Arvamused

Olümpiaadiessee: Imest, inimesest ja väikesest rebasest

Kohe alguses tuleb alustada sellest, et ime ei lase end lihtsasti tabada, eriti veel defineerimise eesmärgil. Ime on juba mõistena väga lai, rääkimata siis veel ime hoomamatust, haaramatust ja eeterlikust olemusest. Ometigi on kogu selle umbmäärasuse juures tegu täiesti teadvustatud aspektiga igapäevaelust ja -keelest: imesid juhtub teaduses, usus ja klassiruumides; imesid teostavad pühakud, arstid ja lotomängijad. Imelisena võib näha nii arhitektuurilist meistritööd, dieeti kui ka ootamatut tervenemist. Mis siis ikkagi teeb imest ime ja mis on ime väärtus?

 

Kas ime on igapäev? Kas igapäev on imeline?

Aapeli alustab oma lasteraamatut „Üle linna Vinski“ Calderóni väärika tsitaadiga „Elu on unenägu“, ent laseb siis kohe peategelasel sinna ninakalt otsa lausuda – „Unenägu on elu.“ (Aapeli (1979) Üle linna Vinski. Tallinn: Eesti Raamat). Tegelikult võiks sarnaselt läheneda ka imedele. Oleme harjunud mõtlema neist kui haruldastest, harvadest, ebamaisetest ja ebatõenäolistest sündmustest, mis asuvad pigem igapäevaelust väljaspool ja on juhuslikud (või usulises kontekstis ka tahtlikud) helgid millestki muust, olgu see muu siis varjatud seaduspärade või jumalikkuse hämar maailm. Ent Vinski kombel võiks hoopis vaadata mitte elu unenäona, vaid unenägu eluna; imet inimelu lahutamatu pärisosana.

Kristlikus kontekstis on ilmselt kõige „unenäolisem“ õigeusklik elu ja maailmapilt, millest üht kogemuslikku kildu kirjeldab arhimandriit Tihhon enda tõsielulises raamatus „Mittepühad pühakud“, kus ime on argipäeva sage külaline ning Jumal omnipresentne. Ime ei pea sellisel kujul olema isegi konkreetne ja adressaadiga elamus, vaid ime on ka näiteks see, kui koopas, kus hoitakse kloostri surnukehi, on alatasa värske õhk. Pentsikul kombel aga, kui kaotada imede küljest haruldane ja harv element, ei kaota nad nende lugude varal ometi kuigi palju oma väärtusest – vastupidi, kohati on päevast päeva korduv ime isegi erilisem kui ühekordne sündmus, ning ime väärtuse dikteerib ainuüksi see, kui tugev on ime seos jumalikuga.

Nendest imedest küllastunud igapäevalugude seast eristub stiililiselt hoopis teistsugusena üks lühike jutustus pealkirjaga „Palvest ja väikesest rebasest“, mille sisuks on dialoog Egiptuse munga ja lihtsa talupoja vahel, kellest viimane on veendunud, et tema igal õhtul palmi alla asetatud kitsepiima joob ära Jumal isiklikult. Munk veenab teda heatahtlikult selles, et Jumal ei ole sellisena tuntav ja tajutav, ning näitab talle, et piima joob öösel ära hoopis väike rebane. Talupoeg kurvastab lohutamatult ning munk suundub koju, ent seal takistab ingel ta tee ja lausub talle: „Sellel lihtsal inimesel polnud ei haridust, arukust ega raamatutarkust, et austada Jumalat teisiti, kui ta seda tegi. Aga sina oma arukuse ja raamatutarkusega võtsid temalt ära selle võimaluse. Sa ütled, et otsustasid kahtlemata õigesti? Kuid sa ei tea üht, oo tark: Jumal, vaadates selle talupoja siirasse südamesse, saatis igal ööl palmi juurde väikese rebase, et teda lohutada ja tema ohver vastu võtta.“ (Arhimandriit Tihhov (Ševkunov) (2013) Mittepühad pühakud ja teised jutustused. Tallinn: Tänapäev).

See lugu eristab klaarilt usu ja imede vastuvõtmist ning tõlgendamist südame kaudu ja intellekti kaudu, kusjuures lugu eelistab siiruse tõttu pigem esimest ning mängib ka printsiibiga, et ime olemasolu määrab see, kes on ime nimetusele pretendeeriva sündmuse tunnistajaks. Nõnda võib kokkuvõtvalt öelda, et ime määratlemisel ei loe sagedus, ulatus ega ka objektiivne erakordsus, vaid ainuüksi see, milline on ime tähendus igale selle vaatlejale.

 

Kas ime ülendab või madaldab?

Ime ülendab, sest ta õpetab eeltoodud loo varal puhtsüdamlikkust, alandlikkust ja tundlikkust usuküsimustes. Ime ülendab, sest ta lubab jumalikul paista kõigile võrdselt ning ei nõua subjektiivse elamuse vahendamist ja sellest johtuvat elamuse sisu paratamatut moondumist; piltlikult öeldes on Jumal kohal ilma eetrimürata. Ja ime ülendab, sest ta toetab uskumist nõnda, nagu seda kaine ja vastuseta jäänud vahekord Jumalaga eales ei tee.

Samas on tähtis küsida, et kas usku, mis nõuab pidevat loogilist ja pragmaatilist tuge, saab üldse nimetada usuks ning kust jookseb piir tõestuse nõudmise ja imede siira hindamise vahel? Rohkemgi veel, kas uskmatule avaldab mõju millegi tunnistamine, mille ta on ise juba eos võimatuks kuulutanud? Selle madalduse tuuma on pähklikoorde pannud Toomas Paul oma leeriõpikus, rääkides imedest veenja rollis: „Imed tehtuina rahvale või õpilasile imponeerimiseks, mida Jeesus väga põlgas, on ju nagu eksamitööd, mida eksamineerijate ees inimene peaks õiendama Messia kutse saamiseks. Nagunii eksamineerijale pole millestki küllalt ja nende reaktsioon on alati: kas need „imetähed“ pole „materialistlikult“ loodusseaduslikeks alandatavad?“ (Toomas Paul (1996) Maise matka poole teel. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastusosakond).

 

Kahest ime tõlgendamise äärmusest

Nõnda jõuame ilmaliku ja imelise peamisse konflikti, objektiivse reaalsuse tunnistamise probleemi, millega näeb ühtmoodi vaeva nii sakraalne kui ka profaanne osapool. Sakraalsest küljest võib võrdluseks tuua fundamentalistliku mõtteviisi, sest kuigi usk imedesse ja fundamentalism on muidugi kaks täiesti eraldi- ja iseseisvat nähtust, on neil siiski ühisosa, milleks on soov muuta Sõna veelkord lihaks; figuratiivne reaalsuseks. Neid iseloomustab soov omistada tõele veel tõelisemat väärtust läbi otseteede loomise ja igasuguse metafoorsuse kaotamise, tuues imedesse ja usumüsteeriumitesse puutuva samasuguse lihtsa ja vääramatu tegelikkuse ilma, nagu seda on hommikune vihmasadu ja lõunane võileib. Ning sellest tekib ebakõla. On iseenesestmõistetav, et vähemalt osa usust peab olema faktiline ja objektiivne, sest „kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine“ (1Kr 15:17) – Jeesuse surnuist ülestõusmine ei omaks kristluses mingit kaalu, kui see oleks olnud üdini figuratiivne. Samas on väga raske kehtestada üldkehtivat piiri selle vahel, milliseid religioosseid narratiive võib võtta otse ja milliseid metafoorsetena, et säiliks kainus ja õpetuste originaalne väärtus ning religioon ei painduks iseenda karikatuuriks.

Süvenedes aga „paduuskliku“ asemel hoopis „paduteaduslikku“, võiks hüpoteetilise ja ka pisut absurdimaigulise situatsioonina mõelda, et kui messias peaks uuesti inimeste sekka naasma, siis kui kaua võiks aega minna, enne kui faktikontrolle teostavad saidid nagu Snopes ja Factcheck.org hakkaksid tootma analüüsivaid artikleid ta imetegude reaalsusest ja kokkusobivusest loodusseadustega. Sellise ratsionaalse ja sõnasõnalise käsitlusega on analüüsitud ka juba juhtunud või vähemasti kirjeldatud kristlikke imetegusid: nii on selgitatud Jeesuse vee peal kõndimist maalihkest johtuvate veekogu mittenjuutonlike vedelikuomadustega (Vt siit „Did Jesus walk on water? Cornflour effect explained“), Petlemma tähte Jupiteri ja Saturni haruldase astronoomilise konjunktsiooniga (Vt siit „Star of Bethlehem: The astronomical explanations“) ja Punase mere lahknemist tugevate öiste idatuultega (Vt siit „Computers show how wind could have parted Red Sea“). Kuigi teaduslikult täiesti vastuvõetavad, on sellistel teooriatel teoloogiliselt ja filosoofiliselt mitmeid probleemkohti, nagu näiteks juba eelmainitud põhiküsimus piiblitekstides toodud imede natuurist (kas tegu on liialdamata tõe või allegooriaga või mõlema sünteesiga) ja tõsiasi, et iseenesest võiks imeks lugeda juba seda, et Jeesus kõigile enda eluga seotud imede selgituseks omistatud kokkusattumustele nii mugavalt peale sattus.

Sellisel kujul langeb imede teaduslik määratlemine ühte žanrisse loogiliste jumalatõestustega, mille lahendamatus seisneb tihti juba küsimuse püstituses ning mille funktsioon veenjana on kaheldav. Imedest rääkides on see nõnda pigem kurioosne kõrvalepõige kui tõsiseltvõetav ja markantne argument.

 

Kes on tõeline imetegija?

Jah, imede tõlgendamises on vähe tasakaalu ja väga lihtne on sattuda ka kõige ettevaatlikumates järeldustes „nokk kinni, saba lahti“ tüüpi olukordadesse, kus sakraalne järeldus häirib ilmalikku ja vastupidi. Samas ei saa öelda, et see oleks üllatav või ebaharilik, sest ime kõõlub juba oma natuurilt nende kahe piiri peal.

Hoopis teistsuguse ja üliolulise ilmaliku aspektina astub aga mängu lähiminevikus alanud võimuhierarhia teisenemine, kus inimene on astunud kohati kõrgemale astmele kui loodus ning teostab ise imesid, mahtudes samas täiesti ratsionaalse ja teadusliku raamidesse. Viie tuhande toitmisele igikestva leivapätsiga võib tuua võrdluseks in vitro laboris kasvatatud liha, mis on religioosselt tähtis juba seetõttu, et see küsib elu aluste ja võimusuhete kohta sellisel moel, mida raamatureligioonide käsud ei oska katta. Näiteks tekib sellise kunstlikult loodud lihaga küsimus, kas see on eetilisem toit kui liha päriselt elanud loomast, kuigi rakualge selles on sama? On see halal, on see koššer ja kas sellist liha võiks süüa ka õigeusklik paastu ajal? Ja ehk ei peaks inimene enesele sellist loomisvõimu üldse võtma ja rahulduma sellega, mis on talle Jumalast antud?

Üheseid vastuseid ei ole, sest in vitro kasvatatud liha ei ole osa harjumuspärasest ja naturaalsest maailmast, see on uus süntees ja nõuab ka uusi lähenemisi. Samas on sellisel tehnoloogial ühes GMO kultuuridega potentsiaal lahendada globaalset toidu- ja tarbimiskriisi, mis kutsub üles küsitlema isiklikke religioosseid ja moraalseid veendumusi ning traditsioone suurema hea nimel. Isegi kui võib pidada amoraalseks endale inimestena sellise loomisvõimu võtmist, siis on vaieldamatul amoraalne ka teise inimese kannatuse ees silma kinni pigistamine. Küsimus on põhialustes.

 

Kokkuvõtteks

Mis on siis ime väärtus? Ime, hoolimata taustast ja religioosse aspekti olemasolust, annab sügavust, inimlikkust ja spontaansust, mis lohutab ja annab võimaluse astuda välja teadaolevast otse tundmatusse. Ime ei lase jääda kinni sellesse, mida peetakse harilikuks ja võimalikuks, vaid sunnib ise oma peaga mõtlema ja kõike küsitlema. Ime lubab puhata argisest, tühisest ja inimeseksolemise raskusest. Ja ime annab väikese rebase kujul vastuseid neile, kes seda ootavad. Ent nagu alati, on küsimus tasakaalus ning ime ei saa õitseda ilma igapäevaseta tema kõrval. Meistermõtleja Valdur Mikita sõnadega: „Kõigepealt on meil tarvis filigraanset selgust. Ja seejärel filigraanset hämarust.“ (Valdur Mikita (2013) Lingvistiline mets: Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Tallinn: Grenader).

Ime võiks ,,filigraanne hämarus’’ olla ju küll.

 

Rahel Toomik (1998) on Hugo Treffneri gümnaasiumi 12. klassi õpilane ning saavutas usundiõpetuse olümpiaadil teise kohta.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English