) rolliga Vana-Egiptuse kultuuri või Linnart Mälli (1938–2010) rolliga India kultuuri tutvustajana.[11]

Käesolevas numbris ilmuma hakkav tõlge on varem ilmunud omaette raamatukesena Tallinna Kirjastuskeskuses. Ajakiri Kirik&Teoloogia avaldab tõlke nüüd kirjastuse ja tõlkija lahkel loal võrguväljaandena, et teha teos kättesaadavaks ka lugejatele, kellel nimetatud raamatut ei ole. Internetiväljaanne peaks hõlbustama ka oodide teksti kasutamist teadustöödes tsiteerimisel ning õppeotstarbelistes tekstides.

___________________________________________________________________

[1] Kõige olulisemateks allikateks kaduma läinud varakristlike teoste kohta on Eusebiuse Kirikulugu ning Hieronymuse teos Kuulsatest meestest (De viris illustribus). Viimane on Uku Masingu tõlkes ilmunud ka eesti keeles (vt Hieronymus, Kuulsatest meestest. Gennadius, Kuulsatest meestest. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2007).

[2] Vt Jaan Lahe, „Kristlased, ketserid, paganad ja teised ehk võitlus õige ristiusu pärast“.

[3] Mõlemad olid gnostiliste koolkondade rajajad. Nende kohta ja gnoosise kohta üldse vt Kurt Rudolph, Gnoosis. Ühe hilisantiikse usundi olemus ja ajalugu (tlk Jaan Lahe, Jana Lahe ja Marju Lepajõe). Tallinn: TLÜ kirjastus 2015.

[4] Väike-Aasias elanud ja tegutsenud kristlik karismaatik, kes pani aluse oma peatset maailmalõppu ootavale liikumisele. Tema järgijad, keda nimetatakse montanistideks, pidasid end ainsateks puhasteks kristlasteks määrdunud maailmas.

[5] Väike-Aasia päritoluga kristliku õpetaja Montanuse õpetust järgiv kirik Rooma riigis. Montanus uskus, et tõeline Jumal ei ole materiaalse maailma looja ning heitis oma kaasaegsele kristlusele ette tagasilangemist judaismi. Ta samastas maailma looja juutide jumalaga.

[6] Vt Jaan Lahe, „Kohanemisvõimeline kristlus“ 1. ja 2. osa.

[7] Saalomoni oodide problemaatikast põhjalikumalt vt Jaan Lahe, „Saalomoni oodide mõttemaailmast“.

[8] Samas.

[9] Vt Jaan Lahe, „Uku Masingu nägemus algkristlusest“.

[10] Vt Uku Masing, Masing, „Usklik Toomas“ – U. Masing, Meil on lootust. Tartu: Ilmamaa 1998.

[11] Ülevaate Amar Annuse tööst annab Eesti Teadusinfo Süsteem (vt ETIS, Amar Annus).

Loe kahes osas ilmuvaid Saalomoni oode siit.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.