Prologus

Itaalia humanist, kirjamees ja teadlane Francisco Petrarca (1304–1374) on nimetanud korra 1330ndatel varakeskaega pimedaks ajaks. Ilmselt aitas taoline negatiivse varjundiga väljaütlemine kinnistada Lääne ajalooteadvusesse ning mõtteloosse arusaama keskajast kui pimedast ajast. Küllap võis Petrarcal oma ajastu kontekstis ja omaenda vaatevinklist ka õigus olla. Oli ju kristlik maailm (loe: Euroopa) 14. sajandiks, mil Petrarca tegutses ja oma mõtteid kirja pani, elanud üle hulga kataklüsme, millest toibumine oli võtnud nii aega kui nõudnud ka energiakulukat iseendaks jäämist. Tänu keiser Constantinus Suure (272–337) kehtestatud Milano ususallivusediktile 313 a oli viimaks Rooma riigis kujunenud kristlusest üks riiklikult tunnustatud religioon teiste seas. Alates sellest ajast kuni  aastani 391, mil kristlusest sai impeeriumi riigiusk, jätkusid nii segadused kristlaste endi seas kui vajadus kaitsta oma usku välise surve eest. Poliitiliselt aga jagunes impeerium sisemiste vastuolude tõttu aastal 395 Lääne- ja Ida-Roomaks ning juba 410. aastal barbarite rünnaku alla jäänud Lääne-Rooma langes lõplikult ning hävis 476. aastal. Riigi kokkuvarisemine tähendas ka kiriku jaoks senise, pea sada aastat kestnud tugisüsteemi kadu. Nii pidi läänekristlus seisma vastu barbarite rünnakule, usust taganejatele, hereesiatele ja majanduslikule surutisele, ning kujunenud olukorraga ka kuidagi kohanema.

Siit aga kerkib hulk küsimusi. Kui niivõrd võimas riik ja tsivilisatsiooni kandja, nagu seda oli Rooma impeerium, ajaloo hämarusse vajus, siis kuidas on pooleteise tuhande aasta möödudes säilinud side kreeka-ladina mõttelooga ja kultuuriline järjepidevus tänapäeva ulatunud? Kuidas kristlus konfessioonina jõulisele välisele survele ja märkimisväärsetele sisemistele vastuoludele vaatamata siiski püsima jäi? Kuidas kujunes kristlusest seejuures maailma võimsaim religioon ja millisel moel rajati kristlusele kui tsivilisatsiooni vundamendile tänane Lääs? Missugused tegurid kujundasid Euroopa selliseks, nagu me teda täna teame? Kas sellele küsimusele on olemas mõni lihtne, selge ja üheselt mõistetav vastus või on tegemist eripalgeliste asjaolude kompleksi ja veel lahendamist vajavate probleemide puntraga? Kas me ikka adume, kui palju teadmist on selle aja jooksul vajunud teadmatusse ja kas meil on võimalik olnust midagigi rekonstrueerida ka siis, kui meil puuduvad selleks otsesed kirjalikud ja/või ainelised allikad? Sestap püüab järgnev kirjatöö, inspireerituna Arthur Võõbuse (1909–1988) mõttekäikudest munkluse ja idamisjoni tekkest oriendis ning levimisest läände, anda lühiülevaate kristluse varakeskaegsest Iirimaale jõudmise ning kinnistumisega seotud asjaoludest.

Eestikeelses kirjasõnas on Iirimaa varasemat ajalugu, sh kristianiseerimist, pühakute kultust, aktiivset hariduselu ja kirjakultuuri säilitamiseks tehtud jõupingutusi käsitletud piiratud mahus. Käesoleva lühiülevaate autori teada on eesti keeles Iirimaa kristlusega seonduvast kirjutanud vaid Meelis Friedenthal 1996. aastal oma bakalaureusetöös „Keldi kiriku eripäradest“ ja 2001. aastal magistritöös „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil“, Toivo Heinla 2001. aastal magistritöös „Püha Patrick, tema elu, mõttemaailm ja kirjad“ ja Ulvi Reisneri 2014. aastal magistritöös „Püha Brigida aeg kolme varasema eluloo põhjal“. Kõik nimetatud tööd on kaitstud Tartu Ülikoolis. Ülejäänud Iirimaa varasemat ajalugu puudutav eestikeelne teave pärineb erinevatest uurimustest, millest olulisemad on 1989. aastal Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi väljaandes „Sõnumitooja“ nr 11–12 ilmunud Arthur Võõbuse artikkel „Uusi perspektiive Euroopa vaimuloo uurimisel“ ja 2009. aastal Tartus Eesti mõtteloo sarjas Amar Annuse koostatuna ilmunud raamat Arthur Võõbuse kirjatöödest „Kummargil käsikirjade kohal“. Kuid eesti keelde tõlgituna on ilmunud ka mõned Iirimaa ajaloo käsitlused nagu Esther de Waali „Keldi palvemeel“ 2007. aastal ja Mike Cronini „Iirimaa ajalugu“ 2009. aastal. Lisaks on Iirimaa varakeskaegset mõtte-, kultuuri- ja ajalugu puudutavat teavet ilmunud teistes eestikeelsetes uurimustes või ülevaadetes, millest enamikku on ka järgnevas töös kasutatud.

Saeculum obscurum

Suure segaduse ehk rahvaste rändamise alguse ajaks 4. sajandil oli kristlus jõudnud kinnistuda mitte ainult tänapäeva Süüria, Loode-Iraagi ja Türgi aladel, vaid levinud nii Egiptusest lääne poole Põhja-Aafrikasse kui ka Lääne-Euroopasse, tänapäeva Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa ja eelkõige Itaalia aladele. See mitusada aastat kestnud eripalgeline protsess ei kulgenud kristlaste jaoks sugugi valutult. Kuigi suured tagakiusamised teiseusuliste poolt jäid peamiselt 3. sajandisse^[1] ja mõnevõrra ka 4. sajandi algusesse^[2], siis nn ariaanlik tüli^[3] oli esimeseks suuremaks õpetuslikuks konfliktiks kristluse enda sees.^[4]

Kuna germaani hõimud võtsid idakiriku innuka misjonitöö tulemina vastu kristluse just ariaanide vahendusel, siis tähendas see lisaks poliitilistele probleemidele barbarite ja roomlaste vahel ka pikaajalist konflikti usutunnistuse sees (Saard 2005: 65–67). Kuigi ida-goodid olid ariaanliku misjoni tulemusel ristitud juba 378. aastal (Orlandis 1993: 47–50), jätkusid poliitilised erimeelsused ja sõjalised konfliktid, sest germaani hõime ja hõimuliite jagus nii impeeriumi piiridest välja- kui sissepoole. Just ariaanlaste ja katoliiklaste omavahelised tülid olid üheks teguriks teiste seas, mis murendas Lääne-Rooma riigi sisemist ühtsust ja vastupanuvõimet välisele survele.^[5]

Kuigi peale kodusõdade perioodi, mis leidis aset aastatel 235–284, suutis keiser Diocletianus (244–311)^[6] sisepoliitilise olukorra stabiliseerida ja algas nn hilise keisririigi ajajärk, püüdsid impeeriumi nõrgenemist tajunud barbarid alates 3. sajandist üha uuesti ja uuesti riiki tungida. Barbarite surve tugevnes 4. saj teisest poolest veelgi, sest keiser Theodosius (347–395) oli juba 381. aastal kuulutanud Konstantinoopoli ida patriarhaadi võimupiiride poolest võrdseks Roomas asuva lääne patriarhaadiga (Jones, Pennick 2003: 102), mida barbarid arvatavasti riigi nõrkuse märgina tõlgendasid. Peale keiser Theodosiuse surma jagunes impeerium aastal 395 lõplikult lääne- ja idaosaks, kus Lääne-Rooma oli poliitiliselt ja sõjaliselt selgelt hapramas seisus. Enam-vähem samal ajal algas ka hunnide liikumine läände (aastatel 370–375), mis põhjustas suure rahvaste rändamise.^[7] Viimase tulemina hakkasid germaani hõimud juba massiliselt üle Ida- ja Lääne-Rooma piiride valguma. Olid ju hunnid purustanud Dnestri jõest Volgani ja Mustast merest Läänemereni ulatunud idagootide riigi ning sundinud sealsed rahvad uusi elupaiku otsides ringi rändama. Ise jõudsid nad läbi Euroopa liikudes 451. aastaks Orleansi linnani Gallias. Järgneval aastal rüüstasid nad ka Põhja-Itaaliat.

Peale kuningas Attila (u 406–453)^[8] surma hunnide hõimuliidu jõud rauges, kuid eriti rängalt oli barbarite rünnakutes selleks ajaks kannatada saanud Lääne-Rooma riik. Varasemate sisemiste konfliktide tõttu organisatoorselt nõrgenenuna, majanduslikult kurnatuna ja jätkuva välise surve all lakkas impeeriumi lääneosa eksistents 476. aastal sootuks peale seda, kui Rooma armeesse värvatud germaanlasest väepealik Odoaker (435–493)^[9] oli kukutanud viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse (Kinder, Hilgemann 2001: 103).

Peamised rahvasterände suunad aastatel 100–500 pKr.

Kunagise impeeriumi varemetele tekkis aga hulganisti ebakindlaid poliitilisi ühendusi, kus osalesid nii idagoodid, läänegoodid, frangid, vandaalid, burgundid, langobardid kui teisedki hõimud. Kõik need peaasjalikult germaanlaste eestvõttel loodud riiklikud moodustised püüdsid suuremal või vähemal määral matkida kunagist Rooma impeeriumi hiilgust, sest nii mõnedki nendest hõimudest pidasid end antiikse tsivilisatsiooni hooldajateks (Jones, Pennick 2003: 103). Pikemas perspektiivis tähendas see antiigipärandi ühendamist uute tekkinud riiklike moodustiste kultuuri ja organisatoorse struktuuriga.^[10] Olulisemaks kujunes neist riikidest 5. sajandil Reini jõe kesk- ja alamjooksult Galliasse (tänapäeva Prantsusmaa aladele) ulatunud frangi hõimuliit kuningas Clodovechi (466–511) juhtimisel. Frangid, kes üldjuhul juba kristianiseeritud germaanlaste seas olid püsinud siiani paganatena, ristiti 496. aastal ortodoksse katoliiklase, Reimsi piiskopi Remigiuse (u 437–533) eestvõttel (Le Goff 2000: 40–43, 61, 241, 521; Andresen, Ritter 2000: 29–30). Seega tekkis ariaanluse vastu võtnud germaanlaste sekka Rooma autoriteedile toetuv hästi organiseeritud katoliiklik jõud, mis alustas kohe ka võitlust teiste germaani hõimuühenduste ja riiklike moodustiste vastu (Saard 2005: 82). Samal ajal kui ariaanlust juuriti germaanlaste keskelt välja relva jõul, jätkusid ülejäänud kristlikus maailmas õpetuslikud tülid. Peale mitmeid kirikukogusid (aastal 431 Efesoses^[11], aastal 451 Chalkedonis^[12], aastal 553 Konstantinoopolis^[13], aastatel 680–681 Konstantinoopolis^[14], aastal 787 Nikaias^[15], aastatel 869–870 Konstantinoopolis^[16]) päädisid üha uued õpetuslikud tülid ida- ja läänekiriku teineteisest eraldumisega.

Monachismus Orientalis

Ajal kui Euroopa vaevles nii suure rahvaste rändamise ja sellega kaasnenud ühiskondliku kaose kui ka sisemiste (vaimsete) vastuolude/otsingute küüsis, oli idas Süüria-Palestiina aladel ja Egiptuses tänase õhtumaa vaimne vundament juba mitu sajandit omasoodu arenenud.^[17] Arthur Võõbus, üks meie tuntumaid Levanti ja sealse kristluse uurijaid, on selleks vundamendiks pidanud munklust (Võõbus 2009: 128–138). Munklus, mis tähendas igal üksikul juhul „taevase kodakondsuse“ valimist, oli oma sisult püüe järgida täiuslikul viisil evangeeliumi käsku. On ju sõna „munk“ ehk monakhos tähenduski ’ainulaadne’, ’täiuslikkusele pürgija’ (Saard 2005: 69). Ilmselt eraldusid esimesed sisemisele täiuslikkusele pürgivad anahoreetikutest üksiklased juba kristluse esimestel sajanditel nii tagakiusamise eest kui vaimsete otsingute tõttu kõrbeüksindusse, eemale maise maailma tühisusest.

Arthur Võõbuse tähelepanekute kohaselt oli „munklusel Euroopa vaimsuse kujunemisel hindamatult suur ja sügav osa, mis haaras vagadust, heategevust, misjonit, haridustööd ja teadust ning oli seetõttu kultuuri ja tsivilisatsiooni arendamisel hindamatu nähtus“. Kristlikud mungad ilmusid tema sõnul ajaloo näitelavale Tigrise kallastel tänase Türgi ja Süüria piiril asuva Nusaybini ehk Nisibise ümbruses, kust nende tegevus kandus edasi Egiptuse kõrbetesse (Võõbus 2009: 128–138). Teisalt on ka väidetud, et esimesed kloostrid asutati Egiptuses Püha Antoniuse (u 252–357) eluajal, kui ta askeesile pühendudes püüdis end ühiskonnast eraldada (Woods 2005: 25). Kuna taoline eraldatus oli tollel ajastul leidmas kristlaskonnas järjest laienevat kandepinda ja paljud kristlased valisidki edasiseks eluks erakluse tee, siis hakkasid tasapisi kujunema üksiklaste kogukonnad (vt Laats 2015: 2).

Ka Antoniusel ei õnnestunud ühiskonnast täielikult eralduda. Püha Antoniuse eluloo koostanud Athanasiose (296–373)^[18] sõnul olla tema poole järjepanu pöördunud oma murede ja probleemidega hädalisi. Nii mõnigi neist otsustas samuti kõrbesse jääda, et olla Püha Antoniuse lähedal ja leida sellisel viisil leevendust vaevavatele hingehädadele või ka märksa maisematele probleemidele nagu võlausaldajate eest põgenemine, sotsiaalne diskrimineerimine jms. Nõndaviisi kujunesidki välja esimesed kogukondadena elanud erakute kolooniad, mida võib pidada ka ühiselulise munkluse (koinobiitluse) esimesteks ilminguteks kristluses (Saard 2005: 69). Igatahes võib nentida, et tegemist oli väga dünaamilise jõuga, mille vaimset horisonti laiendas kindlasti ka sel perioodil tegutsenud piiskop Jakobi (surn 338) heakskiidul aastal 326 Nisibisesse loodud kool, mis viidi 363. aastal üle Edessasse.^[19] Toonast kooli võib tänapäeva mõistes (seda küll teatavate reservatsioonidega) lugeda esimeseks kristlikuks ülikooliks, kus ligikaudu 1000 õppurile anti teadmisi nii teoloogias, õiguses, kaunites kunstides kui meditsiinis. Nisibisest lähtunud kristlik misjon läände nii läbi Egiptuse kui ka läbi Antiookia^[20] päädis kristlike kolooniate, sh kloostrite, rajamisega Itaaliasse, Galliasse (Prantsusmaale) ja tänapäeva Saksamaa aladele (Võõbus 1989).

Munkluse levimisteed ja kristluse mõju aastatel 300–600.

Kloostrite elukorraldusele idas pani aastal 325 aluse endine sõdur Pachomios (u 292–348).^[21] Tema poolt välja töötatud korra järgi toimisid kloostrid sõjaväelaagrite sarnaselt, kus päevakava jagunes ranget askeesi ja distsipliini järgides palvuste, jumalateenistuse, töö ning söögikordade vahel (Orlandis 1993: 52). Lõpliku kuju andis kloostrite elukorraldusele ariaanluse vastase võitluse üks juhtfiguuridest Kaisarea piiskop Basileus Suur (u 330–376), kelle rajatud kloostrites hakati tegelema ka haridus- ja teadustööga. Sisuliselt tähendas see mungaseisuse valinuile kohustust õppida enne ordinatsiooni lugema ja kirjutama. Kirjaoskuse nõue oli üks neid jooni – lisaks organisatoorsele ülesehitusele ja majanduslikule toimimisele^[22] –, mis eristas läänes asutatud kloostreid idas tegutsenud või nende poolt läänes rajatud kloostritest (Ritner 1979: 65–84). Ka ei asunud Basileuse reeglite kohaselt rajatud kloostrid enam kõrbetes või kuskil mujal eraldatuses, vaid edaspidi hakati neid rajama linnade kui antiikaja kultuurikeskuste lähedusse^[23] (Saard 2005: 70–74).

Erinevalt idamunklusest polnud Lääne kloostrikultuur, mida on peaasjalikult mõjutanud Kesk-Itaaliast Nursiast pärit Püha Benedictuse^[24] (u 480–547) 529. aasta paiku kirja pandud mungaelu reguleeriv teos „Eeskiri“ (Woods 2005: 27; Andresen, Ritter 2000: 34–36), oma korralduselt sugugi nii range ja haridussõbralik. Isegi vaatamata sellele, et „Eeskirja“ koostamisel juhindus Benedictus nii Kapadookia kirikuisade (sh Basileus Suure) kui gallialase Johannes Cassianuse (u 360–435) kirjutistest^[25] ja on tõenäoline, et talle polnud tundmatud ka ta enda kaasaegse tippintellektuaali Boethiuse (480–524) tööd^[26] (Lane 2002: 89-92; Jones, Pennick 2003: 102). Nii saamegi väita, et benediktiinlusest mõjutatud läänemunklus oli askeesi mõttes mõõdukas (Prinz 2006: 13–14) ja teadmiste nõutamise poolest tagasihoidlik, kloostrielu toimis pigem perekondliku mudeli järgi ja meenutas rohkem talupoeglikku elulaadi kui midagi muud. Ka kasinus ei olnud varakeskaja läänemunkluses omaette eesmärgiks. Kirjaoskust oli ühel tavalisel läänekristlikul mungal seejuures vaja vaid nii palju, et ta suudaks hädapärast Pühakirja lugeda ja/või saada hakkama ka teiste pühade tekstidega. Läänemunkluses valitsenud arusaamad hakkasid tasapisi muutuma alles 9. sajandil, peale seda, kui Karl Suur (747–814) oli suutnud Lääne-Euroopa mandriosa mõneks ajaks poliitiliselt stabiliseerida ja Vivarumi kloostri asutaja Cassiodoruse (u 485–585) kontseptsioon kloostrist kui hariduskeskusest laiemalt tuntuks sai (Lane 2002: 94–95).

Kasutatud kirjandus

Alar Laats (2015) „Monofüsiidid, 2. osa (Põhja-Aafrika ja Süüria kirikud)“ – Kirik & Teoloogia, nr 161.

Arthur Võõbus (1989) „Uusi perspektiive Euroopa vaimuloo uurimisel“ – Sõnumitooja, nr 11–12.

Arthur Võõbus (2009) Kummargil käsikirjade kohal. Koost. Amar Annus, Eesti mõttelugu 86. Tartu: Ilmamaa.

Carl Andresen, Adolf M. Ritter (2000) Kristluse ajalugu I/2, Teoloogiline raamatukogu, Tartu: Greif.

Edward Gibbon (2016) Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu, 1. ja 2. köide, Avatud Eesti raamat, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Eric R. Dodds (2003) Paganad ja kristlased ängistuse ajastul, Tallinn: Varrak.

Esther de Waal (2007) Keldi palvemeel, Tallinn: Logos.

Friedrich Prinz (2006) Pühakute tõeline elu. Kaksteist ajaloolist portreed keisrinna Helenast kuni Assisi Franciscuseni, Tallinn: Kunst.

Hermann Kinder, Werner Hilgemann (2001) Maailma ajalugu esiajast tänapäevani, Tallinn: Avita.

Jaan Lahe (2004) Gnoosis ja algkristlus, Tallinn: Kodutrükk.

Jaan Lahe (2006) „Kas Siimon Nõid oli gnostik?“ – Akadeemia, nr 5–6, 1069–1110.

Jaan Lahe (2009) „Kas gnoosis on olemas? Diskussioon gnoosise mõiste ja olemuse üle XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse gnoosise-uurimises“ – Usuteaduslik Ajakiri, nr 1, 138–156.

Jaan Lahe (2015) „Nag Hammadi „raamatukogu“ varase kristluse kontekstis“ – Kirik & Teoloogia, nr 204.

Jacques Le Goff (2000) Keskaja Euroopa kultuur, Tallinn: Kupar.

Jose Orlandis (1993) A Short History of the Catholic Church, Blackrock, County Dublin: Four Courts Press.

Kurt Rudolph (2014) Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu, Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Michael McCormick, Ulf Büntgen, A. Mark Cane, R. Edward Cook, Kyle Harper, Peter Huybers, Thomas Litt, W. Sturt Manning, Andrew Paul Mayewski, F. M. Alexander More, Kurt Nicolussi, Willy Tegel (2012) „Climate Change During and After the Roman Empire: Reconstructing the Past from Scientific and Historical Evidence“ – Journal of Interdisciplinary History 43/2, 169–220.

Mike Cronin (2009) Iirimaa ajalugu, Tallinn: Valgus.

Prudence Jones, Pennick Nigel (2003) Paganliku Euroopa ajalugu, Tallinn: Olion.

Randar Tasmuth (2013) „Algkristliku misjoni mõistatus: mõtlemise, väe ja osaduse otsingul“ – Kirik & Teoloogia, nr 61.

Riho Saard (2005) Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest tänapäevani, Tallinn: Argo Kirjastus.

Riho Saard (2013) Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani, Tallinn: Argo Kirjastus.

Robert K. Ritner (1979) Egyptians in Ireland: A Question of Coptic Peregrinations – Rice University Studies, William Marsh Rice University, 62/2, 65–87.

Thomas E. Woods (2005) How the Catholic Church Built Western Civilization, Washington: An Eagle Publishing Company.

Thomas George Kurian, A. Mark Lamport (2015) Encyclopedia of Christian Education, vol 3, London: Rowman & Littlefield Publishers.

Tony Lane (2002) Õhtumaa mõtte loojad, Tallinn: Logos.

Ulvi Renser (2014) Püha Brigida aeg kolme varasema eluloo põhjal, Tartu Ülikool, magistritöö.

[1] Esimene riiklikult koordineeritud kristlaste tagakiusamine leidis aset keiser Deciuse (u 201–251) ajal aastatel 249–251, mil alustati juhtivate piiskoppide süstemaatilist likvideerimist (märtrisurma surid Rooma, Antiookia, Jeruusalemma ja Kaisarea piiskopid) ja sunniti kõiki kristlasi ohverdama Rooma jumalatele ja tõenäoliselt päästis kristlasi halvimast vaid keisri surm (Lane 2002: 31, Dodds 2003: 74).

[2] Nn suur tagakiusamise periood leidis aset aastatel 303–313 (Lane 2002: 34).

[3] Alexandria presbüteri Ariuse (256–336) poolt loodud õpetus, mille kohaselt oli Jeesus Kristus loodud Jumala poolt ja seega ei ole ta viimasega võrdne ega ka igavene, vaid ainult sarnaneb Jumalaga. Kuna õpetus leidis laialdast kandepinda, muuhulgas barbarite seas, kuulutati ariaanlus 325. aastal Nikaia kirikukogul ketserluseks. Vaatamata ariaanluse keelustamisele leidis see jätkuvat järgimist ja lõpuks kuulutati ariaanlus 381. aasta Konstantinoopoli kirikukogul teistkordselt ketserluseks.

[4] Kuna kristlik kuulutus ja õpetus on tulenevalt algkristlaste erinevast kultuurilisest ja usulisest taustast olnud algusest peale väga mitmekesine, siis on taoline asjaolu tinginud algusest peale ka erinevaid arusaamu Jeesuse õpetusest. Lisaks vt Jaan Lahe Gnoosis ja algkristlus, J. „Kas Siimon Nõid oli gnostik?“, J. Lahe „Kas gnoosis on olemas? Diskussioon gnoosise mõiste ja olemuse üle XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse gnoosise-uurimises“; Kurt Rudolph Gnoosis. Ühe hilisantiigiaegse usundi olemus ja ajalugu; Edward Gibbon Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu, 1. ja 2. köide.

[5] Näiteks on toonaseid sündmusi seostatud põllumajanduse ja karjakasvatuse jaoks ebasoodsaks muutunud ilmastikuoludega (McCormic et al 2014: 169–220).

[6] Keiser Diocletianuse järglane troonil aastast 305 Galerius (255–311) allkirjastas vahetult enne surma aastal 311 ususallivuse edikti, mis andis Rooma riigis kristlusele võrdväärse koha teiste usundite kõrval (Jones, Pennick 2003: 88). 313. aastal Constantinus Suure poolt vastuvõetud Milano edikt vaid kinnitas juba olemasolevat.

[7] Ka rahvaste rändamist on seostatud klimaatiliste muutuste ehk konkreetselt pika põuaperioodiga, mis sundis nomaadse eluviisiga rahvad nagu hunnid ja avaarid senistest asupaikadest liikvele (McCormic et al 2014: 169–232).

[8] Gooti keeles tähendab Attila „isakest“, kuid teda on tema brutaalsuse tõttu nimetatud ka „Jumala vitsaks“.

[9] Usutunnistuselt oli Odoaker ariaan.

[10] Mitmed germaani hõimud olid juba mitusada aastat Rooma riigi aladel elanud ja olid üle võtnud ka sealseid kombeid ning arusaamu. Pealegi olid paljud hõimuliikmed pea terve oma teadliku elu, enamasti sõjaväelastena, riigiteenistuses olnud.

[11] Nestoriaanluse, mis tunnistas Kristust osaliselt inimlikuna, vastu suunatud kirikukogu.

[12] Monofüsiitluse, mille kohaselt Kristuse jumalik pool allutas tema inimliku poole, vastu suunatud kirikukogu. Chalkedonis vaidlustas Konstantinoopoli patriarh paavsti ülemvõimu kirikus.

[13] Nestoriaanluse vastu suunatud kirikukogu.

[14] Mõisteti hukka monoteleetiline õpetus Kristuse kahest loomusest ja ühest tahtest. Rooma paavst kaotas (ida)kiriku üle võimu.

[15] Pilditüli lahendamine. Otsustati lubada pilte kui austusväärseid kujutisi.

[16] Kirikupoliitilised tülid, idakirik eemaldus lõplikult Roomast.

[17] Näiteks on katoliku kirik pidanud just 4. ja 5. sajandit, mil Rooma impeerium saeculum obscurum’i ajal lagunes, patristilise kirjanduse kuldajaks. Ajastu suurteks kirjameesteks olid Kaisarea piiskop Eusebius (? –339), Püha Athanasius (296–373), Kaisarea Basileus (330–379), viimase vend Nüssa Gregorius (335–394), Nazianzuse Gregorius (?–389/390), Püha Johannes Krisostomus (344–407), Alexandria piiskop Püha Kyrillos (412–444), Püha Ambrosius (u 339–397, Dalmaatsia Eusebios (342–420) ja Aurelius Augustus (354–430) Põhja-Aafrikast (Orlandis 1993: 43–46).

[18] Athanasios Suur ehk Alexandria Athanasios oli alates 328. aastast Alexandria piiskop. Tema eestvõttel loodi dogmaatiline ortodoksne õpetus, millest kujunes alus nii katoliiklikule kui õigeusu kirikule.

[19] Kuigi Võõbus mainib ülikooli loomise ajana aastat 370 ja selle asutajana luuletaja Narsaid, on teada, et 363. aastal vallutasid sassaniidid Nisibise ja sealse kooli toonane juht Süüria Ephraem (306–373) pages koos õppejõudude ja õpilastega Edessasse (Kurian, Lamport 2015: 437).

[20] Antiookia (Väike-Aasia) on olnud oluliseks Euroopat ja Aasiat ühendavaks koridoriks kahe maailmajao vahel esiajaloost saati. Ka kristluse levimisel läände on Antiookia mänginud olulist rolli. Siinjuures võib viidata kasvõi apostel Pauluse läänesuunalisele misjonitööle (Tasmuth 2013: 1–6).

[21] Vt lisaks Jaan Lahe 2015 „Nag Hammadi „raamatukogu“ varase kristluse kontekstis“, milles käsitletakse (ilmselt Pachomiuse kloostrist pärit) raamatuleidu Egiptuse kõrbest 1945. aastal.

[22] Läänekristluse kloostrid, v.a. Iirimaa kloostrid, toimisid omaaegse Rooma mõisamajanduse elik latifundiumi põhimõttel.

[23] Tegemist oli igati loogilise käiguga, sest oma olemuselt oli toonane kristlus eelkõige linlik religioon. Ka roomlaste jaoks olid linn ja tsivilisatsioon sünonüümid. Seega oli kloostrite kui kristliku elukorralduse ühe vormi linnadesse viimine väga oluline samm kristlusele laiema kandepinna tagamisel.

[24] Püha Benedictus rajas Monte Cassino kloostri strateegiliselt olulisse geograafilisse punkti, mis oli ühtlasi ka antiikse Apollo pühapaik kunagise Rooma impeeriumi linna Cassiumi läheduses. Monte Cassino kloostrit on peetud üheks olulisemaks läänekristluse sümboliks. Klooster on ajaloo jooksul saanud korduvalt räsida (589 langes lombardide rünnaku alla, 884 saratseenide rünnaku alla, 1349 sai kannatada maavärinas, 1799 rüüstati Prantsuse vägede poolt ja 1944 pommitasid kloostrit lääneliitlased), kuid seni on klooster suutnud alati oma tegevust jätkata.

[25] Cassianus pidas ida munkade ranget paastumist Gallia kloostritele sobimatuks. Seetõttu sünnitas nn humaanne asketism Läänes uue monastilise pühadustüübi.

[26] Haritud kristlasena tõlkis Boethius ladina keelde Aristotelese teoseid, kirjutas mitu traktaati loogikast, muusikast ning aritmeetikast. Oma teoses „Filosoofia lohutus“ kasutas ta ohtralt antiikautorite tsitaate.

Agu Karelsohn (1966) on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe kristliku kultuuriloo erialal ja on ametilt sõjaväelane.

K&T viitamisjuhendit vt siit.