Foto: Karin Kallas
Võiks küsida, millal küll lõpeb see, et usklikkust seostatakse kiriklikkusega. Küll ta lõpeb. Inimese suundumus on sinna. Usklik inimene käib ikka kirikus, kui ta seda vajalikuks peab, aga mitte sellepärast, et ta on kiriklik. Sellisel mõttekäigul on tänapäeval alust ja mõtet. Kristlikule kirikule on heidetud väljakutse. Kas ta üldse enam on kristlik? Kas Sina, Kristuse Kirik, oled üldse usklik? Kirik ei pääse neist küsimustest. Ja õnnis on see, kes suudab teha eneserefleksiooni neis asjus ning endale ausalt vastata, ilma tagamõtteta. Ilma põgenemata, ilma hirmuta kaotada oma kristlik (võimu)positsioon. Kartmata, et äkki peab meelt muutma-parandama. Kartuses ja ebamugavustundes, et äkitsi peab hakkama oma laiskust ületama ja oma kõhu üle lõpuks valitsema, tänapäeva keeli oma mugavustsoonist välja tulema.
Tänases Kirik & Teoloogia numbris avaldame Tartu suurepärase teoloogi Anu Põldsami artikli „Teoloogiahariduse raskuspunkte Tartu Ülikooli usuteaduskonnas läbi aegade” esimese, sissejuhatava osa. Sellest saab aimu, millele toetub tänane teoloogia kui teadus. Jah, tõesti, teoloogia on teadus. Eriti tänapäeval, sest ei ole etteantust, milline või kes on Jumal. Õnneks. Eestis on see võib-olla alati niimoodi olnud. Omal ajal räägiti ikka nii, et see, kes säilitab usu teoloogia stuudiumi lõpuks või leiab usu, see on usklik. Teoloogia õpingud ei ole piiblilugude ümberjutustus, vaid väljakutse inimesele, tema arusaamadele, uskumustele, veidrustele, ülbusele. Kas teoloogia on õpetus Jumalast või inimeste religioossete kogemuste uurimus? See viimane on eelkõige uurimus inimeste uskmatusest. Miks on inimesed nii uhked ja elevil oma religioossete kogemuste üle? Sest nad on uskmatud!
Et Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ei ole etteantust kolmainu Jumala näol, vabastab see agnostilise eestlase uurimaks religioosset inimelu. Eesti suurepärane luuletaja ning kirjandusteadlane Aare Pilv näitab oma arvamusloos „Agnostilisest riigist”, et tänane eestlane on paigutatav lahtrisse „agnostik”. Ja sellist nägu on ka usuteaduskond. See ei ole kristlik ega kiriklik. Või on? Selge on see, et tänane riik lubab kristlikul kirikul kui institutsioonil püsida ja ennast levitada. Riik lubab etteantust kolmainu Jumala näol. Ja samas on see kurb, sest see näitab, et Kirik on riigist sõltuvalt alamal. Ja samas, kas pole see mitte Kiriku teene, et meil on ühiskond, kus inimene saab vabalt uskuda ja mitte uskuda? Veel. Iial ju ei tea. Igasugu hulle ju leidub ilma peal; ja võitlevaid ateiste ja võitlevaid kirikuinimesi. Usklikud ei võitle. Nad tahavad Jumala rahus rahulikult elada. Ja ennäe, ilmalik riik võimaldab seda! Kirik mitte alati.
Öeldakse, et ajalugu on sõdade ajalugu. Kui see on tõsi, siis on see kohutav, sest see tähendaks, et inimene on närune olend. Kirikuajalugu on uskmatuse ajalugu. Kui see on tõsi, siis on kristlik kirik läbi kukkunud ja midagi uut peab asemele tulema. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preester Kaisa Kirikal toetub meie tänases jutluses kirjakohale, milles religioosselt usklik inimene tunnistab oma uskmatust. Kiriklik inimene on selles loos uskmatu! Isegi taevasse ülistatud apostlid olid seda. Ja Jeesus ohkas: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?” Need Jeesuse laused on palju tõsisem väljakutse tänasele kristlikule kirikule kui ükskõik milline ateism või ilmalikkus. Jumal esitab Kirikule väljakutse! Me käime kirikus, palvetame või loeme palvesõnu, kuuleme Pühakirja ning jutlust, saame osa armulaua salasusest, paastume. Kas sellest piisab? Jeesus ütles lahenduseks: „Palveta.” Hiljem on lisatud Jeesuse suhu ka paastumine. Palvetamine ei ole nimekirjade esitamine Jumalale. See on ju üsna selge, vähemalt peaks olema. Jeesus palvetas, niimoodi evangelistid Tema tegevust nimetasid. Mis asi see oli, mida Ta tegi? Apostlite nõudmisel Ta andis meieisapalve. Võib-olla ka siis Ta ohkas enne seda ja lausus need eelpoolsed laused.
Head lugemist teile kõigile ja konstruktiivset kahtlemist kõiges, mis puudutab inimeste õpetusi Jumalast, sest Ta on ikkagi Jumal. Iga usklik tunnistab oma uskmatust. Sellest tunneb ära uskliku.
Tänases numbris:
Anu Põldsam, Teoloogiahariduse raskuspunkte Tartu Ülikooli usuteaduskonnas läbi aegade, 1. osa.
Aare Pilv, Agnostilisest riigist.
Kaisa Kirikal, Palve, et Jumal end inimesele meelde tuletaks. Jutlus paastuaja teiseks pühapäevaks (Mk 9:17–29).
Uudised: Ilmus luterlaste ja katoliiklaste ühisuurimus „Jumal ja inimväärikus“.
Teade: kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Üleskutse: Lugejate küsimused Toomas Paulile.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
Vaata ka 2011.–2016. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!
