Loe artikli esimest osa siit.

2. Võrdlev vaade

ÜRO liikmeskonda kuulub 193 riiki. Nendest 59 riigi põhiseadused ei määratle üldse või üheselt mõistetavalt riigi religiooniõiguslikku korraldust.[1] Mõnel juhul võib kõnealune lünk tuleneda kehtetuks tunnistatud riigiusku puudutanud sättest (nt Rootsi[2]) või varasemast seotusest emamaa vastava korraldusega (eeskätt Briti Commonwealth’i liikmete puhul). Samuti ei saa välistada teadlikku valikut vaikida, motiveerituna neutraalsusest. Nt Austria, Hiina, Liibanoni või kahe rahvakirikuga Soome puhul ei tähenda põhiseaduse napisõnalisus selles küsimuses ilmselgelt religiooniõigusliku mudeli puudumist. Šveitsi põhiseadus delegeerib religiooniõigusliku korralduse määramise kantonitele (24 kantonit 26-st on end konfessionaalselt identifitseerinud).

25 riiki identifitseerib end põhiseaduses islamiga,[3] viis roomakatoliku usuga,[4] neli protestantlusega[5] ja kolm budismiga.[6]

Osade riikide religioosne määratlus on üsna ebamäärane: Indoneesia põhiseaduse järgi on riik rajatud usule ühte ja ainsasse Jumalasse; Kanada on rajatud Jumala ülimuslikkusele ja õigusriiklusele; reformeeritud rahvakirikuga Tuvalu põhiseaduse kohaselt on riik rajatud kristlikele põhimõtetele, õigusriiklusele ning tuvalu tavadele; samuti Vanuatu riik on rajatud Melaneesia pärimuslikele väärtustele, usule Jumalasse ning kristlikele põhimõtetele. Nicaragua põhiseaduse preambuli kohaselt on riigi asutanud kristlased, kes – usust Jumalasse innustatuna – on võidelnud vabaduse eest; samas ametlikku religiooni ei tunnistata. Märgitagu, et Jumalale vm üleloomulikule algele viidatakse valdavas enamuses maailma põhiseadustest (sh Albaania, Läti, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Ukraina, Ungari). Eestis sisaldub taoline viide rahvushümni kolmandas salmis ning hümni vahendusel 1918. a iseseisvusmanifestis (kus nimetatakse lisaks Jumalale ka Kalevit[7]), kuid mitte edaspidi, mis lubab Eestit lugeda sekulaarseks riigiks.

Osadel eespool toodud arvestuses kajastamata juhtudel on riigi identifikatsioon religiooniga osaline. Gambia põhiseadus tunnistab islami õigust perekonnaõiguse ja pärimisõiguse alusena muslimite suhtes. Sudaani põhiseadus tunnistab islami õigust õiguse alusena osa riigi suhtes (st Lõuna-Sudaani välja arvates). Süüria põhiseaduse kohaselt peab riigipea olema muslim ning islami õigus on peamine õiguse alus; muude religioonide järgimine kooskõlas avaliku korraga on respekteeritud. Üheski näites ei ole tegu tüüpilise identifikatsiooniga, kus riiki loetaks islamiriigiks.

Mitmed põhiseadused märgivad ära katoliikliku religiooni tunnustatud või rahvareligioonina. Andorra põhiseadus tagab erilise suhte roomakatoliku kirikuga. Panama põhiseadus tunnistab katoliiklust enamusreligioonina (ja õppeainena avalikes koolides), kuid lubab  kõiki religioone järgida, kui see on kooskõlas kristliku moraali ja avaliku korraga. Paraguay põhiseadus, tunnistamata ühtegi ametlikku religiooni, kinnitab, et riigi suhted katoliku kirikuga rajanevad sõltumatusel, koostööl ja autonoomial; muude kirikute ja usukogukondade autonoomia ja sõltumatus tagatakse vastavalt seadusele. Uruguay põhiseaduse järgi ei toeta riik ühtegi religiooni, kuid tunnustab katoliku kiriku kinnisomandit ja iga usu kultushoonete maksuvabadust. Hispaania põhiseadus ei tunnusta samuti riiklikku religiooni, kuid näeb ette koostöövõimaluse katoliku kiriku ja muude usutunnistustega, võttes arvesse Hispaania ühiskonna religioosseid veendumusi.  El Salvadori ja Guatemala põhiseaduste kohaselt on tagatud katoliku kiriku staatus juriidilise isikuna; muude kirikute osas kohaldatakse seadust.[8] Itaalia põhiseadus tunnistab Itaalia ühendamise ideoloogi krahv Cavouri maksiimile „libera chiesa in libero stato“ ehk „vaba kirik vabas riigis“[9] vastavalt, et riik ja katoliku kirik on sõltumatud ja suveräänsed, kumbki oma sfääris; nendevahelisi suhteid reguleeritakse lepingutega. Peruu põhiseaduses tunnustatakse katoliku kiriku ajaloolist, kultuurilist ja moraalset tähendust ning väljendatakse kavatsust koostööks; samuti tunnustatakse koostöövõimalust muude denominatsioonidega.

Hommikumaiste kirikute tunnustamine toimub üldjuhul nende ajaloolise ja üldrahvaliku iseloomu nimetamise kaudu. Armeenia põhiseaduses tunnustatakse nii armeenia apostoolse kiriku erilist missiooni ja nimetatakse seda kirikut rahvuskirikuks, kellega võidakse suhteid reguleerida eraldi seadusega;[10] samas tunnistab Armeenia põhiseadus kiriku riigist lahutatust. Bulgaaria põhiseadus tunnistab hommikumaa õigeusu kristluse kui traditsioonilise religiooni rolli, samas tunnistades religioossete institutsioonide lahutatust riigist. Gruusia põhiseadus tunnustab gruusia apostoolse autokefaalse õigeusu kiriku ajaloolist väljapaistvat rolli ning tema sõltumatust riigist; suhted riigi ja kiriku vahel reguleeritakse konstitutsioonilise lepinguga, mis peab vastama rahvusvahelise õiguse nõuetele. Kreeka põhiseadus tunnistab Kristuse hommikumaa õigeusu kiriku usku Kreeka valitseva religioonina, nimetatud kiriku autokefaalsust ja õigeusu kirikute usulist ja kanoonilist ühtsust. Küprose põhiseadus tunnustab samal viisil küprose kiriku autonoomiat, aga ka eksisteerivaid islami õigusel rajanevaid institutsioone.

Myanmari põhiseaduses tunnistab riik budismi kui enamusreligiooni, kuid ka muid loetletud religioone; põhiseadus lubab riigil tunnustatud religioone toetada.

Seega ligi 60 riiki identifitseerib end religioosselt või toob oma põhiseaduses esile vähemalt ühe konkreetse religiooni või denominatsiooni, isegi kui sellega ei kaasne otsest identifitseerimist. Järgnevalt vaatame riike, kes hoiduvad end religioosselt identifitseerimast.

Suur hulk riike deklareerib expressis verbis religioosse identifikatsiooni puudumist. Albaania, Etioopia, Hispaania, Kenya,[11] Kõrgõzstani, Leedu, Lõuna-Korea, Nicaragua, Paraguay, Slovakkia ja Uganda põhiseadused kinnitavad riigiusu või ametliku religiooni puudumist. Eesti ja Saksamaa[12] põhiseadused sätestavad spetsiifilisemalt riigikiriku puudumise. Iiri ja Uruguay põhiseaduste kohaselt garanteerib riik, et ei eelistata ühtegi religiooni. Jaapani põhiseaduses garanteeritakse riigi hoidumine religioosse hariduse andmisest ja muust religioossest tegevusest. Gambia, Libeeria, Palau, Serbia, Tadžikistani, Ukraina ja Venemaa põhiseadused välistavad ühegi religiooni ametlikuks või kohustuslikuks muutmise.

Viimati toodud määratlus on juba lähedane USA Establishment Clause’ile, mis keelab religioossuse reguleerimise riigi poolt laiemalt ning on vahetumaks eeskujuks olnud Austraalia, Brasiilia,[13] Filipiinide ja Seišellide põhiseadustele. Austraalia, USA ja Libeeria põhiseadused keelavad ka mingi religiooni järgimise nõude kehtestamise avaliku funktsiooni täitjatele või mingite õiguste kasutamiseks (vrd Test Act).

Boliivia ja Kameruni põhiseadused sätestavad riigi sõltumatuse religioonist. Rumeenia, Senegali,[14] Serbia, Tšehhi, Ungari ja Usbekistani põhiseadused garanteerivad – vastupidi – religioossete kogukondade autonoomia. Poola põhiseadus kasutab Itaalia omaga sarnast määratlust, kuid laiendab seda kõikidele kirikutele ja religioossetele kogukondadele, ühtegi eraldi nimetamata; samuti nimetatakse koostöövalmidust indiviidi ja avalikkuse hüvanguks. Ka Albaania, Cabo Verde, Horvaatia ja Rumeenia põhiseadused sisaldavad viidet koostööle religioossete kogukondadega või garanteerivad nende kaitse ja toetamise.

Riigi ja religiooni või kiriku või selle institutsioonide lahutatus on sätestatud Angola, Armeenia, Aserbaidžaani, Bulgaaria, Cabo Verde, Etioopia, Fidži,[15] Filipiinide, Gaboni, Guinea-Bissau, Horvaatia, Kuuba, Libeeria, Läti, Lõuna-Korea, Lõuna-Sudaani, Madagaskari,[16] Makedoonia,[17] Montenegro, Mosambiigi, Nigeri, Portugali, São Tomé ja Príncipe, Serbia, Sloveenia, Tadžikistani, Timor-Leste, Tšaadi, Ungari, Usbekistani ja Venemaa põhiseadustes. Hondurase põhiseadus keelab vaimulikel täita võimufunktsioone ja teha poliitilist propagandat. Kõrgõzstani põhiseadus sätestab religiooni ja kõigi kultuste lahutamise riigist ning keelab religioossetel kogukondadel ja vaimulikel sekkuda riigivõimude tegevusse. Mongoolia põhiseadus keelab riigiorganitel sekkuda religioossetesse tegevustesse ning usuorganisatsioonidel ja kloostritel tegeleda poliitikaga. Türkmenistani põhiseaduse järgi on religioossed kogukonnad riigist lahutatud ega tohi sekkuda riigiasjadesse või täita riigi funktsioone. Ukraina põhiseadus kasutab revolutsiooniaegset määratlust, mille kohaselt kirik ja religioossed kogukonnad on riigist ning kool kirikust lahutatud.

Võib järeldada, et lahutatus ei kaasne alati religioossest identifikatsioonist hoidumisega, kuid võib seda täiendada. Samasugune osaline kattuvus on ka lahutatuse ja sekulaarsuse garanteerimise juhtude vahel. Riiki nimetatakse sekulaarseks Angola, Benini,[18] Burkina Faso, Côte d’Ivoire’i, Ecuadori, Gaboni, Guinea, Guyana, India, Kameruni, Kasahstani, Kesk-Aafrika Vabariigi, Kongo Vabariigi,  Kõrgõzstani, Madagaskari, Mehhiko, Mosambiigi, Nepali,[19] Prantsusmaa,[20] Rwanda, São Tomé ja Príncipe, Serbia, Tšaadi, Türgi, Türkmenistani ja Venemaa põhiseadustes. Tansaania põhiseaduse järgi on religiooni järgimine vaba ning toimub erasfääris; riik ei sekku religioossete kogukondade asjadesse. Selle eristamine, millal on tegu sekularistliku ideoloogiaga või vaenulikkusega, on praktiliselt võimatu ilma sotsioloogiliste andmeteta.

3. Eesti juhtum

Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse §-s 40 sätestatakse:

„Igaühel on südametunnistuse­, usu­ ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.“

Meid huvitab siin selle paragrahvi teise lõigu teine lause, mille tõlgendamisel ei saa tähelepanuta jätta mõistagi ka muid lauseid ega põhiseaduse sätteid. Samuti ei saa jätta tähelepanuta kogu Eesti ajaloolist, religiooni- ja riigiõiguslikku arengut, sest tänase olukorra, nii õiguses kui ühiskonnas laiemalt, on kujundanud väga ammu toimunud sündmused. Reformatsiooni tulemusena sai evangeelsest kirikust Eesti aladel domineeriv kirik. XVII sajandiks sai sellest kirikust osa Rootsi kuningriigi riigikirikust,[21] mida korraldas lõpuks Rootsi 1686. a kirikuseadus.[22] Kui Eesti alad läksid XVIII sajandi alguses Vene impeeriumi koosseisu, säilitas domineeriv kirik nüüd juba partikulaarselt korraldatud provintsiaalkirikuna (versus riigikirik) selle positsiooni oma põhijoontes,[23] kuigi pidi tegema mööndusi impeeriumi ortodoksse riigikiriku suhtes.[24] Vene impeeriumi religiooniõiguslik korraldus oli küll tsesaropapistlik, kuid tolereeris arvestataval määral ühendatud alade kohalikke religioone. 1832. a asendati senine Rootsi kirikuseadus uuega, mis kinnistas evangeelse kiriku provintsiaalkiriklikku iseloomu.[25]

Eesti vabariik päris Vene impeeriumilt senise õiguse,[26] sh ka religiooniõiguse. Samas ei rahuldanud õigeusulise riigikirikuga ja evangeeliumiusulise provintsiaalkirikuga identifitseeritud riiklus ei religioossete kogukondade ega ka tekkiva sekulaarse ja seisustevaba rahvusriigi ootusi: nii seadis nt evangeelse kiriku 1917. aasta kevadel toimunud I kirikukongress eesmärgiks liikumise „vaba rahvakiriku“ suunas, 1919. aasta septembris, muutunud õiguslikes oludes,[27] toimunud II kirikukongressil võeti vastu Eesti Evangeeliumi Lutheri usu kiriku põhikiri[28] kui omamoodi konstitutiivne akt autonoomsele, mitte enam riigiga identifitseeritud kirikule.

1920. aasta põhiseaduse § 11 garanteeris järgmist:

„Eestis on usu ja südametunnistuse vabadus. Keegi ei ole kohustatud korda saatma usutunnistuslikke tegusid, olema usutunnistusliku ühingu liige ega kandma selle kasuks avalikke kohustusi. Usuliste talituste täitmine on takistamatu, kui see ei käi avaliku korra ja kõlbluse vastu. Usutunnistus ega ilmavaade ei või vabanduseks olla kuriteo kordasaatmisele või kodaniku kohuste täitmisest kõrvalehoidmisele. Riigiusku Eestis ei ole.“

12. novembril 1925. aastal võeti põhiseaduses tagatud identifikatsioonist hoidumise rakendamiseks vastu usuühingute ja nende liitude seadus, mida nii piiskop Jakob Kukk[29] kui ka Olaf Sild[30] nimetavad riigi ja kiriku „lahutamise seaduseks“.[31] Ka Merilin Kiviorg on avaldanud seisukohta, et „[a]ja vaimu kohaselt valitses riigi ja religiooni suhetes valgustusaja idee riigi ja kiriku lahutatusest. 1920. aasta põhiseaduse eeskujuks oli peamiselt 1874. a Šveitsi ning 1919. a Saksamaa põhiseadus. Riigi ja kiriku suhet ning usuvabadust puudutav säte ammutas tollaste autorite kohaselt oma idee aga Ameerika Ühendriikidest.“[32]

Artikli autor on seisukohal, et Eesti vabariigis 1920. aastatel toimunud riigi- ja religiooniõiguslike arengute tulemusel ei toimunud siiski kiriku lahutamist riigist religiooniõigusliku separatsioonimudeli mõttes. On tõenäoline, et idee riigi ja kiriku lahutatusest – st senise Vene impeeriumist päritud riigikirikliku mudeli lammutamisest – oli kõigil sekulaarse ja seisustevaba rahvusriigi loojatel mõttes, kuid selle teostamiseks valiti mitte dünaamiline lahutatuse deklareerimine, vaid pelk konstateering riigiusu puudumise kohta, mida meil ei ole alust tõlgendada kiriku ja riigi lahutamisena. Kui 1920. aastast „riigiusku Eestis ei ole“, siis ei ole ka enam midagi lahutada. WRV (Weimari põhiseadus), nagu eespool näidatud, sätestab üsna Eesti oludega sarnases ajaloolises situatsioonis, et „riigikirikut ei ole“. Šveitsi 1874. a põhiseaduses,[33] mille mõjusid on 1920. aasta põhiseaduses tunda, ei sätestata kiriku ja riigi lahutatust. Ka USA Establishment Clause on pigem identifikatsioonist hoidumise või täpsemalt riigi poolt religioossuse reguleerimisest hoidumise näide, vaatamata poliitikute „Wall of separation“ retoorikale.

1920. a põhiseadus lähtub samuti identifitseerimisest hoidumise mudelist, lisamata midagi „lahutatuse“ (vrd Läti 1922. a või ka Nõukogude Vene 1918. a põhiseadust[34]) ega ka sekulaarsuse või sekularismi kohta. On ilmselt ebaökonoomne (Occami habemenuga) viimati nimetatud kategooriaid põhiseadusesse sisse lugeda. 1925. a seaduse § 1 näeb küll ette, et „[r]iik omalt poolt ei toeta ega anna eesõigusi ühelegi usuühingule wõi liidule“, kuid see tagab vaid võrdsusõiguse ega tähenda veel lahutamist, nagu ka kõik muu kõnealuses seaduses. Mis puudutab kirikule avalik-õigusliku staatuse andmise ideesse,[35] siis märgitagu, et sarnase sõnastusega põhiseadusliku tagatisega Saksamaal ei ole kiriku avalik-õigusliku staatuse tunnustamises nähtud hälbimist identifikatsioonist hoidumise põhimõttest, kuivõrd riigiorganitel ei ole õigust sekkuda kirikute korraldusse.

Teistsugused arengud toimusid Eestis 1930. aastatel. 1934. aastal võeti riigivanema dekreedina vastu uus kirikute ja usuühingute seadus. Selle kujunemislugu on põhjalikult käsitlenud Veiko Vihuri.[36] Nagu tema artiklis toodud näidete varal lugeda võib, tuli initsiatiiv domineeriva kiriku positsiooni kergitamiseks kirikust endast; võib arvata, et selleks ajaks olid muutunud ka kiriku enda ambitsioonid sellega võrreldes, mida taotleti 1917–1919. Kiriku ambitsioonid suures osas rahuldati, kuid selle tulemus oli tegelikult religiooniõiguse mudelite tüpoloogiat arvestades aimatav: kui demograafiliselt domineeriv kirik soovis enda esiletõstmist muudest ühingutest ning riigipoolset tuge oma otsuste jõustamisel, siis riigi ja kiriku identifikatsioon kasvas ka selles osas, et oluliselt suurenes riigi pädevus kiriku siseasjadesse sekkumisel, nii vaimulike määramise kui kirikusiseste õigusaktide kontrolli osas.[37] Kui Sild märgib, et muudatused võimaldasid terviklikku kirikut kogudusteliidu asemel ja kiriku enesevalitsemist,[38] ei saa jätta täpsustamata, et „riigi kontrolli all“.

1938. aasta põhiseaduse § 14 garanteeris: „Südametunnistuse- ja usuvabadus on kindlustatud. Kuulumine kirikuisse ja usuühinguisse on vaba. Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalikõiguslikke aluseid. Riigikirikut ei ole. Usuliste talituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust.

Usutunnistus ei või olla süüteo toimepanemise ega kodaniku kohuste täitmisest keeldumise vabanduseks.“ Sama seaduse § 84 p 1b nägi ette, et „[r]iiginõukogu liikmeiks on kahe tähtsama ja suurema Eestis oleva kiriku pead.“

Märgitagu, et identifikatsioonist hoidumise klausli sõnastuse muutumine 1920. aasta põhiseadusega võrreldes täpselt WRV sättele vastavaks ei ole kuigi oluline. Olulisem on sellele eelnev avalik-õigusliku aluse võimaldamise säte, mis samuti sarnaneb Saksamaa mudelile (WRV art 137 lg 4), kus kiriku autonoomia piiramine samal ajajärgul totalitaarses süsteemis samuti probleeme tekitas,[39] kuid võimaldab – nagu sõjajärgne praktika näitab – ka koostöövalmidust ilma riikliku sekkumiseta religioossete kogukondade autonoomiasse.

Eesti juhtumis avalik-õigusliku staatuse väljaarendamiseni objektiivsetel põhjustel ei jõutud. Siiski tulenes põhiseaduse § 84 punktist 1b juba märksa tugevam identifikatsioon, kui Saksa mudel seda eales võimaldaks – nimelt olid kirikujuhid ameti poolest juba ka riiklikud funktsionäärid. Seega võib järeldada, et kuigi vormiliselt lähenes 1938. aasta põhikord religiooniõiguse osas Saksa mudelile, olid tulemused sellest üpris erinevad, sarnanedes pigem riikliku Establishment’iga Ühendkuningriigi lordide koja vaimulike peeride näitele. See asjaolu muudab klausli „Riigikirikut ei ole“ tõsiseltvõetavuse 1930. aastate põhikorras mõnevõrra küsitavaks. Teatud moraal tolle dekaadi arengutest siiski järeldub: kõrgkiriklikud ambitsioonid võivad anda üsna soovimatuid tagajärgi religioosse autonoomia tasalülitamise suunas; riigikiriklike tendentside hellitajad peavad arvestama ka sellega, et riigikirik jääb riigist sõltuvaks ka siis, kui riiklus või riigi poliitika vahetuvad.[40]

Mitte ainult religiooniõiguse küsimuses ebaõnnestunud 1938. aasta põhiseadus on lõpetanud oma kehtivuse ning Eesti 1992. aasta põhiseadus on võtnud sellest targasti parima: hoidumise religioossest identifitseerimisest. Nagu Kiviorg märgib, on lisandunud riigi „positiivne kohustus garanteerida usuvabadust. Positiivne kohustus tähendab tegevust, mitte tegevusetust.“[41] Heaks näiteks on 1999. a moodustatud valitsuskomisjoni tegevus Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vahelise koostöö arendamiseks[42] kui võimalik tee religiooniõiguslike suhete dünaamilisele lepingulisele korraldamisele. Selles saab võtta eeskujuks Saksa mudeli, jätmata tähelepanuta Saksa ja Eesti põhiseaduste ühtelangevust identifikatsioonist hoidumise garanteerimisel. Võimalik, et see ongi põhiseaduse § 40 teise lõigu teise lause sisuline mõte.

[1] Antigua ja Barbuda, Austria, Bahama saared, Barbados, Belgia, Belize, Bosnia ja Hertsegoviina, Botswana, Burundi, Dominica, Dominikaani Vabariik, Ekvatoriaal-Guinea, Eritrea, Ghana, Grenada, Haiti, Hiina, Jamaica, Kiribati, Kolumbia, Kongo Demokraatlik Vabariik, Laos, Lesotho, Liibanon, Luksemburg, Lõuna-Aafrika Vabariik, Madalmaad, Malawi, Mali, Marshalli saared, Mauritius, Mikroneesia, Moldova, Namiibia, Nauru, Nigeeria, Paapua Uus-Guinea, Põhja-Korea, Rootsi, Saalomoni saared, Saint Kitts ja Nevis, Saint Lucia, Saint Vincent, Sambia, Samoa, San Marino, Sierra Leone, Soome, Suriname, Svaasimaa, Tai, Togo, Tonga, Trinidad ja Tobago, Tšiili, Uus-Meremaa, Venezuela, Vietnam, Zimbabwe. Nigeeria tunnustab religioosseid kohtuid.

[2] St, et nendel juhtudel tähendab lünk seda, et riigikirikut ei ole.

[3] Afganistan, Alžeeria, Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Bangladesh, Brunei, Djibouti, Egiptus, Iraak, Iraan, Jeemen, Jordaania, Katar, Komoorid, Kuveit, Liibüa, Malaisia, Maldiivid, Maroko, Mauritaania, Omaan, Pakistan, Saudi Araabia, Somaalia, Tuneesia. Märgitagu, et Bangladeshi põhiseaduses nimetatakse ka sekulaarsust kui riigi põhimõtet. Identifikatsiooni määratlemisel peab jääma ettevaatlikuks. Nt Singapuri põhiseadus võimaldab luua presidendi juurde nõuandva organi islamit puudutavates küsimustes; selline administratiivne volitus ei näita mingil juhul identifikatsiooni.

[4] Argentina, Costa Rica, Liechtenstein, Malta, Monaco. Argentina põhiseaduse järgi „toetab föderaalvalitsus roomakatoliiklikku apostoolset usku“, mis ei ole tüüpiline identifikatsioonivormel. Costa Rica ja Liechtensteini põhiseadused võimaldavad muude religioonide järgimist, kui see on kooskõlas moraali ja avaliku korraga.

[5] Taani, Island, Norra, Ühendkuningriik. Islandi põhiseadus võimaldab seadusega muuta evangeelse luterliku kiriku riigikiriku staatust. Ühendkuningriigi religioonipoliitiline korraldus on üsna keeruline.

[6] Bhutan, Kambodža, Sri Lanka. Bhutani põhiseaduse art 3 lg 3 rõhutab poliitika ja religiooni eraldatuse eesmärki: „Religious institutions and personalities shall remain above politics.“ Sri Lanka põhiseadus annab budismile erilise koha ning kohustub seda riiklikult kaitsma ja toetama, tagades muude religioonide põhiseaduslikud õigused.

[7] Vrd Boliivia ja Ecuadori põhiseaduste preambulate viidet Pachamamale – Emale Loodusele.

[8] Samas tagatakse kirikute maksuvaba staatus juba põhiseaduses, Guatemalas ka kiriku kinnisomandi tunnustamine.

[9] See ei erine palju kõrgkeskaegsest kahe mõõga doktriinist.

[10] Samasugune volitus eriseaduse jaoks on ka nt Taani põhiseaduses, aga ka Valgevene põhiseaduses – viimases muid täpsustusi religiooniõigusliku mudeli kohta ei tehta.

[11] Etioopia ja Keenia põhiseadused tunnistavad siiski religioossete kohtute tunnustamise jätkamist. Uganda põhiseadus lubab sellised kohtud eriseadusega luua.

[12] WRV art 137 lg 1, mida tunnistatakse Saksamaa 1949. a põhiseaduses kehtiva sättena.

[13] Brasiilia põhiseadus keelab valitsusel religioone toetada või takistada, kuid lubab seaduslikku koostööd avalikuks hüvanguks.

[14] Klausliga, et religioossed kogukonnad on vabad riigi eestkostest.

[15] Lahutatus on Fidži põhiseaduses määratletud riigi poolt religioonide võrdse kohtlemise, usuasjadesse sekkumisest hoidumise, ühegi religiooni eelistamisest hoidumisena, samuti põhimõttega, et religioossete veendumustega ei või põhjendada seaduserikkumist.

[16] Madagaskari põhiseadus garanteerib riigi neutraalsuse ja keelab vastastikuse sekkumise; täpsustatakse ka, et ükski kõrgem riigitegelane ei tohi ametist vabastamise ähvardusel kuuluda ühegi religioosse kogukonna juhatusse.

[17] Makedoonia põhiseaduses nimetatakse eraldi kohalikku õigeusu kirikut ja muid tegutsevaid denominatsioone, kuid see loetelu on avatud ning esitatud eesmärgiga rõhutada, et ühelgi ei ole eeliseid.

[18] Benini põhiseaduses kinnitatakse ka riigi eestkoste puudumist religioossete kogukondade üle ning nende autonoomsust.

[19] Nepali põhiseadus täpsustab üsna ainulaadselt, et „‘secular’ means protection of religion and culture being practiced since ancient times and religious and cultural freedom.“

[20] Mosambiigi ja Prantsusmaa põhiseadused garanteerivad sealjuures kõigi uskude respekteerimise.

[21] Selle artikli temaatikast jääb välja ajalooline ja teoloogiline areng, mis viis visitatsioonide ja kirikukari (taas)sisseseadmise kaudu esialgsest luterlusest protestantlike maa- ja riigikirikute tekkeni. Vt Cristiani 2016, 563–591.

[22] Vt Sild 1938, 163–165. Rootsis kehtis sama seadus kuni 1992, Soomes kuni 1870 aastani. Seaduse teksti vt http://www.mlang.name/arkisto/kyrkio-lag-1686.html.

[23] Episkopaalse struktuuri asendumine ilmaliku konsistooriumi juhtimisega ei ole artikli autori hinnangul evangeelses-protestantlikus kirikuõiguses paradigmaatiline muudatus, vaid pigem pöördumine ad fontes. Teema kohta vt Andresen 2013, 29–54.

[24] Vt Sild 1938, 178jj, eriti aga 191. Põhjalikumalt vt Andresen 2008.

[25] Vt Sild 1938, 197.

[26] „§ 22. Kõik senised seadused ja seaduslised määrused jäävad maksma, kuni Asutav Kogu, vabariigi valitsus, ehk muud sellekohased seaduslikud võimud neid seaduslises korrras ei kaota, ei muuda, ega täienda, ehk kui see valitsemise ajutine kord neid ei ole juba kaotanud, muutnud ehk täiendanud.“ Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord, 4. juuni 1919, RT 1919, 44, 91.

[27] Ajutine Valitsus andis 18.02.1919. erimääruse „Evangeelse Luteri usu konsistooriumi asjus” (millega allutatakse kõik luteri kogudused Eestimaa konsistooriumile), 15.04.1919 anti seadus „Evangeelsete Lutheri koguduste omavalitsuse ajutine korraldus” (millega pandi koguduste omavalitsuse kohta kehtima uus kord – muu tegevus jätkub ikka veel 1832. aasta kirikuseaduse alusel) – Arumäe 2016. Analoogiline ajutine korraldus kehtestati 19.04.1919 ka õigeusu kiriku kohta.

[28] Sild 1938, 222–223. Rahvakiriku ideoloogia ja Sohmi (võib-olla ekslikul õiguse kontseptsioonil rajaneva) teesi mõju kohta vt Simojoki 2011, 3 et passim.

[29] „Kiriku riigist lahutamise seaduse puhul“ – Eesti Kirik, nr 44, 05.11.1925.

[30] Sild 1938, 224.

[31] Autor nõustub Arumäega, kes iseloomustab seda seadust pigem kui lahendamise seadust: „see lahendab riigi suhted kirikuga ning määrab kindlaks kirikute juriidilise aluse ja tegevuse“ (Arumäe 2016, 4).

[32] Vt Siseministeeriumi usuasjade osakonna 15. aastapäeval 29. septembril 2005 peetud ettekanne: Merilin Kiviorg (14.12.2005) „Riigi ja usuliste ühenduste suhteid reguleerivatest õigusaktidest Eestis läbi ajaloo“ – Eesti Kirik.

[33] Algtekst koos annoteeritud muudatustega kättesaadav http://www.verfassungen.de/ch/index74.htm.

[34] „13. For the purpose of securing to the workers real freedom of conscience, the church is to be separated from the state and the school from the church, and the right of religious and anti-religious propaganda is accorded to every citizen.“ – 1918 Constitution of the Russian Soviet Federated Socialist Republic.

[35] Vt Merilin Kiviorg 14.12.2005.

[36] Vihuri 2008.

[37] Kiviorg 14.12.2005. Vihuri artiklist leiab veelgi näiteid riigi sekkumise kohta nt poliitiliselt ebasobivate (vapsimeelsete) kirikuõpetajate asjadesse.

[38] Sild 1938, 232.

[39] Vt nt Simojoki 2011, 7.

[40] Autonoomia, mitte lootmine riiklikule toetusele võimaldab kirikul olla libera chiesa. Olulise järelduse teeb Simojoki: „Since the Third Reich had taught that justice could not be the monopoly of the state, it was seen more clearly in the light of the experiences of the Confessing Church that the church had its own system of justice, “etsi res publica non daretur.”“ Ibid., 8.

[41] Kiviorg 14.12.2005.

[42] „Valitsuskomisjoni moodustamine Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vahelise koostöö arendamiseks“ – RT III, 26.08.2015, 2.

Kasutatud kirjandus

1918 Constitution of the Russian Soviet Federated Socialist Republic. – https://www.marxists.org/history/ussr/government/constitution/1918/index.htm. (06.04.2017).

Andres Andresen (2008), Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Riigivõimu mõju institutsioonidele ja õigusele. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Andres Andresen (2013) „„Kõige selgem õiguslik järjepidevus valitses Eestimaa kubermangus.” Ühe baltisaksa ajalookirjutuse paradigma kriitika“ – Ajalooline Ajakiri, 1 (143), 29–54.

Anssi Simojoki (2011) Given Justice and Enacted Jurisprudence, Edilex.

„Kiriku riigist lahutamise seaduse puhul“ – Eesti Kirik, nr 44, 05.11.1925.

Bundesverfassung der Schweizerischen Eidgenossenschaft vom 29. Mai 1874 –  http://www.verfassungen.de/ch/index74.htm. (06.04.2017).

Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord, 4. juuni 1919, RT 1919, 44, 91.

Kyrkio-Lag och Ordning / som then Stormächtigste Konung och Herre / Herr CARL then Elofte / Sweriges / Göthes och Wändes Konung / &c. / Kircko-Laki Ja Ordningi / Jonga Suuriwaldias Cuningas ja Herra / Herr CARL Yxitoistakymmenes / Ruotzin Göthein ja Wändein Cuningas / &c. – http://www.mlang.name/arkisto/kyrkio-lag-1686.html (06.04.2017).

Léon Cristiani (2016) Du luthéranisme au protestantisme, Évolution de Luther de 1517 à 1528, Parthénon editions.

Merilin Kiviorg (14.12.2005) „Riigi ja usuliste ühenduste suhteid reguleerivatest õigusaktidest Eestis läbi ajaloo“ – Eesti Kirik.

Olaf Sild (1938) Eesti kirikulugu vanimast ajast olevikuni, Tartu: Akadeemilise kooperatiivi kirjastus.

Urmas Arumäe (2016) „Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks?“ – Kirik & Teoloogia, 251/ 30.09.2016.

„Valitsuskomisjoni moodustamine Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vahelise koostöö arendamiseks“ – RT III, 26.08.2015, 2.

Veiko Vihuri (2008) „Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul“ – Ajalooline Ajakiri, 3 (125), 215–244.

Tanel Kalmet (1973) on õigusteadlane, kelle üheks uurimissuunaks on olnud religiooni ja õiguse suhete uurimine.

K&T viitamisjuhendit vt siit.