Esiletõstetud lood

Kõne Tartu Pauluse kirikus EELK 100 kongressi avajumalateenistusel 26.5.2017

„Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid. Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.  Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ (Mt 5:10–16)

Armu teile kõigile ja rahu Jumalalt, meie Taevaselt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt eneselt.
Alanud on meie kiriku, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 100. aastapäeva pidustused. Oleme kogunenud siin Jumala palge ette, et Teda kõigepealt tänada selle kingitud võimaluse ja imeaja eest. Tahame paluda ka seda, et kõik ettevõetud pidulikud sündmused nende eelolevate päevade sees siin Tartus ja mujalgi Eesti paikades hästi korda läheksid ning  inimestele rõõmu kingiksid. Oleme siin alandlikus meeles ka selleks, et meie kirikule eelolevatel ajajärkudel Jumala heatahtlikkust paluda. Lootes ikka, et see kõik igaviku avalikuks saamiseni kestab ja püsib, mida täna hooldama ja hoidma oleme lubatud ja seatud. Et meie kodukirik meie rahvale tuge ja jõudu annaks nüüd ja edaspidigi.

EELK on olnud juba kolme ja isegi nelja põlvkonna kestel tähekombinatsiooniks, mis on tuhandetele, kümnetele tuhandetele ja isegi sadadele tuhandetele iseenesestmõistetavalt arusaadav ja tähenduslik; kodune, kodutunnet pakkuv. EELK on sündinud meie rahva vaimustusest, siirast soovist teenida Issandat Jeesust Kristust ja Taevast Isa oma rahva keskel, omas armsas keeles ja meeles. Oma kodus, paigas mille Jumal on meile elamiseks andnud. EELK on olnud ja jäänud meie rahva vaimseks koduks.

Mis on kodu? Kas see on mõni maja või eluase koos sinna juurde kuuluvaga vastavalt ajastu nõuetele? Jah, see ta võib ka olla! Kuid eelkõige on kodu üks tunne. Oma asukoha määratlemine ajas ja ruumis ja igavikus. Mingi koht, kus inimene tunneb end vaba ja õnnelikuna. Kodu, see on täiesti lihtsad ja tavalised asjad. Teinekord täiesti kasutuna näivad. Hommikune kohvikruus, millel mõra sees, mõni krohvilaik laes, mida unetutel tundidel on aastaid silmitsetud ja mis justkui millegagi pisut sarnaneb. Mingi ümisetud viisijupp, mõni lõhn, ainuomane lõhn, mis selle hoomajaid heldima paneb ja õnnelikuks teeb.
Selline rahva ühine kodu, lihtne ase on ka kogu meie kirik kõikide oma pühakodade ja kogudustega. Mõned küll uhkemad ja toretsevamad, mõned viltuse torniga ja müüridki maadligi vajunud. Mõned kogudused suuremad ja tegusamad, mõned väikesed ja seda suuremast palvemeelest kantud.
Meie vaimset kodu on küll püütud naeruvääristada, küll maha suruda, küll hääbunuks kuulutada. Teda on riisutud ja varastatud, aga teda on oma pere liikmed kogu aeg ikka rohkem armastanud ja hoidnud. Vaatamata tülikestele ja erimeelsusekestele, mis ikka kodudes vahel esile kerkivad. Meile kanda antud suur armastuse koorem, mida Issand hea meelega oma õlgadelt ära veeretab. Sellest koormast pudeneva armastuse heal kasutamisel on suudetud siia maailma külvata headust, ilu, kasvamist ja edenemist, lootust ja usku. Seda kõike on osatud ka maad ja hingevälju mööda laiali laotada kui head sõnnikut, mis viljapeadele rammu annab. Vili meeldib kõikidele. Ka neile, kes selleks suuremat vaeva näinud ei ole. Lahkel meelel antakse viljast kõikidele osa.
Kodukiriku õnne hoidmine on täna usaldatud meie kätte. Kandkem seda siis hästi ja kui me seda teha suudame, tahame ja oskame, siis saame oma maise rännaku lõpusirgel rõõmsalt hüüda: „Vaata, see on olnud ilus aeg, mis Jumal meile on andnud. Tänu olgu Isale, tänu olgu Pojale, tänu olgu Pühale Vaimule.“

Palju õnne Sulle suurel sünnipäeval, armas kodukirik! Evangeelne-rõõmusõnumlik! Luterlik! Eestipärane. Armas!

 

Ants Tooming (1965) on EELK Tartu Peetri koguduse õpetaja.

 

Tänases numbris:

Karl Gustav Girgensohn, Kristjan Luhamets, Karl Girgensohni kiri Tartust. Allikapublikatsioon.

Johan Kõpp, Kiriku ja riigi vahekord.

Katri Aaslav-Tepandi, Eesti koguduste saadikute I Kirikukongress 31. mail ja 1. juunil 1917. Suurte sündmuste hoovuses.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English