Tere, õed ja vennad! Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Kuulus usuteadlane Rudolf Otto defineeris religioosse kogemuse sisu omal ajal fraasiga „mysterium tremendum et fascinans“, mis tõlkes tähendab seesugust raskesti kirjeldatavat seesmist seisundit, mis on ühtaegu ülendav ja paeluv, kuid teisalt värisemapanevalt õudne. Minu hetke hingeseisundis on mõlemad pooled esindatud. Olen väga tänulik võimaluse eest siin teiega oma mõtteid jagada, kuid kuna jutlusevorm on mulle võõras, siis tuleb tunnistada, et värisemapaneva hirmu komponent on hetkel ülekaalus. Seda enam, et näen kuulajate seas ka usuteaduskonna tudengeid, kes minu sooritusele kindlasti hinde panevad. Loodan niisiis lihtsalt Jeesuse kinnitusele, et Püha Vaim annab mulle selleks olukorraks õiged sõnad.

Ent mingem asja juurde. Kuula, Kristuse kogudus, Jumala Sõna, nagu me selle leiame Johannese rõõmusõnumist peatükis 12 salmid 37–43, lõigus, mis viimases eestikeelses Piiblis on pealkirjastatud „Juudid ei söanda Jeesusesse uskuda“:

„Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse, et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: „Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?” Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud: „Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.” Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast. Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.“

Eksegeetiliselt on tegu väga mitmekihilise ja alltekstide poolest rikka kirjakohaga, mille taust ulatub sügavale Vanasse Testamenti. Püüan esmalt lühidalt avada Johannese teksti vanatestamentlikku tausta, tulles seejärel kirjakoha tähenduse juurde meie ajas ja jaoks.

Pihta tasub hakata Jesaja kutsumisloost, millele Johannes salmis 40 viitab. Tegu on Js 6:9–10 sisalduva pärimusega, kus Issand läkitab Jesaja rahva juurde järgmise sõnumiga: „Mine ja ütle sellele rahvale: kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa. Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!“ Siin on mitmeid tähelepanuväärseid tähendusvarjundeid. Esimene oluline küsimus: miks peaks armastav Jumal tahtma inimest nii pimestada ja kurdistada, et ta ei leiaks teed lunastusele? Teiseks, kui Johannese tekstis omistatakse inimeste pimestamine justkui Jumalale, siis Js teksti kohaselt läkitab Jumal seda tegema hoopis prohveti. Taas tekib küsimus, miks peaks Jumal seda soovima, kui me ometi usume, et Jumal soovib inimese pöördumist patust.

Alustades teisest küsimusest – Jesaja läkitatakse rahvale ütlema: te küll kuulete ja näete, aga ei mõista ega taipa. Seda veidi ümber sõnastades: Jumal sedastab, et inimestele on antud kõik, mida taipamiseks vaja, ent nad ei suvatse siiski näha ega mõista. Selge ja loogiline, pealegi väga eluline, nagu allpool näeme. Ent siis järgneb lause, milles kästakse justkui prohvetil inimesed pimedaks ja kurdiks teha, et nad oma patust ei pöörduks. Veelgi markantsemaks läheb asi Js 6:12jj, kus Jesaja uurib, kui kauaks plaanib Jumal inimesed pimedusse jätta. Vastus: seniks, kuni nende karistus on täielikuks saanud ning rahvas kännuni maha raiutud. Alles siis saab kännust alguse valitud rahva uus tulemine.

On üsna selge, et Johannese-poolses nendingus, et juudid ei söandanud Jeesusesse uskuda, on peidus Jesaja tunnistuse taustaga hinnang Jeesuse kaasaegsetele juudi ülematele. Jeesuse järgijad oleks siis see uus valitud rahvas, kes Jesaja raamatus kirjeldatud paljaksraiutud kännust sirgub ja juudi ülemate taipamatus ning suutmatus Jeesuses tõotatud messiat näha põhimõtteliselt karistus suutmatuse eest tões ja vaimus Jumala rada käia.

Ent siiski jääb õhku küsimus: kas Johannes tahab tänases kirjakohas tõepoolest rõhutada vaimupimedust kui karistust või on öeldu tuumaks siiski Jumala siirast pettumust väljendav „te küll kuulete ja näete, aga ei mõista ega taipa“? Viimast tähenduses, kuidas ometi on võimalik, et ka kõigi tunnustähtede taustal te lihtsalt keeldute ilmset nägemast. Mis puutub Jesaja vaadeldud tekstikohta, siis siin küsisin eksperthinnangu healt kolleegilt Vana Testamendi alal, Urmas Nõmmikult. Tema vastus: Js tekst peegeldab olukorda, mis tekkis juutide küüditamisega Jeruusalemmast eksiili aastal 587 eKr, kui hakati küsima, miks polnud küüditatute eelkäijad Jumala hoiatustest hoolimata meelt parandanud. Seetõttu on Js 6 eesmärgiks näidata, et katastroof oli enne eksiili juba rahva kangekaelsuse pärast otsustatud, Jesaja pidi kutsuma üles seda sammu Issanda poolt aktsepteerima. Seega – mitte et prohvetile oleks antud otsene ülesanne rahva südamed kõvaks teha. Pigem on siin tegu situatsiooniga, kus peetakse jutlust eksiilijärgsele kogudusele, kel ei olnud eksiilieelse olukorra mõistmiseks muud võtit, kui et rahva süda pidi olema lukku pandud.

Johannese kirjakohas viidatuna kannab see Js tekst aga teist tähendust. Siin, arvan ma, on öeldu tuumaks pigem just Jumala siirast pettumust väljendav „te küll kuulete ja näete, aga ei mõista ega taipa“. See toob mind küsimuse juurde, mida on Johannese mõtetel meile öelda tänapäeva seisukohalt. Seda on üllatavalt palju. Esimene neist küsimustest on, kuidas tuleks aru saada olukorrast, milles meil on kõik mõistmiseks vajalik silme ees, aga me ei näe seda. Siin tuleb meile appi saksa filosoof Immanuel Kant, kes väitis, et igasuguse mõistmise eelduseks on teatavate taju eelmudelite, n-ö trükijäljendite olemasolu meis. Selleks, et me üleüldse oleks võimelised midagi nägema ja sellest aru saama, peame me üldjoontes teadma, mida oodata. Nii ei ole nt aeg ja ruum Kanti järgi midagi tegelikkuses olemasolevat, vaid vormid, mille abil me struktureerime teadvusse sisenevat. Selliseid taju eelvorme võib olla väga mitmesuguseid. Autistidega on raske suhelda just seepärast, et nad ei reageeri meie jaoks ilmsetele emotsionaalsetele märkidele ootuspäraselt. Samast loogikast lähtudes on spekuleeritud, et kui Kolumbus saabus Ameerikasse, siis kohalikud elanikud ei suutnud näha tema laevu, kuna sealses kultuurikogemuses puudus oletatavalt vastav taju eelvorm. Ent tõsisemalt rääkides – teaduses seisneb avastus väga tihti mitte uute andmete päevavalgele tulekus, vaid varem märkamatuks jäänud mustri läbinägemises juba olemasolevas andmestikus. Just see on asi, millele ka Johannes tähelepanu juhib. Teaduse keelt kasutades oli juutidel Jeesuse ja ta sõnade-tegude näol olemas kogu tarvilik andmestik. Ent nad ei suutnud selles andmestikus n-ö messia mustrit läbi näha.

Olukord, kus kõik mõistmiseks vajalik on meie silme ees, kuid me ei näe seda, on lisaks kristlusele ja teadusele väga tuttav ka teistele religioonidele. Õpetan praegu ainekursust interreligioosne teoloogia, milles avastame tudengitega ühiselt paralleelseid mõtteid erinevais religioonides. Tänasele kirjakohale leiab ilmeka paralleeli zen-budismist. Edukast ärikarjäärist USA-s Jaapanisse kloostrisse mineku huvides loobunud Phil Kapleau kirjutab oma 1967. a ilmunud suurepärases raamatus „Zeni kolm sammast“: „„Mul on see käes! Ma tean!” hüüatasin ma rohkem iseenesele kui õpetajale, tõusin ja kõndisin välja. Ma jätkasin mediteerimist, naerdes, nuuksudes ja puterdades endamisi: „See oli mul kogu aeg nina all, ometi kulus mul viis aastat, et seda näha.” Tunnen end vabana nagu kala jaheda selge vee ookeanis peale vangistust liimiga täidetud akvaariumis… ja nii tänulik.“

Samalaadseid tõdemusi leiab väga mitmetest kultuurisfääridest, sh eestikeelsest levimuusikast. Vt nt read vanast laulust:

„Kõik need aastad reas mis on elust mööda läind
Kui lootusetult pime olin õnne kõrval käind
Nii ei näinud ma et kogu aja
olnud mulle naabriks Alice“

Üks aspekt tänase kirjakoha juures on niisiis üldinimlik tõdemus, et paljudel juhtudel me tõepoolest vaatame tõele otsa, aga ei näe seda. Nagu inimene, kes otsib paaniliselt prille, taipamata, et need on tal ees. Sellele tähendusele saab aga nii kristluse kui ka budismi seisukohalt veel ühe „vindi“ peale keerata.

Meenutades ülal tsiteeritud Phil Kapleau’d – seda taipamist, mis täitis ta kõikehaarava vabaduse- ja rahutundega, kirjeldatakse budismis kõige olemusliku tühjuse läbinägemisena. Kui vaatame ringi tänastes Lääne ühiskondades, siis üheks seda seestpoolt närivaks „tõveks“ on just tühjusetunne. Osalt tuleneb see teadustes levinud suhtumisest, et elul pole mingit sügavamat jumalikku tähendust ning me ise oma tunnete-mõtetega pole midagi muud kui kosmiliste juhuste kokkulangemise kurioosne tulem. Kristlaste jutt Jumalast ja päästest usu kaudu kõlab sellises kontekstis samuti üsna tühjana. Teadlasena maadlesin selle tundega üsna tükk aega ja mäletan selgesti kirgastavat hetke, mil sarnaselt budistide poolt kõneldavaga taipasin – just tühjuses ongi point! Kristliku õpetuse üks olulisimaid taipamisi puudutab tühjust. Tõdemust, et kui naised läksid kolmandal päeval Jeesuse surnukeha salvima, siis nägid nad, et haud on tühi. Kogu loogiline mõistus ja elutarkus sundis neid eeldama, et nad leiavad hauast Issanda surnukeha. Ent õnnestav tõde oli hoopis tühjuses.

Aga miks on „Jumala mustrit“ meie olemasolevas „andmestikus“ ikkagi nii raske läbi näha? Olles hõlmatud teaduse ja religiooni seoste üle käivasse debatti, olin ses osas pikalt juurelnud, miks näib tõepoolest olevat nii, et mida enam teadus universumi ja meie endi päritolu kohta paljastab, seda vähem jääb Jumalale ruumi. Kuni sain ühel hetkel aru, et teisiti ei saakski olla. Teadus määrab uurimisväärseks niisugused maailma parameetrid, mida saab käsitleda objektiveerivalt ja mõõdetavalt. Aga Jumal ei ole objekt – Ta on pigem kõige olemasoleva subjekt, mis tähendab, et parameetrid, mida teadus uurib ja mille raames opereerib, on nii defineeritud, et Jumal ei saagi nende kaudu esile tulla. Jumala kui kosmilise subjektiga seotud elutahud – mäng, naer, armastus – ei ole kuigi hästi sobitatavad teaduse objektiveerivasse maatriksisse. Sellepärast teadus ongi Jumala suhtes paljuski pime, nagu ka paljud teadlased. Ent kui me küsime, mis teeb elu tegelikult elamisväärseks – kas termodünaamika teine seadus või naer, mäng ja armastus – siis kaldun vähemalt mina viimaste ning seega ka Jumala poole.

Seda mõttekäiku sobib ilmestama juudi filosoofi Martin Buberi ideedele toetuv mõttemäng. Teoloogid on aastasadu vaielnud küsimuse üle, kas Jumal on pigem siinpoolne või sealpoolne. Buber ütleb, et kogu see vaidlus on eksitav. Nii küsides oleme pimedusega löödud ja ei saagi Jumalat leida, sest me otsime vale sorti asja. Justnimelt asja. Aga Jumal ei ole asi, Ta on isik. Oleks küllaltki jabur küsida nt armunult, kas armastuse tõde on pigem siin- või sealpoolne. Armastuse tõde peitub ühes väga erilises isikus, kes on Sina, mitte see. Nii järeldub, et tõde pole ei siinpool ega sealpool, tõde on Sinu pool.

Neid kaht mõttekäiku kokku tuues: teadus ei leia Jumalat, kuna kõik need „avad“, mille kaudu Ta teaduse „tuppa“ saaks siseneda, on hoolega hermeetiliselt kinni topitud. Selle tulemusena oleme me hingeliselt juba peaaegu lämbumas, kuid ei suuda seda ise märgata. Teaduse metodoloogias nimetatakse sellist nähtust selektiivseks pimeduseks ning selle olemust võiks iseloomustada vene vanasõnaga „lolli õpetada on sama hea kui surnut tohterdada“. Laenates kujundit Jaak Jõerüüdilt – selleks, et maailma tähenduslikkus taasavastada, tuleb leida teispoolsuse värvilised õhuaknad meie sumbunud kambris. Minu nägemuses on nendeks juba mainitud mäng, naer ja armastus.

Viimane punkt, millel peatun, puudutab Johannese kirjakoha viimast lauset, et paljud juudi ülemad küll tegelikult uskusid Jeesusesse, ent ei julgenud seda seltskonnast väljajäämise hirmus tunnistada. See märkus puudutab äraspidiselt, kuid väga otseselt ka tänast Eesti olukorda. Erinevalt Jeesuse-aegsest Iisraelist on meil valitsevaks „religiooniks“ usuline leigus ja apateism. Selles situatsioonis võib enese kristlaseks tunnistamine põhjustada üsna palju ebameeldivusi. Näiteks pidasin sügisel Tartu Ülikooli usuteaduskonna rebastega seminari, kus arutasime sõna „usklik“ tähendusvarjundeid eesti keeles. Üks neiu lausus, et ta ei oska selles küsimuses sõna võtta, kuna pole elus ühtegi usklikku näinud.

Meie ajal pole karta variseride-poolseid sanktsioone, küll aga võib meid Jeesuse messiaks tunnistamisel kammitseda hirm lolliksjäämise ees. Öelda lõbusas tujus peoseltskonnas, et ollakse kristlane, võib tekitada arvestatavat võõristust, kuna kristlase stereotüüp on üsna negatiivne. Tuleb ausalt peeglisse vaadates tõdeda, et alates sellest hetkest, kui ma oma teoloogiastuudiumi mingis faasis taipasin, et kristlik narratiiv on enamat kui lihtsalt muinasjutt, kulus mul ligikaudu kümme aastat, kuni tundsin, et aitab, nüüd lähen leeri ja teen asja ametlikuks. Üks asi on omaette erinevate võimaluste üle mõlgutada, teine teha otsus, et vaatamata kõigile puudustele – ja neid on luteri kirikus küllaga, nt minu mittenõustumine kiriku ametliku seisukohaga gay-küsimuses – on see siiski osaduskond, mille kaudu ma tahan oma usku tunnistada ja elada.

Lõpetuseks tahaksin tsiteerida Jaak Jõerüüdi eespool juba viidatud luuletust „Lillede lõhn“, mille tõi väga tänuväärselt mu vaatevälja usuteaduskonna tudeng, kunstnik ja luuletaja Kristina Viin. See pärineb aastal 2004 ilmunud teosest „Uus raamat“ ja kõlab järgmiselt:

„Lilledeni jõudsin ma siis kui olin viiskümmend ja üle
Äkki ma mõistsin neid
Nende keelt, nende ilu ja au
Nende värve ja tagasihoidlikkust
Ja seda, et lilled on teispoolsuse
Värvilised õhuaknad meie kinnises elumajas
Mõistsin, et kõik, mis lilledega kaasas käib
On sõnastamatu,
Kuid seda võib siiski näha
Vaadates üle lille vasaku õla
Seal see on“

Aamen!

Jutlus on peetud 19. märtsil 2017 EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduses.

Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.

K&T viitamisjuhendit vt siit.