Foto: Karin Kallas

Millist ühiskonda me tänapäeval peame kaitsma? Millist elukorraldust? Millist looma? Kui kunagi ja siiani ulatuva mõttemalli järgi oli kristlase tunnuseks see, et ta käis kirikus ja osales sakramentides, siis tänase kristlase tunnuseks on loodusega kooskõlas elav inimene. Kas pole see mitte nii? Aga üks ei välista teist.

Valge inimese, Lääne tsivilisatsiooni ajalugu on üleni ja üdini täis konflikte ning vägivalda, nii riiklikku kui kiriklikku kuni tänase päevani, mil meie endi silme all toimub taevani ülistatud elukorralduse aktiivne lagunemine. Ja ometi me usume oma juureks kristlust, mille üheks sotsiaalseks ja vaimseks nähtuseks on munklus. Tänases numbris heidab pilgu meie vägivalla ajalukku Agu Karelsohn, kelle artikli esimene osa annab lühidalt ning ülevaatlikult pisikese pildi antiikaja lõppemisest ja „pimeda” kristliku keskaja algusest. Oli sündinud uus lootus ja algas uus loomine. Kuhu oleme jõudnud, kuhu oleme teel?

Kirik ja Teoloogia kolleegiumi liige Karin Kallas kirjeldab oma arvamusessees olukorda, kuhu on jõudnud arenenud ühiskondade kristlus – ja mitte ainult see – suhtes loodusega. Kas on ikkagi Lääs arenenud või olnud (on) kristlik, kui kristlikult egoistliku mugavuselu tagajärjeks on nendesamade inimeste poolt looduse hävimine? Prohvetlik sõnum, mida autor välja toob, on väga ebameeldiv mugavuskristlasele, kes teab, et maksma peab kümnist, sest siis tuleb Jumala õnnistus majapidamisse – sinna, mille vastu just see loodust hoidev prohvetlik sõnum on suunatud. See on õige, et Jumal kõneleb ja tegutseb inimese kaudu. Aga kas ei tee Ta seda ka oma esmase loodu ehk looduse kaudu? Ja see Jumala kõne võib olla „looduse kroonile” väga ränk – planeet Maa raputab end korra ning loodust hävitavaks parasiidiks (mitte paradiisiks) muutunud inimene, eelkõige ajalooliselt valge ja kristlik, hävib.

Aga inimestel, sealhulgas end kristlasteks pidavatel, on lootus. Ja mitte ainult lootus, mille täitumist me ei suuda võib-olla uskuda, vaid suurepärane võimalus teha kõik uueks Jumala kaastöölistena. Läheneva kolmainupüha sõnum, mida tänases numbris Meelis Süld oma jutluses kannab, on – nii nagu Poeg on Isaga üks ja Isa Pojaga ning Püha Vaim nendega, nii on kõik kristlased üle maailma selles maailmas üks. Ja mitte ainult inimesed omavahel Jeesuse Ihuna, vaid ka kolmainu Jumalaga – tahtes ja teos, mis väljendub loomises ning hoidmises. Vaatamata konfliktidele ja vägivallale me kanname armastust, mis lähtub Jumala juurest ja väljendub iga inimese, iga taime, iga looma, vee ja mulla ning õhu hoidmises ja tõesti uueks ehk jumalikuks loomises. Inimene on ju tõesti „looduse kroon”, kuid ainult selles mõttes, et ta hoiab seda, mida Jumal on enne inimest loonud. Ja õpib selle kaudu Jumalat ning teeb sellest Jumala loomingust loojana midagi kirjeldamatult kaunist. Valitsemine kristlastele ei tähenda ju midagi muud, kui teenimist. Oma vendade ja õdede, kes pole ainult inimesed, vaid iga loodud asi, mille Jumal on teinud.

Armsad inimesed, häid pühi teile. Olge vaprad, sest Jumal usub meisse.

Ja head lugemist ning kaasa mõtlemist.

Tänases numbris:

Agu Karelsohn, Insula sanctorum et salvatio Europae, 1. osa.

Karin Kallas, Loodu pole müügiks – loodu heaolu kaitseks.

Meelis Süld, Taevase ja maise maailma vahel (Jh 17:11–17).

Tartu ja Tallinna usuteaduskondades kaitsti lõputöid. Tänavused lõpetajad.

Liina Eek kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö.

Avatud registreerimine konverentsile „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed”.

Kirik & Teoloogia ootab lugejate annetusi.

Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

Vaata ka 2011.–2016. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!