„Nende seas aga sündis ka jagelemist, keda nende seast tuleks arvata teistest suuremaks.” (Lk 22: 24).

„Ja Darwini meelest loomulikult tööline on ainult härrast sõltuv objekt, tööriist, mis pole persona, mil pole endas härrale omast telost. Et telos võib olla ebateadlik, olendis (ja seega elusas universumis) kätketuna eo ipso olemas, seda Darwin oleks võinud juba teada, aga ta ei tahtnud teada, sest see tinginuks tööliste tunnistamise härradega võrreldavaiks inimesteks (kes ka omavahel tallavad üksteist „võideldes olemasolu eest”). (Uku Masing, „Vana Testamendi prohvetlusest”, 1989, 14).

„Õigeusu Kirikus on piiskopiamet üks neljast põhilisest karismast (armuannist). Kolm ülejäänut on: preester, diakon, ilmik (vrd Rooma Hippolütus, Traditio apostolica, kirjutatud Roomas aastatel 202–218 pKr). Kuna piiskop ei ole mitte indiviid, vaid hõlmab endas mitut isikut, olles Kristuse – „hea Karjase” asemik ja Tema võrdkuju (ütles püha Antiookia Ignatius), on selge, et piiskopiamet on karisma, milles kajastub kogu tema piiskopkond. See on peamine põhjus, miks piiskopil on Kirikus väga oluline seisus, sest tema on kutsutud olema apostliku usu tagaja, ja ainulaadne „koht” Kirikus, kus tema kari moodustab ühtse kohaliku Kiriku koguduse. […] Püha armulaua pühitsemise eesõigus on alati seostatud ainupiiskopi isikuga, keda, [ainulise] Kristuse asemel teenivat, tunnustatakse armulauast osasaajate pea ja keskse isikuna. See tegelikkus oli ilmsem esimeste sajandite kristlaste seas, kui iga kohalik Kirik pühitses üht ja ainsat armulaualiturgiat, mida juhtis kohalik piiskop ainuisikuliselt. […] Kiriku usklike kogumise abil üheainsa piiskopi ümber, kes Kristuse asemel viib läbi püha tänusalasust ainujurisdiktsiooni raames.” („Piiskopi roll õigeusu kirikus“).

„Preestrid aitavad piiskoppe nende töös. […] Kui piiskop keelab preestril teenimise, siis ei ole tollel mingit meelevalda sakramentide ja talituste sooritamiseks.” („Õigeusu alused. Sissejuhatus Õigeusu Kiriku õpetusse” (2009), Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 98).

Ma unistan ajast, mil Kirikus on ainult üks karisma: kristlane.

Ma unistan ajast, mil Kirik lubab ainult ühte karismat: kristlane.

Ma unistan ajast, mil maailmas ei ole enam Kristuse asemikke, vaid on kristlased.

Ma unistan ajast, mil maailmas on iga kristlane „Kristuse asemik”.

Jah, ma tean, et praegu üle maailma võitlevad „Kristuse asemikud” oma koha ehk trooni eest. Jah, neil igaühel on oma troon. Nad vaidlevad ja kemplevad. Nad tallavad üksteist, „võideldes olemasolu” eest, ähvardades Kiriku hävimisega.

Jah, iga inimese teenija ja karjane, „Kristuse asemik” istub oma troonil ja laseb end kutsuda valitsejaks.

Ma unistan ajast, mil Kirik lubab Pühal Vaimul laskuda iga inimese sisse saamaks „Kristuse asemikuks” ehk kristlaseks.

Ma unistan ajast, mil kristlase trooniks on ainult Püha Vaim.

Ma unistan ajast, mil iga kristlase nimeks on Peetrus.

Ma unistan ajast, mil üks inimene ei oleks ainult pelgalt teise inimese käepikendus.

Ma unistan ajast, mil üks „Kristuse asemik” ei saa keelata teist „Kristuse asemikku” olemast „Kristuse asemik” – kristlane ei keelaks kristlast olla kristlane.

Ma unistan ajast, mil on ainult üks „Kristuse asemik” – Kristus.

Ma unistan ajast, mil Kirik annab Pühale Vaimule vabaduse.

Ma unistan ajast, mil Kirik koosneb ainult „Kristuse asemikest” – kristlastest.

Ma unistan ajast, mil enam ei mõelda, et teistmoodi pole võimalik.

Ma unistan ajast, mil „Kristuse asemikud” tunnistavad ka teised kolm „Kristuse asemikeks”.

Ma unistan ajast, mil kristlased tunnistavad kristlased kristlasteks.

Ma usun, et see on võimalik.

Ma usun, et praegu võimatus on võimalik praegu.

Ma usun Kristust, kellel ei ole asemikke.

Ma usun Jumalat, keda ei saa keegi asendada.

Ma unistan ajast, mil Kirikus ei ole „päid”, vaid ainult üks – Kristus.

Ma unistan ajast, mil teine kristlane jagab mulle armulauda.

Ma unistan ajast, mil Kristus jagab armulauda.

Ma unistan ajast, mil Kirik ei ole näitemäng hoones ja väljaspool, vaid elu.

Ma unistan ajast, mil Püha Vaim ei sõltu inimesest.

Ma unistan ajast, mil Kirik ei ole enam Jumala piirideks, vaid Jumal Kiriku.

„Teie aga olete Kristuse ihu ning igaüks omalt poolt Tema liikmed.” (1Kr 12: 27)

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

K&T viitamisjuhendit vt siit.