Saateks

„Sermon headest tegudest“ väärib tegelikult arvestamist tekstide hulka, mis pärinevad pöördelise tähtsusega 1520. aastast ning mida tavatsetakse nimetada reformatsiooni „peamisteks kirjutisteks“. Need kirjutised[1] kujunesid erakordselt mõjukateks suunanäitajateks kristlaskonna olukorra parandamisel. Neis sõnastati reformatsiooni tarvis otsekui programm – otsustavalt evangeeliumist lähtuv kristliku usu olemuse ja tõe mõistmine – ning suunad ja sammud, kuidas tuleks kujundada kristlikku elu – nii selle kitsamalt kiriklikus kui avaramas ühiskondlikus mõõtmes –, et see tõesti oma nime vääriks.

Küsimus „headest tegudest“ oli kujunenud Lutheri enda hinnangul teravaks – tõesti „suurimaks” – vaidlusküsimuseks peale seda, kui reformatoorse õigeksmõistuõpetuse võtmes oli hakatud tõstma esile usu tähendust. Kas usu rõhutamine tähendab, et keelatakse head teod? Kas „üksnes usust“ tähendab, et inimese teod on ülearused ega oma tähendust? Head teod (palverännakud, paastumine, almuse andmine, kloostrielu jne), millega teenida ära Jumala armu ja heatahtlikkus, ja nendega seotult indulgentsi-praktika kuulusid toonasesse religioossesse igapäevaellu. Kust ma tean, millised teod on head? Milline on usu ja heade tegude vahekord? Mis ikkagi teeb heast teost hea teo?

„Sermonit headest tegudest“ võib pidada esimeseks evangeelseks eetikaks (ehkki eraldi teoloogiadistsipliinina on eetika hoopis hilisem nähtus). See on esimene reformatsiooni vaatepunktist ettevõetud põhjalikum käsitlus kristlikust elust kui tervikust kõigis selle põhidimensioonides.

Heade tegude käsitlus, st tõelise kristliku elu kirjeldamine toimub kümne käsu seletuse vormis. Tähelepanu keskmes on seega teod, mida Jumal ise käsib teha. Põhjapaneva, kõigi teiste tegude jaoks otsustava tähendusega on see tegu, mida käsib esimene käsk, nimelt usk kui „kõige esimene, kõige kõrgem, kõige parem [tegu], millest peavad lähtuma, millesse suubuma, jääma, millest juhinduma ja mõõtu võtma kõik teised“.

Teksti kirjutamist alustas Luther 1520. aasta veebruari lõpul. Kuu hiljem teavitab ta üht oma sõpra, et algsest lühikesest käsitlusest on kasvamas väike raamatuke ning et kui ta edeneb jätkuvalt sama hästi, siis tulevat sellest „parim kõigest“, mis ta seni on avaldanud. Tekst ilmub trükis mai lõpus / juuni alguses. Mõne kuu vältel ilmub arvukalt kordustrükke. Ühtlasi ilmub kohe ka mitu ladinakeelset tõlget, hollandikeelne (1525), prantsuskeelne (1530) ja ingliskeelne (1535?) tõlge.

Kirjutis on suunatud laiale lugejaskonnale ja koostatud seetõttu saksa keeles. Varem oli Luther teinud seda üksnes harva. Tekst on ladusalt loetav ja vägagi ilmekas, sisaldades arvukalt selgitavaid näiteid, toonase olukorra kirjeldusi ja ettepanekuid selle parandamiseks. Nii saab paremini kogetavaks ka reformatsiooni teoloogilistes põhitunnetustes kätketud visioon kristlikust elust ning reformatoorne impulss kiriklik-ühiskondliku olukorra parandamiseks. „Sermon headest tegudest“ kujuneb – Väikses ja Suures Katekismuses sisalduva kümne käsu seletuse kõrval – luterliku eetika klassikaliseks põhitekstiks.

Reformatsioni 500. aastapäeva puhul ilmub „Sermon headest tegudest“ esmakordselt ka eesti keeles. Arvestades kirjutise suurt mahtu, olgu eraldi tänatud Kadri Lääsi kui tõlkijat ja Urmas Nõmmikut kui toimetajat, kes nähtud vaeva meile kinkisid.

[1]„Saksa rahva kristlikule aadlile“, „Kiriku Paabeli vangipõlvest: eelmäng“, „Traktaat kristlase vabadusest“ (kõik on ilmunud teoses: M. Luther [2012] Valitud tööd, koost. U. Petti, Avatud Eesti raamat, Tartu: Ilmamaa).

Thomas-Andreas Põder

Sermon headest tegudest (1520)

Jeesus

Tema hiilgusele, kõrgeaulisele vürstile ja isandale Johannile, Saksi hertsogile, Tüüringi maakrahvile, Meisseni markkrahvile, minu armulisele isandale ja eestkostjale.

Tema hiilgus, kõrgeauline vürst, armuline isand! Teie vürstlik armulisus olgu alati juba ette kindel minu alandliku teenistuse ja viletsa palve peale.

Armuline vürst ja isand! Ma oleksin T.V.A.-le (Teie vürstlikule armulisusele) hea meelega juba ammu oma alandlikku teenistusvalmidust osutanud mõne vaimuliku anni abil, mis mulle osaks on saanud. Aga ma olen oma võimekust arvestades end alati liiga tähtsusetuks pidanud, et midagi T.V.A.-le omistamise väärilist ette võtta. Kuna minu kõigearmulisem isand Friedrich, Saksi hertsog, Püha Rooma riigi peamarssal, kuurvürst ja vicarius jne, T.V.A. vend, ei põlanud minu kõlbmatut, Tema kuurvürstlikule armulisusele pühendatud raamatukest ära, vaid võttis selle armulikult vastu, nii et see on nüüd ka trükis ilmunud, millele ma ei osanud mõeldagi, siis sain ma sellest armulikust näitest julgustust ja lootsin, et kui vürstlik sugu ja ka vürstlik meel on varem armulises tarkuses ja heatahtlikkuses ühel meelel olnud, siis ei põlga T.V.A. samamoodi minu viletsat, alandlikku pakkumist ära. Sest selle avaldamine on olnud mulle palju olulisem, kui ükski teine minu jutlustest või raamatutest, sest heade tegude üle on puhkenud suurim vaidlus, milles tuleb ette rohkem salakavalust ja pettust kui mistahes muus Issanda loodus ja kus lihtsat inimest on liiga lihtne eksitada, nii et isegi meie Issand Kristus on käskinud meil hoolega tähele panna lambanahku, mille all varjavad end hundid. Ei hõbe, kuld, kalliskivid ega ükski muu hinnaline asi pole saanud selliste arvukate lisanduste ja kahjustuste osaliseks kui head teod, mis peaksid ju olema üks ja ainuke lihtne hüve puha ilma ilustamata, sära ning pettuseta.

Kuigi ma tean ja kuulen iga päev paljusid, kes minu viletsust põlgavad ja ütlevad, et ma kirjutan ainult lühikesi traktaate ja saksakeelseid jutlusi harimata ilmikutele, siis ei lase ma end sellest häirida. Kui Jumal oleks tahtnud, et ma oleksin oma võimetega elu jooksul kasvõi üheainsa ilmiku paremale käekäigule kaasa aidanud, siis oleks mulle sellest küllalt, et Jumalat tänada ja seejärel heameelega kõigil oma raamatukestel hävida lasta. Kas suurte ja arvukate raamatute kirjutamine on kunst ja kristlaskonnale kasulik, seda ma lasen teistel otsustada. Ma arvan aga, et kui tahaksin nende viisil suuri raamatuid kirjutada, siis õnnestuks see mul ehk Jumala abiga palju kiiremini, kui neil minu kombel väikese sermoni kirjutamine. Kui nad oskaksid sama hästi edukad olla kui kedagi taga kiusata, siis oleks Kristus juba ammu uuesti taevast välja visatud ja isegi Jumala troon ümber lükatud. Kui me kõik ei oska ka luuletada, siis tahame vähemalt kõik kohut mõista! Mul ei ole kahju jätta südamest igaühele nende au suurte asjade tegemisest ja ma ei tunne häbi, et jutlustan ja kirjutan saksa keeles harimata ilmikutele, ehkki ma ei oska ka seda eriti hästi. Sellegipoolest mõtlen ma, et kui me oleksime ka edaspidi selles osas innukamad või seda sooviksime, siis tõuseks sellest kristlaskonnale mitte vähe kasu, ja seda rohkem kui kõrgetest, suurtest raamatutest ja quaestio’test, mida ainult õpetlased kõrgetes koolides käsitlevad. Pealegi ei ole ma veel kunagi kedagi sundinud ega palunud end kuulata või oma jutlusi lugeda. Ma teenisin vabalt üldsust sellega, mida Jumal mulle andnud oli ja mis oli mu kohus. Kellele see ei meeldi, lugegu ja kuulaku teisi. Sellest ei ole lugu, kui neil mind vaja ei ole, sest mulle piisab sellest enam kui küll, et mõned ilmikud – ja eelkõige nemad – minu jutlusi lugeda suvatsevad.

Ja kui ka miski muu mind ei innustaks, on mulle juba enam kui küllalt teadmisest, kui väga T.V.A.-le sellised saksakeelsed raamatukesed meeldisid ja et Te soovisite väga mõista häid tegusid ning saada õpetust usus. Mulle on meelt mööda Teid alandlikult teenida suurima hoolega. Seepärast palun ma alandlikus kuulekuses T.V.A.-d võtta minu ustavuse märk armulikult vastu, kuni ma saan kogu usutunnistuse saksakeelse seletusega valmis, kui Jumal tahab mulle selleks aega anda. Sest seekord tahtsin ma ainult näidata, kuidas me peame oma usku heades tegudes väljendama, tarvitama ja laskma sel olla ülim tegu. Kui Jumal annab mulle aega, tahan ma mõnel teisel korral usutunnistust eraldi käsitleda, kuidas seda peab igapäevaselt palvetama või lugema. Sellega annan end kuulekalt T.V.A. käsutusse.

Wittenbergis, 29. märtsikuu päeval tuhande viiesaja kahekümnendal aastal pärast Kristuse sündi.

T.V.A.-le kuulekas kaplan dr Martinus Luther, Wittenbergi augustiinlane.

[Esimese käsu headest tegudest]

Esiteks peab teadma, et head teod on ainult need, mida Jumal on käskinud, nii nagu ka patt on ainult see, mille Jumal on keelanud. Seepärast igaüks, kes tahab häid tegusid tunda ja teha, ei vaja midagi muud kui Jumala käskude tundmist. Nõnda ütleb Kristus Mt 19: „Kui sa aga tahad ellu minna (õndsaks saada – M.L.), siis pea käske!“ [s 17]. Ja kui seal Mt 19 noormees küsib, mida ta peaks tegema, et saada õndsaks, toob Kristus välja ainult kümme käsku [ss 18 j]. Niisiis peame õppima häid tegusid hindama Jumala käskude järele ja mitte selle järele, kuidas need paistavad, tegude suuruse või hulga ega ka inimeste suva, seaduste või tavade järele, nagu seda meie pimedusest ja jumalike seaduste põlgusest igal pool, kuhu me ka vaatame, on tehtud ja jätkuvalt tehakse.

Teiseks, esimene ja ülim, kõige hinnalisem hea tegu on usk Kristusse, nagu ta ise ütleb Johannese 6, kui juudid temalt küsivad: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?“ Selle peale vastab ta: „See’p see ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud“ [ss 28 j]. Kui me nüüd seda kuuleme või kuulutame, läheme me sellest kiiresti üle ning peame seda lihtsaks ja kergesti tehtavaks asjaks, samas kui peaksime hoopis siin pikalt peatuma ja selle üle järele mõtlema. Sest kõik teod peavad lähtuma sellest teost ja võtma nendesse voolava headuse vastu nagu laenu. Seda me peame igati rõhutama, selleks et inimesed mõistaksid.

Me kohtame paljusid inimesi, kes palvetavad, paastuvad, annetavad, teevad seda ja teist, elavad inimeste ees head elu. Aga kui sa neilt küsid, kas nad on ka kindlad, et see Jumalale meelepärane on, mida nad teevad, ütlevad nad: ei. Nad kas ei tea või kahtlevad selles. Muuhulgas leidub ka selliseid suuri õpetlasi, kes neid eksitasid ja ütlevad, et selles polegi vaja kindel olla, ehkki nad ise ei tee muud, kui õpetavad häid tegusid! Vaata, neid tegusid tehakse aga kõiki väljaspool usku, mistõttu on nad tühised ja täiesti surnud. Nii nagu nende südametunnistus vaatab Jumala poole ja usub, nii on ka teod, mis sellest lähtuvad. Aga seal pole usku, ega head südametunnistust Jumala ees. Sellepärast on tegudel pea maha raiutud ning kogu nende elu ja headus on tühine. Seetõttu süüdistavad nad mind, kui ma usku nii väga esile tõstan ja need uskmatud teod kõrvale heidan, et ma olla head teod ära keelanud, ehkki ma pole tahtnud muud kui õigeid häid usutegusid õpetada!

Kolmandaks, kui sa neilt edasi küsid, kas nad peavad headeks tegudeks ka seda, kui nad oma kätega tööd teevad, kõnnivad, seisavad, söövad, joovad, magavad ja kõiksugu töid oma ihu eest hoolitsemiseks või üldiseks hüveks teevad, ning kas nad usuvad, et nad teevad ka nende tegudega midagi Jumalale meelepärast, siis näed sa jälle, et nad vastavad taas: ei, ja mõistavad häid tegusid nii kitsalt, et alles jäävad ainult palvetamine kirikus, paastumine ja almuste jagamine. Muid peavad nad tühisteks, millega Jumalal pole mingit asja. Oma neetud uskmatuse tõttu vähendavad ja piiravad nad Jumala teeneid, keda teenib ju kõik, mis usus toimuda, mida kõnelda, mida mõelda võib. Koguja 9 õpetab: „Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini, sest Jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud! Su riided olgu alati valged ja ärgu puudugu õli su pea peal! Naudi elu naisega, keda armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud“ [ss 7 jj]. Sellega, et riided peavad alati valged olema, mõeldakse seda, et eranditult kõik meie teod – ükskõik kuidas neid ka nimetada – oleksid head. Nad on valged aga ainult siis, kui ma olen kindel ja usun, et need Jumalale meeldivad. Nii ei puudu minu hinge pea peal kunagi rõõmsa südametunnistuse õli. Nii ütleb ka Kristus Johannese 8: „Ma teen alati seda, mis talle meeldib“ [s 29]. Kuidas ta sai seda alati teha, kui ta ju ka sõi ja jõi ja magas? Ja püha Johannes kirjutab 1Jh 3: „Sellest me taipame, et me oleme tõest pärit. Ja me võime rahustada tema ees oma südant, et mis tahes olgu, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski suurem meie südamest ja tema teab kõike. Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgust Jumala ees ja mida me iganes palume, seda me saame tema käest, sest me peame tema käske“ [ss 19 jj]. Samuti: „Ükski, kes on sündinud Jumalast (s.t kes usub ja usaldab Jumalat – M.L.), ei tee pattu, […] ja ta ei suuda teha pattu“ [s 9]. Samamoodi Ps 34: „Ei jää süüdi ükski, kes usaldab end tema hoolde“ [s 23]. Jah, teises Psalmis seisab: „Õndsad on […], kes usaldavad teda“ [Ps 2:12]. Kui see vastab tõele, siis peab kõik, mida nad teevad, hea olema, või peab vähemalt halb, mida nad teevad, kohe andeks antud saama. Vaat sellepärast ma tõstangi usku nii väga esile, haaran sellesse kõik teod ja heidan kõrvale kõik teised, mis usust ei lähtu.

Neljandaks, siin saab igaüks ise tähele panna ja kogeda, kui ta teeb midagi head või midagi, mis ei ole hea. Sest kui ta leiab, et tema süda on kindel, et see on Jumalale meelepärane, siis on tegu hea, isegi kui tegemist on nii väikese asjaga nagu rohukõrre ülestõstmine. Kui seda kindlust pole või kui ta selles kahtleb, siis ei ole see tegu hea, isegi kui ta ärataks kõik surnud üles või laseks end põletada. Seda õpetab püha Paulus Rm 14: „Kõik aga, mis ei tule usust, on patt“ [s 23]. Usu kui peamise teo – ja ei ühegi teise teo – järgi oleme Kristusesse uskujatena ka oma nime saanud. Sest kõiki muid tegusid võib ka pagan, juut, türklane, patune teha. Aga selle peale loota, et see Jumalale ka meelepärane on, võib ainult kristlane, keda arm valgustab ja kinnitab. See, et see jutt kõlab kummaliselt või et mõned peavad mind ketseriks, tuleneb sellest, et nad seavad pimeda mõistuse ja paganliku tava järgi usu mitte teiste vooruste üle, vaid kõrvale ning on teinud sellest omaette teo, lahus kõigist teiste vooruste tegudest, samas kui ainult see võib kõik muud teod heaks muuta, need sellega meeldivaks ja vääriliseks teha, et ta usaldab Jumalat ja ei kahtle, et tal on kõigest, mida inimene teeb, hea meel. Nad ei lasknud usul teoks jääda, vaid tegid sellest habitus’e, nagu nad ütlevad, samas kui kogu Pühakiri ei nimeta midagi muud jumalikuks heaks teoks kui ainult usku. Sellepärast pole ime, et neist on saanud pimedad pimedate teejuhid. Ja see usk toob endaga kaasa armastuse, rahu, rõõmu ja lootuse. Sest Jumal annab kohe oma püha Vaimu sellele, kes loodab Jumala peale, nagu püha Paulus ütleb galaatlastele: „Te olete saanud vaimu mitte oma heade tegude pärast, vaid et te olete uskunud Jumala sõna (– M.L.)“ [Gl 3:2].

Viiendaks, sellises usus on kõik teod võrdsed ja üks ei erine teisest; ei ole vahet, kas teod on suured, väikesed, lühikesed, pikad, rohkearvulised või vähesed. Sest teod ei ole Jumalale mitte iseenesest meelepärased, vaid usu pärast, mis on eranditult igas üksikus teos ühte ja sama moodi kohal, mõjus ja elus, olenemata sellest, kui rohkearvulised ja erinevad nad ka on: nii nagu pea igal liikmel on oma elu, tegevus ja nimi ning ilma peata ei saa ükski liige elada, toimida või nime omada.

Sellest tuleneb omakorda, et selles usus elav kristlane ei vaja heade tegude osas õpetajat, vaid ta teeb kõike, mis talle õige tundub, ja teeb seda hästi. Nii nagu püha Saamuel ütles Saulile: „(Sa) muutud ise teiseks meheks. Kui vaim tuleb su peale (– M.L.), siis tee, mis sul tuleb teha, sest Jumal on sinuga!“ [1Sm 10:6 j]. Samuti loeme Saamueli ema püha Hanna kohta: kuna ta uskus preester Eelit, kes tõotas talle Jumala armu, läks ta rõõmsalt ja rahulikult koju ning ei pöördunud sellest ajast peale enam abi saamiseks ühele ja teisele poole [1Sm 1:17 jj]. See tähendab: tema jaoks ei olnud enam üldse vahet, mis temaga juhtub. Ka püha Paulus ütleb: „Seal, kus on Kristuse (– M.L.) Vaim, on vabadus“ [2Kr 3:17]. Sest usk ei lase end ühegi teoga siduda ega ka endalt ühtki tegu ära võtta, vaid nagu ütleb esimene psalm: „(Ta) kannab vilja omal seatud ajal“ [s 3], mis tähendab: nagu see on ette nähtud.

Kuuendaks: me võime seda ühe üsna lihtsa lihaliku näite abil näha. Kui mõni mees või naine ootab teiselt lootusrikkalt armastust ja poolehoidu ning usub seda kindlalt, siis kes õpetab teda, kuidas käituda, mida teha, mida mitte, mida öelda, millest vaikida, mida mõelda? Ainult kindel lootus õpetab teda tegema seda kõike ja enamgi veel, kui vaja on. Siin ei ole tegudel vahet: ta teeb suuri, pikki, arvukaid sama meelsasti kui väikeseid, lühikesi, üksikuid tegusid ning vastupidi. Sellele lisaks teeb ta seda rõõmsa, rahuliku, kindla südamega ning on sealjuures täiesti vaba inimene. Kus on aga kahtlust, seal püütakse teha parimat. Seal hakatakse tegude erinevusi välja tooma, millega oleks võimalik soosingut saavutada, kuid ikkagi teeb ta seda raske südame ja suure vastumeelsusega ning ta on sellest justkui vangi võetud, peaaegu meeleheitel, sageli ka narriks tehtud.

Nii ka ristiinimene, kes sellises usalduses Jumala vastu elab, teab kõiki asju, suudab kõiki asju, haarab kõikidest asjadest julgelt kinni, mida teha on vaja, ning teeb kõike rõõmsalt ja vabalt, mitte selleks, et rohkelt häid tegusid ja teeneid koguda, vaid sellepärast, et sellega Jumalale heameele valmistamine meeldib talle ning ta teenib Jumalat lihtsalt ja omakasupüüdmatult: talle piisab sellest, et see Jumalale meeldib.

Seevastu, kes ei ole Jumalaga üks või kahtleb selles, püüab, üritab ja muretseb, kuidas küll piisavalt teha ja Jumalat paljude tegudega mõjutada. Ta jookseb Püha Jaakobuse juurde, Rooma, Jeruusalemma, siia ja sinna, palvetab Püha Birgitta palveid ning seda ja teist, paastub ühel ja teisel päeval, pihib siin, pihib seal, küsib ühelt ja teiselt ning ei leia rahu ja teeb seda kõike suure raskuse, meeleheite ja südame vastumeelsusega, nii et isegi Pühakiri nimetab neid tegusid heebrea keeles „Aven amal“, see tähendab „vaev ja häda“. Sealjuures pole need isegi head teod, vaid kõik tühjaläinud. Paljud on seetõttu meelerahu kaotanud ja hirmust kõiksugu raskustesse sattunud. Nende kohta kehtib see, mis seisab Trk 5: „Meie oleme eksinud tõe teelt! Ei ole meile paistnud õiguse valgus ega ole meile tõusnud selle päike. Meie leidsime rahuldust patu ja hukatuse radadel, rändasime teedeta kõrbetes, aga Issanda teed me ei tundnud“ [ss 6 j].

Seitsmendaks, tegudes on usk veel väheldane ja nõrk. Küsigem edasi: kui teil läheb halvasti ihu, vara, au, sõprade poolest või mistahes muus mõttes, kas te siis ka usute, et te olete Jumalale meelepärane ja et ta ajab armuliselt korda teie kannatused ning ebaõnnestumised, olgu need siis kuitahes väikesed või suured? Sellise Jumala usaldamine, kes on meie tundmist ja arusaamist mööda meie peale vihane, ja temalt sellest parema ootamine, mida me parasjagu tunneme, on omaette kunst. Siin on ta samamoodi kadunud, nagu ütleb Ülemlaulus pruut: „Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse“ [2:9]. See tähendab umbes nii: ta seisab kannatuste kui seina või kui müüri taga varjatuna, ning heidab minu peale pilgu ja ei hülga mind. Sest ta seisab ja on alati valmis armus aitama ja läbi usu hämara akna laseb ta end näha. Ning Jeremija Nl (ütleb): „Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest“ [3:33]. Nad ei tea sellisest usust midagi ja loobuvad, arvates, et Jumal on nad hüljanud ja nende vaenlaseks saanud. Nad süüdistavad selles halvas inimesi ja kuradit ning neis pole enam lootust Jumala peale ollagi. Seepärast on kannatused neile alati halvad ja kahjulikud, ometi lähevad ja teevad nad mõnikord häid tegusid, nagu neile tundub, ja nad ei taju üldse oma uskmatust. Aga sellele, kes usaldab sellistes kannatustes Jumalat ega kaota oma kindlat head lootust, et ta on Jumalale meelepärane, ei ole kannatused ja ebaõnnestumised midagi muud kui väärtuslikud teened ja ülimad hüved, mida ei ole võimalik piisavalt kõrgelt hinnata. Usk ja kindel lootus muudavad Jumala ees väärtuslikuks kõige selle, mis teistele kõige kahjulikum tundub, nii et 116. Psalmis kirjutatakse isegi surma kohta: „Kallis on Issanda meelest tema vagade surm“ [s 15]. Ja nii nagu kindel lootus ja usk on selles teises astmes paremad, kõrgemad ja tugevamad kui esimeses astmes, nii ületavad kannatused selles usus kõik usus sooritatud teod. Seega on niisuguste tegude ja kannatuste vahel üüratu paremuse erinevus.

Kaheksandaks, üle selle kõige käib aga usu kõige kõrgem aste, kui Jumal ei karista südametunnistust mitte ajaliku kannatuse, vaid surma, põrgu ja patuga ja keelab inimesele oma armu ja halastust, nagu tahaks ta teda igavesse hukatusse saata ja tema suhtes viha pidada. Ainult vähesed inimesed kogevad seda, mida Taavet 6. Psalmis kaebab: „Issand, ära nuhtle mind oma vihas“ [s 2]. Siin on uskumine, et Jumalal on meist armulikult hea meel, ülim tegu, mida Jumala loodud olendid võivad sooritada ja mis võib neis toimuda. Sellest ei tea tegudepühakud ja heategijad mitte midagi. Sest kuidas nad võiksidki endale siin Jumalalt head ja armu loota, kui nad pole oma tegudes kindlad ja kahtlevad juba kõige madalama usu astme juures?

Nimelt seda olen ma öelnud: ülistanud kogu aeg usku ja heitnud kõrvale kõik teod, mis toimuvad lahus sellisest usust, selleks et inimesi väärate, pimestavate, variserlike, uskmatute heade tegude juurest, mida kõik kloostrid, kirikud, majad, madalamad ja kõrgemad seisused praegu täis on, ära juhtida õigete, tõeliste, olemuslikult heade usutegude juurde. Samas vastu ei vaidle mulle keegi muu, kui ainult need roojased loomad, kellel pole sõrgu (nagu on viidatud Moosese seaduses [3Ms 11:4]), ehk inimesed, kes ei suuda mingit heade tegude eristamist taluda, vaid teatavad otse: kui ainult palvetada, paastuda, annetada, pihtida, pattusid hüvitada, on see kõik üks hea tegu, isegi kui selle juures puudub usk jumalikku armu ja tema armulikkusesse. Kõige sagedamini peavad nad tegusid heaks siis, kui neid on palju, need on suured ja pikaajalised, isegi kui need sünnivad ilma kindla lootuseta. Ja alles siis, kui tegu on sooritatud, loodavad nad sellest tagantjärele head ega tahagi oma lootust Jumala heameelele toetada, vaid enda sooritatud tegudele, nad ehitavad liiva ja vee peale, nagu Kristus Matteuse 7 [ss 26 j] ütleb. Seda head tahet ja heameelt, millele meie lootus toetub, kuulutasid inglid taevast, lauldes jõuluööl Gloria in excelsis Deo: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ [Lk 2:14].

Üheksandaks: see on esimest käsku puudutav tegu, milles on öeldud: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ See tähendab: sest et ainult mina olen Jumal, pead sa kogu oma lootuse, usalduse ja usu ainult minu ning ei kellegi teise peale panema. Sest kellelegi Jumalaks olemine ei tähenda mitte, et sa väliselt suuga Jumalaks nimetad või põlvede peal ja muude kehaliigutustega kummardad, vaid see tähendab, et teda südamest usaldad, temalt kõike head, armu ja heameelt loodad, olgu see siis tegudes või kannatuses, elus või surmas, armastuses või valus. Nagu Issand Kristus ütleb paganast naisele Jh 4: „Kes Jumalat kummardavad, need peavad teda vaimus ja tões kummardama“ [s 24]. Selline usk, ustavus, südame põhjast tulev usaldus on tõeline esimese käsu täitmine; ilma selleta pole ühtki muud tegu, mis suudaks seda käsku täita. Nii nagu see käsk on kõige esimene, kõige kõrgem, kõige parem, millest lähtuvad, millesse suubuvad, millest juhinduvad ja võtavad mõõtu kõik teised, nii on ka sellest tulenev tegu (ehk alati usk või Jumala armulikkuse kindel usaldus) kõige esimene, kõige kõrgem, kõige parem, millest peavad lähtuma, millesse suubuma, jääma, millest juhinduma ja mõõtu võtma kõik teised. Ja kõik ülejäänud teod on selle suhtes, nagu oleksid teised käsud ilma esimeseta ja ilma Jumalata. Seepärast ütleb püha Augustinus õigusega, et esimese käsu teod on usk, lootus ja armastus. Nagu ülal öeldud, toob lootusrikas usk endaga kaasa armastuse ja lootuse. Täpsemalt vaadates on armastus esimene tegu või esineb vähemalt samaaegselt usuga. Ma ei saaks ju Jumalat usaldada, kui ma ei arvaks, et ta tahab mulle head ja peab mind meelepäraseks. Seeläbi on ka tema mulle meelepärane ning mina veendunud, et teda võib südamest usaldada ja temalt kõike head loota.

Kümnendaks: nüüd näed sa ise ka, et igaüks, kes ei usalda alati Jumalat ja ei oota tema soosingut, armulikkust ja heameelt kõiges, mida nad teevad või kannatavad, kuidas elavad või surevad, vaid otsivad seda mujal või iseendas, ei pea sellest käsust kinni ja teenivad otseses mõttes ebajumalaid, ning seda isegi vaatamata sellele, kui nad teeksid kõigi muude käskude tegusid ja neil oleks üheskoos kõigi pühakute palved, paast, kuulekus, kannatlikkus, vooruslikkus, süütus. Sest peamine tegu on puudu, ilma milleta ei ole kõik ülejäänu midagi muud kui ainult pettus, näilisus ja asja ilustamine, mille taga pole tühjagi. Selle eest hoiatab meid Kristus Mt 7: „Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas“ [s 15]. Nende hulka kuuluvad kõik, kes tahavad end arvukate heade tegude läbi (nagu nad neid kutsuvad) Jumalale meelepäraseks muuta ja otsekui Jumala soosingut ära osta, nagu Jumal oleks vanakraamikaupmees ja päeviline, kes ei taha oma armu ja soosingut tasuta jagada. Need on kõige sügavamas eksimuses olevad inimesed maa peal, keda on keeruline või võimatu õigele teele pöörata. Sama lugu on kõigi teistega, kes jooksevad oma raskustes siia ja sinna ning otsivad kõikjal nõu, abi ja lohutust, välja arvatud Jumala juures, kellelt otsida on nende jaoks rangelt keelatud. Neid karistab prohvet Jesaja 9 nõnda: „Rahvas ei ole pöördunud oma peksja poole“ [s 12]. See on: Jumal lõi neid ning valmistas neile kannatusi ja kõiksugu raskusi, selleks et nad jookseksid tema juurde ja usaldaksid teda. Ometi jooksid nad tema juurest eemale inimeste juurde, küll Egiptusesse, küll Assüüriasse, ehk ka kuradi juurde – säärasest ebajumalateenistusest on selles prohvetiraamatus ja Kuningate raamatutes palju kirjutatud. Nii toimivad kõik silmakirjateenrid ka praegusel ajal, kui nendega midagi juhtub, et nad ei jookse siis Jumala juurde, vaid põgenevad tema juurest ja tema eest, mõeldes ainult sellele, kuidas kas ise või kaasinimeste abiga oma murest lahti saada. Samas peavad nad end ise ja lasevad ka teistel end ikka vagadeks inimesteks pidada!

Üheteistkümnendaks, seda seisukohta jagab püha Paulus mitmel pool, kui ta annab usule erilise kaalu, öeldes: iustus ex fide sua vivit – „õige jääb usust elama“ [Rm 1:17]; ja usk on see, mille pärast teda Jumala ees õigeks peetakse. Kui õigus seisneb usus, siis on selge, et ainult usk täidab kõik käsud ja mõistab kõik tema teod õigeks, sest mitte keegi pole õigeks mõistetud, välja arvatud see, kes täidab kõik Jumala käsud, nii nagu ka vastupidi ei saa ükski tegu kedagi ilma usuta Jumala ees õigeks mõista. Seega heidab püha apostel teod avalikult ja selgesõnaliselt kõrvale ning ülistab usku, mistõttu on nii mõnedki tema sõnade peale pahandanud, öeldes: „Ah, siis me ei teegi enam ühtki head tegu“, ehkki (apostel) on nad ekslike ja mõistmatute inimestena hukka mõistnud.

Sama toimub ka praegu. Kui me heidame kõrvale suured teod, mida meie ajal hinnatakse, sest neid tehakse ilma usuta, siis ütlevad nad, et nüüd peab ainult uskuma ja head teha pole vaja. Nimelt esimese käsu tegudeks peetakse praegusel ajal laulmist, lugemist, orelimängu, missa pidamist, matutiinide, vesprite ja teiste päevapalvete pidamist; kirikute, altarite, kloostrite rajamist ja kellade, vääriskivide, missarüüde, sepistega kaunistamist, samuti teenete kogumist; Rooma, pühakute juurde jooksmist. Ja kui me siis pidulikult rüütatuna kummardume, põlvitame, roosikrantsi ja psaltrit palvetame ning ei tee seda mitte ebajumala, vaid Jumala püha risti või mõne tema pühaku pildi ees, siis nimetame me seda Jumala austamiseks, kummardamiseks ja esimese käsu järele teiste jumalate mitteomamiseks. Ometi suudavad – ja ka teevad – seda isegi liigkasuvõtjad, abielurikkujad ja kõiksugu patused iga päev.

Loomulikult, kui need asjad toimuvad usus, mis arvab, et need teod on Jumalale meelepärased, siis on see kiiduväärt: mitte niivõrd nende erilise väärtuse pärast, kuivõrd selle usu pärast, mille jaoks on kõik teod samaväärsed, nagu eespool öeldud. Kui me aga kahtleme või ei arva, et Jumal on meie suhtes armuline ja heatahtlik, või leiame hoopis, et me peame talle ennekõike tegude läbi ja pärast meelepärased olema, siis ei ole see midagi muud kui pettus: väliselt austame me Jumalat, sisimas teeme endast ebajumala. See on ka põhjus, miks ma olen nii sageli tegude au, hiilguse ja hulga vastu sõna võtnud ja need kõrvale heitnud. On päevselge, et need teod ei sünni mitte ainult kahtluses või ilma usuta, vaid et ka tuhande inimese hulgas ei leidu ühtegi, kes ei paneks oma lootust tegudele ega arvaks seeläbi Jumala soosingut saavutavat ja tema armu leidvat. Sellest tehakse suur laat, mida Jumal ei või kannatada, sest ta on tõotanud oma soosingut tasuta jagada ja soovib, et selle puhul lähtutaks kindlast lootusest, milles ka kõiki tegusid sooritatakse, ükskõik mis need ka siis oleksid.

Kaheteistkümnendaks, selles märkan ma ise, kui kaugel on teineteisest esimese käsu täitmine ainult väliselt, tegudega, ja sisemiselt, usaldusega. Sest viimane loob õigeid, elavaid Jumala lapsi, esimene aga ainult veel hullemat ebajumalateenistust ja kõige kahjulikumaid silmakirjateenreid maa peal, kes meelitavad oma kõrge positsiooniga äralugemata hulgal inimesi teenima Jumalat nende viisil, hoides neid kohutava eksitusega eemal usust ning välises loras ja pettekujutelmades. Nende kohta ütleb Kristus Mt 24: „Kui siis keegi teile ütleb: „Ennäe, Kristus on siin!“ või „Siin!“, ärge uskuge“ [s 23]. Samuti Jh 4: „Usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas, […] sest ka Isa otsib neid, kes teda (vaimus – M.L.) kummardavad“ [ss 21 jj].

Need ja teised sarnased kirjakohad ajendasid mind – ning peaksid ka kõiki teisi ajendama – kogu bullade, pitserite ja lippude hiilgust patukustutuskirjade puhul kõrvale heitma, millega suunatakse vaest rahvast kirikuhoonete, andide, annetuste, palvete juurde, samas kui usk vaikitakse täielikult maha või lausa surutakse alla. Kuna usu jaoks pole tegudel erinevust, siis ei sobi ühe teo nii suurelt ülespuhumine ja esiletõstmine sellega kokku. Sest usk tahab olla ainus jumalateenistus ega jäta selle nime au ühelegi teole – või kui, siis ainult seda ise jagades, mis toimub, kui tegu sünnib usus või lähtub usust. Ülalkirjeldatud mõttetusest kõneleb juba Vana Testament, kui juudid jätsid templi tühjalt seisma, selleks et mujal, rohelistes iluaedades ja mägedel ohvriande tuua. Ja nii on nad küll agarad kõiksugu tegusid tegema, aga põhilisele teole – usule – ei pööra nad kunagi tähelepanu.

Kolmeteistkümnendaks, kus on nüüd need, kes küsivad, millised teod on head, mida nad peavad tegema, kuidas vagad olema? Jah, kus on need, kes ütlevad, et kui me usku kuulutame, siis ei taha me enam tegusid õpetada ega pea neid tegema? Kas juba esimene käsk ei anna meile rohkem teha, kui üks inimene suuteline on? Isegi kui inimene poleks üksi, vaid oleks tuhat inimest või kõik inimesed või kogu loodu, siis jaguks siin piisavalt tegemist ja rohkemgi veel, kui ta peaks alati usus ja kindlas lootuses Jumala peale elama ning kulgema, oma usku mitte kellelegi teisele suunama ja selliselt ühte õiget Jumalat omama, kelle kõrval ei ole teist.

Kuna inimolend ei saa oma loomuse poolest hetkegi tegevuse või tegematajätmise, olude talumise või põgenemiseta olla (sest elu ei puhka kunagi, nagu me näeme), siis vaata, igaüks, kes tahab olla vaga ja teha häid tegusid, hakaku seda usku kogu oma elus ja tegevuses kogu aeg harjutama ning õppigu kannatlikult kõike kindlas lootuses tegema või tegemata jätma. Siis avastab ta, kui palju tal on teha ja et kõik asjad toimuvad usus ning ta ei saa tegevuseta püsida, sest ka jõudeolek peab olema usu väljendamise tegu. Lühidalt öeldes, meis ja meie juures ei või midagi olla ega toimuda, mis ei ole hea ja kiiduväärne, kui me usume (nagu me peaksime), et see kõik on Jumalale meelepärane. Nii ütleb püha Paulus: Armsad vennad, „Olgu! Kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jeesuse Kristuse, meie Issanda nimel (– M.L.)!“ [1Kr 10:31]. Kui see ei sünni usus, siis ei saa see Jeesuse nimel toimuda. Samamoodi ka Rm 8: „Me teame aga, et neid, kes Jumalat armastavad, Jumal kõiges avitab heaks“ [s 28].

Seepärast, kui mõned väidavad, et ainult usku kuulutades oleme me keelanud head teod, siis kõlab see samamoodi, kui ma räägiksin haigele: „Kui sa oleksid terve, siis saaksid ka kõiki ihuliikmeid kasutada; ilma terviseta ei vii ihuliikmete kasutamine kuhugi“, kes teeks sellest järelduse, et ma olevat keelanud tal ihuliikmete kasutamise, samas kui mina pidasin silmas, et tervis peab kõigepealt olema ja kõigi ihuliikmete kasutamises väljenduma. Nõndasamuti peab usk olema kõigi tegude puhul meister ja pealik, muidu ei ole neist millekski kasu.

Neljateistkümnendaks, sa võid ju öelda: milleks on meil nii palju vaimulikke ja ilmalikke seadusi ning nii palju usutalitusi kirikutes, kloostrites, linnades, millega juhitakse ja ärgitatakse inimesi häid tegusid tegema, kui esimese käsu järgi teeb usk kõik ise? Vastus: just sellepärast, et meil kõigil ei ole seda usku või me ei järgi seda. Kui igaühel oleks see olemas, siis ei vajaks me enam seadusi, vaid kõik teeksid iseenesest kogu aeg häid tegusid, nagu kindel lootus (Jumalale) neid on hästi õpetanud.

Inimesi on aga igasuguseid. Ühed, kes ei vaja, nagu öeldud, seadusi ja kelle kohta ütleb Paulus 1Tm 1: „Seadust pole seatud õigetele (see tähendab, usklikele – M.L.)“ [s 9], vaid nad teevad vabatahtlikult, mida teavad ja oskavad ning peavad kindla lootusega silmas ainult seda, et Jumala armulikkus ja soosing oleks nende üle kõigis asjus.

Teised tahavad seda vabadust kurjasti ära kasutada, ekslikult oma lootuse selle peale panna ja laisaks jääda. Nende kohta ütleb püha Peetrus 1Pt 2: „Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks“ [s 16]. Sellega tahab ta öelda: usuvabadus ei anna vaba voli patule ega kata ka seda kinni, vaid ta annab meile vaba voli kõiksugu tegusid teha, nagu need meie käest tulevad, ja kõike taluda, et keegi ometi ei tunneks end mõne teo või mõnede tegude külge seotuna. Nii ka püha Paulus Gl 5: „Ainult ärge tehke vabadusest õigustust lihalikule elule“ [s 13]. Selliseid inimesi peab käsu abil ärgitama ning õpetuse ja manitsemisega rea pea hoidma. Kolmandad on kurjad, kes on alati valmis häbenemata pattu tegema – neid peab kui metsikuid hobuseid ja koeri nii vaimulike kui ilmalike käskudega sundima ning kui see ei aita, siis tuleb neilt ilmaliku mõõgaga elu võtta. Nagu püha Paulus ütleb Rm 13: „Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid pahadele“ [s 3]. Neljandad on sellised, kes on usu ja vaimuliku elu mõistmises veel muretud ja nagu lapsed – neid tuleb nagu väikeseid lapsi peibutada ning väliste, kindlate ja kohustuslike talituste abil meelitada: lugemise, palvetamise, paastumise, kiriku(ruumide) ja kaunistuste, orelimängu ja muu abil, mis on kloostrites ja kirikutes seatud ja kujunenud, kuni nad õpivad usku ära tundma. Kuigi siin on tänapäeval kahjuks suur oht, et valitsejad kasutavad neid talitusi ja meeltega kogetavaid tegusid ning veenavad, nagu oleks need õiged teod, jättes unarusse usu, mida nad peaksid ka alati õpetama, nagu ema, kes annab lapsele piima kõrval ka teisi toite, kuni laps on suuteline ise tahket toitu sööma.

Viieteistkümnendaks: kuna me ei ole kõik ühesugused, peame me sallima selliseid inimesi ning koos nendega taluma ja kandma, mida nemad taluvad ja kannavad, ega tohi neid põlata, vaid peame neid usu õigel teel õpetama. Nii õpetab meile püha Paulus Rm 14: „Võtke vastu nõtru usus (et teda õpetada – M.L.)“ [s 1]. Seda tegi ta ise 1Kr 9: „Seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks“ [s 20]. Ja Kristus Mt 17, kui ta pidi templimaksu maksma, milleks ta polnud kohustatud, arutles püha Peetrusega, kas ka kuninga lapsed peavad tolli maksma või ainult võõrad, vastas püha Peetrus: „Ainult võõrad.“ Siis ütles Kristus: „Tähendab, (kuninga) pojad on vabad. Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa seekli hõberaha. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!“ [ss 25 jj].

Siin näeme, et kristlasele on tema usu läbi kõik teod ja asjad vabad, ning ometi kannab ja talub ta nendega, kes veel ei usu, seda, mis pole tema kohus. Ja seda teeb ta taas vabadusest, sest ta on kindel, et nii meeldib see Jumalale, ja ta teeb seda heameelega, võtab selle enda kanda sarnaselt mistahes vaba teoga, mis talle valimata ette juhtub, sest ta ei soovi ega otsi midagi muud kui seda, mida ta saab teha, et Jumalale oma usuga meelepärane olla.

Kuna me oleme selles sermonis ette võtnud õpetada, mis on õiged, head teod, ja kõneleme nüüd ülimast teost, siis on ilmne, et me ei pea rääkima teist, kolmandat või neljandat liiki inimestest, vaid neist esimestest, kelle sarnaseks kõik teised peavad saama ja kes peavad teisi niikaua taluma ja õpetama. Seepärast ei pea usus nõtrasid, kes teevad rõõmsalt head ja soovivad paremat õppida, kuid ei suuda seda veel mõista, nende usutalituste pärast, mida nad nii oluliseks peavad, veel põlgama ega täielikult kadunuks kuulutama. Süü tuleb hoopis veeretada nende harimata ja pimedatele õpetajatele, kes ei ole neile kunagi usku õpetanud, suunates neid nii sügavale tegudesse. Nüüd tuleb nad sealt jälle alandlikkuse, hoole ja ülima rahuga välja juhatada ning usu sisse viia, nagu seda haigete puhul tehakse, ning lubada neil veel südametunnistuse pärast mingi aja tegude küljes rippuda ja neid kui hingeõnnistuseks vajalikke sooritada, kuni nad hakkavad usku õigesti mõistma, selleks et nende nõrk südametunnistus kiire tegudest eemaldumise tõttu ei murduks, segadusse ei satuks ning sootuks nii usust kui tegudest ei loobuks. Aga need oma tegudesse kinnijäänud põikpead, kes usku maha teevad ja selle vastu võitlevad, tuleb minna lasta nagu pimedate pimedad teejuhid, nagu Kristus tegi ja õpetas [Mt 15:14].

Kuueteistkümnendaks, kui sa aga ütled: kuidas ma saan kindlalt loota, et kõik minu teod on Jumalale meelepärased, sest mõnikord ma ju langen, räägin, söön, joon, magan liiga palju või eksin muul viisil rajalt, mida mul ei ole võimalik vältida? Vastus: see küsimus osutab, et sa käsitled usku ikka veel ühe teona teiste hulgas ja ei tõsta teda üle teiste. Sellepärast usk ongi ülim tegu, et ta jääb püsima ka nende igapäevaste pattude puhul ja kustutab nad selle läbi, et ei kahtle Jumala sellises armulikkuses, mis vaatab ka igapäevasele langemisele ja kõigile puudustele läbi sõrmede. Isegi kui tegemist oleks surmapatuga (mida tuleb küll usus ja usalduses Jumala vastu elavate inimeste hulgas harva või mitte kunagi ette), tõuseb usk uuesti üles ja ei kahtle, et tema patt on möödanik. Nagu seisab 1Jh 2: „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustaks, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest“ [ss 1 j]. Ja Trk 15: „Sest kui me ka pattu teeme, oleme ometi sinu omad, tundes sinu väge“ [s 2]. Ja Õp 24: „Sest õige langeb seitse korda ja (seitse korda) tõuseb üles“ [s 16]. Need kindel lootus ja usk peavad olema nii kõrged ja tugevad, et inimene teaks, et kogu tema elu ja teod ei ole Jumala kohtu ees midagi muud kui hukkamõistmist väärt patud, nagu on kirjutatud Ps 143: „Ükski elav inimene ei ole õige su palge ees“ [s 2]. Sellepärast peab inimene oma tegude pärast meeleheitel olema, sest need ei saa muidu head olla kui usu läbi, mis ootab Jumalalt mitte kohtumõistmist, vaid ainult armu, soosingut, ustavust ja halastust, nagu Taavet Ps 26: „Sest sinu heldus on mu silma ees, ma kõnnin sinu tões“ [s 3]. Ja Ps 4: „Issand, tõsta meie peale oma palge valgus (see tähendab: sinu armu tunnetus usu läbi – M.L.)! Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu“ [ss 7 j]. Sest nii, nagu ta ootab, nii ka sünnib.

Vaata, teod on süüst vabad, andeks antud ja head mitte loomu poolest, vaid Jumala halastusest ja armust usu pärast, mis loodab selle halastuse peale. Tegude pärast peame me kartma, aga Jumala armu tõttu leiame lohutust, nagu on kirjutatud Ps 147: „Issandal on heameel neist, kes teda kardavad, kes ootavad tema heldust“ [s 11]. Nõnda palvetame me lootusrikkalt Meie Isa palvet ja palume ometi: „Anna meile andeks meie patud“, me oleme lapsed ja ometi patused, me oleme talle meelepärased ja ei tee ometi piisavalt. Seda kõike teeb usk, kui ta saab kindlaks Jumala ustavuses.

Seitsmeteistkümnendaks, kui sa küsid, kust leida ja kust tulevad usk ning kindel lootus, siis on see endastmõistetavalt kõige olulisem, mida peab teadma. Esiteks: see ei tule kahtlemata mitte sinu tegudest või teenetest, vaid üksnes Jeesusest Kristusest ning on meile tasuta tõotatud ja antud. Nagu püha Paulus Rm 5: „Jumal aga teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest siis, kui me olime alles patused“ [s 8]. Nagu tahtnuks ta öelda: kas see ei peaks meile mitte andma kindlat vankumatut lootust, et veel enne, kui me palume või muretseme, kui me elame veel täielikult pattudes, sureb Kristus meie pattude eest? Edasi ütleb ta: „Kristus on surnud meie eest siis, kui me olime alles patused. Seda kindlamini siis me pääseme tema kaudu viha käest nüüd, kui me tema veres oleme saanud õigeks! Sest kui meie juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini me pääseme lepitatult tema elu läbi“ [Rm 5:8 jj].

Nii pead sa Kristuse enda sisse kujutama ja nägema, kuidas Jumal näitab ja pakub sulle temas oma halastust, ilma sinu igasuguste eelnevate teeneteta. Sellest tema armu pildist pead sa usku ja kindlast lootust kõigi sinu pattude andeksandmisele ammutama. Sellepärast ei alga ega sünni usk mitte tegudest, vaid see peab välja voolama Kristuse verest, haavadest, surmast. Kui sa siis näed, kui väga Jumal hoolib sinust, et ta annab sinu eest ära oma poja, siis peab ka sinu süda muutuma taas heldeks ja Jumalale meelepäraseks – nõnda peab sellest Jumala soosingust ja armastusest sinu vastu ning sinu omast Jumala vastu kasvama välja kindel lootus. Me ei loe kusagilt, et kellelegi, kes on teinud tegusid, on antud Püha Vaim, küll aga alati siis, kui nad on kuulnud evangeeliumi Kristusest ja Jumala halastusest. Sellest sõnast peab usk alguse saama nii täna kui alati ja ei kuidagi teisiti. Sest Kristus on „kalju, millest imetakse õli ja mett“, nagu ütleb Mooses 5Ms 32 [s 13].

Teisest heast teost

Kaheksateistkümnendaks: siiani käsitlesime me esimest tegu ja esimest käsku, küll lühidalt ja pealiskaudselt, sest selle kohta oleks veel väga palju öelda. Nüüd tahame me järgnevate käskude abil tegusid edasi uurida.

Teine ja usu järel järgmine tegu on teise käsu tegu: et me peame Jumala nime austama ja mitte ilmaasjata suhu võtma, mis ei saa nagu kõik teisedki teod sündida ilma usuta. Kui see aga peaks ilma usuta sündima, siis on see üks pettus ja näilisus. Usu järel ei saa me midagi suuremat teha kui kiita, kuulutada, laulda ja mistahes viisil esile tõsta ning suureks teha Jumala kiitust, au ja tema nime.

Ma ütlesin küll eelpool – ja see on ka tõsi –, et tegude vahel pole erinevust, kui seal on usk ja see tegutseb, aga seda niivõrd, kui neid hinnatakse usu ja selle mõju järele. Kui me võrdleme neid aga omavahel, siis on seal erinevusi ning üks võib olla aulisem kui teine. Nii nagu ihus ei ole liikmetel nende tervise seisukohalt erinevusi ja tervis väljendub ühes ihuliikmes samamoodi nagu teiseski, on liikmete tegevused siiski erinevad ning üks võib olla teisest ülem, aulisem, kasulikum. Samamoodi ka siin: Jumala au ja nime kiitmine on parem kui järgnevad teiste käskude teod ning see peab toimuma samas usus kui teisedki teod.

Ma tean küll, et seda tegu peetakse vähetähtsaks ning see on ka unustusse vajunud. Sellepärast vaatame seda põhjalikult ja ütleme praegu lihtsalt, et see tegu peab sündima usus ja kindlas lootuses, et see on Jumalale meelepärane. Ei ole ühtegi teist tegu, mille puhul me tajuksime ja tunneksime lootust ja usku niisama vahetult kui Jumala nime austamise puhul. Ja see aitab usku kinnitada ja kasvatada, kuigi kõik teised teod aitavad samuti sellele kaasa, nagu ütleb püha Peetrus 2Pt 1: „Vennad, olge veelgi agaramad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist“ [s 10].

Üheksateistkümnendaks: esimene käsk keelab teiste jumalate omamise, käskides sellega, et meil oleks vaid üks õige Jumal kindla usu, usalduse, kindluse, lootuse ja armastuse läbi, mis on ainsad teod, millega saab Jumalat omada, austada ja hoida. (Sest mitte ühegi muu teoga ei saa Jumalani jõuda või teda kaotada kui ainult usu või uskmatusega, usalduse või meeleheitega – ükski muu tegu ei ulatu Jumalani.) Samamoodi keelatakse meile teises käsus tema nime ilmaasjata kasutamine. Ja nagu sellest veel küllalt poleks, antakse meile sellega käsk tema nime austada, kutsuda, kiita, kuulutada ja ülistada. Seda ei ole võimalik teha muidu, kui Jumala nime au sisse seades, kus seda õigesti ei austata. Isegi kui teda austatakse suuga, põlvitades, suud andes või mistahes toiminguga, kui see ei sünni südamest, usus ja kindlas lootuses Jumala helduse peale, ei ole see muud kui variserlik, varjatud pettus.

Vaata, kuidas inimene võib selle käsu all teha igal ajal nii paljusidki häid tegusid ega pea, kui ta tahab, kunagi olema ilma selle käsu heade tegudeta, nii et ta ei pea tõesti pikki palverännakuid ette võtma või pühapaiku külastama. Sest ütle, mis hetkel me ei võta Jumalalt lakkamatult vastu hüvesid, või vastupidi ei seisa silmitsi raskustega? Jumala hüved ja raskused ei ole ju midagi müüd kui pidevad manitsused ja üleskutsed Jumala kiitmiseks, austamiseks ja kummardamiseks, tema ja tema nime appihüüdmiseks? Kui sa oleksid vaba kõigest muust, siis kas sul poleks juba ükspäinis selle käsuga, et Jumala nime lakkamata kummardada, laulda, kiita ja austada, piisavalt tegemist? Mille jaoks meile muidu on loodud keel, hääl, keel ja suu? Nagu on öeldud Ps 51: „Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!“ [s 17]. Ja samas veel: „Siis mu keel hõiskab su õiglust“ [s 16]. Mis tegusid leidub taevas veel lisaks teise käsu tegudele, nagu seisab Ps 84: „Õndsad on need, kes elavad sinu kojas, nad võivad sind kiita alati“ [s 5]. Samuti ütleb Taavet Ps 34: „Ma tahan igal ajal õnnistada Issandat, alati olgu tema kiitus mu suus“ [s 2]. Ja püha Paulus 1Kr 10: „Olgu! Kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks!“ [s 31]. Samamoodi Kl 3: „Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades“ [s 17]. Kui me seda teeksime, siis oleks taevariik meil maa peal ja meil oleks nagu õndsatel taevas alati piisavalt tegemist.

Kahekümnendaks: sellest tulebki Jumala imekspandav ja õiglane otsus, et kui vaene inimene, kellest keegi ei arva suurt hulka ja olulisi tegusid, kiidab oma kodus rõõmsalt Jumalat, kui tal läheb hästi, või hüüab teda kindlas lootuses appi, kui temaga midagi juhtub, siis teeb ta sellega suurema ja meelepärasema teo kui mõni teine, kes palju paastub, palvetab, kirikuid rajab, palverännakutel käib ning siin ja seal suuri tegusid korda saadab. Sellise narriga juhtubki, et ta avab oma suu ja otsib suuri tegusid, kuid on nii pimestatud, et ei näe kunagi seda kõige suuremat tegu ja peab Jumala kiitmist ebaoluliseks tema enese väljamõeldud tegude suure idee kõrval, milles ta võib-olla kiidab või armastab ennast rohkem kui Jumalat. Ja siis ründab ta heade tegudega teist käsku ja selle tegusid, mille kohta on evangeeliumis õpetlik lugu variserist ja avalikust patusest [Lk 18:10 jj]. Patune palvetas oma pattudes Jumala poole, kiitis teda ning täitis sellega kahte kõige ülemat käsku: usku ja Jumala austamist. Variser ei teinud kumbagi ning kiitles teiste heade tegudega, millega ta kiitis iseennast, mitte Jumalat ning usaldas Jumala asemel iseennast. Sellepärast mõistetigi ta põhjusega hukka ja väljavalituks osutus patune.

See kõik tuleneb asjaolust, et mida ülemad ja paremad on teod, seda vähem säravad nad paistavad ning igaüks arvab ka, et neid on lihtne sooritada, sest ilmselgelt ei teeskle keegi teine nii palju Jumala nime ja au kiitmist kui need, kes seda kunagi ei tee ja kes ainult kahjustavad oma uskmatus südames sellise pettusega hinnalist tegu. Apostel, püha Paulus ütleb selle Rm 2 otse välja, et Jumala nime häbistavad kõige rohkem need, kes Seaduse üle kiitlevad [s 23]. Jumala nime nimetamine ning tema au paberile ja seintele kirjutamine on ju lihtne, aga tema südame põhjast kiitmine ja kummardamine tema heategude eest, samuti temalt lohutuse palumine kõiges, mis meile osaks saab, on tõesti kõige haruldasemad ja ülemad teod usu kõrval. Kui me näeksime, kui vähe neid kristlaskonnas ette tuleb, võiksime kurbusest meelt heita! Ja ometi kasvab ikka veel inimeste poolt välja mõeldud auliste, kauniste, igati petlike tegude hulk, mis sarnanevad väliselt õigetele tegudele, kuid sünnivad tegelikult kõik ilma usu ja usalduseta – lühidalt öeldes pole neis midagi head. Ka Jesaja karistas Js 48 Iisraeli rahvast: „Kuulge seda, Jaakobi sugu, keda nimetatakse Iisraeli nimega […], kes vannute Issanda nime juures ja kuulutate Iisraeli Jumalat – ometi mitte tões ja õiguses“ [s 1]. See tähendab, et nad ei teinud seda õige usu ja kindla lootusega, mis on õige tõde ja õigus, vaid lootsid iseenda, oma tegude ja võimete peale, hüüdes appi Jumala nime, mis ei sobi aga omavahel kokku.

Kahekümne esimeseks: selle käsu esimeseks teoks on Jumala kiitmine kõigis tema heategudes, mida on nii mõõtmata palju, et seda kiitmist ja tänu pole loomulikult võimalik ei lõpetada ega lõpule viia. Sest kes suudaks teda täiuslikult kiita loomuliku elu eest, rääkimata siis kõigi ajalike ja igaveste hüvede eest? Nii on inimene juba selle käsu esimese osa tõttu ülekülvatud heade, kallihinnaliste tegudega. Kui ta sooritab neid õiges usus, siis pole ta tõesti siin ilmaasjata olnud. Selles osas patustavad kõige rohkem kõige silmakirjalikumad pühakud, kes on iseendast vaimustatud, kes kiitlevad heameelega endast või kellele meeldib kuulata, kuidas neid ülistatakse, austatakse ja kiidetakse maailma ees.

Sellepärast on selle käsu teine tegu see, kui hoidutakse kõigist ajalikest austusavaldustest ja kiidukõnedest, põgenetakse nende eest, välditakse neid ja ei püüta enda nimele tähelepanu tõmmata või kuulsust saavutada, nii et kõik laulaksid ja räägiksid temast. See on väga ohtlik ja ka väga levinud patt, millele kahjuks vähe tähelepanu pööratakse. Igaüks soovib ju olla teatud mõttes tähtis ning mitte kõige armetum, olgu ta siis kuitahes armetu. Meie loomus on oma suurelisuse ja eneseusalduse tõttu sedavõrd kurjusest läbi immutatud, mis on täielikult kahe esimese käsu vastu.

Seda kohutavat pahet peetakse maailmas aga ülimaks vooruseks. Sellepärast on neil, kes pole enne Jumala käskusid ja Pühakirja lugusid hästi mõistnud ega kogenud, tõesti ohtlik paganlikke raamatuid lugeda või lugusid kuulata. Sest kõik paganlikud raamatud on täielikult läbi immutatud kiituse ja au otsimise mürgist. Pimeda mõistuse tõttu õpivad nad neist, et kui inimene ei lase end kiitusest ja aust mõjutada, siis pole ta ka tubli või väärtuslik inimene ega saagi kunagi selleks. Kõige paremateks peetakse siis neid, kes jätavad kiituse ja au saavutamiseks ihu ja elu, sõbrad ja vara ning kõik muu kõrvale. Selle pahe üle on kurtnud kõik pühad isad ning üksmeelselt järeldanud, et see on kõige viimasena ületatav pahe. Püha Augustinus ütleb: „Kõik muud pahed sünnivad kurjade tegudena, ainult au ja eneseimetlus sünnivad headest tegudest ja nende läbi.“

Seepärast, kui inimesel poleks ka midagi muud teha kui selle käsu teist tegu sooritada, oleks tal selle nii üldlevinud, salakavala, osava ja kangekaelse pahe vastu võitlemisega kogu elu tegemist, et seda välja ajada. Nüüd jätame me selle hea teo kõik sinnapaika ning harjutame paljusid teisi, vähemaid häid tegusid ning just nende teiste heade tegudega heidame me esimese kõrvale ja unustame täielikult. Nii kasutatakse Jumala püha nime, mida tuleks ainsana austada, ilmaasjata meie neetud nimede, meie enesekesksuse ja auahnuse kohta ning rüvetatakse seda. Selline patt on Jumala ees raskemgi kui tapmine ja abielurikkumine. Aga me ei näe selle pahe kurjust nii hästi kui tapmise puhul tema keerukuse tõttu, sest see patt ei ole otseselt lihalik, vaid sünnib vaimus.

Kahekümne teiseks: Mõned arvavad, et noortele on hea, kui neid ärgitatakse läbi kuulsuse ja au ning vastupidi ka läbi häbi ja alanduse tegema head. Sest neid on palju, kes teevad head ning hoiduvad kurjast ainult hirmust häbi ees ja auahnusest, tehes seda, mida nad muidu kunagi ei teeks või tegemata jätaks. Ma luban neil selle juurde jääda. Aga vaatame nüüd, kuidas peab õigesti häid tegusid tegema. Need, kes selle poole kalduvad, ei vaja loomulikult ärgitamist häbistamise hirmuga ja au meeldivusega, sest neil on ning peab olema kõrgem ja üllam motiiv: see on Jumala seadus, jumalakartus, Jumala armulikkus ning nende usk ja armastus Jumala vastu. Kellel seda sisemist jõudu ei ole või kes sellest ei hooli ja lasevad end häbist või aust juhtida, on sellega juba oma palga saanud, nagu ütleb Issand Mt 6 [ss 2, 5]. Nii nagu on motiiv, nii on ka tegu ja tasu: ükski neist pole hea või kui, siis ainult maailma silmis.

Ma arvan, et noorte inimeste harjutamine ja ärgitamine jumalakartuse ning seadusega on lihtsam kui millegi muuga. Aga kui see ei aita, siis peame leppima, et nad teevad head või jätavad kurja tegemata häbi või au pärast; samamoodi, kui me peame leppima ka kurjade inimestega või ebatäiuslikega, kellest me eelpool kõnelesime. Me ei saa siin rohkemat teha, kui neile öelda, et nende tegevus ei ole Jumala ees piisav ja õige, ja laskma neil olla, kuni nad õpivad Jumala seaduse pärast õiget tegema, nii nagu vanemad ärgitavad oma noori lapsi andide ja tõotustega palvetama, paastuma, õppima jne, aga poleks hea, kui nad seda kogu elu teeksid ja ei õpiks jumalakartusest head tegema. Veel halvem oleks, kui nad harjuksid vaid kiituse ja au pärast head tegema.

Kahekümne kolmandaks, see on muidugi tõsi, et meil peab olema hea nimi ja oma au ning igaüks peab elama nii, et tema kohta ei saaks halba sõna öelda või temast pahanduda, nagu ütleb püha Paulus Rm 12: „Kavatsege seda, mis on kaunis (mitte ainult Jumala, vaid – M.L.) kõigi inimeste silmis!“ [s 17]. Ja 2Kr 4: „Tõe avaldamisega esitame end kõikide inimeste südametunnistusele Jumala silma ees (me elame nii ausalt, et kõik inimesed näevad meist vaid seda – M.L.)“ [s 2]. Aga siin peab suur hoolsus ja ettevaatlikus valitsema, et see au ja hea nimi südant kõrgiks ei teeks, nii et see talle meeldima hakkaks. Siinkohal kehtib Saalomoni ütlus: „Hõbeda jaoks on sulatuspott ja kulla jaoks ahi, ja meest hinnatakse tema kuulsuse järgi (nii nagu tuli hoiab ahjus kulda, hoiab kiitja suu inimest – M.L.)“ [Õp 27:21]. On ainult üksikuid ja väga vaimseid inimesi, kes jäävad au ja kiituse sees lihtsaks, rahulikuks ja ükskõikseks, et nad ei pea seda heaks, ei leia selles midagi aulist või meeldivat, vaid jäävad täiesti vabaks ja muretuks, annavad oma au ja nime ainult Jumalale, tema hooleks ning ei kasuta sellest midagi enda kasuks või eeliseks, vaid üksnes Jumala auks ja ligimese heaoluks. Ükski neist ei muutu oma au pärast ülbeks ega üleolevaks ka mitte kõige saamatuma ja põlastusväärsema inimese suhtes, kes maa peal elada võib, vaid ta mõistab end Jumala sulasena, kes on andnud oma au talle, et teda ja oma ligimest sellega teenida, nagu oleks ta tal käskinud mõned kuldnad vaestele jagada tema pärast. Nii ütleb ta Mt 5: „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ [s 16]. Ta ei ütle, et nad austaksid teid, vaid ainult, et teie teod peavad tulema neile kasuks, et nad kiidaksid seeläbi Jumala tegusid teis ja neis endis. See on hea nime ja oma au õige kasutamine, kui seeläbi kiidetakse Jumalat ja kui see on kasuks teistele. Kui inimesed tahavad meid ja mitte Jumala tegusid meis kiita, siis ei tohi me seda taluda ja peame kogu jõuga sellele vastu seisma ning selle eest pagema, nagu oleks tegemist kõige rängema patu ja jumaliku au röövimisega.

Kahekümne neljandaks: sellepärast laseb Jumal inimesel, kes oleks muidu suutnud end sellest tühise au ja nime suurest koormast eemale hoida, kui ta oleks oma suurtes andides ja voorustes püsima jäänud, sageli ränkadesse pattudesse langeda või neis püsida, et ta langeks enda ja teiste ees häbisse. Siin peab Jumal otsekui teiste, ränkade pattudega selle patu eest kaitsma, selleks et ainult tema püha nimi püsiks au sees. Ühest patust saab selliselt ravim teise vastu meie väärastunud kurjuse pärast, mis mitte ei tee ainult kurja, vaid kuritarvitab ka kõike head.

Vaata, kui palju oleks inimesel teha, kui ta tahab häid tegusid teha, mida tema ees alati suurel hulgal on ja millest ta igalt poolt ümbritsetud on. Kahjuks jätab ta need pimedusest sinnapaika ja otsib endale oma suva ja äranägemise järele teisi, mida järgida, nii et keegi ei suuda end piisavalt selle vastu kaitsta, piisavalt sellest hoiduda.

Kõik prohvetid on end sellega vaevanud ja neid kõiki on ainult sellepärast rõhutud, et nad on need enda välja mõeldud teod hukka mõistnud ja üksnes Jumala käskusid kuulutanud. Üks neist, Jeremija 7 ütleb: „Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: lisage oma põletusohvrid tapaohvritele ja sööge liha! Sest […] ma ei andnud neile käsku põletus- ja tapaohvri kohta, vaid ma andsin neile selle käsu, öeldes: kuulake mu häält (see tähendab, mitte seda, mis teile õige ja hea tundub, vaid mida mina teile ütlen – M.L.) […] ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin“ [ss 21 jj]. Ja 5Ms 12: „Ärge tehke enam nõnda, […] igaüks seda, mis õige on tema silmis (vaid mida Jumal on Sind käskinud – M.L.)“ [s 8].

Need ja lugematud teised Pühakirja kohad on öeldud selleks, et inimesi mitte ainult pattudest eemale kiskuda, vaid ka tegudest, mida nad heaks ja õigeks peavad, ja et neid selges arusaamises üksnes Jumala käskudele suunata, selleks et nad neid alati ja hoolsasti täidaksid, nagu on kirjutatud 2Ms 13: „(Minu käsud – M.L.) olgu sulle nagu märgiks käe peal ja meeldetuletuseks silmade vahel“ [s 9]. Ja Ps 1: „(Vaga on inimene – M.L.), kes mõlgutab omaette tema seadust päeval ja öösi“ [s 2]. Meil on rohkem kui küll ja veel teha, tahtes ainult Jumala käskusid täita. Ta andis meile sellised käsud, et me ei peaks neid mõistes ühekski hetkeks jõude jääma ning võiksime kõik muud teod sama hästi unustada. Aga kui kuri vaim, kes ei puhka, ei suuda meid pahemale, kurjade tegude poole meelitada, võitleb ta meiega paremal pool enda välja mõeldud, näiliselt heade tegude abil. Selle vastu on Jumal käskinud 5Ms 28: „Te ei tohi minu käskudest kõrvale kalduda ei paremale ega vasakule“ [s 14; vrd Jos 23:5].

Kahekümne viiendaks: selle käsu kolmas tegu on Jumala nime appi hüüdmine kõiksugu hädas. See, kui me kitsikuses ja hädas tema nime nimetame ning appi hüüame, tähendab Jumala jaoks tema nime pühitsemist ja kõrgelt austamist. Viimaks on see ka põhjus, miks ta meile nii palju hädasid, kannatusi, katsumusi, samuti surma saadab ning meid paljudes kurjades, patustes kalduvustes elada laseb, et suunata ja anda inimestele põhjust tema juurde joosta, tema poole hüüda, tema püha nime appi kutsuda ja nii seda teise käsu tegu täita. Seda ütleb ta Ps 50: „Ja hüüa mind appi ahastuse päeval, siis ma päästan sinu ja sina austad mind! Kes toob ohvriks tänu, see kirgastab mind ja valmistab teed, millel ma näitan talle Jumala päästet!“ [ss 15, 23]. Sest selles teos mõistab inimene ja kogeb, mida Jumala nimi suudab, kui võimas ta on aitama kõiki, kes teda appi hüüavad, ning seeläbi muutuvad ka lootus ja usk palju tugevamaks, mille abil täita esimest ja ülimat käsku. Seda koges Taavet Ps 54: „Tänan, Issand, su nime, sest see on hea, sest see on mu päästnud kõigist ahistustest“ [ss 8 j]. Ja Jumal kõneleb Ps 91: „Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema. Ma saan talle kantsiks (tahan teda aidata – M.L.), sest ta tunneb minu nime“ [s 14].

Vaata, kas on inimest maa peal, kellel ei oleks kogu eluaja piisavalt tegemist selle teo tegemisega? Sest kes on tunnikski vaba katsumustest? Ma ei räägigi katsumustest, mida põhjustavad lugematu hulk raskusi. Kõige ohtlikum katsumus on hoopis see, kui meil pole katsumusi ning kõik on ja läheb hästi, et inimene ei unustaks seal Jumalat, ei muutuks liiga vabaks ega kuritarvitaks õnneaega. Jah, siin on tal veel kümme korda rohkem vaja Jumala nime appi hüüda kui raskustes. Sest on kirjutatud ka Ps 91: „Langegu tuhat su kõrvalt, ja kümme tuhat su paremalt poolt“ [s 7].

Nii näeme me ka päise päeva ajal kõigi inimeste igapäevases kogemuses, et kui valitseb rahu, kõik asjad on hästi ning ajad on head, sünnivad kohutavamad patud ja pahed kui siis, kui meid vaevavad sõda, katk, haigused ja kõiksugu ebaõnn. Ka Mooses muretses oma rahva pärast, et ta hülgab Jumala seaduse ei millegi muu kui selle pärast, et ta on liiga täis, liiga täissöönud ja liiga rahul, nagu ta ütleb 5Ms 32: „(Mu armas rahvas – M.L.) läks lihavaks, paksuks, täidlaseks – ta hülgas Jumala“ [s 15]. Sellepärast jättis Jumal palju tema vaenlastest alles ega tahtnud neid ära ajada, selleks et tal poleks rahu ja ta peaks harjutama Jumala käskude pidamist, nagu on kirjutatud Km 3 [ss 1 j]. Nõnda teeb ta ka siin, saates meile kõiksugu ebaõnnestumisi: ta on nii hoolas meiega, et õpetada ja juhtida meid tema nime austama ning appi hüüdma, kindlat lootust ja usku temasse leidma ning nii esimesi kahte käsku täitma.

Kahekümne kuuendaks. Siin satuvad nüüd rumalad inimesed ohtu – ja eriti need, kes end oma tegudega ise pühakuteks teevad ja kes tahavad midagi erilist olla: nad õpivad end õnnistama, üks kaitseb end kirjade, teine ennustajatega; üks otsib siit, teine sealt, et ometi õnnetusest hoiduda ja kindlust leida. See on sõnulseletamatu, milline kuratlik pettus on selles mängus nõidumise, manamise, ebausuga. See kõik sünnib ainult sellepärast, et nad ei kasuta Jumala nime ega usalda teda. Siin solvatakse Jumala nime ja kahe esimese käsu au, sest kuradi, inimeste või loodu juures otsitakse seda, mida peaks otsima ja leidma ainult Jumala juures puhta, selge usu, kindla lootuse ja rõõmsa julguse ning tema püha nime appi hüüdmise läbi.

Katsu nüüd ise läbi, kas siin pole mitte tegemist suure arutu väärastumisega: nad peavad uskuma kuradit, inimesi ja loodud olendeid ning neilt parimat ootama; ilma selle usu ja usalduseta ei toimi ega aita miski. Millega on vaga ja ustav Jumal selle ära teeninud, et teda ei usuta ega usaldata sama palju ja rohkem kui inimest ja kuradit, samas kui ta mitte ainult ei tõota abi ja kindlat ligiolu, vaid ka käsib selle peale loota ning suunab meid kõigil võimalikel viisidel usku ja usaldust tema peale panema? Kas see pole mitte kahetsusväärne ja armetu, et kuradit või inimest, kes ei saa midagi käskida ega meid sundida, vaid kes ainult lubab ja tõotab, eelistatakse Jumalale, kes tõotab, suunab ja annab käske, ning et temast arvatakse rohkem kui Jumalast endast? Meil peaks lihtsalt häbi olema ja peaksime õppima nende näitest, kes kuradi või inimeste peale loodavad. Kui juba kurat, kes on ju kuri ja valelik vaim, on ustav neile, kes end temaga seovad, siis kui palju enam on kõigearmulisem ja tõelisim Jumal – tema üksi – ustav, kui keegi tema peale oma usalduse paneb! Rikas mees usaldab ja loodab oma raha ja vara peale, ning see aitab ka teda. Ja meie ei taha elavat Jumalat usaldada ja tema peale loota, et ta tahab või suudab meid aidata? Öeldakse, et vara muudab julgeks. See on tõsi, nagu Baaruk 3 kirjutab, et kuld on see, mille peale inimesed loodavad [s 17]. Aga palju suurem on julgus, mille annab ülim, igavene varandus, mille peale ei looda loomulikult mitte kõik inimesed, vaid ainult Jumala lapsed.

Kahekümne seitsmendaks: kui ka ükski raskus ei sunni meid Jumala nime appi hüüdma ja tema peale lootma, siis oleks ju patust üksi enam kui küll, et meid seda tegema õpetada ja suunata. Sest patt on piiranud meid ümber kolme tugeva, suure leeriga. Esimene on meie enda ihu, teine maailm, kolmas kuri vaim. Need ajavad taga ja vaevavad meid lakkamatult. Nende tõttu laseb Jumal meil lakkamatult häid tegusid teha, see tähendab, nendesamade vaenlaste ja pattudega võidelda. Ihu otsib naudingut ja rahu; maailm otsib vara, soosingut, võimu ja au; kuri vaim otsib kõrkust, kuulsust, edevust ja kaasinimeste põlgamist.

Need kõik on nii vägevad, et igast neist üksinda juba piisaks, et inimest võitlusesse kiskuda. Ja me ei suuda neid muul viisil ületada kui Jumala püha nime kindlas usus appihüüdes, nagu ütleb Saalomon Õp 18: „Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju“ [s 10]. Samuti Taavet Ps 116: „Ma tahan päästekarika üles tõsta ja hüüda appi Issanda nime“ [s 13]. Samuti Ps 18: „Issand olgu ülistatud – ma hüüan ja olen päästetud oma vaenlaste käest“ [s 4]. Me oleme minetanud teadmise nendest tegudest ja jumaliku nime väest, sest me ei ole sellega harjunud, pole kunagi tõsiselt pattude vastu võidelnud ja tema nime selleks kasutanud. See tuleneb asjaolust, et oleme harjunud vaid enda välja mõeldud tegudega, mida oleme võinud omaenda jõust teha.

Kahekümne kaheksandaks: selle käsu tegude hulka kuulub ka see, et me ei vannu, nea, valeta, peta, nõiu ega tegele muude kuritarvitustega Jumala püha nime abil. Need on väga lihtsad ja kõigile teadaolevad asjad, mida selle käsu puhul peaaegu ainult jutlustatakse ja kuulutataksegi. Need sisaldavad ka seda, et me peaksime hoidma teisi valetamise, vandumise, petmise, needmise, nõidumise ja teiste Jumala nime vastaste pattude eest. Sellega antakse meile küllaga põhjust teha head ja hoiduda kurjast.

Selle käsu kõige suurem ja keerulisem tegu on Jumala püha nime kaitsmine kõigi nende eest, kes seda vaimulikult kuritarvitavad, ja selle levitamine nende hulgas. Sest sellest ei piisa, et ma enda jaoks ja endas jumalikku nime kiidan ja appi hüüan õnnes ning ebaõnnes. Ma pean esile astuma ja Jumala au pärast ning tema nime tõttu kõigi inimeste vaenu enda peale võtma, nagu Kristus ütles oma jüngritele: „Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast“ [Mt 10:22]. Siin oleme sunnitud isa, ema ja parimaid sõpru pahandama. Siin peame vaimulike ja ilmalike ülemate vastu seisma ning allumatust üles näitama. Siin peame enda vastu ärgitama rikkad, õpetatud, pühakud ja kõik, kes siin maailmas tähtsad on. Ja kuigi seda peavad esmajoones tegema need, kellele on usaldatud Jumala sõna kuulutamine, on ometi see kohustus antud ka igale kristlasele, kui aeg ja olukord seda nõuab. Sest me peame Jumala püha nime heaks panustama ja andma kõik, mis meil on ja mida suudame, ning tõestama tegudega, et me armastame Jumalat ja tema nime, tema au ja tema kiitust üle kõige; usaldame teda üle kõige ja ootame temalt head. Sellega tunnistame, et me peame teda ülimaks hüveks ning jätame sellepärast kõik muud hüved sinnapaika ja loobume neist.

Kahekümne üheksandaks: siin peame esmalt kõigele ülekohtule vastu panema, kui tõde või õigus on silmitsi vägivalla ja hädaga, ja ei tohi isikute vahel vahet teha, nagu mõned seda teevad, kes võitlevad hoolsalt ja usinalt ülekohtu vastu, mis saab osaks rikastele, vägevatele, sõpradele, aga kui selleks on vaesed või põlatud või vaenlased, on nad kenasti vait ja kannatlikud. Nad ei näe Jumala nime ja au mitte nii, nagu see iseeneses on, vaid justkui läbi värvilise klaasi ning mõõdavad tõde ja õigust isikute järgi ning ei taju oma silma ekslikkust, mis vaatab rohkem isikut kui asja. Nad on sündinud silmakirjateenrid: nad teesklevad ainult tõe kaitsmist. Sest nad teavad väga hästi, et rikaste, vägevate, õpetatute, sõprade kaitsmine on ohutu ning sellest võib omakorda kasu saada, kaitset ja au leida. Nõnda kujuneb selle ülekohtu vastu võitlemine, mis paavstidele, kuningatele, vürstidele, piiskoppidele ja teistele tähtsatele ninadele osaks saab, üsna lihtsaks. Seal, kus pole vaja, soovib igaüks kõige vagam olla. Ah, kui petlik on vale Aadam siin oma püüdlustes! Kui osavalt peidab ta oma ahnuse tõe, õiguse ja Jumala au nime alla! Kus aga vaesele, väikesele inimesele midagi juhtub, ei näe see ekslik silm eriti mingit kasu, kuid vägevate kahju märkab ta küll, mistõttu vaesed jäetakse ilma abita. Kes suudaks nende väärtegude hulka kristlaskonnas üles lugeda? Nii ütleb Jumal 82. Psalmis: „Kui kaua te mõistate kohut üleannetult ja peate lugu riivatutest? Mõistke kohut kehvale ja orvule, kohelge õiglaselt armetut ja viletsat. Päästke […] vaesed, tõmmake nad riivatute käest“ [ss 2 jj]. Aga seda ei tehta, sellepärast järgneb sealsamas: „Nad ei taipa ega saa aru, nad kõnnivad pimeduses“ [s 5]. See tähendab: nad ei näe tõde, kinnitades oma silmad hoopis suurte nägemisele, olgu nad siis nii kurjad kui tahes; nad ei märka vaeseid, kuitahes õiged nad ka poleks.

Kolmekümnendaks: vaata, siin võiks olla palju häid tegusid. Sest vägevad, rikkad ja sõbrad teevad enamasti kurja ning kasutavad oma võimu vaeste, vähemate ja oma vastaste vastu, ja mida suuremad nad on, seda kohutavamalt see toimub. Ja kui me juba ei suuda selle vastu jõuga seista ja tõde aidata, tuleb seda tunnistada ning sõnadega selle vastu astuda, mitte ülekohtuste seltsi astuda, neile õigust anda, vaid tõde tuleb vabal välja öelda.

Mis kasu oleks sellest, kui inimene teeks kõike mõeldavat head, jookseks Rooma ja kõigisse teistesse pühapaikadesse, ostaks ära kõik indulgentsid, püstitaks kõik kirikud ja kloostrid, kuid kui teda leitakse süüdi olevat Jumala nime ja au suhtes, et ta need maha vaikis ja hülgas, aga hindas vara, au, soosingut ja sõpru kõrgemalt kui tõde, Jumala nime ja au ennast? Kellele ei tuleks selline hea tegu iga päev uksest tema majja sisse, selleks et ta ei peaks kaugele jooksma ja heade tegude järele küsima? Kui me vaatame inimeste elusid, kuidas selles küsimuses kõikjal nii kiirelt ja lihtsalt eksiteele satutakse, peame koos prohvetiga hüüdma: Omnis homo mendax – „Kõik inimesed on petised (valetavad ja petavad – M.L.)!“ [Ps 116:11]. Sest jättes põhilised õiged ja head teod sinnapaika, ehivad ja maalivad nad end ilusaks kõige vähematega ning soovivad olla vagad, vagurad ja rahus taevasse jõuda.

Kui sa aga ütled: miks ei tee Jumal seda ise ja üksi, sest ta ju suudaks seda ning oskaks igaühte aidata? Jah, ta suudab seda küll, kuid ei taha seda üksi teha; ta soovib, et me tegutseksime temaga koos, ja teeb meile seda au, et tahab koos meiega ja meie abil oma tegusid täide viia. Kui me ei taha seda au kasutada, siis viib ta selle ka ise täide, et vaeseid aidata. Ja need, kes ei tahtnud teda aidata ning põlgasid ära temaga koos tegutsemise suure au, mõistab ta koos ülekohtustega kui nende kaasosalised hukka. Olles ainsana õnnis, tahab ta meile au teha ja mitte üksinda õnnis olla, vaid et oleksime koos temaga õndsad. Kui ta teeks seda üksi, oleksid ka tema käsud meile ilmaasjata antud, sest sellisel juhul poleks kellelgi vajadust nende käskude suuri tegusid harjutada. Samuti ei prooviks keegi siis välja selgitada, kas ta peab Jumalat ja tema nime ülimaks hüveks ning kas ta on valmis tema pärast kõike mängu panema.

Kolmekümne esimeseks, selle teo juurde kuulub ka vastuseismine kõigile vääratele, eksitavatele, ekslikele, ketserlikele õpetustele, vaimuliku võimu kõiksugusele kuritarvitamisele. See on loomulikult palju keerulisem, sest need võitlevad just nimelt püha Jumala nimega Jumala nime vastu. Nende olemine tundub vaga ja nende vastu olemist peetakse ohtlikuks, sest nad väidavad, et nende vastased panevad vastu Jumalale ja kõigile tema pühadele, kelle koha peal nad istuvad ja kelle võimu kasutavad. Nad väidavad, et Kristus öelnud nende kohta: „Kes kuuleb teid, see kuuleb mind, kes lükkab kõrvale teid, see lükkab kõrvale minu“ [Lk 10:16]. Nad toetuvad tugevalt nendele sõnadele ning on jultunud ja uljad ütlema, tegema või tegemata jätma, mida nad iganes tahavad; nad keelavad, neavad, röövivad, tapavad ja püüavad kogu oma riukalikkust täiesti ohjeldamatult välja elada, nii nagu neile iganes meeldib ning mida nad suudavad välja mõelda.

Kristus ei pidanud hoopiski silmas seda, et me peaksime neid kuulama kõiges, mida nad ütlevad ja teevad, vaid ainult siis, kui nad näitavad meile tema sõna – evangeeliumi – ja mitte nende sõna, tema tegu ja mitte nende tegu. Kuidas me muidu teaksime, et nende valedest ja pattudest tuleb hoiduda? Meil peab olema ju mingi reegel, mil määral me peame neid kuulama ja neid järgima. See ei saa aga neilt enestelt tulla, vaid Jumal peab olema selle neile määranud, et me teaksime sellest juhinduda, nagu me kuuleme neljanda käsu juures.

Küllap peab see nii olema, et ka vaimulikus seisuses õpetatakse enamasti valeõpetust ja kuritarvitatakse vaimulikku võimu, selleks et anda põhjust selle käsu tegude tegemiseks ja meie proovilepanemiseks, mida me tahame Jumala au pärast selliste jumalateotajate vastu teha või tegemata jätta.

Oh, kui me oleksime siin ometi vagad, siis kui sageli peaksid tähtsad ametikandjad oma paavstlikke ja piiskoplikke ekskommunikatsioone ilmaasjata välja kuulutama; kui tuhmilt kajaks siis Rooma kõuekõmin! Kui sageli peaks nii mõnigi, keda praegu kogu maailm kuulama peab, siis suu kinni hoidma; kui vähe jutlustajaid leiaksime me kristlaskonna hulgast! Aga nad on ülekaalu saanud: mida nad iganes meile ette kirjutavad ja kuidas nad seda teevad, peab kõik õige olema. Siin pole kedagi, kes Jumala nime ja au eest võitleks. Ja ma olen seda meelt, et väliste tegude puhul ei leidu kusagil mujal nii suuri ja valdavaid pattusid kui siin. See on keeruline, nii et ainult üksikud mõistavad seda. Sellele lisaks on see ka Jumala nime ja väega ehitud, nii et seda on ohtlik rünnata. Aga varasemate aegade prohvetid olid selles meistrid, samuti apostlid, eriti püha Paulus, kes ei lasknud ennast sugugi segada selles, kas seda ütles kõige ülem või kõige alam preestritest, kas ta tegi seda Jumala või omaenda nimel. Nad vaatasid tegudele ja sõnadele ning võrdlesid neid Jumala käskudega hoolimata sellest, kas seda ütles suur Hans või väike Klaus, kas seda tehti Jumala või mõne inimese nimel. Sellepärast pidid nad ka surema ning meie ajal oleks selle kohta veel rohkemgi öelda, sest praegu on asjad veel hullemad. Aga Kristus, püha Peetrus ja Paulus peavad selle kõik oma püha nimega kinni katma, nii et maa peal pole veel teist häbiväärsemat katet häbile nähtud kui nimelt Jeesuse Kristuse kõige püham ja kõrgeltpühitsetud nimi.

See on kohutav juba Jumala püha nime kuritarvitamise ja teotamise pärast, mille läbi – kui see peaks kauem kestma – hakkame me kardetavasti peagi ka kuradit ennast avalikult jumalana kummardama. Nii hoolimatult käivad vaimulik võim ja õpetlased praegu sellega ümber. On ülim aeg Jumalat tõsiselt paluda, et ta pühitseks oma nime. Sellel on vere hind, ja need, kes pühade märtrite päranduse otsas istuvad ja kes on nende vere läbi võidetud, peavad esmalt taas märtreid tegema. Sellest mõni teinekord pikemalt.

Originaal: Von den guten Werken, 1520. Tõlgitud väljaandest WA 6, lk 196-276. Tõlkinud Kadri Lääs, toimetanud Urmas Nõmmik. Teksti 2. ja 3. osa ilmuvad 21. ja 28. juuli Kirik & Teoloogias.

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.

K&T viitamisjuhendit vt siit.