Artiklid

Mithra kultus Rooma keisririigis – iidse päritoluga importkultus või keisririigi ajajärgu uususund?

Mithra kultus on üks nn idamaistest kultustest,[1] mis levisid Rooma riigis alates hilisest vabariigi ajajärgust. Idamaisteks kultusteks nimetatakse antiikseid kultusi, mille keskmes on mõni Lähis-Idas juba iidsetel aegadel austatud jumal või jumalanna. Kuna Vahemere kultuuriruum oli avatud erinevatele kultuurikontaktidele juba pronksiajal,[2] siis pole kahtlust, et Lähis-Ida päritoluga jumalused olid kreeklaste ja roomlaste hulgas tuntud juba enne hellenismi ja Rooma vabariigi ajajärku. (Auffarth 2007 a; Lahe 2011 b) Idamaised kultused ei ole seega uus, alles hilise Rooma vabariigi ajajärgul alguse saanud nähtus. Samas on kindel, et paljude idamaise päritoluga jumaluste kultus sai alguse just hilise Rooma vabariigi ajajärgul, mil tihenesid Rooma kontaktid väljaspool Itaaliat elavate rahvastega (Versnel 1981, 56–57), või keisririigi esimestel sajanditel.

 

Mithra kultus Rooma riigis

Jumal Mithra (sageli esineb ta nimi latiniseeritud kujul: Mithras[3]) kultus on Rooma keisririigis tõendatud alates 1. sajandi lõpust.[4] Kultuse leviku kõrgaeg oli 2. sajandil ning viimased jäljed Mithra austamise kohta Rooma riigi alalt pärinevad 4. sajandi lõpust, mil ristiusk sai Rooma riigi riigiusundiks ja kõik mittekristlikud usundid peale judaismi keelustati. (Clauss 2012)

Mithra kultuse kohta on säilinud tohutu hulk allikaid: üle 1000 raidkirja ja üle 1000 erineva skulptuuri ja reljeefi (Clauss 2012, 11). Kuna tegemist oli müsteeriumikultusega ehk kultusega, mille keskmes olid vaid valitutele mõeldud rituaalid, millesse pühendamisega kaasnes vaikimisvanne, on kultuse sisust teada vähe. Ka geograafiliselt oli kultuse levik ulatuslik – kultust järgivate gruppide olemasolu on tõestatav Rooma riigi alal rohkem kui 500 erinevas kohas (Clauss 2012, 11) ning kokku on teada umbes 550 gruppi (Clauss 2012, 11). Samas olid grupid väikesed ja neisse kuulus hinnanguliselt 10–100 liiget. Keskmine grupi suurus oli 15 –20 liiget. (Clauss 2012)[5]

Rooma Mithra kultuse kõige iseloomulikumate joontena olgu nimetatud järgmised:

1. Spetsiifiline ikonograafia, mille põhjal saab öelda, et tegemist on just selle kultusega. Iga müsteeriumikultuse aluseks on ühest konkreetsest jumalast jutustav müüt.[6] Mithrast jutustavat müüti kirjalikul kujul säilinud ei ole, ent selle põhiepisoodid on rekonstrueeritavad reljeefide ja maalingute järgi, millel kohtab spetsiifilist ikonograafiat.[7]

Mithrat kujutatakse reeglina pärsiapärases riietuses, kandmas früügia mütsi. Sageli seisavad temast vasakul ja paremal tema kaks kaaslast – Cautes ja Cautopates, kellest üks hoiab tõstetud, teine langetatud tõrvikut. Mithra ja päikesejumala liitu kujutatakse nende käesurumisena; paremal ja vasakul härjatapu-stseenist, tavaliselt paiknevad seda kujutava maali või reljeefi ülemistes nurkades päikesejumala ja kuujumalanna büstid. Mithra mantlit kaunistavad taevatähed ja mõnikord ümbritseb teda sodiaak.

Kõige sagedamini on kujutatud kolme Mithra elusündmust: tema sündi (Merkelbach 1994, 96–98; Heyner 2014,  225), härja ohverdamist (Turcan 1996, 224–229; Heyner 2014, 226–227) ja söömaaega koos päikesejumalaga (Merkelbach 1994, 132–133; Heyner 2014, 219–222). Tõenäoliselt peeti neid tema kõige olulisemateks elusündmusteks. Kuigi härja ohverdamise täpne tähendus ei ole teada, on ilmne, et seda peeti kosmiliseks sündmuseks, mis mõjutab kogu maailma. Piltide põhjal võib öelda, et selle ohvri oluline kaasnähe oli kultuurtaimede tekkimine sureva härja verest (Vermaseren 1965, 54–56; Gordon 2000, 289; Gordon 2012, 976; Clauss 2012, 78–88; Merkelbach 1994, 193–227; Turcan 1996, 224; 228–229). Sel viisil osutub Mithra härga tappes ka kultuuriheeroseks, kes andis inimestele kasulikud taimed.

2. Spetsiifilised pühamud, millel oli kindel põhiplaan.[8] Pühamu tähtsaim osa oli kultusruum, mille tagumises seinas paiknes enamasti härga tapvat Mithrat kujutav reljeef, mille ees olid altarid ja millest kahel pool paiknesid lamamispingid. Kultusruumil puudusid aknad ja seda valgustasid üksnes õlilambid, tõrvikud ja küünlad. Kultusruum sümboliseeris koobast, milles pärimuse järgi Mithra tappis härja. Too koobas pidi olema omakorda maise maailma võrdpilt.

3. Kultus oli mõeldud vaid meestele, naisi sinna vastu ei võetud. Vennaskonnad, mida Mithra austajate grupid endast sisuliselt kujutasid, on võrreldavad traditsionaalkultuuridest tuntud meeste liitudega (Burkert 1991, 45–46) ja Mithra pühamu täitis sarnaseid funktsioone nagu nn meestemaja traditsionaalsetes kultuurides. See ei olnud üksnes kultuspaik, vaid ka (kui tänapäevaselt väljenduda) meeste vaba aja keskus.

4. Kultuses olid olulised kaks toimingut: initsiatsioonirituaal, millega võeti vastu kultuse liikmeks ja vennaskonna ühine söömaaeg, mis imiteeris kunagi iidsel ajal aset leidnud Mithra söömaaega koos päikesejumalaga.[9] Söömaaeg lõi kokkukuuluvuse nii Mithraga (kes arvati sellel söömaajal oma kultuspildis kohal olevat) kui ka kultuse järgijatel omavahel. Varakristlikud autorid Justinus (Apol 1, 66) ja Tertullianus (Praescr 40, 3–4) võrdlevad seda armulauaga ja Tertullianus väidab, et söömaajal osalemine usuti mõjutavat positiivselt ka inimese surmajärgset saatust (Praescr 40, 3–4).

 

Mithra kultus väljaspool Rooma riiki

Mithra on iidne indoeuroopa jumal, kelle nimi tähendab „lepingut, liitu, kokkulepet“.[10] Esmakordselt kohtab jumala nime ühes lepingutekstis, mis on pärit u aastast 1380 eKr. Leping on sõlmitud ühe hetiitide kuninga ja Mitanni vürsti vahel (Mitanni riik asus Põhja-Mesopotaamias) ja esineb tekstis kui üks paljudest jumalatest, keda kutsutakse tunnistajaks lepingu sõlmimisele. (Thieme 1960, 301–317; Bailey 1975, 1) Kuigi nii hetiidid kui ka Mitanni riiki valitsenud hurriidid olid indoeuroopa rahvad, on ilmne, et siin kuulub ta mitanni jumalate, mitte hetiidi jumalate hulka.

Ajaliselt järgnev Mithra mainimine leidub India Veedades. 2. aastatuhandel eKr, mil Veedad kirja pandi, oli ta üks paljudest indoiraani hõimujumalatest, keda nimetatakse paaris Varunaga (Dumézil 1988) ja peetakse kosmilise korra üheks tagajaks (Gonda 1972; Kalda/Lahe 2016, 118–128). Iraanis kohtab teda Avesta osades, mis dateeritakse Ahhemeniidide dünastia valitsusaega (6.–5. saj eKr),[11] samuti Ahhemenidide raidkirjades alates 5. saj eKr.[12] Ta on jumal, keda peetakse kuningavõimu rajajaks ja kuningate kaitsejumalaks, vee- ja viljakuse andjaks ning lepingutest ja kokkulepetest kinnipidamise järele valvajaks.[13] Samuti on Mithra jumal, kes annab enda järgijatele sõjaõnne ning keda peetakse ka võitlejaks vale, deemonite ja nõidade vastu. Alates Aršakiidide ajajärgust (3. saj eKr – 3. saj pKr) hakkab iraani Mithra muutuma aina enam ka päikesejumalaks (Frye 2015, 2010–2022), kes mõistab pärast surma õiglast kohut hingede üle ning osaleb enne maailma lõppu toimuvates suurtes lahingutes kurjuse jõudude vastu. Uuspärsia keeles tähendab sõna mir nii päikest kui ka sõprust (Puhvel 1996, 107).

Iraani kultuuriruum ulatus Väike-Aasiast kuni Kesk-Aasia ja Indiani. Ajavahemikust 1. saj eKr kuni 3. saj pKr on meil jälgi Mithra austamisest nii Väike-Aasiast,[14] Armeenia alalt[15] kui ka Kesk-Aasiast. Vanimad visuaalsed kujutised Mithrast pärinevad Väike-Aasias asunud Kommagene kuningriigist (1. saj eKr), mille valitsejad pidasid end üheaegselt nii muistsete iraani kuningate kui ka Aleksander Suure järeltulijateks (Lahe 2015, 145–148). Kommagene reljeefidel kujutatakse Mithrat andmas kätt kuningale. Mithral on seljas pärsiapärane riietus, peas nn früügia müts ja ümber pea kiirtepärg, mis viitab talle kui päikesejumalale. Kuningavõimu toetajana ja päikesejumalana esineb Mithra ka Kušaani valitsejate müntidel (2. saj pKr)[16] ning ühel Sassaniidide ajastust pärit kaljureljeefil (4. saj pKr). (Kalda/Lahe 2016, 133; 146–147)

 

Milline on muistse indoiraani jumala Mithra suhe Rooma riigis austatud Mithraga?

Viimane ja kõige olulisem küsimus, mida puudutame, on nimetatud kahe jumaluse omavaheline suhe.

Et Mithra on pärslaste jumal, oli antiikmaailmas üldteada. Esmakordselt oli sellest kõnelenud Herodotos (Hist I, 131). Hilisemad antiikautorid, keda me siin lähemalt käsitleda ei jõua, olid veendunud, et see Mithra, keda austasid roomlased, ei olnud keegi muu kui iidne iraani Mithra (Lahe 2014, 107–108). Seost Iraaniga rõhutab Mithra kultuses ka Mithra iraanipärane riietus. Ei ole alust kahelda, et ka Mithra kultuse järgijad ise uskusid, et nad austavad iidset, Iraanist pärit jumalust. Kas see oli aga ka tegelikult nii?

Kui võrrelda kõike, mida me teame Mithrast Rooma riigis sellega, mida teame Mithrast iraani kultuuriruumist pärinevate allikate põhjal, võib leida kahe jumaluse puhul hulgaliselt kattuvusi. Peale kattuva nime on mõlemad jumalad seotud kosmilise korra tagamisega, nad on vee ja viljakuse andjad, päikesejumalad, võitlejad kurjuse vastu ning eriliselt on nad seotud kahe partneri vahel sõlmitud lepinguga, mida on tõlgendatud sõpruslepinguna ja mille ikonograafiliseks sümboliks on käepigistus. On tähelepanuväärne, et mitmed detailid jumala kujutamisel Rooma riigis ja hellenistlikus Väike-Aasias kattuvad, mistõttu on tõenäoline, et Rooma riigi Mithra kultuse ikonograafia loojad tundsid Väike-Aasia Mithra kujutisi. Ent samas on iraani ja Rooma jumala vahel ka hulk erinevusi. Rooma Mithra on maailma looja, iraani Mithra seda ei ole; Rooma Mithra tähtsaim elusündmus näib olevat härja ohverdamine, ent iraani pärimised ei väida, et Mithra oleks ohverdanud härja.[17] Seepärast ongi küsimus nende kahe jumala suhetest olnud vaidlusküsimuseks kuni tänaseni. Selle seletamiseks on töötatud välja kolm peamist mudelit:

  1. Nn tugev iraani hüpotees: Mithra kultus kui importkultus Iraanist.
  2. Nn nõrk iraani hüpotees: iraani Mithra kultus on mõjutanud Rooma Mithra kultuse tekkimist, ent ei ole sellega identne.
  3. Radikaalne seisukoht: kahel kultusel pole midagi ühist peale jumala nime (Gordon 2000, 288).

Olen seisukohal, et kõige rohkem põhjendatud on teine seletusmudel. Miks? Argumendid on järgmised:

Kui Mithra kultus oleks tervikuna Iraani kultuuriruumist üle võetud ja Rooma lääneprovintsidesse imporditud, oleks loomulik, et peale Iraani Mithraga kattuvate joonte oleks üle võetud ka iraanipärased rituaalid, milles oli oluline püha tuli, ent neist ei ole mingeid jälgi. Kogu kultus ehk kõik rituaalsed tegevused, mida me Rooma Mithra kultusest teame, ei erine tavapärastest Rooma usundi rituaalidest ja ka Mithra kultuse kultussöömaaeg ei erine oluliselt teiste müsteeriumikultuste söömaaegadest.

Kui jätta kõrvale kultusreljeefidel esinevad vaid Mithra kultusele iseloomulikud stseenid (Mithra sünd kaljust; härja tapmine; Mithra söömaaeg päikesejumalaga), on enamik reljeefidel kujutatud sündmusi pärit kreeka-rooma mütoloogiast (Turcan 1996, 221–223) ja neis ei ole midagi spetsiifiliselt Iraanile viitavat.

Ka kõik see, mida teame vennaskondadest, nende ülesehitusest ja hierarhiast on hästi seletatav antiikreligioonist lähtudes, ilma et peaksime siin nägema mingeid sarnasusi Mithra kultusega Iraanis.

 

Kokkuvõte ja järeldused

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuna vanimad andmed Rooma riigis levinud Mithra kultusest pärinevad 1. saj lõpust ja Rooma riigi lääne-, mitte idaprovintsidest, mis osaliselt piirnesid Partiaga ja hiljem Pärsiaga, siis on põhjendatud seisukoht, et kultus ka sel ajal tekkis ja tekkis seal, kust on leitud tema vanimad mälestised. Kõik see, millest meil oli eespool juttu, viitab sellele, et Mithra kultuse näol Rooma riigis on tegemist mitte Iraani kultuuriruumist pärineva importkultusega, vaid Rooma riigis endas tekkinud kultusega, mida peab vaatlema eeskätt Rooma usundi kontekstis. Ka Iraani Mithra ja Rooma Mithra on erinevad jumalused, kuid neil on teatud ühisosa, mistõttu põhjendamatu on ka eelpool nimetatud radikaalne seisukoht.

Kui tuua sisse analoogia tänapäevaga ja küsida, milline on Rooma Mithra kultuse suhe Iraani Mithra kultusega, siis võiks seda kujutada ilmselt umbes nii nagu paljude tänapäevaste uususundite suhet vanade orientaalsete traditsioonidega. Nimelt esitavad mitmed tänapäeva uususundid lääne kultuuriruumis end muistsete ida õpetustena. Väita, et neil ei ole viimastega mingit seost, ei ole põhjendatud. Paljud erinevates uusvaimsetes liikumistes ja uususundites olulised mõisted ja ideed nagu õpetus karmast, reinkarnatsioonist või inimvaimu ja absoluudi olemusühtsusest on laenatud budistlikust ja hinduistlikust traditsioonist ning ühendatud lääne kultuuriruumile omaste ideedega, nagu seda on idee arengust. Ent taolisi liikumisi ei saaks olla, kui me ei teaks midagi ida vanadest usunditest. Väidan koos Reinhold Merkelbachiga, et ka Rooma Mithra kultuse rajajatel pidid olema teadmised Iraani Mithrast (Merkelbach 1994), kelles tuleb näha Rooma Mithra peamist prototüüpi. On veel üks sarnasus Rooma keisririigi aegsete nn idamaiste kultuste ja tänapäevaste uusvaimsete liikumiste vahel. Mõlemad on omaks võtnud idee idamaadest kui iidse tarkuse asupaigast.[18] Esitades end idamaiste kultuste või liikumistena, püüdsid nii nn idamaiste kultuste järgijad kui püüavad ka tänapäevaste nn ida õpetuste järgijad, anda oma kultustele ja õpetustele suuremat autoriteeti. Seda ei ole õige hinnata pettusena, sest vastavate kultuste ja õpetuste järgijad on olnud ka ise veendunud, et järgivad idamaise päritoluga kultusi ja õpetusi. Ühtlasi on aga nii nn Rooma keisririigi aegsed idamaised kultused kui ka tänapäevased nn ida õpetused hea näide selle kohta, kui sügavalt on õhtumaisesse ajaloo- ja kultuuriteadvusse juurdunud kujutlus „müstilisest idamaisest tarkusest“ kui osa idamaade kuvandist, milles tuleb näha „kultuurilise teise“ ühte erivormi.

 

 

[1] Mõiste „Idamaised kultused“ kohta vt Burkert 1991, 10; Turcan 1996, 7; Bonnet/Rüpke/Scarpi 2006, 11;  Auffarth 2007b; Rüpke 2007; Lahe 2012, 151–195; Lahe 2011 a; Lahe 2011 b.

[2] Neid kontakte on käsitlenud näiteks Auffarth 2007b; Burkert 1984; Burkert 2016; Schuller 2008, 19–20; Rüpke 2006, 51–66.

[3] Manfred Clauss kasutab Rooma riigi austatud jumala kohta järjekindlalt nimekuju Mithras, et eristada teda Iraanis austatud jumal Mithrast (Clauss 2012). Käesolevas artiklis sellist vahetegemist välditakse. Jumala nime erinevate kirjaviiside kohta kreeka- ja ladinakeelsetes raidkirjades vt Lahe 2014, 88.

[4] Vanimate tõendite kohta Mithra kultuse olemasolust Rooma riigis vt Clauss 2012; Merkelbach 1994, 146– 153.

[5] Gruppide sotsiaalse koosseisu kohta vt Clauss 1992.

[6] Müsteeriumikultuste kui fenomeni kohta vt Burkert 1991.

[7] Ikonograafia kohta vt Heyner 2014, 219–229.

[8] Pühamute ja nende sisustuse kohta vt Gordon 2014, 211–218.

[9] Rituaalide kohta Mithra kultuses vt Turcan 1996, 233–240; Frackowiak 2014, 230–236. Söömaaja kohta eraldi: Gordon 2014, 217–218.

[10] Nime erinevate tõlkimisvõimaluste kohta vt Kalda/Lahe 2016: 133–135.

[11] Mithra kohta Avestas vt Theieme 2015, 1998–2009; Jafarey 1975, 54–61; Kalda/Lahe 2016, 137–141.

[12] Vt nende kohta Stausberg 2001, 170 jj.

[13] Mithra erinevatest funktsioonidest iraani usundis vt Kalda/Lahe 2016, 137 jj.

[14] Mithra kultuse kohta hellenistlikus Väike-Aasias vt Wagner 2012.

[15] Mithra kultuse kohta Armeenias vt Merkelbach 1994, 46 jj.

[16] Kušaani riigi ajaloo ja kultuuri kohta vt Sagar 2016, 1644–1683; 1841–1853; usundite kohta Kušaani riigis vt Harmatta jt 2017, 302–333; Mithra kohta Kušaani riigis vt Lahe 2016, 96–105.

[17] Peamise argumendina esitas selle Mithra kultuse Iraani päritolu vastu juba Hinnells (Hinnells 1975, 290– 312).

[18] „Müstilise idamaise tarkuse“ idee kohta antiigis vt Dihle 1994.

 

Kirjandus

Auffarth, Christoph (2007 a) „Zwischen Anpassung und Exotik. ,Mysterien‘ und ,Orientalische Kulte‘ in der Religion der Antike“ – Verkündigung und Forschung 2, 19–30.

Auffarth, Christoph (2007 b) „Religio migrans: Die ,Orientalischen Religionen‘ im Kontext antiker Religion. Ein theoretisches Modell“ – Mediterranea 4, 333–363.

Bonnet, Corinne; Rüpke, Jörg; Scarpi, Paolo Paolo (Hg.) (2006) „Religions orientales – culti

misterici: Neue Perspektiven – nouvelle perspectives – prospettive nuove“ – Potsdamer

altertumswissenschaftliche Beiträge 16. Stuttgart: Steiner.

Bailey, Harold W (1975) „The second stratum of the Indo-Iranian gods” – Mithraic Studies. Proceedings of the First International Congress of Mithraic Studies 1. Ed. John R. Hinnells Manchester: Manchester University Press, 1–20.

Burkert, Walter (1984) Die orientalisierende Epoche in der griechischen Religion und Literatur. Heidelberg.

Burkert, Walter (1991) Antike Mysterien. Funktionen und Gehalt. München: Beck.

Burkert, Walter (2016) Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni. Tõlkinud Jaan Lahe. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Clauss, Manfred (1992) „Cultores Mithrae. Die Anhängerschaft des Mithras-Kultes“ – Heidelberger Althistorische Beiträge und Epigraphische Studien. Bd. 10. Stuttgart: Franz Steiner Verlag.

Clauss, Manfred (2012) Mithras. Kult und Mysterium. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Dihle, Albrecht (1994)  Die Griechen und die Fremden. München: C. H. Beck.

Dumézil, Georges (1988) Mitra-Varuna. An Essay on Two Indo-European Representations of Sovereignty. New York: Zone, 1988.

Frackowiak, Darius (2014) „Mithras ist mein Kranz“ Weihegrade und Initiationsrituale im Mithras-Kult“ – Imperium der Götter. Isis, Mithras, Christus. Kulte und Religionen im Römischen Reich. Karlsruhe: Badisches Landesmuseum; Darmstadt: Wissenschaftliches Buchgesellschaft, 230–236.

Frye, Richard N. (2015) „Mithra Iraani ajaloos“ (Tõlkinud Jaan Lahe) – Akadeemia 11, 2010–2222.

Gonda, Jan (1972) The Vedic god Mitra. Leiden: E.J. Brill.

Gordon, Richard (2000) „Mithras“ – Der Neue Pauly Enzyklopädie der Antike. Bd. 8. Stuttgart, Weimar: J. B. Metzler, 287–292.

Gordon, Richard (2012) „Mithras (Mithraskult)“ – Reallexikon für Antike und Christentum. Bd. XXIV. Stuttgart: Anton Hiersemann, 964–1009.

Gordon, Richard (2014) „„Glücklich ist dieser Ort…“ Mithras-Heiligtümer und Kultgeschehen“ – Imperium der Götter. Isis, Mithras, Christus. Kulte und Religionen im Römischen Reich. Karlsruhe: Badisches Landesmuseum; Darmstadt: Wissenschaftliches Buchgesellschaft, 211–218.

Harmatta, Janos; Puri, Baij Nath; Lelekov, Leonid; Humayun, Sarvar; Sircar, Dines Chandra (2017) „Usundid Kušaani impeeriumis“ (Tõlkinud Jaan Lahe) – Akadeemia 2, 302−333.

Heyner, Romy (2014) „Aus den Feslsen geboren…Die Ikonographie des Mithras-Kultes“ – Imperium der Götter. Isis, Mithras, Christus. Kulte und Religionen im Römischen Reich. Karlsruhe: Badisches Landesmuseum; Darmstadt: Wissenschaftliches Buchgesellschaft, 219–229.

Hinnells, John (1975) „Reflections on the bull-slaying scene“ – Mithraic Studies 2, 290–312.

Jafarey, A. A. (1975) „Mithra, Lord of Lands“ – Mithraic Studies. Proceedings of the First International Congress of Mithraic Studies. Volume I. Hinnells, John R. (ed.). Manchester: Manchester University Press, Rowman and Littlefield, 54–61.

Lahe, Jaan (2011 a) „Idamaised usundid Rooma riigis kui probleem religiooniteaduse ajaloos“ – Usuteaduslik Ajakiri 62 (1), 112−142.

Lahe, Jaan (2011 b) „Paradigmamuutusest Rooma keisririigi religiooniloo uurimises 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses“ – Tuna 3, 7−16.

Lahe, Jaan (2012) „Die “orientalischen Religionen” im Römerreich als Problem der Religionsgeschichte“ – Zeitschrift für Religionswissenschaft 20 (2), 151−195.

Lahe, Jaan (2014) „Hat der römische Mithras-Kult etwas mit dem Iran zu tun? Überlegungen zu Beziehungen zwischen dem römischen Mithras-Kult und der iranischen religiösen Überlieferung” – Usuteaduslik Ajakiri 2 (67), 78–110.

Lahe, Jaan (2015) „Mithra ja Mithras: küsimus Iraani ja Väike-Aasia Mithra kultuse ning Rooma Mithrase kultuse omavahelistest seostest ja Rooma Mithrase kultuse päritolust“ – Usuteaduslik Ajakiri 1 (68), 122–151.

Lahe, Jaan (2016) „Mithra kultus Kušaani riigis ja iraani usundis“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat Idakiri 2015. Tartu: Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 96–105.

Lahe, Jaan; Kalda, Martti (2016) „Mitra kuju Indias ja Mithra kuju iraani usundites – uurimus võrdlevast mütoloogiast“ – Mäetagused 65, 117–160.

Merkelbach, Reinhold (1994) Mithras. Ein persisch-römischer Mysterienkult. 2. Aufl. Weinheim: Beltz Athenäum.

Puhvel, Jaan (1996) Võrdlev mütoloogia. Tartu: Ilmamaa.

Rüpke, Jörg (2006) Die Religion der Römer. Eine Einführung. München: Beck.

Rüpke, Jörg (2007) „Medien und Verbreitungswege von Religionen im Römischen Reich. Thematische Einführung“ – Mediterranea 4, 27–32.

Sagar, Krishna Chandra (2016) „Kušaanide kultuuriline panus“ (Tõlkinud Jaan Lahe) – Akadeemia 9/10, 1644−1853.

Schuller, Wolfgang (2008) „Griechische Geschichte“ – Oldenbourg Grundriss der Geschichte 1A. München.

Stausberg, Michael (2002) Die Religion Zarathustras: Geschichte, Gegenwart, Rituale. Bd. 1 Stuttgart: Kohlhammer.

Thieme, Paul (1960) „The “Aryan” gods of the Mitanni treaties“ – Journal of American Oriental Society 80, 301–317.

Thieme, Paul (2015) „Mithra Avestas“ (Tõlkinud Jaan Lahe) – Akadeemia 11, 1998–2009.

Turcan, Robert (1996) The Cults of the Roman Empire. Oxford: Blackwell.

Vermaseren, Maarten J. (1965) Mithras. Geschichte eines Kultes. Stuttgart: W. Kohlhammer.

Versnel, Henning Simon (1981) „Römische Religion und Religiöser Umbruch“ – Die

orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: Brill, lk 41–73.

Wagner, Jörg (2012) Gottkönige am Eufrat. Neue Ausgrabungen und Forschungen in Kommagene. Darmstadt/Mainz: Philipp von Zabern.

 

Artikli aluseks on 20.4.2017 Tallinna Ülikoolis peetud venia legendi loeng kultuuri- ja religiooniuuringute dotsendi ametikohale kandideerimiseks. Vt ka autori kolmeosalist artiklit “Mithras – ühe antiikse kultuse olemus ja ajalugu” (siit, siit ja siit).

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English